Elu on lill

Kuidagi on juba nii kujunenud, et igal aastal veedame mingid päevad ka Las Vegase all-linnas, kus on veidi odavam nii elada kui ka pokkeriturniire mängida. Pildid downtowni melust panin Facebooki.

Pokkeriturniire mängitakse seal peamiselt Golden Nuggetis ja meie lemmik on Grand Poker Series, kus on alati ka mitmeid veidramaid mänge.

Sel korral oli aga oli just üks NL Hold’em 400$ minu jaoks eriti odav, sest olin Facebookis korraldatud loosiga sinna tasuta pileti võitnud. Kahjuks ei õnnestunud mul seda piletit rahaks mängida, aga reisi alguses tekkinud korraliku miinuse sain downtownist lahkumise hetkeks tänu oma õnnelikule käele siiski oluliselt väiksemaks.

Mängisin Golden Nuggeti Grand pokkeritoas 300$ Mystery Bounty turniiri 29. juunil ja pääsesin “esimese lennu” (kokku oli “lende” 9) chipliidrina teise päeva.

30. juunil jõudsime mõlemad, aga eriti Imre, 2-7 Triple Draw turniiril üsna sügavale, aga kahjuks mitte rahadeni.

Mystery Bounty teine mängupäev toimus 1. juunil. Ma ei tea, mitmes ma teise mängupäeva alguses olin, aga oma lauas olin kenasti liider. Paraku käed lihtsalt ei moodustunud ning stäkk sulas. Üritasin küll mitu korda pisistäkke rünnata, aga sageli pidin loobuma või andsin vastasele lausa duubli. Kui olin juba olulise osa stäkist kaotanud juhtus ka seda, et enne mind oli juba üks või kaks mängijat all-in ja ma ei julgenud kaartidega KT, AJ, 33 või KQ kaasa minna, kuid tegelikkuses oleksin just mina poti võitnud ja ühel korral koguni 2 mängijat korraga välja võtnud. Lõpuks kujuneski sedasi, et vaatamata suurepärasele võimalusele stäki mõttes, sain ainult ühe pearaha!

See ainuke peanahk, mille sain, juhtus ka sedasi, et lükkasin keskelt tulnud tõste peale ATs nupud keskele, suur blind callis 9Ts ja tõstja AKo. AK sai triple-upi ja mina olles õnneks mõlemast suurem, võtsin T9 välja. Seega kaotasin veidi nuppe, aga sain boonuschipi. Müstilised pearahad tuli loosikastist ise võtta kas kohe, vaheaejal või pärast väljakukkumist. Väga mitu suurt boonust (Nt. 2 x $10 000) oli juba välja võetud ning minu võimalused pausiks olid 1 x $25000, 1 x $4000, 1 x 2000, 3 x $1000 ja päris palju $750, $500 ja $300 pileteid. Tõmbasin $2000!

Mingil hetkel toodi kuskilt teisest lauast meie omasse lausa hiiglasliku stäkiga mees, kelle megajooks jätkus ka meie lauas, kus ta järjest 3 mängijat välja võttis ja kaotas vaid üksikuid potte. Lõpuks oli ka minu kord temaga võidelda ja all-in lükke tegin turnis olukorras, kus mul oli ikka megaeelis (mul AJ v tema KJ, maas T89A), kuid riveri 7 andis meile mõlemale sama rea ja pott läks pooleks.

Üks loll pott läks, kui otsustasin KQs flopist mastitõmbega all-in mineku asemel aeglasemalt mängida ja turnis ei saanud enam vastase all-in pakkumist ka vastu võtta. Ei teagi, mida selles käes oleks tegelikult tegema pidanud. Seejärel polnud aga muud teha, kui oma 12bb-ga allin kätt oodata ja see tuli 77 näol suurel blindil istudes, kuid paraku olid buttonilt tõste teinud vennal kümned ja mulle lauast abi ei saabunud.

40. koht sai auhinnaraha 1287$. Õnneks siis see $2000 boonusraha päästis seekord päeva ja nädala! Downtownist kolisime 1. juuni õhtul ära. Seega jäid sealsed seiklused sel aastal kenakesse plussi (suutmata siiski katta varasemaid priiskamisi Venetianis ja Orelansis).

Esimene päev Stripil tegime vajalikud toimingud, et WSOPil üldse mängida saaks: tuleb alla laadida WSOP+ äpp ja teha mängijakonto, mis tuleb seejärel WSOP töötaja poolt siduda mängija Ceasars Rewards kaardiga, seejuures tehakse mängijast ka pilt).

2. juuni hommikul polnud mul aga seejärel miskipärast jaksu ega tahtmist planeeritud WSOP Daily Deepstack turniiri mängima minna. Vedelesin niisama hotellis, vaatasime Imrega basseiniala üle ja tegime ühe lauatennise (tema võitis muidugi). Siis läks Imps Big O rahalauda ja mina tegelesin oma “uue hobiga” ehk vaatasin Youtube’ist videosid kus kehakeele eksperdid analüüsivad psühhopaatide ja teiste kurjategijate käitumist intervjuude ja ülekuulamiste ajal.

Õhtuks sai mul psühhopaatidest siiski siiber ja otsustasin üle vaadata meie praeguse hotelli – Planet Hollywood – pokkeritoa. 100 dollarit maksnud turboturniir (alguseks 20 000 nööpi, 15 minutit levelid ja esimene level 100-200/200, teine 200-400/400, kolmas 400-800/800…, mängijaid kuskil 55 kandis vist) tundus selleks igati sobiv. Oh, seal oli ikka tõesti karvaseid ja sulelisi koos: ürgvanadest meestest päris algajate naiste ja noormeesteni, kes esimesel levelil tühjalt kohalt KT allin lükkasid või siis pärast floppi oma kaardid open-foldisid.

Finaallauas, kus oli 3 mängijat alla 5xBB suutsid chipliidrid end preflop allin ajada AK v 99! Üks mängija vähem! Eriti rahul oli 2xBB stäkiga naine.

Kui neljakesi jäime, siis olime seisus, kus põhimõtteliselt kõik nupud olid chipliidri käes ning minul ja teisel naisel oli alla 2BB, neljandal mängijal umbes 10BB. Mina UTG-lt foldisin täieliku jama, chipliider lükkas allin, naine väikselt blindilt foldis ka (jättes endale 1 BB alles), aga BB callis oma 10BB sisse A2s. Chipliidril oli 89 ja kahjuks talle midagi lauda ei tulnud, aga milline rõõm, et selline võimalus kohakene ülespoole kerkida üldse pakuti! Ise oleksin BB asemel AQ ka igasuguse kahtluseta seal foldinud. Järgmise käega olin BB-l sunnitult allin ja lendasin välja. 4. koha eest anti 322$ raha (kolmandale ca 500, teisele ca 750 ja võitjale ca 1200). Noh, vähemalt on ka Stripil nüüd esimene rahakoht ja finaallaud saadud. Abiks ikka!

Minu elu esimene Seniors Event The Venetian kasiinos läks väga valesti ja ega mul polegi tahtmist sellest kuigi pikalt kirjutada.

Kõigepealt istusin ma lauda ning mul reaalselt lihtsalt hakkasid käed värisema. Oma ATH rohu olin unustanud võtta, kuigi ega ma ei tea, kas see selle imeliku ärevuse vastu oleks üldse aidanud. Kuni ma otseselt mängus polnud, oli asi veel talutav, aga kui paremad mängukäed tulid ja ma nuppe lugema hakkasin, siis segas see värin ikka päris hullusti. Esimeses lauas oli mäng ise siiski kontrolli all ja suurendasin algstäki 40 000 üsna kiirelt 51 000 peale.

Lauavahetus mõjus aga väga halvasti! Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kes mu selles lauas võiks kuidagi lihtsam vastane olla. Ainult üks naine andis pideva preflop limpimise ja ületõstete callimisega ning seejärel enamasti flopist loobumisega miskit lootust… Aga siis kukkus ta järsku kolmikuid hittima ja mina olin paraku üks neist, kes ühe tema kolmest üsna järjest flopatud kolmikust (kahe paariga) välja maksis. Mänguliselt olin seal lauas üldse kuidagi mõtetega hajevil ja liimist lahti, aga ka kaart väga ei toetanud, stäkk sulas, enesekindlus aina kahanes ning viimaks tegin juba ise konkreetselt kaheldavaid otsuseid.

Lubasin endale siiski teise sisseostu, aga see katse oli paraku veel õnnetum. Kolmandat korda ma sellele turniirile enam ei läinud.

Samas pean teile rääkima The Venetian uuest pokkeritoast, sest ega sealt lihtsalt ei tahagi lahkuda.

Näiteks on seal mängijatele iseteenindusega tasuta kohvi ja karastusjookide nurk, mille kõrval ka paar lauda ja toolid.

Naljakas on see, et kuigi endale saab ise joogi tasuta võtta, siis vähemalt 3 mängijat igast mu lauast lasi endale ettekandjal siiski kohvi tipi eest lauda tuua.

Igal mängijal on oma joogitopsi hoidja all 2 erinevat USB pesa, et telefoni vm. laadida. Need on valgustatud ka, et oleks võimalik neid kergemini üles leida.

Eraldi WC on kohe pokkeriruumi tagaosas ning töötajad on meeldivad, diilerid kiired ja pädevad. Noh, vähemalt need, kes minu NLH laudadesse sattusid.

Imre mängis minu väljakukkumise ajal Big O turniiri ja tal oli kenake stäkk, seega läksin pärast mõningast puhkust ja ringihulkumist veel 250 dollari eest õhtusele Bounty turniirile. Seal lauas oli juba tegelikult üsna hea olemine ja käed ka ei värisenud. Paraku ei saanud ma siiski ka sealt ei ühtki dollarit pea- aga muud auhinnaraha.

Edasi siis veetsin aega Venetianis ja hästi natukene kuumas õues jalutades ning pokkeritoa jooginurgas raamatut lugedes. Kuni Imre veidi enne südaööd rahadesse jõudis ning žetoonid järgmiseks mängupäevaks kotti pakkis.

Imre päästis seega avaturniiridel Leiboldid absoluutsest häbist ära ja sai oma Big O turniiril teisel päeval 12. koha, mille eest anti lohutuseks ca 1300$. Seejärel mängis ta natuke rahalauas ja võlus sealtki mikroskoopilise plussi välja.

Mina seevastu lasin täna kaks bulletit Orelansi 400$ turniiril ja kuigi viimases lauas oli megalõbus ning paar ülemängimise võimalust pakkuvat vastast täitsa olemas, siis käsi AK, mille callisid maha AT ja QQ, osutus flopist 4KT lubatud triple-upi asemel turni potsatanud Q tõttu hoopis minu viimaseks ja nii pidin +500 mängija hulgas umbes 150. kohaga leppima. Liinal läks oluliselt paremini, tema jõudis rahadesse.

Homse päeva puhkame pokkerist ja siis ülehomme lähme elama ja mängima downtowni.

Imre ärkas 22. mai (üli-)varahommikul kell 3.30, mina jätsin selle öö üldse vahele ning kell 6.00 startisime Tallina lennujaamast Frankfurti, kust mõned tunnid hiljem hakkasime lendama Las Vegasessse. Vegasesse jõudsime pärast 11 tundi kestnud lendu täpselt keskpäevaks ning hetkel, mil neid ridu kirjutan, on kodust väljumisest möödunud üle 26 tunni, aga päev on endiselt 22. mai ning kell hakkab saama üheksa õhtul ehk seda 22. maid on alles veel umbes 4 tundi. Suutsite kokku arvestada? Minu hinnagul oli tegemist 34-tunnise ööpäevaga. Sellise tundide hulgaga jõuab juba üht-teist ära teha! Näiteks suht teisele poole maakera lennata!

Kuigi lennud väljusid ja jõudsid pärale õigeaegselt ning pikki järjekorras seismisi või muid viivitusi liiga palju ei tekkinud, mõtlesin lennukis korduvalt, et tegelikult lendamine mulle ei meeldi ja seega tuleb koha peal olla hästi kaua, et keha ja vaim jõuaks selle väsimuse ja tüdimuse jälle unustada. Eriti hirmsad tundusid mõtted, kui ekraanilt paistsid kirjad: “Sihtkohani 10 tundi ja 50 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 30 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 10 minutit”, sest aeg tundus lõputult venivat ning kondid hakkasid üsna kangeks jääma. Pärast paari tundi vahelduva eduga tukkumist hakkasime mängima hiina pokkerit ning siis lendas aeg juba koos koos meiega. Mina võitsin!

Vegas võttis meid vastu kuumalt ja koduselt, esimesed päevad veedame Liina juures ja täna rääkisime lisaks muule päris palju pokkerimängust. Oleme Imrega siinsete turniiride eel mõlemad üsna elevil. Mingi uus hingamine – pokkerivaimustus ja soov mängida – on käesoleval aastal igatahes tekkinud.

Aga nüüd magama!

Mul on millegi ärategemisekls ikka vaja, et oleks mingi “suur projekt”. Lihtsalt ei saa ju niisama mingit ruumi lihtsalt ära koristada.

Saun oli mitme aastaga, mil ma suurpuhastust ei teinud ja tavapuhastus piirdus vaid kraanikausi ning põranda lapiga ületõmbamisega, päris koledaks muutunud.

Plaadid olid mõnes kohas ikka päris teist värvi juba! Mõnes kohas oli aga lausa hallitus tekkinud, mille eemaldamiseks soetasin lausa erivahendi. Katlakivist ning veest pruunistunud plaatidest ma panen lihtsalt paar pilti siia.

Kui mul poleks praegu haiguslehte, siis ma oleks seda suurpuhastust ilmselt veel paar aastat edasi lükanud, aga praegu olen küll väga õnnelik, et see tehtud sai.

Seal tagapool akna all nurgas on meil tegelikult täielik massaaživanni valmidus (üle 15 aasta juba). Muidugi tekkis mul mõte see vann lõpuks sinna ka ära osta ja nii paar päeva veetsin netis vanne võrreldes ning käisime ka paaris poes neid vaatamas. Paraku aga tuli see unistus siiski uuesti (Loodan, et mitte 15 aastaks!) ootele panna, sest eelmise aasta lõpus ostime Mustamäele 2-toalise korteri, mis on juba suurema osa meie vabast rahast endale saanud ning neelab kohe ka mu vanniraha. Sellest korterist aga räägin lähemalt järgmises postituses.

Panin jõulud suvepuhkusele ehk koristasin jõulukaunistused kokku ning Imre tõstis need kõrgele kappi ära. Kuusk aga jäi tuppa, sest ta ei aja peaaegu üldse okkaid ning sobib minu töö- ja puhkenurka lausa ideaalselt.

Sel aastal oli kuusk endale ise uued ehted ka kasvatanud!

Mõned võrsed olid juba lausa üle viie sentimeetri pikad.

Lastena tegime õega Raadnal kuusevõrsetest teed. See võib-olla isegi ei maitsenud nii hästi, pigem omapäraselt, aga seda oli kuidagi põnev teha ja ta oli ilusat helerohelist värvi ka. Igatahes hakkas mul võrseid vaadates peas kummitama see tobe jõululuuletus:

Uurisin siis internetist järele, et kuidas kuuske süüa!

Valisin välja kuusevõrsepesto retepti ja tegin peaaegu kõik nagu vaja

… ja siis lisasin liiga palju soola! See pesto oleks tegelikult võinud päris maitsev olla, kuid tegelikult oli seda ikkagi pea võimatu süüa (üldjuhul me lisame toidule soola ülivähe, seega pole me soolasusega ka väga harjunud) ja appi tuli muidugi võtta … hapukoor.

Nii sai täitsa söödava leivakatte.

Viimase pildi taustal saan eputada Imre saavutusega, sest selle õhtusöögi kahele korraldasime tema pühapäevase Optibeti The Steel Wheel PLO Hi-Lo $109 võidu tähistamiseks.

Teisipäeval oli meil õdede ja vennaga traditsiooniline uue aasta kogunemine, kus võtsime viiekesi möödunud aasta kokku ning tegime plaane uueks paremaks aastaks. Me keegi enam ei mäleta, mitu aastat me oleme seda teinud, aga üle kolme kindlasti ja soovitan seda kõigile õdedele-vendadele!
Arutleda oma tundeid-juhtumisi ja teha tulevikuplaane seltskonnas, kus kõik tunnevad üksteist terve elu ja on tõesti on üksteise käekäigust huvitatud ning soovivad ainult head ja paremat, see on lihtsalt väga turvaline ja ilus!

Eelmisel aastal kirjutasime sedelitele, mida me 2024. aastal tahame ära teha või kogeda ning panime need sedelid purki hoiule. Seekord avasime need ja laias laastus olime kõik vist üle poole oma nimekirjast tehtud saanud. Uued sedelid 2025. aastaks said vist isegi pikemad, aga neid me näitame üksteisele alles järgmise aasta jaanuaris ja loodetavasti oleme neid avades vähemalt sama rõõmsad kui seekord.

Õed tõid mulle mu blogipostituste ja jutuajamise jätkuks kaks raamatut ka. Marisa Peer “Ma olen piisav” ootab veel oma järge, aga teisest raamatust olen teatud peatükid juba alla neelanud.

Ega see ei olegi ju nii, et ma muudkui istun kodus ja vahin vesiste silmadega ühte punkti oodates midagi, mis mu jälle korda teeks. Tegelikult elan ikka normaalset lihtsalt veidi vaiksema tempoga elu, teen palju meeldivaid ja (loodatavasti) kasulikke asju. Muuhulgas on mul olnud nüüd tõesti aega lugeda ja hetkel tundub, et hakakn jõudma oma “ärakukkumise” põhjusteni.

Täitsa veider öelda, aga tegemist on väga tõenäoliselt siiski lihtsalt ealiste iseärasustega ehk premenopausiga.
Väga üleolevalt olen mõelnud, et see üleminekuiga on üks ületähtsustatud probleem ehk kurjade ja lollide naljade teema lihtsalt. Vägisi aga hakkab nüüd välja tulema, et see ongi päris asi ja ma ei tule oma hormonaalsete kõikumistega kuigi hästi toime.
Kuumahood on mul kestnud mingi 2-3 aastat: algul nad külastasid mind väga harva (äkki korra kuus), seejärel vähemalt korra nädalas ning viimasel paaril kuul üle kümne korra ööpäevas. Meeleolukõikumised on ka sügisest saati vaevanud ning ma ei hakkagi uuesti rääkima sellest sisemisest enesekriitikast ja tunnetest, et ma pole piisavalt tark, hea, ilus, tubli, töökas ja mis kõik veel.

Raamatud ja artiklid soovitavad esimese asjana sel keerulisel ajal vähendada koormust ja võtta endale aega ning seejärel igasuguseid vitamiine, toidulisandeid ning isegi ravimeid. Ses osas olen ma ikka olnud õige “eesti mees”, kes ravimeid tarvitab ainult siis, kui keegi neid talle haiglas sisse süstib. Hetkel olen natuke vastuvõtlikum ja järgmisel nädalal peaks naistearstiga miski plaani paika panema. Olen valmis juba igasuguseid asju katsetama! Apteekri poolt soovitatud toidulisandid pole paraku kuumahoogude osas küll kõige vähemati muutnud – väga nõrk kraam!

Trenni olen sel nädalal teinud 2 korda (üle 45 minuti korraga). Mitte, et see mulle meeldiks või meeleolu otseselt tõstaks, aga ma olen kuulnud ja lugenud ja omaks võtnud, et see on kasulik ja siis mul on õhtul endale vähemalt midagi ette näidata.

Eile algasid minu jaoks Eesti meistrivõistlused pokkeris. Mänguks oli 8-game ja ma sain 13. koha (31 mängijat vist oli kokku ja 37 sisseostu, rahalisi auhindu said esimesed kuus). See on kõige toredam mäng kogu meistrikate jooksul ja nüüd edasi ma isegi ei tea, mida ma veel otseselt mängida tahan, aga eks ma midagi ikka mängin, vähemalt paaride turniiri Imrega ja meeskondlikku turniiri meie laheda kambaga.

Täna öösel magasin kohutavalt halvasti. Läksin alles kolme paiku öösel magama ja kui kuumahoog mind poole üheksa ajal äratas, siis und enam tagasi meelitada ei õnnestunud. Nii ma siin tasakesi mõtisklen, et kas sellise väsimusastme pealt on mõtet täna naiste meistritiitli nimel võitlema minna või tasuks hoopis kodus pleedi all rahulikult raamatut lugeda.

Nagu pealkirjas öelud: pilves selgimistega.
Täna pärastlõunal on mul konsultatsioon perearstiga, järgmisel nädalal kohtun naistearsti ja tööpsühholoogiga. Viimaste juurde lähen korralikult läbimõeldud teemadega ja loodan, et selgust tuleb sealt oluliselt juurde!

Lühidalt läksin sel nädalavahetusel korraks üle täielikule puhkerežiimile ja olen ütlemata tänulik nende kahe päeva eest! Käisime Imre ja Klambritega Rakveres.
Puhkus sisaldas ööbimist, saunu ja basseine, õhtu- ning hommikusööke Rakvere Aqva Hotel & Spas, etendust “Reekviem unistusele” Rakvere Teatris ja lumises linnas jalutamist. Omaette tore elamus oli pühapäeva hommikul parklas autode lumehunnikutest väljalükkamine ning tagasisõit tuisus.

Kaamera oli küll Rakveres kaasas, aga kotist välja ja linna kaasa ei võtnud seda kordagi, need pildid on tehtud mobiiliga.

Etendus “Reekviem unistusele” oli hea. Siiski ei saa ma rääkida päriselt ülivõrdes, sest olen näinud filmi ja sealt saadud elamuseni teatritükk paraku ei küündinud. Etenduse algus oli huvitavalt lahendatud (suur osa tegevusest näidati ette salvestatult või detailide sealsamas salvestamise teel omapäraselt paigutatud ekraanidelt, samas olid näitlejad juba laval tegevuses, kuid neist näidati ainult jalgu). Teisalt, minu jaoks kestis selline “sissejuhatus” ajaliselt selgelt iiga kaua (meie selja taga istunud seltskonna jaoks vist lausa talumatult kaua või häiris neid miski muu, sest nemad teist vaatust vaatama ei jäänud). Oma tegelaskuju mõtete ja tegevuste lahtirääkimine jutustajana kolmandas isikus mõjus ka algul põnevalt, kuid muutus minu jaoks kiiresti natuke tüütuks. Erinevalt filmist, mille puhul mäletan pinge kruvimist päris lõpuni, jäi etenduses pinge suhteliselt kiire tõusu järel mingil hetkel kõik ses mõttes justkui seisma, polnud mingeid tõuse ega mõõnasid, kõik toimus ühel tasemel kergelt ängistavana, meeleolu justkui ei läinud enam ei hullemaks ega kergemaks.
Kunstniku ja valguse töö oli super, samuti liikumine! Teise vaatuse punased kleidid ja poolikud mannekeenid lõid koostöös lavalise liikumisega väga kummalise ängistava, aga natuke isegi lummava meeleolu. Olen varemgi öelnud, et mulle meeldib teatris reaalsuse ja hullumeelsuse piiride kompamine ning vaatajale mõtteruumi pakkumine – seda sai sellest lavastusest tõesti korraliku portsu kätte.
Kavaleht koosnes tsitaatidega fotodest (fotograaf Kalev Lilleorg) ja esinejata ja tegijate nimekirjast. Mulle meeldiks, kui kavas oleks lugemiseks siiski ka mingit lisainformatsiooni.
Klambrid polnud filmi näinud ja nende jaoks oli vist elamus suurem, kuigi seda on muidugi keeruline mõõta. Igatahes soovitan, et kui te pole filmi näinud, siis minge vaadake teatrit esimesena, aga vaadake pärast ikkagi film ka ära! See on lihtsalt selline lugu, mille jutustamiseks on filmi võimalused palju avaramad.

Samas on väga kahju, et pühapäeval olin siiski enda suhtes taas karm ja kriitiline ning pettunud tarvitatud alkoholi (kolm kokteili reedel ja kaks laupäeval) ning unerežiimi rikkumise tõttu.

Peamiselt olen tänaseks endast ja enda kallal vingumisest tüdinenud, aga midagi asjalikku ses suhtes ette ka ei oska võtta. Arst arvas, et tasub kindlasti veel nädala jagu (ja ilmselt ka pikemalt) haiguslehel olla. Eilsest hakkasin parema ööune huvides melatoniini võtma (apteekri soovitusel teen kõigepealt kahenädalase proovikuuri, siis vaatame arstiga koos, et kuidas see toimis ja mida edasi teeme). Täna magasin tõesti päris hästi. Plaanin isegi trenni veel kohe ära teha.

Eelmisest postitusest juba nädal möödas!
Kui mul on kogu aeg nii palju muud elu olnud, siis ma tahan teada, kuidas töö seni üldse sellesse kompotti mahtuda sai?

Esimene sel aastal nähtud etendus oli “Kabaree” 4. jaanuaril Estonias. Käisime seal koos Imre õe pere ja meie Anetiga.
Ma ei mäletanud filmist eriti midagi. Meenusidki vast ehk ainult Liza Minelli suured traagilised silmad ja hinge jäänud kurbus (võib-olla ka ahastus). Seega olin esimese vaatuse ajal veidi hämmingus, et kuidas see tükk nii kerge ja lihtsalt lõbus on! Endamisi samas isegi natuke rõõmustasin, et ilmselt tulebki depressiooniga just selliseid asju vaadata. No teise vaatusega sai muidugi meelde tuletatud, miks oli mälestus filmist hoopis tumedam. Etendus oli hea ja lõpp ehk liigagi võimas, sest ma ei saa sellest kabareest otse gaasikambrisse pildist ja painavast tundest vist päris tükk aega lahti.

Teisipäeval käisin tegemas ATH-testi. See oli päris omamoodi testimine ja mulle tundub, et nad tegelikult hindavad seal hoopis midagi muud, kui seda, et mitu korda ma suutsin 20 minuti jooksul sama kujundist korduvalt nähes nuppu õigel ajal vajutada. Vastuseid veel pole, psühhiaatriga kohtun allas kuskil veebruaris.
Kolmapäeval käis meil külas Liina, kes juba täna Ameerikasse tagasi hakkab lendama. Tema külaskäigust tulenevalt lubasin endale alkoholivabadusest vabaduse ja jõime lobisemise kõrvale ära pudeli veini.

Kuidagi on nii, et kui Liina peale isegi lihtsalt mõelda, siis tekib tahtmine pokkeris natuke parem olla ja pokkerit lisaks mängimisele ka õppida. Nii olin juba enne tema tulekut hakanud lugema segamängude raamatut ning pärast temaga kohtumist tekkis tohutu soov kohe Vegasesse neid mänge mängima lennata! Muidugi ei jõua viie tunniga, isegi kui vaikust ei teki hetkeksi, kõike vahepeal toimunut läbi ka arutada ehk juunikuu ja Las Vegas tunduvad liiga kaugel – lausa piin on oodata!

Tervise koha pealt andis see pool pudelit veini muidugi kohe järgmisel päeval tunda, sest magasin erakordselt vähe (3h 53m) ja halvasti (kell pakkus 38 punkti 100-st).

Unega ongi endiselt väga halvasti, sest ma lähen magama hilja ja tõusen enam-vähem normaalsel ajal või lähen magama vara ja tõusen ebanormaalselt vara.

Täna aga näiteks magasin 18.52-3.43, ärgates öö jooksul 3 korda päris üles, aga õnneks suutsin ikka magama tagasi jääda. Kell ütles, et “keha aku” sai tänase ööunega lausa 92% laetud (86 kvaliteedipunkti une eest kah) ja nii hästi polegi sel aastal varem asjad tegelikult olnud!

Ei teagi, et kas peaks siis sellist varase magamamineku rütmi katsetama natuke, sest sageli mul tulebki seitsme-kaheksa ajal õhtul korraks uni. Paraku tavaliselt ma otsustan siis veel natuke oodata, kuid kella kümne ja kahetestkümne paiku pole siis unest enam miskit järel ja see tuleb uuesti alles nelja paiku hommikul.

Kuna tundsin end täna vaatamata kellaajale tõepoolest puhanult ja tegusana, siis tegin pärast hommikusi toimetusi, koristamist ja paaritunnist pokkerisessiooni juba kell 9 hommikul ära ka selle nädala esimese (ja selle aasta teise) trenni. Kui esimesel korral tegin kõiki harjutusi ühe seeria, siis täna juba 2-3 seeriat ja selleks kulus 36 minutit. Olen täitsa rahul endaga.