Cynthia Ellingsen “Majakas tähtede all”, inglise keelest tõlkinud Kersti Carsten, originaali pealkiri “The Lighthouse Keeper”, Kirjastus ERSEN, 2019, 376 lk.
Arvestades, et minu väljakutse sisuks on lugeda raamatuid majakatest, siis see raamat oli küll täpselt teemasse! Lk 17: “Mulle meenus esimene kord, kui ma kümme aastat tagasi sellesse kabinetti astusin. Ilm oli siis selge ja ma nägin aknast Bostoni majakat sadamas. Majakas tundus kui märk, et pärast elumerel triivimist olin ma viimaks kuhugi õigesse kohta sattunud.” Lk 19: “Starlight Cove’i majakas oli müügis. Ma olin seda majakat juba väikese tüdrukuna armastanud. Tegelikult kõiki majakaid, sest need olid maamärgid, mida ma vanematega merel olles otsisin. Ent Starlight Cove’i majakaga oli mul isiklik suhe.”
Algus oli paljutõotav!
Mul on üks unistus, õigemini isegi rohkemat: pigem nagu plaan. See on umbes paar-kolm aastat vana, aga koroona lükkas selle teostamist oluliselt edasi. Nimelt kavatseme abikaasaga teha tiiru ümber Michigani järve, et külastada seal kokkuloetud 102 majakast võimalikult paljusid.
Mu süda tegi ärevalt tuks-tuks-tuks, kui avastasin 21. leheküljel, et ka see väljamõeldud linnake on paigutatud Michigani järve äärde: “Rohkem kui sada aastat töötamist ja see kõrgus ikka veel uhkelt taeva poole. Rauast piirded ümbritsesid tipus olevaid pakse klaaspaneele ja rinnatisel istus üksik kajakas, varahommikune tuuleiil sulgi sasimas. … Kajakas heitis mulle põlgliku pilgu ja laugles siis üle Michigani järve tintsinise pinna minema.”
Eelkõige võluski raamat mind kõige sellega, mis oli seotud majakaga, selle õnnetu olukorra, korrastamise, küürmise ja remontimisega, aga ka sellega, et tuletorn oli kohaliku linnakese elanikele nii tähtis.
Põnevuslugu aardejahist, keerulisest lapsepõlvest ja iseendaga tutvumisest, koos romantilise žanri juurde kuuluva kirgliku armastuslooga oli justkui lihtsalt lisand majakaloole. Raamat ei kisu liigselt pisaraid välja ja on pigem kergemat sorti lugemine, kuigi vahepeal oli natuke kurb ja hirmus ikka ka.
Juriidilisest küljest otsustasin ma lihtsalt mööda vaadata. Ma küll ei kontrollinud, aga keeruline oleks uskuda, et Michiganis kehtiks sellised seadused, et esivanemate kohta levima hakanud kuulujutu (kallutatud dokumentaalfilmi) põhjal saab kindlustusfirma pärijatelt maja ära võtta, kui mingiks kuupäevaks pole lapselapse perekond tõestatud, et vanaisa ei pannud 100 aastat tagasi toime talle süüks arvatavat kuritegu. Ka linnapeikaga lahkuminekut ei ostnud ma päriselt ära, aga samas ei lasknud sellel ennast ka liigselt häirida, sest igasuguseid ebaloogiliselt käituvaid inimesi võib olemas olla ja välja mõelda, ju see suhe polnudki juba enne kuigi oluline.
Loomulikult püüdsin interneti abil välja selgitada, kas väidetavalt väljamõeldud koht on olnud vähemalt mingist reaalsest kohast inspireeritud, aga paraku ei õnnestunud midagi erilist välja nuuskida. Samuti ei õnnestunud mul kindlaks teha, mis majakas on raamatu kaanel. Eks ma käin vast kunagi ikka seal Michigani ääres ära, äkki leian midgai sarnast üles.
Leheküljelt 139 leiame veel ühe majakaloo: “Milline majakas saaks üldse sellest siin parem olla?” nõudsin. “Minot’s Ledge,” kostis ta. “Massachusettsis.” Minot’s Ledge’i majakas oli silindrikujuline hoone nagu minu omagi, ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Selle valgusmustri tõttu ütlesid kohalikud sageli “Ma armastan Sind” asemel “1-4-3”, sest sellise mustriga majakas vilkus. Mäletasin, kuidas isa mind lapsena kukil hoidis, majakatulele osutas ja ütles: “Üks-neli-kolm” Vot seda romantilist lugu kinnitab isegi Wikipedia: “I LOVE YOU” ehk “1-4-3”. Kahtlustan, et ka see 2014. aastal erakätesse müüdud majakas tuleks kunagi oma silmaga üle vaadata.
S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Tanel Veske (Pegasus, 2016) – 335 lk
Kaksikutest ühe tütre kaotanud perekond kolib allesjäänud tütrega eraldatud laiule, kus plaanitakse elamiseks taastada vana majakavahi maja. See nõuab ränka tööd ning ka kaasavõetud saladused hakkavad muresid oluliselt lisama. Lugu on põnev, saladusi harutatakse lahti aeglaselt ja nagu sassis lõngakera puhul sageli, tundub vahepeal, et pusa läheb hoopis hullemaks.
Kuigi kogu lugu on väljamõeldis, tunnistab autor eessõnas, et inspiratsiooni sai ta konkreetsest saarekesest ja sellel asuvast majakast ning majakavahi majast. Inspiratsiooniallikaks olevat siis olnud Sise-Hebriidi saarestikus Skye naabruses asuv Eilean Sionnachi laid ja sealne majakavahi maja, kus autor on elu jooksul korduvalt ööbinud. Mõned saarel tehtud fotod on samuti raamatusse lisatud ja esimene foto majakast on paigutatud kohe eessõna ja loo alguse vahele.
“Mulle meeldib vaadata tuletorni, eriti öösel. See vilgub iga üheksa sekundi järel. Mitte nii eredalt, et takistaks mul magamist – need sähvatused pigem aitavad uinuda, mõjuvad nagu metronoom, nagu äärmiselt, äärmiselt aeglased südamelöögid emaüsas.” (lk 93) Isiklikult oleksin viimase sõna “emaüsas” küll lihtsalt ära jätnud, sest see tundub tuletorni kirjelduse juurde kuidagi imelikult ahistav, aga kuni selle sõnani on kõik imeilus ja selgelt ettekujutatav.
Imelikke – liigseid või kokkusobimatuid – sõnu ja väljendeid tuli raamatus paar korda veel ette, kuid üldiselt läks lugemine ladusalt ning põnevus säilis lõpuni. Ütlemine, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega, torkas mulle aga lugedes korduvalt pähe. Päris lõpuni ei suutnud ma mõista, et vanem võtab üliloomulikult seda, et üks kaksikutest on ühe ja teine teise vanema lemmiklaps, ja et keegi suudab elada koos ning kolida veel üksikule saarele kellegagi, keda ta enam ammu ei usalda, armasta ega austa (aga samas üritab asjade varjamise abil partnerit millestki justkui säästa).
Kui oled täitsa tavaline lapsevanem ja tahad end tunda parema vanemana, tasub lugeda!
Oli, nagu oli. On, nagu on. Tuleb, mis tuleb! 2020. aasta ärasaatmine ja 2021. vastuvõtt viiekesi (+ kaks kassi muidugi) oma perega oli täis mänge ja nalja, millest minusse jäi mõnusa koosolemise soe ja ilus tunne. Võtan selle kaasa ning loodan uuel aastal oma kodustega just sedamoodi edasi kulgeda. Siin mõned pildid sellest, kuidas me naeru lõkerdades seda 2021. aasta kaanefotot tegime.
Kellegi sõnul pidi olema sedamoodi, et mida teed aastavahetusel, seda teed terve aasta. Seega on ilmselt väga hea märk, et täiesti pikemalt planeerimata käisime täna Tallinna alumist tuletorni pildistamas ning sellel retkel saime veel lisaelamuse lauluväljaku valgusskulptuuridest.
Mulle meeldib aasta lõpus natuke omaette istuda ja meenutada, et mis selles möödunud aastas siis ka olulist, tähtsat, põnevat, head ja meeldejäävat juhtus. Eelmise aasta oma saab soovi korral sirvida SIIN. Kui peaksin abivahendeid kasutamata 2020. aasta lühidalt kokku võtma, siis muidugi olid paljud asjad selles seotud märksõnaga “koroona”, kuid sellele vaatamata oli mul ja meil Imrega väga hea aasta. Eelmise aasta lõpus kuulutasin 2020. aasta enda jaoks salamisi ilu ja tervise aastaks ning seda on see suures osas olnudki, kuid lisandus muudki. Ilu vallas ostsin endale hetkeemotsiooni ajel ammu igatsetud meikimislaua, mis viis lõpuks kogu magamistoa ümberkujundamiseni, ja vot selle uue värske magamistoa üle olen tõesti üliõnnelik! Tervise osas olen rahul, et 10000 (ja alates 1.detsembrist 12500) sammu päevas on saanud kahe viimase aastaga elu loomulikuks osaks ning tempokas kõndimine värskes õhus muutunud mingis mõttes lausa vajaduseks. Mitmel kuul olen suutnud kõndimisele lisada ka muud liikumist ja kohati isegi sportimislaadseid tegevusi. Aastaid edasilükatud terviseuuringud said koroonalainete vaheajal käima lükatud ja osaliselt leidsin mõne häda vastu ka abi. Mõned asjad jäid veel järgmist koroonavaba aega ootama, aga teadmine, et mõned hullemad kartused olid asjatud, on ülihea! Lapsed astusid jälle suure sammu iseseisvumise suunas: Ott lõpetas keskooli, Oliver kolis ära. Raha lugesime samtui aastalõpu traditsioonina üle ning tõdesime, et oleme eelmise aastaga võrreldes märkimisväärselt paremas seisus. Küllap see on seotud sellega, et ainsaks välisreisiks jäi suvine Läti-Leedu spa-reis (sõpradega) ja majakajaht (Imrega kahekesi), sest suht luksuslikud välisreisid kipuvad meie pere rahakotist igal aastal üksjagu ära võtma ja kokkuhoid oli seega oluline. Töiselt oli tegemist mugavustsooni jõudmise aastaga, loodame, et ma siis ei hakka nüüd loorberitel looderdama, vaid saan hirmu ja ärevusega võitlemise asemel endale ise uusi väljakutseid luua ja jõuda oma töös uute kõrgusteni. Edasi teen seda kokkuvõtet siin öises üksinduses Värska vee, Google kalendri, Lightroomi 2020. aasta kataloogi, FB seina ja Instagrami abiga ning viibin ka ise teadmatuses ja põnevil, et mida üllatavat ma järgmise paari tunni jooksul avastan.
Esimene üllatus ilmnes juba enne jaanuari! Pean tunnistama tõde, et kogu see 2020 jama juhtus tegelikult minu pärast, sest ma lihtsalt sõnusin asja ära! Nimelt tegin eelmisest suurepärasest aastalõpu peost ajendatuna 31.12.2019 oma FB seinale järgmise postituse:
Jaanuar 2020
Aasta võtsime vastu pereringis. Ohoo, jaanuaris ja veebruaris ma käisin eratreeneri juures! See projekt jäi pooleli koroona esimese laine ajal. Ühe nädalavahetus veetime Imrega Rakveres ning lisaks teatris nähtud “Onu Vanja” etendusele sattusime külastama ka Letipea tuletorni. Samal kuul oli veel Carmen-Elina suur üllatussünnipäev ning käisime pildistamas Tammneeme tuletorni, millele järgnes romantiline loojanguvaatlus Pirital. Viimasel jaanuarikuu päeval käisime Pärnus ja ma kirjutasin sellest oma FB-s nii: “Kaks teatrietendust, kaks fotonäitust, hilisõhtused ilusates kohtades söömised ja veinitamised, veidi hullumeelne 2 paari külastus, jalutuskäigud mere ääres ja linnas – lühipuhkus Pärnus on olnud täpselt selline nagu vaja.” Nähtud etendused Endlas olid “Daamid” ja “Kummitused”.
Veebruar 2020
Selle kuu märgusõnad olid loomulikult “Eesti Laul” ja “Tartu”. Sõbrapäevaks tuli Imre mulle Tartusse külla ning ma kinkisin talle drooni, mida ta hiljem suvisel Läti reisil usinasti lennutas. Veebruaris osalesin ka EEsti pokker 20 peol ning Kings of Tallinn pokkeriturniiril, mis väärib äramärkimist sellepärast, et pokkerit oli selles aastas väga vähe. Urmas Vaino “rääkis mu ära” ja seetõttu osalesin “Suud puhtaks” nö uutmoodi elukutsete saates. Kõige erilisemaks sündmuseks veebruaris oli aga sell aasta lisapäeval, 29.02, toimunud Ali ja Taje pulm.
Märts 2020
Sain aasta kõige ootamatuma ja erilisema tunnustuse oma aastatetaguse töö eest: Tallinna Naiste Kriisikodu sünnipäeval tänati mind seal tehtud töö eest klaasist südamega. Ma ei oska ka praegu oma tundeid sõnastada! Samal kuul üllatas mind muide ka teine varasem tööandja: PokerStars saatis mulle naistepäeva puhul väikese chipikohvri.
Aga siis saabuski see kurikuulus esimene koroonalaine: 16.03.2020 toimus esimene osakonna töökoosolek ZOOMis 18.03.2020 käsin esimesel veebikontserdil (Orelipoiss oma kodus). Tegelesin hästi palju oma vanade piltide korrastamisega (samas pean märkima, et mingil hetkel ei pakkunud see töö enam suuremat pinget ning jäi pooleli).
Aprill 2020
Aprillis alustasin igapäevase 10-minutilise võimlemisega erinevate Youtube klippide järgi. Tublidus kestis 15. maini, mil saabunud seljavalu igasuguse isu selleks ära võttis. Kuna väljas võis käia vaid kahekesi ning live-turniire ei toimunud üldse, siis osalesin usinasti OPEM turniiridel, kuid kahjuks erilise eduta. Liitusin FB lehega “Lugemise väljakutse” ning alustasin isiklikku väljakutset “Raamatud majakatest”. Alguses olin tubli, aga mingil hetkel jäi raamatute kirjapanek tahaplaanile, aga sellest ma kirjutasin eelmises blogipostituses juba pikemalt. Toimus esimene ja tegelikut seni ka viimane veebipidu sõpradega, täitsa tore oli, aga kahjuks jätkus sellest rõõmu tõesti vaid üheks korraks.
Mai 2020
Emadepäeva veetsime siiski emaga! Koroonapiirangute tõttu olime õues. Korra hoidsime Mari koera ja käisime temaga uhkelt jalutamas ka. Ostsin endale Margit Salgu uhke seeliku! Köögi laud sai lihvitud ja õlitatud, terrass samuti. Maikuus sai juba taas rohkem liikuda ning käisime sõpradega (Siboldid ja Käsperid) väljas söömas.
Juuni, juuli, august 2020
Suvi oli vahelduseks koroonast puhkamise aeg ning kuigi kaugemale reisida ei julgenud ning aastaid planeeritud reis sõpradega Bulgaariasse, et meie sealset kümne aasta tagust sõbrunemist tähistada, jäi ära, siis jõudsime siiski üsna palju suhelda ning ringi sõita. Käisime Imre ja Anetiga Siboldite ning Käsperitega Jurmalas, pärast veel Imrega Lätis ja Leedus majakaid jahtimas.
Jaanituld tegime Vaablite juures.
Ott lõpetas kooli ja kuigi aktust sai jälgida vaid arvutist, oli pärast meie juures kogunemine sugulastega.
Korraldasin ende juues ära Selja’91 EÕM-i kokkutuleku, kus osales 8 inimest. Samuti on mul hea meel, et kohtusime väljaspool oma tavapärast novembrikohtumist juba suvel Kaija ja Annikaga. Imre ema käis meil Soomest külas. Käisime Imre, minu ema ja õe peredega Rammu ja Äksi saarel. Veel mahtusid suvesse reis Osmussaarele ja Efka sünnipäev, Mesi sünnipäev, Imre klassi kokkutulek, toonikute degusteerimine meie terrassil Siboldite ja Käsperitega.
Pulma-aastapäeva tähistasime nagu ikka korralikult, seekord läksime Saaremaal hotelli lausa kaheks päevaks ja nautisime iga hetke! Kultuurilise elamuse saime etendusest “Õitsev meri”.
Kasvatasin kõrvitsaid ja tomateid, mustikad andsid väga hea saagi. Aias aga midagi eriti paremaks ei muutunud, uusi peenraid ei kujundanud, hekki ei püganud ning õiget aednikku minus ei ärganud. Ma väga armastan oma aeda, aga keegi teine võiks selle kujundamisega tegeleda. No äkki 2021 ikkagi leian miski aiahullu endast üles? Vaatame!
Roosiaia vastuvõttu pildistasin neljandat korda, aga esimest korda pidin seejuures kandma maski. Teiseks eriliseks tööks oli ÖÖ-TV ning omapärane oli ka see, et aastavahetuse saated salvestati ette ning nii polnud mul aasta lõpus 29-31.12 ühtki pildistamist.
September 2020
Esimese koroonalaine tõttu edasi lükatud Teoteatri etendus “Abielutunnistus” toimus lõpuks septembris. Ilona sünnipäeva ajal olid vist mingid koroonapiirangud juba taas kehtima hakanud, kuid saime siiski kaheksase seltskonnaga vist keskööni restoranis olla.
Alates septembrist käisin 2020 neli korda koroona testi tegemas, kõik olid kenasti negatiivsed. Poes käimise asemel hakkasime toidukaupu järjest rohkem koju tellima. Oliver kolis oma isa juurde.
Oktoober 2020
Leidsime veel mahti külastada perega kassikohvikut ning sünnipäevade puhul kohtusime Kaija ja Annikaga, külas käisid Katrin ja ka Klambrid – need olid sellised pisikesed seltskonnad. Samas Lauri sünnipäeva ning sellele järgnenud kasiinokülastusega laveerisime koroona mõttes küll juba piiri peal, sest seal oli ikka väga palju rahvast. Lisaks rääkisime Lauri sünnipäeval, et meil on kuu lõpuks piletid Ugala “Võrku püütud” etendusele, mis lõppes sellega, et veel kuus inimest ostis selleks päevaks pileti ning tegime päris korraliku ühiskülatuse.
November 2020
Sõpradega jätsime sünnipäevade tähistamised ära, kuid sugulastega tegime siiski minu, Imre ja Oliveri sünnipäevade puhul väikese terrassipeo ning ilm õnneks soosis üritust.
Detsember 2020
Sai valmis magamistoa värskendamise projekt, millest kirjutasin hiljuti pikemalt SIIN.
Esimesed korgipäkapikud tegin sel aastal septembris, aga novembris valmistasin neid päevas mõnikord kohe mitu tükki. Lugemine läks täitsa sassi, sest sõbrakesed leidsid endale sageli enne uue kodu, kui ma oleks jõudnud nad kuhugi kirja panna või üles pildistada. Puusalt tulistades pakun, et tegin sel aastal umbes 100 päkapikku.
Koroonasse haigestunute numbrid Eestis on meeletult kasvanud, kogu lootus on paar päeva tagasi Eestisse jõudnud vaktsiinil. Kuigi püüame hoiduda kohtadest, kus puutuksime kokku teiste inimestega ja kanname maske ning üritusi pole kalendris enam ühtegi, siis mõned erandid oleme siiski teinud. Esmakordselt tegime lühikese ja meeleoluka jõuluistumise õdede ja vennaga ainult viiekesi, ilma laste ja partneriteta. Jõulude eel viisime üldse kontaktid üsna miinimumini, kuid jõulupeo pidasime ema ja õe peredega meie juures. Mingid riskid tuli võtta, sest päris eraldatuses ju ka elada ei saa!
Võib-olla see imelik aeg natuke andis meile ka seda teadmist, et kes on sugulastele lisaks need “päris meie inimesed”, kelleta tõesti ei saa liiga pikalt kohtumata olla. Kuigi ma tahaksin suhelda ka mitmete teistega, siis aasta lõpuks oli just selline tunne, et Klambreid ja Siboldeid nägemata isegi see 2020 ikkagi lõppeda ei tohiks ning nendega pidasime, küll osaliselt õues ja tavalisest lühema, aga siiski väga toreda aasatlõpupeo kuuekesi 29. detsembril ära.
Kuna koroona meid ja kedagi meie lähedastest 2020. aastal kätte ei saanud, siis oleme asjaga õnneks kursis ainult meedia kaudu (Loodan, et see nii ka jääb!) ja seetõttu tundub kohe mööduv aasta täitsa tore. Tundub, et muutun iga aastaga järjest introvertsemaks ning suuri pidusid ei oskagi näiteks taga nutta. Sel aastal oli palju rohkem aega endale ja perele ja kodule, võib-olla poleks ma osanud seda aega endale ise võtta, aga edaspidi ehk oskan, sest ma tean, kui hea see on.
Uuelt aastalt ootan tervist ja õnne, häid suhteid lähedastega ning ka seda, et mul ellu ei tungiks sisse seda räpasemat poliitikat.
Ma olen salamisi 2021. aasta märksõna enda jaoks juba välja mõelnud, kuid sellest saab laiem ring lugeda ehk alles aasta pärast. Teilegi innustavaid salasoove ja õnne!
Vot selline pikk kokkuvõte ja täitsa normaalne, kui Sa ainult pilte vaatasid!
Jaan Vali “Eesti tuletornide ajalugu”, kokkuvõtted inglise keelde tõlkinud Helle Solnask ja Kaja Toomel, 477 lk, Kirjastas Tulepaak OÜ, Tallinn 2011
Lõpetan oma 2020. aasta majakaraamatute väljakutse eriti suurejooneliselt, kuigi selle raamatu lugemise emotsioone on kirjeldada isegi veidi raske.
Tegemist aukartust äratava, sisuliselt lausa piibliväärse teosega. Mulle – uskmatule – isiklikult isegi olulisemaga, aga suures plaanis oleks see muidugi öökimaajav liialdus.
Teadsin, et selline raamat on olemas juba ammu ja olin korduvalt pärast esimeste majakapiltide tegemist ning huvi süvenedes plaaninud selle endale soetada. Muidu olen ma juba aastaid “raamatukogu-usku”, aga mõned raamatud, mida on põhjust sagedamini sirvida, peaksid ikka kodus käepärast olema. See on minu jaoks just selline raamat.
Mingil hetkel torkas mulle pähe, et mu isa pere elab ju autori kõrvalmajas ja nad on aastaid suhelnud. Tahtsin isalt paluda, et äkki ta saab naabrimehelt küsida, kas temal on mõni eksemplar alles, sest esimese hooga ma raamatupoodidest seda ei leidnud. Isa aga ütles, et tal on lausa endal raamat riiulis ja veel autori pühendusega! Noh, nüüd on see minu isale kingitud raamat pikemaks ajutiseks kasutamiseks minu riiulis, õigemini seisab elutoas klaveri peal.
Otsustasin, et kuigi see on rohkem teatmeteose moodi raamat, kuhu heita pilk siis, kui mõnel ajahetkel konkreetse tuletorni kohta rohkem infot vaja, siis ühe korra ma loen ta väljakutse raames kõigepealt kaanest kaaneni läbi. Tegin seda ühe mööndusega. Raamatus on nimelt suur osa teksti nii eesti kui ka inglise keeles ja ma lugesin siiski ainult eestikeelseid lehekülgi. Lugedes selgus, et tegemist on palju rohkemaga kui kuiv teatmeteos.
Raamatu sissejuhatus on minu arust lausa poeetiline: “Autori näol on tegemist kuivamaamehega, kes on proovinud meresõidu ja tuletornide maailma siseneda, “sõita merd” läbi sajandite, abiks vanad merekaardid, lootsiraamatud, meremärkide kirjeldused, arhiiviallikad, kirja pandud mälestused ja kaasaegsete tähelepanekud.”
Võibki öelda, et selles raamatus on samaaegselt koos nii kuiv statistiline materjal (kui kõrge, kui vana, millist generaatorit kasutati, millise tihedusega tuli erinevatel aastatel mingis konkreetses tornis plinkis jne) kui ka põnevad ajaloolised lookesed (paljude majakavahtide elu-olu kirjeldamine, millest kõige hirmsam oli Vaindloo majakavahi perekonna mõrvalugu).
Juttudest vähemtähtsad pole fotod! Neid uurisin tunde ja tunde, paljud on autori enda tehtud, palju on ta kokku kogunud ja arhiividest leidnud. Eriti äge on vaadata samast tornist erinevatel aegadel tehtud fotosid.
Lisaks meeldivad mulle veel erinevad nimekirjad, kus eesti tuletornid on erinevate näitajate (ehitusaasta, tule kõrgus) alusel ritta pandud.
Ma ei tea, mitu aastat autoril selle raamatu kokkupanemine võttis, aga tulemus on võimas.
Lõpetuseks. See raamat peaks olema iga Eesti majakahuvilise riiulis ja kuna suur osa jutust on ka inglise keeles, siis võib seda julgelt kinkida tõsisematele välismaistele tuletornihuvilistele.
Hinne 10/10
VÄLJAKUTSE KOKKUVÕTE
Lugesin väljakutse raames umbes 10 majakateemalist raamatut, millest käesolevaga kokku viiest ka blogis kirjutasin. Kuigi alustasin ilukirjandusega, siis peagi liikusin pigem päris elu kirjeldavate raamatute juurde nagu näiteks “Eesti väikesaared” või “Eesti mereröövlid”(Autorid: Rein Albri ja Aarne Ruben).
Mul on tunne, et jätkan sama väljakutsega ka 2021. aastal, sest nii palju on veel avastada. Ilmselt loen veelkord või vähemalt sirvin uuesti läbi ka need raamatud, mis küll loetud, aga blogis kirjeldamata jäid ning teen siis selle osa väljakutsest uuel aastal ära.
Kes tahab oma soovitusi lisada, siis võib SIIT vaadata, mis mul nimekirjast puudu on.
