Üldjuhul mind ülipositivism natuke hirmutab, aga antud mõte mõjus inspireerivalt. Mida suurem väljakutse, seda paremini saame hakkama, vot nii ja nii jah!
“Kui kusagil on ookean, siis ületame selle. Kui kusagil on haigus, siis ravime sellest terveks. Kui miski on valesti, siis parandame selle. Kui on rekord, siis purustame selle. Ja kui kusagil on mägi, siis ronime selle otsa.”
James Ullman, USA kirjanik ja mägironija
Ongi juba aeg koju tagasi pöörduda. 3 päeva Barcelonas möödus imekiiresti. Unibet Opnist pole minul midagi kirjutada, ma praktiliselt ei näinudki seda. Õnneks eile öösel saime Papa ning Runnari rahadesse jõudmisi (esimene cashis põhiturniiril, teine jõudis lausa kahel kõrvalturniiril finaallauda ning suutis ühe neist ka võita) natukenegi tähistada. Jõime tänu asjaolude kokkulangemisele (läksime Klambri käest kasiinost oma lennupileteid ära tooma, Papa oli just veidi enne seda põhiturniiri lõpetanud, Runnar kukkus PLO-lt meie silme all, Katri vajas rahalauast puhkust) kuuekesi (mina, Imre, Runnar, Kerttu, Sten ning Katri) kasiino lähedal veidi rummi ja veini.
Aga Barcelona on huvitav linn! Just linn linnaruumina koos oma majade, randade, väljakute ja parkidega. Kõikjal kohtad midagi erilist, midagi sellist, millel pilk iseenesest pikemalt peatub.
Sagrada Familia. Ei hakka seda siin ei pealiskaudselt ega üksikasjalikult kirjeldama, seda peab nägema! Õnneks suutsin kogu ülejäänud perele selgeks teha, et meil on hädavajalik sellesse tellingutesse mässitud hoonesse sisenemiseks moodustunud ja 40 minutit vältav järjekord ära seista. Isegi sabas ootamisest trossi tõmbunud lapsed vaatasid hoonet seestpoolt ning selle sünnifassaadi “suu ammuli”!
Mis mind vaimustab on hispaanlaste tublidus nii palju aastaid pärast Gaudi enda surma tema plaanid tasahaaval (kohati korjanduste kaudu ja puhtalt heategevuslikult) teoks teha ning muudkui edasi ehitada. Loodame, et järgmiseks korraks, kui me sinnakanti taas satume, on hoone juba veelgi ilusam ning saame ka tornidesse sisse minna.
Loomaaed. Mõnusalt väike loomaaed on kaunilt kujundatud ning enamus loomi on inimestele nähtavad ilma segavate trellideta. Esimest korda elus nägime flamingosid pesadel haudumas ning osa poegi oli juba ka koorunud. Kirglikke kevadisi paabulinde oli täis terve territoorium ning värviliste sabalehvikute tants lummas meid kõiki. Lõvid võtsid kuuekesi päikest ning tiiger tiirutas oma alal äärmiselt majesteetlikult, kusjuures hullvapper pardiema ujutas tiigri “puuri” eralduskraavis oma seitset tibukest!
Park Güell. Täna tuli päike välja ja ilm oli pargikülastuseks tegelikult lausa liiga soe (seda enam, et keskmine laps oli eelmise päeva loomaaiakülastusel suutnud endale üsna kõrge palaviku kasvatada). See küll muidugi ei seganud pargil olemast äärmiselt huvitav ning eriilmeline, kuid raskendas oluliselt selle kõige nautimist. Mosaiigid, puud-põõsad, tornid, kivivõlvid, muusikud, kunstimüük – väga mitmekülgselt nauditav tegelikult! (Pilt tuleb veidi hiljem!)
——————————————————–
Kokkuvõtvalt oli tore reis ning on üsna ebatõenäoline, et me siia uuesti ei tule! Põhjust tagasi külla tulla jagub ning loodetavasti saab see ühel päeval jälle teoks kah!
Water World
Kui Sul on lapsed ja Sa satud nendega kenal suvisel päeval Lloret de Mari kanti, siis Veemaailm (Water World) on koht, kuhu minek on enam kui kohustuslik.
See pole niisama veepark! Lisaks mitmetele vahvatele atraktsioonidele on ta lihtsalt silmailu pärast külastamist väärt. Suur on ta ka – 6 tundi kulus pea märkamatult. Meil vedas, et seal polnud väga palju inimesi, kujutan ette, et tipp-hooajal võivad seal liumägedele räiged sabad olla, juba meie pidime vähemalt ühele paadisõidurajale pääsemiseks ligi 30 minutit ootama. Kord on seal mõnusalt range, kedagi järjekorda vahele ei lasta, isegi oma lapse juurde ei pääse, vaid igaüks peab oma korda ootama otsast lõpuni! See tagab selle, et tead täpselt, kus omadega oled, ja saba ooteaeg ei veni igasuguste vahelelastavate sugulaste ja sõprade abil mitmetunniseks.
Imre tegi lastega vist lausa kõik katsumused läbi, mina piirdusin kahe atraktsiooni, basseini ja päevitamisega. Päevitamisega läksime küll tõtt-öeldes liiale ja hetkel põeme kõik vähemat-suuremat päikesepõletust.
Meespere (Ott, Imre, Vello) lemmikuks kuulutati kahepaadi X-Treme Mountain. Anett aga väljus sealt paadist pooleldi šokis, mistõttu ta hiljem keeldus igaks juhuks päris mitmest pakkumisest.
Storm (ülemisel pildidl) oli selline hull liurada, mille toru lõpus asub lehter, kust veenautija suvalises asendis ülepeakaela vette pudeneb – selle julgesid meie seltskonnast ette võtta Imre ja Ott. Otike lõi seal pea veidi ära, aga õnneks ei midagi hirmsat ja kõik muud rajad tegi ta vaprasti kaasa.
Oliver lasi pea pool päeva alla suhteliselt lihtsast, kuid võistluselemendiga Water Pistes liurajast. Õhtuks oli ta juba selline spetsialist, et jõudis pea alati neljast “võistlejast” esimesena vette.
Täiesti segane idee tundus laskuda alla Kamikaze mäest, kus külastaja lihtsalt pikast ning kõrgest mäest otse ilma igasuguste keerutamisteta vette kihutati. Imre, Ott ja Oliver tegid selle asja siiski läbi, seejuures Imre isegi 2 korda, sest esimesel korral ma ei jõudnud pilti teha.
Väga lahe oli minu arvates 4-kohaline traktoriratast meenutav sõiduk, millega mööda pimedat toru alla basseini kihutati (Rafting River). Tegime selle läbi Imre, Vello ja Otiga. Mina kisasin palju, aga tegelikult tagantjärgi polnud see niiiiii hirmus ning kindlasti läheksin sellisega teinegi kord sõitma. Igasuguseid muid torusid ning mägesid oli seal veel. Lastel ja ka suurtel lõbu ja nautimist kui palju.
Ainus, mille üle seal veepargis viriseda võiks, on toitlustus (peale kartulikrõpsude, jäätise, hamburgeri ning hot dogi muid valikuid (nt. salatit, õunu, banaane vmt) ei paistnud. Veepargis kulus pea terve päev, õhtul jõudsime vaid veidi mereannisuppi süüa ning hiljem kahekesi rannas jalutades mõnda sealset kassi pildistada.
Dali muuseum
Kuna tänaseks lubati vihma, siis tegime muuseumipäeva. Milline saaks olla parim kunstimuuseum, mis oleks huvitav endale ning ei tüütaks ka lapsi ära? Loomulikult on selleks Figuerese linnakeses asuv Salvador Dali muuseum. Õuest jäi meil muide muuseum pildistamata, sest kui me majast väljusime, sadas päris korralikku padukat ja varem oli liiga suur kihk sisse pääseda. Dali poolt teatrimajast arendatud ning kujundatud maja, mis muuseumina avati 1974, on juba iseenesest piisavalt eriline ja kuigi Dali kuulsamaid/tuntumaid teoseid ehk selles muuseumis polegi võiks seal ainuüksi maja ning Mae Westi toa pärast ära käia, samas on seal vaadata muidugi palju rohkem.
Dali olevat ise öelnud: “Ma ei tarbi narkootikume, ma olen narkootikum!” See võib olla tõsi, sest elamus oli enam kui omapärane. Tagasiteel märkasin autoaknast pilvi ning taevas paistis kõikvõimalikke kujusid ning kompositsioone.
Mulle isiklikult ei meeldinud vaid see, et vähesel määral oli seal eksponeeritud teiste kunstnike töid, sest ma lihtsalt ei leidnud sellele mingit rahuldavat põhjendust, et milleks seda seal vaja oli.
Lapsi köitis ehk enim sisehoovis seisev eriskummalise sisuga auto, kuid üksjagu imestamist oli neil ka majas sees.
Olen suur supisõber ning Lloret de Mar`i suvalise supermarketi kalaletti nähes vupsas kohe pähe mõte vurrulised potti pista. Tulemus oli vapustav ning otsustasin imelihtsa retsepti koos eelarvega kirja panna. Kui kallil lugejal pole mõne nädalavahetusega mitte midagi peale hakata, siis tasub kaasata kallistusejagu häid sõpru ning sõita kauni Kataloonia kallastele suppi keetma.
Lihtne Lloreti mereleem neljale
Lennupilet Girona jaama ja tagasi: €120
Rendiauto: €20
Eldorado Apartments majutus: €70
2l Gallina Blanca kalasupipõhja: €3.34
1 purk purustet tomateid: €0.80
1kg tooreid hiidkrevette: €7.50
1kg merekarpe: €2.50
300gr kalmaarirõngaid: €2.50
3 pudelit valget veini: €3
2 pikka saia: €1.40
1 sidrun: €0.50
Peterselli-küüslaugu-oliiviõli maitsesegu: €1.50
—————–
Kokku: €233
Valmistamine
Kalasuppidel on mu südames eriline koht, aga paradoksaalselt polnud ma ühtegi eelmainitud mereelukatest varem kodusel teel valmistanud. Eestis tundub alati, et merekarbid ei saa ju kuigi värsked olla (ilmselt on see asjatu eelarvamus?) ning tooreid hiidkrevette ja kalmaari on saadaval ainult külmutatud kujul. Reisidel pole omakorda pliiti ega potti kuskilt võtta. Tänu Eldorado täissisustusega korterile oli nüüd olemas nii pott, pliit kui elukad. Jippii.
Aga supitegu ise on tõesti imelihtne. Gallina Blanca on kogu raske töö ära teinud ning valmistootena müüdav supipõhi on vägagi merese maitsega.
1. Pese merekarbid korralikult puhtaks, kitku neilt “habemed” ka ära. Kõik avanenud karbid viska minema, need ei ole enam söögiks kõlbulikud.
2. Pane tulele 2 potti, mõlemasse 1 pakk leent. Maitsesta mõlemad potid lusikatäie küüslaugu-peterselliga, ühte potti kalla ka tomatisegu, väiksed maitsevariatsioonid kuluvad ikka ära. Laisemat sorti kokk võib muidugi keeta kogu krempli ühes suures potis.
3. Lisa keeva leeme sisse merekarbid. Keeda kuni enamus karpe on avanenud. PS! Mitteavanenud karbid jäta hiljem söömata, needki pole suhu sobilikud!
4. Lisa krevetid ja keeda, kuni mereannid hakkavavad roosaks tõmbuma (toored krevetid on halli värvi).
5. Lisa ka kalmaarid ning keeda veel minut.
6. Kalla vein klaasidesse, tõsta leem ja loomad taldrikusse ning naudi krõbeda saiaga!
Magustoiduks võiks teha väikse jalutuskäigu 100m kaugusel asuvasse tuulevaiksesse Fenals randa, mis muideks meenutab oma järsult tõusvate kallastega supikaussi, ja võtta kaunis rannakohvikus üks jäätis või suhkrune cafe solo.
Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.
Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.
Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.
Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!
Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.
Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.
Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!
Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.
Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.
Tegime selle lehe, et kõiki meie tegemisi koos kajastada. Nagunii teeme pea kõiki asju koos ja nende asjadega, mida teeb ainult üks meist, on teine üldjuhul 100% kursis.
Ilmselt jääb asi siiski nii, et pokkeriblogid mujalt saavad selle lehega täielikult asendatud, kuid näiteks minu käsitöövärkide detailsem kirjeldus jääb Isetegija.net lehele ning ka perepilte näeb pigem vaid kitsam ring Facebookis.
Mida ma sellelt lehelt loodan?
Eelkõige seda, mida ka eelnevatelt lehtedelt: lisamotivatsiooni pokkeriga süsteemseks tegelemiseks. Loodan saada pokkeritagasisidet teistelt mängijatelt ja algatada ka hoopis teisi ning üldisemaid arutelusid laiematel maailmavaatelistel teemadel.
Hiljutised tegemised:
PokerNewsi kevadpäevad.
PokerNews.ee foorumi ajaloo esimesed kevadpäevad on nüüd peetud. Mõni võib siinkohal küsida, et kas paljuks ei lähe: kui varem olid ainult suvepäevad, siis nüüd sobib kokkutulekuks juba iga aastaaeg. Tunne on, et tegelikult ei lähegi paljuks. Muidugi peavad minu arvates olema täidetud vähemalt 2 tingimust:
– tegemist on rohkema kui pokkeriõhtuga (seni on see nii olnud ja end õigustanud: suvel võistkondlikud sportmängud, talvel paintball ja nüüd kevadel vibulaskmine);
– korraldajad vahetuvad (tagab erinevad toimumiskohad ja kõrvaltegevused ning organisaatorid ei tüdine ka ise nii kergesti ära).
Uute pokkerikontode avamine.
Lõpuks leidsin aega ja viitsimist avada kontod Pafi mõlemas pokkeritoas! Paf Spade Pokeris (Ongame) pole veel deposiiti teinud, sest olgem ausad see soft esmapilgul eriti ei meelita (kuigi 4-värviline kaardipakk oli suht kena ja suurte numbrite ning tähtedega kaardid kenasti eristatavad, polnud see siiski piisav).
Paf Diamond (Boss media võrgustik) Poker on aga nostalgiliselt kutsuv ning kenake. Ma isegi ei mäleta, mis Boss media toas ma mänginud olen (äkki oli Triljon vmt), aga mälestused on head ja esimene proovifreeroll jooksis kenasti, kiiresti ja tegi meeldivat häält.