Rubriigiarhiiv: Üldine

Läti – lähedane tundmatu

Koroona jättis reisisihtkohtadest vähesed alles ja nii asendasime sõpradega pikalt planeeritud Bulgaaria reisi veidi teise sõpruskonnaga Jurmala külastamisega. Umbes pooled eestlased lootsid, et siin on praegu vähe turiste, ja nii oleme pea viimse toani välja müüdud 5-tärnilises Baltic Beach hotellis kuulunud lisaks teenindajate vene keelele peamiselt eesti keelt.

Vaade hotellitoa rõdult

Hotelli privaatrand beežide päikesevarjude, päikesekreemi lõhna, värviliste jookide karahvinide ja puna-valgete rätikutega tekitas tõelise soojamaareisi tunde, hotelli bassein oli mõnusalt suur ja erinevad saunad kuumad ning tühjad (sest kõik teised inimesed olid ilmselt rannas). Teenindus oli Jurmalas üldiselt keskmisest kodumaisest teenindusest veidi nigelam (aeglane ja palju vigu tellimuste täitmisel) ning naeratusevaene, aga kuna aega ja huumorimeelt meie seltskonnal jagus, siis sellest saime kergesti üle. Lisaks päästsid linnakese lõplikust hukkamõistust meie oma hotelli restoran ja baar, kus asjad päris hästi, ning pildile sattuski just see kangelane, kelle tööga jäime kõige rohkem rahule.

Ilmad olid samuti fantasitilised! Nii palju päikest, kui Jurmalas selle lühikese ajaga kogesime, mõnel suvel ei näegi, loojangud olid pikad ja roosad, ööd mõnusad jahedamad ja valged. Lisaks teeb Jurmala liivaranna pikkus ja laius Pärnu või Haapsalu peale mõeldes üsna konkreetselt kadedaks.

Jurmala rand

Enne Jurmalasse jõudmist sõitsime läbi Ainažist, kus pildistasin juba kaks korda varem läbisõidul jäädvustatud majakat, ning nüüd, pärast kolm päeva kestnud luksuspuhkust, kus ei teinud tõesti mitte midagi muud peale söömise, ujumise ja sõpradega sumisemise, alustame veidi enne lõunat Läti majakatuuri.

Internet annab lootust, et Läti majakad on kergesti ligipääsetavad ja mõned lisaks veel sümboolse tasu eest ka seestpoolt uuritavad, järgnevatel päevadel annan siis siin teada, et kui palju see paika peab.

Lugemise väljakutse: “Saladuslikud Eesti väikesaared”

Peeter Pill, Arne Maasik “Saladuslikud Eesti väikesaared”, 384 lk, Kirjastus GO Reisiraamat, Tallinn 2017

Peeter Pill, Arne Maasik, Saladuslikud Eesti väikesaared, Kihnu majakas
Taustal osake minu Kihnu majaka foto väljatrükist

“Igatsus “õige” maastiku järele kuulub kahtlusteta eesti kultuuri kõige võluvamate nähtuste hulka,” kirjutab raamatu eessõnas Valdur Mikita arutledes metsa- ja mere-eestlaste teemal.

Tegemist on (nagu pealkirigi väga konkreetselt vihjab) Eesti väikesaari tutvustava raamatuga, kus juttudel ja fotodel on minu jaoks üsna ühesugune kaal.
No ja see raamat hakkaski mulle meeldima juba kaanefotost alates ning meeldis kohe viimase leheküljeni välja. Seega kuulutan selle väljakutse raames seni loetud raamatutest kahtlusteta parimaks!
Kui eesmärk on leida midagi majakatest, siis selle raamatuga alt minna polnud muidugi võimalikki, sest loomulikult on pea kõigi väkesaarte uhkuseks ja ajaloo oluliseks tähiseks just sinna ehitatud tuletornid (muidugi seal, kus üldse on tuletorn, kõigil saartel seda ju pole). Mitmel saarel oli olnud aegu, kus majakavahid (ja nende pered) olidki saare ainsateks püsielanikeks.
Viimasel ajal olen hakanud üldse varasema aja igapäeva elu-olu vastu suuremat huvi tundma ja just seda selle raamatu tekstid sageli kirjeldavadki, lisaks on illustratsioonideks hindamatud vanad fotod!
Raamat on erinevate saarte kirjeldamisel üsna erinevatele asjadele fokuseeritud. Küllap see tuleneb sellest, milliseid algallikaid õnnetsus leida ning mida ja kui palju need siis pakkusid. Samas mulle väga meeldib, et iga saare või saarte kogumi kohta on toodud välja erinevaid asju ning ka see, et tekstid on pigem lühikesed, konkreetsed ning pikemaid heietusi ja iga saare kohta samade asjade väljaselgitamist pole eesmärgiks võetud.
Näiteks? Kuigi Prangli murdest oli huvitav lugeda, siis ma poleks tahtnudki, et kõigi saarte tutvustuses oleks samasugune sõnastik olnud. Samamoodi olid toodud ainult üksikud legendid saarte tekkimise kohta, kuigi neid ilmselt leiaks pea kõigi saarekeste kohta.
Omaette hasart tekkis muidugi tuletornide kohta infot otsides, nende kohta kohati natuke googeldasin ikka juurde ka. Päris reisijuhi mõõtu see raamat välja ei anna, kuid mõnede matkaradade ja vaatamisväärsuste kohta sai väärtuslikku infot ka.
Lisaks on raamatu lõpus kasutataud kirjanduse loetelu, mille plaanin uuesti põhjalikumalt läbi töötada, et oma väljakutse nimekirja veelgi täiendada selliste populaarteaduslikemate või isegi konkreetsete ajalooraamatutega.

Hinne 9/10

Lugemise väljakutse: Erik Valeur “Mees majakas”

Minu iskikliku majakaraamatute väljakutse kolmanda raamatu lugemine võttis hullult palju aega.

Loo kavapunktid:

  • Vendade Taani peaministri ja Taani justiitsministri ema kaob hooldekodust.
  • Komissar uurib juhtumit.
  • Ebatavaline surmaennetega tegelev mees elab majakas.
  • Majakas elavat meest jälgib läheduses maja üürinud naine. 
  • Tasakesi lisandub lehekülgedele tegelasi ja pea kõik tulevad mehe lapsepõlvest. 

Kui väljakutset poleks olnud, siis oleksin raamatu vist mingil hetkel pooleli jätnud. Nii aeglase edasiliikumisega lugu, eriti veel põnevikku, polegi ma vist varem kohanud või vähemalt lõpuni lugenud. Alustasin lugemist kohe, kui eelmine väljakutse raamat arvustatud sai (23. veebruaril), ning lõpetasin üleeile öösel (31. märtsil). Igal õhtul (vast paar päeva jäi päris vahele) lugesin peatüki või paar, siis aga jäin lihtsalt magama. See oli minu jaoks väga omapärane kogemus, sest reeglina neelan ma krimiromaanid alla maksimaalselt kahe ööga ning seda ka vaid siis, kui raamat on väga paks ja ma sunnin end vahepeal magama, et järgmisel päeval tööl vastu pidada.

Tegelikult pole mul kirjanikule midagi ette heita – ta hoidis loo pinevust ilusti üleval, loopides vahepeal lubadusi millestki tulevikus rääkida ning kaldudes siis jälle minevikku. Päevikulaadses raamatus olid kuupäevad ja toimumiskohad ilusti peatüki pealkirjadeks ja seega ei läinud miski ajalises mõttes sassi. Lahenduse nuputasin kuskil raamatu keskosas ühe variandina välja, kuid lõin selles korduvalt kahtlema ja vahepal uskusin teisi variante, seega pinevust täitsa oli. Samas mingil imelikul põhjusel polnudki nii tähtis see, et kas, kes ja miks, tähelepanu keskendus pigem imelikele suhetele ja inimestele. Teiselt poolt jäi natuke arusaamatuks Viggo ja Agnese omavaheline suhe, et millest tulenevalt soovis Agnes just Viggot süüdlaseks lavastada ning kuidas oskas ta nii täpselt järeldada, et Viggo end oma ema surmas tema pärast süüdistas. Võib-olla jätsin raamatus mingi tähtsa koha piisava tähelepanuta, aga mõni “MIKS?” ja “KUIDAS?” jäi igatahes üles. Uuesti lugema siiski nende pärast ei hakka – nii hea see raamat lihtsalt ei olnud.

Majakast endast ka!

Leheküljel 22 on kirjas: “Valge torn oli ehitatud Sjællandi saare kõige läänepoolsemasse tippu.” Røsnæsi kaljudel on selline valge majakas täiesti olemas. Kummalisel kombel ei leidnud ma aga netis ringi tuuseldades isegi taanikeelse raamatu kaanelt seda konkreetset majakat, ikka olid modellideks hoopis teised tuletornid. 

Üks asi veel! Enne selle raamatu kallale asumist võiks olla läbi loetud Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see raamat on seal tegelaste vahel väga siduvaks lüliks ning mõned tõmmatud paralleelid jäid minule, kes ma pole seda ise lugenud, täitsa arusaamatuteks.

Hinne 7/10

Lugemise väljakutse: Susan Wiggs “Majakavaht”

Sai siis ka teine väljakuste raamat loetud ja kuna ma keelasin endal järgmist raamatut enne arvamuspostituse valmimist alustada, siis tekkis lugemisse kolmepäevane paus ka.

Susan Wiggs “Majakavaht” – 325 lk, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni, Ersen, 2014

Tegemist on tõelise romantilise “naistekaga”. Sain minagi oma pisarakanalid korralikult puhtaks, kuid sellele vaatamata ei saa oma isiklikul skaalal anda raamatule liiga palju punkte, sest päris mitmed asjad häirisid üsna algusest kuni lõpuni.

Kõigepealt sõnakasustus. Ma ei tea, kas kuksil eestimaal on näiteks “barr” 2014. aasta paiku olnud reaalselt kasutusel? Saan aru, et see tähendab jõe suudmeala või seal asuvat madalikku või mingit valli, aga mina polnud seda sõna varem kuulnud, seega oleksin tahtnud vähemalt mõnes kohas näha lisaks ka mõnda sünonüümi või kirjeldust. Võib-olla on see muidugi minu kitsa silmaringi viga, sest ega ma merenduses ju mingi asjatundja pole. 

Uskumatult häiriv oli endast umbes viisteist aastat (ma ei märganud, kas kuskil oli nende tegelik vanusevahe ka välja toodud) vanema mehe “poisuks” kutsumine väga noore naise poolt, see tundus (nende suhteid arvestades ei saanud seda ka kerge naljana võtta) ikka liiga veider. Seda juhtus umbes 3-5 korda raamatu jooksul, aga see suutis mind iga kord nina kirtsutama panna ja jutu jälgimisest korraks kõrvale kallutada. 

Kohmetuse kirjeldamiseks kasutati mitu korda väljendeid “nagu peiu” ja “nagu peigmees”, mis tundusid kontekstis üsna kohatud või üleliigselt suunda kättenäitavad.

Paari omavahelise pinge pidev kruvimine, kus “loogiline” lõpp on tegelikult ammu aimatav ja lugejale ka mitu korda välja hõigatud, oli mingi piirini nauditav, kuid tundus kogumis kunstlikult venitatud – päris lihast ja luust inimene “murduks” minu hinnangul palju varem! 

Selgus ka see, et Ameerikas on veel vähem inimesi kui Eestis, sest liiga palju tegelasi oli omavahel liiga lähedalt seotud. Tõmmates paralleele kasvõi oma suguvõsa päriseluliste juhtumitega, ma muidugi ei tohiks kahelda, et asjad nii ongi, aga raamatutes tunduvad need kokkusattumused liiga raamatulikud. Samas, ma annan need loo lõplikkuse ja selguse huvides täielikult andeks ja see mu üldhinnagut tegelikult ei mõjuta. 

Ühe õige naisteka juurde kuuluvad seksikirjeldused sellest romaanist muidugi ei puudu, mingil määral on need pinget kruvivad ja erutavad, kuid minu arvates veidi liialt paljusõnalised, jäädes samal ajal lõpuni kirjeldamisega hätta, lisaks on need stseenid oma kulgemises paaril korral liiga ebausutavad.

Romaanile endale mõtlesin järgnevatel päevadel väga vähe, kuid loos kirjeldatud majaka otsingud olid toredad!

Raamatu alguses on küll konkreetne teadaanne, et kogu lugu on väljamõeldud ning mistahes seosed konreetsete inimeste ja kohtadega juhuslikud, kuid siiski on vihje majakale liiga selge, et see tähelepanuta jätta. Lisaks ütleb ka järelsõna, et Columbia jõe suudme lähedal toimunud laevahukud on andnud loole inspiratsiooni, mistõttu selle majaka otsene sidumine raamatuga on väga loogiline. 

Cape Disappointment tuletorn on täiesti olemas! See ehitati 1848. aastal ehk 28 aastat enne raamatuloo algust. Majakas aitab ka tänapäeval laevadel Columbia jõe suudmealal orienteeruda. 

Kaardilt seda otsides ja ümbrust uurides tegin muuhulgas väikse “google maps reisi”. Väga tore oleks jälle üks USA rannikureis ette võtta, sest kui me viimati Ameerikas käisime, siis ma polnud veel “majakausku” ja me ei pööranud neile mingit eritähelepanu!

Raamatu kaanefoto aga on tehtud pigem mingist teisest majakast. Vähemalt netist leitud fotode põhjal ei ole sellel kujutatud Cape Disappointment tuletorni tema praegusel kujul, kuigi “modell” on sellega üsna sarnane. 

Lõplik hinne “Majakavahile” kujunes samaks väljakutse eelmise raamatuga, sest ta esindab oma žanri tegelikult suurepäraselt. Samas, isiklikus meeldivustabelis jäi Alison Moore’i “Majakas” samale punktisummale vaatamata hästi sutsukene siiski ettepoole.

Hinne 7,5/10

Lugemise väljakuste: Alison Moore “Majakas”

Saigi esimene majakaraamat loetud, selleks kulus põhimtteliselt üks õhtu ja pool ööd.

Alison Moore “Majakas”  – 144 lk, Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat, 2013

Väike hõbedane majakas on värskelt lahutatud keskealise mehe talisman lapsepõlvest. See on asjake, mis meenutab talle pere juurest lahkunud ema, kelle kaotusest pole ta üle saanud. Kogu raamatu saab hästi lühidalt kokku võtta lausega: “Leavahukud jätkusid ka pärast majaka valmimist”. Kuigi ohumärgid on kogu aeg õhus, ei suuda mees neid näha ning oma saatuse eest põgeneda. Raamatus on veel üks rohkem avatud ja oluline tegelane Ester ning mitu põgusalt puudutatud kõrvaltegelast.

Meespeategelane on väga hästi välja joonistatud ja tundub vägagi usutav, samas ajab selline inimene mu peaaegu hulluks, sest ma tahaks talle kogu aeg karjuda: “Lõpeta ometi ära, lõpeta see minevikus vegeteerimine, kasva suureks, tee silmad lahti, võta oma elu eest ise vastutus, hakka ometi ELAMA!”

Veidi hämmastas, et loost põhimõtteliselt puudusid heasoovlikud ja empaatilised inimesed. Kõigil olid mingid oma varjatud või varjamatud tagamõtted või ükskõiksus, mitmetel aga lausa soov meelega kõigile ümbritsevatele haiget teha. Oletame, et peategelane ise tõesti tajus, et teda ei armasta, vaja ega tunnusta keegi, aga ka kõik kõrvalliinide tegelased olid sellised.

Terve raamatu lugemist saatis kergelt hale meeleolu ning kuklas istus tunne, et kohe-kohe toimub midagi olulist. Lehekülgede arv vähenes, lõpp lähenes viimaks meeletu kiirusega ning viimaks tekkis lausa kahtlus, et äkki veetakse lugejat lõpuks hoopis niimoodi ninapidi, et ei juhtugi midagi. Kui siis lõpuks juhtus, oli kirjanik raatsinud sellele kulutada pool lehekülge ning jätnud pea kõik lugeja fantaasia hooleks. Samas oli ta loonud sellele fantaasiale väga konkreetsed ja kitsad raamid. Tavaliselt mulle ei meeldi, kui lõpp on veidigi lahtine, aga seekord teen erandi, sest väga hea tahtmise korral võib lugeja mõelda välja oma isikliku lõpu ja äkki see vahel erineb sellest, mis justkui peaks olema ilmselge.

Üliväga aga meeldis mulle üks asi, mida ma pole vist üheski varasemas loetud raamatus tähele pannud. Filmides ja raamatutes olen nimelt sageli märganud loogikaviga või mugavust, kus tegelased mäletavad asju täpselt nii nagu need 3 seeriat või 200 lehekülge tagasi olid, kuigi tegelikult inimese mälestused ajas ju muutuvad. Selles raamatus mõtles peategelane Futh mitmes erinevas kohas samadele asjadele ning need mälestused olid alati mingites detailides või rõhuasetustes veidi erinevad, täpselt nii nagu päris elus ju ongi! See tegi kogu loo palju usutavamaks!

Samas ei olnud raamatu lõpuosa minu jaoks kahjuks ühes olulises punktis üldse eriti usutav. Ma lihtsalt ei suutnud (seda meest eelneva loo kaudu tundes) kuidagi ära osta seda, et Futh sellisel viisil võõrasse magamistuppa sattus. Selleks oli teda kogu eelneva raamatu jooksul näidatud liiga ettevaatliku ning kõigel enda ümber toimuval lihtsalt kulgeda laskva inimesena. Uneskõndija oleks ka usutavam olnud!

Eile öösel, kohe pärast lugemise lõpetamist, oleksin oma isiklikul meeldivusskaalal andnud “Majakale” kuus punkti kümnest, kuid olles päeval korduvalt raamatu peale mõelnud ja kiitnud heaks päris mitu seost ning lisades boonuspunkti mälestustes tekkivate muutuste väljatoomise eest kujunes lõplikuks hindeks 7,5/10.