käsitöö | Elu on lill

Sildiarhiiv: käsitöö

Isetegemise puhas rõõm! Laualugu.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päevast, mil oma igapäevast Facebookikülastust tehes märkasin, et mu õde tahab äraviimise vaeva eest ära anda meie vanavanematele kuulunud ja minu lapsepõlvemälestustes suhteliselt suurt rolli mänginud kirjutuslaua.

Tõsi, laua seisukord oli päris vilets ning kuna õe pere esialgne kavatsus, see ilusti korda teha, oli läinud kiirete aegade tõttu vett vedama, siis suurt rõõmu peretütrel sellisest lauast oma toas muidugi ei olnud ning neiu soov uuele ja värskemale ruumi teha on täitsa mõistetav.

Ometi ei saanud mu hing lubada, et “perekonnareliikvia” kuhugi võõrasse pessa lendab, ning seega lasin laua viivitamatult meie majapoolale tuua ning lubasin puust vanakesele pühalikult, et teen ta veel selle aasta sees korda ning võtan kasutusse ka.

Kasutuselevõtulubadus sai tegelikult kiirelt täidetud: panin talle lihtsalt suure lina peale ja nii oli ta elutoas tubliks abimeheks iga koosviibimise ajal ja ka nende vaheaegadel.

Kevadel mõtlesin paaril korral, et võiks laua ära ilusa ilmaga ära lihvida (katkise reelingu oli Vello juba esimese mainimise peale ära parandanud). No mõtlesin, mis ma mõtlesin, august oli käes ja laud seisis ikka lina all (sahtlitesse oli igasugust sodi juba kogunenud küll).

Tegelikult oli antud lubadus mul küll pidevalt meeles, aga seekord lükkas asjad päriselt liikuma väike kadedus.

Meie vastasmaja naabrimees on hullult tubli tüüp – Mihhail möllab kogu aeg õues, ikka on tal mõni töö tegemisel ja õhtuks mingi silmaga nähtav asi aias ka ära tehtud. Loetelu, mis kõik paari viimase kuuga seal majas valminud on, oleks siinkohal kirja panna liiga pikk. Igatahes, ühel päeval meisterdas Mihhail lapsele mängumaja ja mina istusin arvutis. No tahaks ju ka nii tubli olla, eksole!

Nii tuli jälle kord laud meelde! Googeldasin veidi tööriistarente, sest teadsin kogu aeg, et ma ei kavatse seda tööd käsitsi tegema hakata, siis aga taipasin, et sellistes asjades saab ilmselt hoopis Facebook aidata!

Ja see käis tõesti kähku:

Selgeltnägija minus ei eksinud, eile tõime Herli käest masina ja täna sai laud lihvitud:

Seejärel käisime poes, tõime õli ja … Võtsime pöögivärvi õli, sest ausalt öeldes oli lakikihi eemaldamine kaotanud ka kogu värvi.

Ostsime vajalikud nupudki ära, kuid kahjuks ei taibanud vaadata, et tänapäeva sahtlitele mõeldud (nupu-)kruvid on absoluutselt liiga lühikesed ja peame homme pikemate kruvide järele minema.

Mõtlesin täna lauaga askeldades hästi palju oma vanaisa ja vanaema peale. Näiteks tuli meelde, kuidas ma sellesama laua kõrval diivanil und ootasin, kui vanaisa ööhakul laualambi valgusvihus aindust tudeeris ning tema hiigelsuur vari vastasseinale joonistus. Kõik olid eranditult ilusad meenutused.

Olen meeldivalt veedetud päevaga väga rahul ja laua üle juba praegu uhke!

Häid jõule ja kena aasta lõppu!

Oli see vast aasta!

Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!

Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.

Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …

1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.

2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!

3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.

4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.

5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!

Jaanuar sai läbi, olgu tervitatud veebruar!

Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.

Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.

Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.

Mida ma üldse mängisin?

Naisteturniirid:

* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$

* 17 x 11$, tulemusega: -22$

* 46 x 5,5$, tulemusega: -15,46$

* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$

* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $

* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$

* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$

Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.

Naisteturniirid kokku: – 18,83$

Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)

33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$

283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$

1x 7$ sissemaksuga Knockout turniir; tulemusega: +3,74$

Singlid kokku: +126,89$

Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):

33 x 11$, tulemusega: -222,88$

6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$

1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$

8 x 5,5$, tulemusega: +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)

14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$

MTT-d kõik kokku: -194,3$

Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.

TrioBet Live - Imre ja Ilona

LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.

Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!

Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha. Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)

Kuivoja Puhkekeskuse ahjulõhe

Nädalavahetus lapsepõlve paradiisis

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.

Muusika ja jänes

Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.

Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.

Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.

Väike muusikahuviline