loodus | Elu on lill

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39) — EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River

Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas

Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park

Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon

Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon

Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon

Aasta esimese nädala pildid

Uue aasta lubadustega läks nii nagu ikka! Seisuga 6.01 olen nii mõndagi murdnud – no tegelikult küll peamiselt ainult ühte – seda kaalulangetamise oma, aga seda see-eest kohe mitmes punktis ja TEISED ON SÜÜDI!

Näiteks tõid Kristi ja Anti 1. jaanuaril meile uusaastaööl söömata jäänud torti ja kallis Liina Ameerikamaalt ligi kilose koti pisikesi šokolaade, lisaks olid igasugused päkapikud ja muud tegelased kingituste hulka isevalmistatud maiustusi puisatnud ning pühadega oli enesel nii suur veiniharjumus tekkinud, et võõrutamine vajas hädasti seda tubliduse lainele häälestamise lisanädalat. Samas liikumise eest hoolitses ilmataat küll kenasti ning 1. jaanuaril alanud õhkõrnast lumesajust on tänaseks kasvanud päris kena ja kohev lumevaip, mida siis juba mitu korda on tulnud tänavalt ära lükata.

4. jaanuaril käisime Imre ja Liinaga Viru rabas loodust nautimas ja kuigi pildistamise seisukohast jõudsime sinna veidi liiga hilja (ootasime hommikust saadik, et kraadid tõuseksid -16 pealt veidi kõrgemale, mida muide ei juhtunud) ning taevas oli üsna üleliia pilves, siis rahu ja talve nautimise mõttes olid seal vaid üksikud inimesed ning imeilusad teed ja puud. Preemiaks tunniajalise külmetamise eest (minul tegelikult külm ei olnud, aga kaaslastel polnud paraku nii häid matkasaapaid) saime napilt enne äratulekut tornist pilvede vahelt ka natuke loojanguroosat taevast näha.

5. jaanuaril tegime õega aia taga lumes kiire fotosessiooni – tal oli lihtsalt aeg oma profiilipilti kaasajastada. Saime 20 minutiga mitu täitsa ilusat pilti. Näiteks:

Pärast seda käis mul veel mingi klõps peas, millest tulenevlt tegin külmi ja kuumi kaardipilte.

Samal õhtul tuli mul meelde, et Kaidi ja Tampsu detsembrikuus tehtud stuudiopidid on mul ikka veel töötlemata ja sama soojaga vaatasin siis need ka üle. Sealt tuli ka veel nii mõnigi armas jäädvustus välja, no näiteks sellised:

Täna tegin ka natuke kaardipilte, aga pole veel arvutis uurinud, et mis neist täpselt välja tuli.

Selle asemel näitan hoopis teistmoodi fotosaaki. Nimelt võttis Tirul mu täna kaasa Nikoni tootetutvustustamise üritusele, kus sain vaadata ja kuulata, miks oleks eriti hea omada Nikon D5 kaamerat (hind ca 7300) ning muid uudistooteid, mille peale mu rahakott hetkel eriti ei hakka. Lisaks aga nägin lähedalt päris palju minust oluliselt nimekamaid fotograafe, kellest näiteks Sven Zacekiga sain isegi pisut lobiseda. Lisaks sain kinnituse, et lähen koos paari-kolme klassikaaslasega vabatahtlikuks abiliseks Nikoni I AM Photographer 2016 festivalile.

Ürituse esemeline saak:

Ahsoo, sellega seoses tuleb meelde, et mul on veel kelkimata, et eelmise aasta viimasel päeval sain kätte FB-s loosiga võidetud Remo Savisaare kalendri. Siinkohal olgu avaldatud tänu ka Ingale, kes selle mulle Tartust Tallinna toimetas!

Aasta on alanud fotolainel ja mulle tundub, et fotograafia ongi minu selle aasta märksõnaks.

Kes tahab mind fotograafina palgata? Kirjutage või helistage! Oma fotolehekülje tegemine koos näidiste ja hinnakirjaga on mul selle aasta plaanis küll, aga pigem järgmises pooles, sest tahan selleks enne veel palju rohkem häid ja huvitavaid pilte koguda. Seni vaadake aeg-ajalt siia ja mu FB seinale.

Rabas

Täna käisime Elina tundide ajal Pääsküla rabas pildistamas. Klass jagati väiksemateks rühmadeks ning anti kätte konkreetsed ülesanded, saime proovida makrorõngast ja polariseerivat filtrit, ülesanded ise olid seotud portree- ja loodusfotodega.

Müttasime rabas poole üheteistkümnest kuni kaheni ning ilm oli soe ja päikesepaisteline täpselt selle hetkeni, kui autode juures kogu klassiga uuesti kokku saime. Milline vedamine! Pärast teiste lahkumist oli mustade pilvede all Imret oodata päris külm! (Ta ei saanud kohe tulla, sest Starmani mehed paigutasid meile lõpuks ometi juba mitu kuud lubatud kiiremat internetti, mis tundub, et kõigile muudele Starmani poolt põhjustatud ebameeldivustele ja hädadele vaatamata tõepoolest ongi Elioni omast kiirem!)

Mis puurub tänase päeva uutesse kogemustesse, siis olin muidugi varem makrorõngastest kuulnud (ja tõtt-öelda oleksin mingi komplekti endale nädal tagasi netist peaaegu ostnud), kuid katsetanud neid ei olnud ja see oli lihtsalt põnev. Allpool saab näha nii tavapärast kui ka veidi teistmoodi kasutamisviisi: viimasel juhul tuli minu arust väga äge triibuline ebateravus pildi äärtesse.

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.

Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.

Kuidas kaalulangetajad vastlad üle elasid? (9.päev)

Ei saa salata, et toiduga patustamata me täna päriselt olla ei plaaninudki.

Kuni kelgumäele minekuni olime tublid: hommikul sõime putru ja päeval läätsehautist. Ka õhtusööki koos minu ema perega alustasime värskest salatist, kuid hiljem eksis Imre reeglite vastu sealihast šašlõkiga ja mina nautisin lisaks ära terve vastlakukli.

Asi oli seda väärt ja kahetsema ei asu, sest usume, et kelgumäel sai kalorid kenasti ära põletatud.

Hõissa vastlad!

Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

Nädalavahetus lapsepõlve paradiisis

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.

Mount Charleston

Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!

Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.

Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.

Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.

Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.

Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud. Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.

Mount Charleston viimane päev — Ja nüüd suustama!

Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.

Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.

Suvine supiseiklus

Olen suur supisõber ning Lloret de Mar`i suvalise supermarketi kalaletti nähes vupsas kohe pähe mõte vurrulised potti pista. Tulemus oli vapustav ning otsustasin imelihtsa retsepti koos eelarvega kirja panna. Kui kallil lugejal pole mõne nädalavahetusega mitte midagi peale hakata, siis tasub kaasata kallistusejagu häid sõpru ning sõita kauni Kataloonia kallastele suppi keetma.

Lihtne Lloreti mereleem neljale

Lennupilet Girona jaama ja tagasi: €120
Rendiauto: €20
Eldorado Apartments majutus: €70
2l Gallina Blanca kalasupipõhja: €3.34
1 purk purustet tomateid: €0.80
1kg tooreid hiidkrevette: €7.50
1kg merekarpe: €2.50
300gr kalmaarirõngaid: €2.50
3 pudelit valget veini: €3
2 pikka saia: €1.40
1 sidrun: €0.50
Peterselli-küüslaugu-oliiviõli maitsesegu: €1.50
—————–
Kokku: €233

Valmistamine

Kalasuppidel on mu südames eriline koht, aga paradoksaalselt polnud ma ühtegi eelmainitud mereelukatest varem kodusel teel valmistanud. Eestis tundub alati, et merekarbid ei saa ju kuigi värsked olla (ilmselt on see asjatu eelarvamus?) ning tooreid hiidkrevette ja kalmaari on saadaval ainult külmutatud kujul. Reisidel pole omakorda pliiti ega potti kuskilt võtta. Tänu Eldorado täissisustusega korterile oli nüüd olemas nii pott, pliit kui elukad. Jippii.

Aga supitegu ise on tõesti imelihtne. Gallina Blanca on kogu raske töö ära teinud ning valmistootena müüdav supipõhi on vägagi merese maitsega.

1. Pese merekarbid korralikult puhtaks, kitku neilt “habemed” ka ära. Kõik avanenud karbid viska minema, need ei ole enam söögiks kõlbulikud.
2. Pane tulele 2 potti, mõlemasse 1 pakk leent. Maitsesta mõlemad potid lusikatäie küüslaugu-peterselliga, ühte potti kalla ka tomatisegu, väiksed maitsevariatsioonid kuluvad ikka ära. Laisemat sorti kokk võib muidugi keeta kogu krempli ühes suures potis.
3. Lisa keeva leeme sisse merekarbid. Keeda kuni enamus karpe on avanenud. PS! Mitteavanenud karbid jäta hiljem söömata, needki pole suhu sobilikud!
4. Lisa krevetid ja keeda, kuni mereannid hakkavavad roosaks tõmbuma (toored krevetid on halli värvi).
5. Lisa ka kalmaarid ning keeda veel minut.
6. Kalla vein klaasidesse, tõsta leem ja loomad taldrikusse ning naudi krõbeda saiaga!

Magustoiduks võiks teha väikse jalutuskäigu 100m kaugusel asuvasse tuulevaiksesse Fenals randa, mis muideks meenutab oma järsult tõusvate kallastega supikaussi, ja võtta kaunis rannakohvikus üks jäätis või suhkrune cafe solo.

Hispaanias

Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.

Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.

Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.

Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!

Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.

Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.

Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!

Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.

Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.