Täna külastasime esmakordselt uut osariiki, Indianat. Enne osariigi piiri ületust hakkas asi imelikuks minema. Kõigepealt nägime pesuehtsat kirikut, rist torni tipus helkimas, aga sissepääsu kohal oli suurte punaste tähtedega kirjutatud “BREWERY”. Hiljem guugeldasin, et tegemist ongi endise kirikuga, kuhu nüüd on rajatud õlletehas ja kõrts, Beer Church Brewing Co. Me ei ole kuigivõrd religioosselt tundlikud, aga kergelt pani see meid kulmu kergitama küll. Praegu on natuke kahju, et me sisse ei põiganud, oleks huvitav teada, mis vaib ja fiiling seal oli, kas jumal oli pühakojas kesvamärjukese voolamise heaks kiitnud, linnale selja keeranud või oli tal lihtsalt ükskõik.
Pärast kirik-õllekat hakkas teeäärde kerkima kanepipoode nagu seeni peale vihma, üle igasuguse mõistuse tihedalt koos. Ja siis hetk hiljem teatas navigaator, et “Welcome to Indiana!” Selge lugu, kuna Indianas on meditsiiniline kanep keelatud, ja Michiganis lubatud, siis piirikaubandus õitseb täies mahus ja kohalikud krigistavad kodulinnakese kanepikeskuseks muutumise peale jõuetult hambaid.
Indianal on Michigani järvega kokkupuudet ainult napilt 50 miili, ja seegi tundub olevat üsna tööstuslik ala. Vähemasti linnades, kena düünine rannajoon on neil ka siiski olemas. Aga tuletorne andmebaasist vaadates otsustasime loobuda nii Gary, Calumet’, Buffingtoni kui ka Indiana Harbori tuletornidest, sest need asuvad üsna trööstitul industriaalrannikul, kuhu kõigele lisaks on enamasti keeruline maad pidi ligi pääseda.
Ka Michigan City mõlemad majakad asuvad võimsa elektritehase vahetus läheduses, aga vähemasti nägi see tehas tegelikkuses hämmastavalt fotogeeniline, isegi kena, välja.
“Vabrikute kõrval, seal kus voolas vesi, seisime ja hoidsime teineteisel käest”, ja vaatasime, kuidas sild ühel hetkel piiksuma hakkas, sõiduteele tõkked ette lasi, ja siis tiivad üles tõstis.
Viimati olin avatavat silda näinud vist lapsena Leningradis ja tuleb öelda, et täitsa põnev vaatamine oli. Huvitaval kombel nägime täna hiljem veel kolme avatavat silda, kahte neist juba ööbimiskoha Joliet hotelliaknast, kui sillad massiivse kivisütt vedava aluse ees järgemööda avanesid.
Miks üldse Joliet, mis asub sisemaal, kui tegemist on tuletornireisiga, mis peaks peamiselt ikka vee ääres asuma? Sest Michigan City`ga sai meil ring tegelikult täis, ühtegi uut majakat enam plaanis pole, ja kuna Imre tekitas suvel Vegases mängides endale Caesars Diamond-taseme kaardi, millega Caesars keti hotellides üle USA saab poolmuidu või vähemalt märgatava allahindlusega ööbida, siis otsustasime tänase õhtu ja homse päeva lihtsalt mõnusas hotellis puhata, reisimõtted ja -emotsioonid kokku võtta ja vaim argipäevareaalsusega kohtumiseks valmis panna.
Tuba on puhkamiseks tõesti imeline, võiksime siin vabalt tantsida nii voodite vahel kui vannitoas ja vaade neile avanevatele sildadele on veel boonuseks.
