Rubriigiarhiiv: Üldine

Hiiumaareisi viimasel päeval käisime vaatamas Paluküla kirikut

Kirik! Miks küll? Kuhu tuletornid kadusid?

Paluküla kirik

Aga sellepärast, et eelmisel õhtul Hiiessaare tuletornist lugedes avastasin, et see moodustab liitsihi Paluküla kirikuga (olin seda ilmselt küll kunagi varem ka lugenud, aga unustanud). Tavaliselt ikka pildistad sihi mõlemat märki, seega sain aru, et peaks siis vähemalt paar

Seega sõitsime Orjakust Heltermaale praami peale väikse ringiga.


Vahemärkusena ütlen ära, et ma pole kuigi suur kirikute fänn, pigem täitsa vastupidi! Mulle pole kunagi meeldinud ekskursioonide käigus kirikuid ja muuseume külastada, isegi kiriklikud ärasaatmised ning pulmatseremooniad tekitavad minus pigem veidi kõhedust. Olen ikka naernud, et küllap oli mul eelmises elus kirikuga seoses mingi väga ebameeldiv kogemus.

Aga selline mahajäetud kirik hommikuses vahelduvas pilvisuses meeldis mulle täitsa hästi! Mõne kiire klõpsu asemel sai jupp aega ümber hoone tiirutatud ja seda igast nurgast vaadeldud ning võre vahel isegi natukene sisse piilutud. Täitsa armas väike torniga maja tegelikult!

Paluküla kirik

Koduteel tervitasin uuesti Rukkirahu torni ka!

Rukkirahu tuletorn

Hiiessaare ja Kärdla

Lubadus, mis eile sai antud (pildistada ära Hiiessaare tuletorn), hakkas kohe hommikul silmi avades näkku itsitama: täiesti hall ilm ja peenike seenevihm ei toetanud sõnapidamist üldse. Ilmateade lubas omalt poolt, et edasi läheb veel hullemaks: selle ala laieneb ja sadu tiheneb. Niisiisi oli mõistlikum kohe hommikul teele asuda.

Kui Hiiessaarde jõudsime, otsustas ilmavana meie peale halastada ja pidas päris toreda veerandtunnise sadamispausi, saime ümber torni tiirutades isegi 2000 sammu tehtud, kuid maa oli märg ning kuna me mu ema s’na ei kuulanud (ta nimelt ütles, et Hiiumaale on alati mõistlik kummikud kaasa võtta), siis mõnest pildinurgast tuli isegi loobuda.

Hiiessaare tuletorn

Vihmasaju tihenedes kobisime autosse ja sõitsime Kärdlasse. Hästi natukene jalutsaime sealgi, aga peamiselt sõitsime lihtsalt natuke mööda tänavaid autoga ringi, dokumenteerimise huvides pildistasin läbi autoakna meie eilset õhtusöögipaika “Kork” ja ühte nunnukat täpilist tassi ka.

Kork koos Margusega
Kärdla täpiline tass

Käinas käisime aja parjaks tegemise eesmärgil söömas, et siis Tuuletorni ukse taga avastada, et kolmeni ootamine oli täiesti asjatu, sest torn oli täna hoopis suletud! Ega midagi, COOP-ist õhtusöögiks miskit korvi ja kodu poole!

Orjaku roostikuringi vaatetornis

Vihmasadu tegi uue pausi täpselt siis, kui jõudsime Orjaku roostikuringi alguse juurde. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru. Rada on väga mõnus laudtee, aga liiga palju näha pole, sest pilliroog on minu jaoks lihtsalt liiga kõrge ja rada ise pabulaid täis, mistõttu on üksjagu tegemist, et puhaste saabastega pääseda. Aga raja keskel on suur kivi, kuhu saab redeliga otsa ronida, ning vaatetorn, kust avaneb ka päris tore vaade.

Edasi veestime õhtu teineteise ja teleka seltsis. “Kaks ja pool meest” on täitsa mõnus ajuvaba ajaviide ja anna Imrele veel õhtu lõpuks korvpall!

Lugegu nüüd need, kes arvavad, et Imre on peamiselt vait meil! Kuskil 55:55 seisust.

Võta nüüd ära see, Jeesus küll! Noh muiudgi! Kolmene ka veel!

Rahu, rahu, rahu! Hmm! Mhhh! Noh, tule siia! Vot nii! Võta!

Ära nüüd pudista ära! Mida kolmeste protsent! Ai-ai-ai! Võta, võta! Tubli!

Hüppa! Tubli poiss! Issand, kui ilus! Liiguta nüüd! Ei, krt! Jppn phh!

No võta see ära nüüd! Jppn phh! No mine jälle!

No misasja, alles olime kuuega ees, nüüd kolmega taga! Ähhhh!

No võta see ära nüüd ometi! (närviline kommipaberikrõbin.) Noh! Mhh!

Nojah! No ei tule ikka mitte midagi! Ei noh, misasja!

Hea jah, et sattusin vaatama seda. Neli minutit, null punkti! Ahhh! Hakkame nüüd kolmeseid viskama või midagi!

Stressirohke amet see korvpallivaataja oma, jalgpall on lust selle kõrval! No läks siis kordki! Ai, juhh!

Pane see vabavise sisse! Läks! Võta-võta-võta! Tubli! See on meile hea! Hehhee! Tubli poiss! Oi kui valus!

Said kätte? Ei saanud! Uhh! Ära-ära-ära, miks teed siukest! Saame veel võimaluse, Jumal hoia!

Ära anna neid kodulaudu niimoodi ära! Oi kui halb, Issand kui halb! Võta ära see pall. Ää! Aih! Täiesti uskumatu!

Jooks?! Oo, hehee! Tubli poiss! Noh! Uh-uh! Võta-võta. Nüüd on meie võimalus!

Ära Sina, Kruus, hakka kohe jaurama!

Mida te passite seal? See oleks vahva, aga äkki vaatavad midagi muud (ebasportliku vea küsimus).

Ära pane mööda seda, noh! Äääääh! Ähhh! Oioioioioi. Tubli poiss, et ühegi ära panid.

Issand, mis piin, see korvpall on ikka täitsa jube! Ilus oleks mõlemad praegu ära visata! Andis selle vea! Superluks!

Tubli! Või noh, super! No on olemas! No nüüd on olemas!

Ma arvasin, et saame hirmsa koslepi, ee…et võit tuli, ikkka müstika! Superluks!

7 ühe hoobiga

Ühendatud sünnipäev ja tuletornireis – see tähendab põhimõtteliselt paradiisi!

Kõige esimesed kingitused sünnipäeval sain ma keskööl Imrelt!

Hommikusöögiks võtsime baariletilt võileivamaterjali ning praetud munad ja kui lauda valima hakkasime, siis ütles perenaine: “Kui te külma ei pelga, siis ma katsin teile laua sinna,” viidates talveaiale, kus meid ootas tõesti kenasti kaetud laud! Pleedi sees oli istuda oivaline! Pudelit me küll ei avanud, sest Imre pidi roolis olema ja mina poleks hommikusöögi kõrvale ilmselt nagunii üle poole pokaali tahtnud, aga meeleolu oli taevalik! Mul olid uued ehted ka, aga pilti ma hommikusest endast siiski teha ei lasknud.

Kuigi olime algselt plaaninud kohe pärast hommikusööki Emmaste tuletornide suunas startida, siis tegelikkuses lorutasime toas veel umbes tunnikese, mille jooksul suutsin erinevate kanalite kaudu vastu võtta umbes 100 õnnitlust!

No ja siis läks sõiduks!

Kõigepealt kuus(!) torni ja viimaks loojangul minu lemmik: Tahkuna tuletorn.

Kõik ühe päevaga ja üldse mitte kiirustades, samas ka mitte ülemäära jokutades, lihtsalt mõnusalt kulgedes. Autosõidu ajal võtsin aga pidevalt vastu õnnitlusi Facebookis ja telefonitsi.

Emmaste alumine tuletorn
Emmaste ülemine tulepaak
Süru ülemine tuletorn
Sõru alumine tuletorn
Ristna tuletorn
Kõpu tuletorn

Aga siis mingil hetkel Tahkuna juures sai järsku tänaseks küll! Natuke hakkas külm, pimedus ja taevatähed ei saabunud piisavalt kiiresti ja siis otsustasime, et on aeg minna hoopis õhtusöögile ning püüda kuu ja tähistaevaga tuletorni mõni teine kord.

Tahkuna tuletorn

Õhtusöögikohaks sai valitud meile Facebookis soovitatud Šampanjabaar ja resto Kork. Jäime väga rahule! Algul olime kahekesi ja hiljem lisanuds veel üks paarike, seega saime piisavalt tähelepanu! Imre oli roolis ja mina siis ka ei hakanud alkoholiga liialdama, piirdusin ühe džinn-toonikuga, kuhu puistasin taskust ka päeval Sõru tornide juurest nopitud kadakamarjad. Toidu ootamise ajal võtsin muidugi jälle õnnitlusi vastu!

Enne magustoitu pidin nina puuderdama ning kui tagasi tulin, siis oli Imre süüdanud koogil ka kodust kaasavõetud sünnipäevaküünla. Naljakas ja üliarmas!

Nüüd on sünnipäev läbi ja homme olen mõistagi hoopis parem ja tublim inimene – noh, ikka need tavalised lubadused uue eluaasta kohta…

Pildistamata tuletorne on mul Hiiumaal veel ainult üks ja see Hiiessaare saab homme kinni püütud, seda ma teile tõesti luban lausa avalikult, aga ülejäänud lubadused ja soovid las jäävad väiksema ringi teada!

Sünnipäevalaps Kairit Tahkuna torni juures


Kohalejõudmine

Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!

Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.

Rukkirahu tuletorn

Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.

Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.

Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.

Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.

Orjaku alumine ja ülemine tuletorn

Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.

Käisime poes ja tulime “koju”.

Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!

Pakkimispäev

Reisiärevus on minu jaoks jällegi üks reisi osadest, aga kui lähed mõneks päevaks Eesti saarele, siis seda kuigi palju ju tekkida ei tohiks, eks?
Siiski on alati on võimalik end ise üles keerata!
Ilmateade näiteks on üks hea abimees! Tänane lumesadu ja lähipäevade prognoos suurendas oluliselt kaasapakitavate riideesemete hulka! Kaasa said igaks juhuks: varujoped ja varusaapad, villased sokid, kummalegi kaks kampsunit, mitu paari pükse, pluuse ja T-särke. Mul on tunne, et me pole isegi mitmenädalasele USA reisile nii palju asju kaasa vedanud (lennufirmade pagasipiirangud aitavad mõistlikumaid valikuid teha). Fotokott ja droon ja termos ja pealambid ja taskulambid ja mõned ravimid ja heegeldamistarbed ja sudokuvihik ja paar raamatut ja meigitarbed ja sünnipäeva õhtu tarbeks ka üks pidulik kleit (Oh, unustasin selle juurde kingad! Lähen panen need ka kotti.)
Kas oma padi tuleks kaasa võtta? Mõnes Eesti hotellis on head, aga mõnes ülimalt nirud padjad… Milliste hulka kuulub Dagen Haus? Arvustustes on kohta väga kiidetud, aga patjade kohta pole seal paraku midagi. Piltide järgi julgen kahtlustada, et pigem on seal õhukesed padjad, aga mina armastan suurt ja korralikult täistopitud peaalust! Otsustan hommikul, targem on vast ikka kaasa võtta, saab vajadusel ka autos kasutada ja ega ta ju reisil süüa küsi!
Telefonid ja laadijad ja sammulugejate laadijad! Sain lastelt eile sünnipäevaks (pidasime selle nendega ette, kuna meid õigel päeval kodus pole) uue pulsikella – olin eelmisel laadija oktoobri lõpus ära kaotanud ja ei saanud seda enam kasutada.
Niisiis olen pisikese puhkuse järel taas sammuorjuses! Reisil ei ole 10000 sammu täissaamisega muidugi mingit probleemi, aga loll oleks laadija puudumise tõttu need kokku lugemata jätta.
Uneaeg nüüd!

Unistus