Rubriigiarhiiv: Pokker

Õnnelik, kuigi veidi kurnatud

Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.

Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.

Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.

Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.

Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.

Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.

Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.

Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:

mesi-0863

Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.

Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.

Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!
lastetuba-9999

Minul algas suvevaheaeg!

Isegi Pipi teadis, et kooliskäijate eeliseks on pühad ja vaheajad! Eile olid mul selle kooliaasta viimased tunnid!

Mingi ime läbi olin poolaasta jooksul enese teadmata või lausa vastu iseeneda teadmist siiski nii tubli olnud, et sain pea kõikides ainetes lõpptulemusena arvestuse näiliselt kergesti kätte ja kõik õpetajad soovisid mulle üksteise järel rõõmsalt: “Head reisi!”.

Ainult Tiruli ainete portfoolios on tänaseni augud sees ning arhitektuurifotograafia lõputööks polnud mul eilseks veel ridagi paberile ilmunud (vähemalt pooled pildid olid ka tegemata).

Niisiis võtsin eile selle pika sabaga koera saba ületamise otsustavalt ette: pärast kooli tegin kõigepealt arhitektuuriportfoolio sissejuhatuse ära, et töö oleks alustatud – just see pealehakkamine on mul alati kõige vaevalisem. Seejärel magasin paar tundi enne kui uurisin, vaatasin fotosid, lugesin ja kirjutasin ühe soojaga kella üheni öösel. Tänaseks jäi veel näidispiltide tegemine.

Seda peab küll ütlema, et kui hästi kindel plaan, mida ja kuidas Sa pilti teha tahad, on olemas, siis on rahuldavat fotot kordades lihtsam teha, kui niisama fotokas kaelas mööda linna patseerides imet loota! Elinat ja Raini peab mitme asja eest tänama ja üks on kindlasti see, et nad meid oma leebel soovituslikul moel mugavustsoonist välja ajavad. Nii mõnus on näha, et visalt harjutades lähevad asjad tõepoolest paremaks. Ei usu, et oleksin endale ilma Elina poolt pandud kohustuseta hakanud 1o-punktilist arhitektuuripildistamise juhendit koostama, aga nüüd on mul see olemas. Seejuures on see mitu korda läbi mõeldud ja teiste pilte vaadates kaalutud, et kes ja kas praktikas selliseid reegleid järgivad. Vihjena ütlen, et minu hinnagul tundub, et vähemalt Olev Mihkelmaa teeb oma pildid küll väga korrektselt ja reeglitele vastavalt ning minule tema puhtad valgusküllased arhitektuuripildid meeldivad väga!

Mis on arhitektuurifoto juures kõige raskem? Koristamine! Kui Sa just päris verivärsket ja/või fotosessiooniks ülesvuntsitud võõrast maja või korterit ei pildista, siis on kinnisvarafotograafia selles osas väga nõudlik. Väikegi segadus võib pildi rikkuda või tähelepanu peamiselt ära tõmmata. Tegin kodutöö omaenda majast – õnneks sain tütrekese appi koristama ning hetkel olen ikka päris rõõmus, et see töö ära teha tuli – kaks kärbest ühe hoobiga! Vähemalt ülespildistatud ruumid on nüüd puhtad ja mõnusad. Isegi kamina ukse klaas sai traatnuustikuga taas läbipaistvaks küüritud!

Kodu

Teisel kohal on töötlus! Kaamera ei suuda ilma eriobjektiivita kõrgemate majade seinu sirgeks pildistada ja vähemalt minul isiklikult ei õnnestu see veel ka Lightroomis kuigi hästi. Samas on viimase kuu jooksul toimunud areng isegi mulle endale muljetavaldav! Mine tea, äkki hakkan ühel päeval veel täitsa rõõmuga emal (ta on mul kinnisvaramaakler) abis käima ja kinnisvara pildistama! Seni olen seda pigem peljanud, kuigi vahel ikkagi ära teinud.

Täna kell 10 käisin laenasin koolist lainurkobjektiivi ning selle tagastamisel, kell 15:15, panin Elina lauale ka trükisooja portfoolio. Suvevaheag algas!

Tegelikult muidugi ei tähenda meie suvevaheaeg päris sedasama, mis ta põhikoolis oli. Nimelt tuleks endale nüüd kiiremas korras otsida fotopraktika tegemise koht. Olen natuke maad kuulanud ja ühe fotograafiga konkreetselt rääkimas käinud (ei hakka ta nime veel nimetama). Viimane lubas, et valib oma praktikandi lähiajal, kui on kohtunud ka teiste mu klassiõdedega. No loodame, et saan tema juures vähemalt ühe koha endale, aga kui mitte, siis ehk avaneb mõni uus uks.

Igatahes, kui keegi teab kedagi, kes minusugust fotoõpilast (alguses tasuta ja hiljem siis vast ikka ka tasuga) abiliseks vajab, siis palun viige meid kokku! Mul on vaja teha 572 tundi tööd ja vastu tahan ainult võimalust võimalikult palju õppida ja ennast tõestada. Ma olen selline kohusetundlik fotoentusiast, seega oleks mõistlik kasutada võimalust mind mõne fotomeeskonnaga liita!

Praegu aga keskendun projektile “Triobetiga Las Vegases”! Täna käisime Triobeti kontoris ja saime endale erkpunased Triobeti dressikad, mõned pluusid ja akupangad. Imre vahetas meile portsu dollareid, tegemate on veel reisikindlustused ja pakkimise olen lükanud tavapäraselt viimasele hetkele.

Homme mängime veel Jokker Live’i, pühapäeva veedame perega ning esmaspäeval on ärasõit! Viva Las Vegas!

Lõpetuseks üks 2006. aasta video, millest tahaksin sel aastal juba hoopis parema versiooni teha:

Bellagio purskaevud – Viva Las Vegas

Kuu aega superkorralik

Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.

Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.

Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.

Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida.  Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.

  1. Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega (kõikide ainete arvestuslikud tööd, kompositsiooni portfoolio, Tiruli 15 portfoolio fotot)
  2. Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid (eesaed korda, peenrad rohida, kompost katta).
  3. Parandan oluliselt oma füüsilist vormi (kavatseme päris palju matkata ning parem oleks mitte esimesel matkarajal ennast üle pingutada) ja kaotan ca 5 kg kaalu, milleks:
  • kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit!
  • tarbin vähem kaloreid, kui kulutan!
  • ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki!
  • ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi!

Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.

Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.

Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!

Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!

DSC_0925

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39)

EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River

065 me kaks ja võrratu taust

 

Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park

yosemite B (187)

 

Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon

Antilope Canyon (1 of 1)

 

Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon

Bryce Canyon - queens garden trail (1 of 1)-2

 

Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon

veg (1 of 1)

EMV mängija ja fotograaf

Kolmapäeval algavad Eesti meistrivõistlused pokkeris ja seekord olen ma enda kanda võtnud üsna võrdselt nii mängija kui fotograafi kohustusi.

EMV kestab 11 päeva ning selgub 11 meistrit, võtan kindlasti osa rahvaturniirist, põhiturniirist ja 8-game turniirist. Loodetavasti õnnestub osaleda ka naisteturniiril ja paaride pokkeris. Olen viimasena nimetatute ajaks pildistamise küll Anne-Ly kaela jätnud, kuid kahtlustan, et väsimus võib selleks ajaks mu osalemissoovist tugevamaks osutuda. Lisaks mängimisele ja pildistamistele on mul ju ka kool ning samal ajal toimub veel “I am photographer” festival, kus osalen kolmapäeval ühes töötoas ning olen reede varahommikust alates vabatahtlikuks abiliseks.

Aga eks see mängusoov muidugi sõltub ka sellest, kuidas esimestel turniiridel läheb. Hetkeseisuga pole ma veel ise neisse otseselt investeerinud, sest nagu minu puhul “kinkekaartidega” ikka juhtub, polnud ma suutnud aasta jooksul 2015. aasta EMV rankingu punktide eest võidetud 500-eurost Superweekendi piletit ära kasutada ning vahetasin selle nüüd kolmeks EMV piletiks. Nii et, kui ma nüüd nendelt “freerollidelt” midagi võitma peaks, siis tahaks ju kindlasti veel mängida ning ehk hakata isegi selle aasta rankingu peale mõtlema. Jääb ainult loota, et ma siis kellegi enda asemel pildistama suudan meelitada… Aga ärme rutta asjadest ette.

Tegelikult olen ma üle igasuguse mõõdu rõõmus, et pildistamine mulle usaldati ning tahan seda teha paremini kui kunagi varem. Loomulikult jään ma pokkerit pildistavatele tippmeestele alla oma fototehnilise varustuse poolest ning samuti pole mul kolmapäevaks veel kuskilt võtta enam kui kümneaastast fotograafikogemust, kuid seda enam üritan puuduvat muude asjadega kompenseerida: kadreerida hoolikalt, valida erinevaid võttenurki, tabada emotsionaalseid hetki ning teha mängijatest lihtsalt ilusaid pilte, mida neil oleks tore vaadata ja sotsiaalmeedias jagada. Tänasel lorutamispäeval lappasin enese harimise huvides muuhulgas tunnikese jagu erinevaid pokkeripiltide albumeid ja nuputasin, mida huvitavat ise kasutada.

Eile käisin Olympicus Jokker.ee Live turniiril ning pärast väljakukkumist harjutasin fotokätt finalistide peal. Ma muidugi ei usu, et EMV ajal mul lubataks välguga pildistada, kuid vahelduseks oli see ikka väga mugav. Tervitused siinkohal kogu turniiri ja eriti finaallaua toredale seltskonnale ning võitjale Taurile!

jokker live-9218

Pildistamise osas oli tegelikult märtsis päris mitu lahedat kogemust: pokkeripildistamisi oli kaks, veel pildistasin stuudos oma õde ja oma venda ja sõprade 5-liikmelist (+kass) perekonda nende ilusas valgusküllases kodus ja Kristiinat looduses.

Kõige erilisem oligi softboxi ja välguga mässamise sessioon rannas (saatjad tõrkusid ning modelli ärakülmatamise hirmus jäi ajast kõvasti puudus, et nendega liiga kaua jahmerdada), kus assistendina lõi kaasa ka Imre. Koolisisese näituse jaoks pildistame klassikaaslastega üksteist ja mina sain loosiga võimaluse pildistada Kristiinat. Koolis näeme teda tavaliselt tumedate prilliraamide taga sellise superasjaliku ja kohusetundliku tüdrukuna, kes on lisaks tulihingeline sportlane. Algul mõtlesingi teda pildistada treeningulaadses olukorras, kuid siis tekkis soov ta hoopis romantilisse kleidikesse riietada ning tema kaunid naiselikud näojooned esile tuua. Vähemalt minu arust on ta väga ilus tüdruk ning päikeseloojang merekaldal tundus olevat parim teema sinna juurde. Päike läks sel õhtul küll enne loojumist paksu pilve taha, kuid saadud pildid meeldivad isegi mulle endale päris hästi! See muidugi ei tähenda, et ma oskaks selle õhtu piltide seast seda kõige õigemat ehk näituse oma välja valida – oh seda lõputut vaagimist!

Üks näide:

Kristiina (1 of 1)

P.S. Vegasesse sõitmise soov on pea väljakannatamatult suur, kuid ära sai organiseeritud hoopis suvine perereis Hiiumaale.