Oleme Imrega kokku leppinud, et igal pulma-aastapäeval külastame mõnda kaunist ja soovitatavalt meile veidi uudsemat kodumaist paika. Boonusena tahaksime seal nautida veel ka kontserti või teatrietendust.
Nii oleme 10 aasta jooksul käinud Haapsalus, Laulasmaal, Kallastel (Padisel), Rakveres, Viljandis, Narvas, Ruunaveres, Laitses ja kaks korda Tallinnas. Kummalisel kombel on kaks meie poolt väljavalitud kontserti ootamatult ära jäänud ning ühel korral otsustasime viimasel minutil ise, et me ikkagi ei jää kontserti kuulama, vaid lähme oma turismitallu tagasi.
Eeltööd tehes mingit superahvatlevat kultuuriüritust ei leidnud ning otustasime eelkõige minu initsiatiivil, et käime ära Põltsamaal ning vaatame kohalike elanike poolt Uue-Põltsamaa mõisas näidatavat etendust Põltsamaa lood II. Liiga kõrget kunstilist taset vast küll ei näidatud, aga sellele vaatamata saime väga positiivse (ja isamaalise) elamuse. Tore on näha, et asju tehakse tegemise rõõmust ja igaüks taidleb vapralt just oma võimetele vastavalt. Imre oskas end kohe samastada puhkpilliorkestri liikmetega ja küllap külateatris ka mina endale mõne osa saaks – unistus kuhugi pooleldi metsa kolimisest elab meis visalt ikka edasi ja lööb sellistes olukordades alati lõkkele…
Pärast etendust sattusime veel Carl Schmidti Maja restoranis kohaliku noore muusiku esinemisele ja ka see oli kuidagi liigutav.
Põltsamaalt me interneti kaudu meelepärast ööbimiskohta ei olnud leidnud, mistõttu sõitsime magama verivärskesse ja ruumikasse Puurmani külalistemajja.
Imre lõbustas kõrvaltoas elavaid saksa turiste poole ööni nii kitarrimängu kui lauluga, mina töötlesin selle privaatse kontserdi ning veini ja suupistete kõrvale meie Hiiumaa perereisi pilte. Oli õdus omaette olemine ja järgmisel päeval tutvusime kauni Puurmani mõisapargi ja käsitöömajaga. Rohkem aastapäeva pilte leiate mu FB lehelt.
Eestimaa on tohutult ilus ning väiksemad kohad väga armsad, suvel pole üldse põhjust kaugemale reisida tegelikult.
Kauneid kodumaiseid retki teilegi, mu kallid lugejad!
Märts on hooga käima läinud ning iga päev toimub midagi põnevat: pildistamised, kokkusaamised, kodumaised reisikesed, isegi üks teatrietendus (Endlas “Olga, Irina ja mina”) ja pokkeriturniirist osavõtt on juba selle kalendrikuu tehtud asjade nimekirjas.
Jaanuari ja veebruarikuu võrdlemine näitas, et kui Candy Crushi ei mängi (jaanuaris), siis jääb päris palju rohkem aega arvutivälisteks tegevusteks. Sellest tulenevalt kuulutasin ka märtsi FB-mängudest vabaks ja otsustasin üldse vähem netis viibida. Kui jaanuaris tegelesin lisaajal kudumise ja lugemisega, siis märtsis olen avastanud … värvimise. Kinkisin lapsele sõbrapäevaks värviraamatu ning nüüd olen hoopis ise sellest enam-vähem sõltuvusse sattunud. No loodame, et mandalate värvimise lubatud tervendav mõju
korvab vähemalt ajakaotuse! Huvitavaid mõtteid ning lausa üsna kindlaid tegevusplaane igatahes värvimse ajal tekib ning imelikul kombel olen päris mitut mõtet ka usinasti realiseerima asunud.
Täna näiteks tuli täiesti konkreetne plaan oma portfoolio kokkupanemist alustada ja seda koos ideega, et milline see võiks välja näha. Tegin kiirelt jaotusplaani ära ja sorteerisin ning trükkisin välja mõned varem leitud materjalid, mille põhjal tahan lähiajal väga täpselt väljamõeldud näidispilte tegema hakata.
Kahe modelliga (omaenda õe ja vennaga) alustasin nende näidispiltide asjus kohe ka läbirääkimisi stuudiosessioonide korraldamiseks, ning õega jõudsime lausa meigi- ning stuudioaja broneerimiseni. Tean, et ettevõtmine temaga saab olema lõbus, ja väga loodan, et muuhulgas sünnivad soovitud sisu ja kvaliteediga pildid ikka ka.
Lõpetuseks tahan aga öelda, et kõige tähtsamad on suhted. Mida lähedasemad, seda tähtsamad! Mul on hea meel, et märtsikuu esimesel nädalal oli mul võimalus väga meeldivalt aega veeta nii oma abikaasa, laste, ema kui ka sõpradega, lisaks rääkisin paari tähtsa inimesega pikemalt telefoni teel (mis on eriline seetõttu, et tavaliselt ma pigem ei salli telefonisuhtlust).
Uus tegus nädal on aga juba ootamas – tuleb päris palju sagimist! Juhuuu, ma elan!
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päevast, mil oma igapäevast Facebookikülastust tehes märkasin, et mu õde tahab äraviimise vaeva eest ära anda meie vanavanematele kuulunud ja minu lapsepõlvemälestustes suhteliselt suurt rolli mänginud kirjutuslaua.
Tõsi, laua seisukord oli päris vilets ning kuna õe pere esialgne kavatsus, see ilusti korda teha, oli läinud kiirete aegade tõttu vett vedama, siis suurt rõõmu peretütrel sellisest lauast oma toas muidugi ei olnud ning neiu soov uuele ja värskemale ruumi teha on täitsa mõistetav.
Ometi ei saanud mu hing lubada, et “perekonnareliikvia” kuhugi võõrasse pessa lendab, ning seega lasin laua viivitamatult meie majapoolale tuua ning lubasin puust vanakesele pühalikult, et teen ta veel selle aasta sees korda ning võtan kasutusse ka.
Kasutuselevõtulubadus sai tegelikult kiirelt täidetud: panin talle lihtsalt suure lina peale ja nii oli ta elutoas tubliks abimeheks iga koosviibimise ajal ja ka nende vaheaegadel.
Kevadel mõtlesin paaril korral, et võiks laua ära ilusa ilmaga ära lihvida (katkise reelingu oli Vello juba esimese mainimise peale ära parandanud). No mõtlesin, mis ma mõtlesin, august oli käes ja laud seisis ikka lina all (sahtlitesse oli igasugust sodi juba kogunenud küll).
Tegelikult oli antud lubadus mul küll pidevalt meeles, aga seekord lükkas asjad päriselt liikuma väike kadedus.
Meie vastasmaja naabrimees on hullult tubli tüüp – Mihhail möllab kogu aeg õues, ikka on tal mõni töö tegemisel ja õhtuks mingi silmaga nähtav asi aias ka ära tehtud. Loetelu, mis kõik paari viimase kuuga seal majas valminud on, oleks siinkohal kirja panna liiga pikk. Igatahes, ühel päeval meisterdas Mihhail lapsele mängumaja ja mina istusin arvutis. No tahaks ju ka nii tubli olla, eksole!
Nii tuli jälle kord laud meelde! Googeldasin veidi tööriistarente, sest teadsin kogu aeg, et ma ei kavatse seda tööd käsitsi tegema hakata, siis aga taipasin, et sellistes asjades saab ilmselt hoopis Facebook aidata!
Ja see käis tõesti kähku:
Selgeltnägija minus ei eksinud, eile tõime Herli käest masina ja täna sai laud lihvitud:
Seejärel käisime poes, tõime õli ja … Võtsime pöögivärvi õli, sest ausalt öeldes oli lakikihi eemaldamine kaotanud ka kogu värvi.
Ostsime vajalikud nupudki ära, kuid kahjuks ei taibanud vaadata, et tänapäeva sahtlitele mõeldud (nupu-)kruvid on absoluutselt liiga lühikesed ja peame homme pikemate kruvide järele minema.
Mõtlesin täna lauaga askeldades hästi palju oma vanaisa ja vanaema peale. Näiteks tuli meelde, kuidas ma sellesama laua kõrval diivanil und ootasin, kui vanaisa ööhakul laualambi valgusvihus aindust tudeeris ning tema hiigelsuur vari vastasseinale joonistus. Kõik olid eranditult ilusad meenutused.
Olen meeldivalt veedetud päevaga väga rahul ja laua üle juba praegu uhke!
Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!
Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.
Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …
1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.
2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!
3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.
4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.
5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!
Heade uudiste raadio annab teada, et paljudel eestlastel (sealhulgas minul) avaneb esimest korda elus võimalus pidada jõule tingimustes, kus hommikul pole jõulusaanile vaja teed lumest puhtaks rookida ja taadi jalanõudest ei sula põrandale suurt loiku! Jõuluvana saab seekord tulla uhke vankriga, rohi haljendamas kahel pool teed, ja meie trepi kõrval õitsevad tema rõõmuks lausa lillekesed! Kauneid sedamoodi jõule kõigile!
P.S. Sõbrad! Ma ei saatnud teile jõulukaarte paberil ega hakka täitma ka teie virtuaalseid postkaste, siiski olete mul südames ja soovin teile siinsamas ka toredat aastalõppu!
