Elu on lill

Veidi veel eelmisest õhtust. Kairit töötles pilte ja Imre tahtis hakata naiste võrkpalli vaatamise kõrvale veini jooma, aga valge veini keeratav kork oli kehv ja hakkas krõksuga avanemise asemel hoopis kaela ümber ringi käima. Kodus olnuks lihtne, nüsid noaga kaela puhtaks ja voila! Aga motellis polnud ühtki teravat eset. Kõigepealt üritas Imre õllepudelikorgiga kratsides kaeluse ääre katki teha ja sealt küüned taha saada, aga edutult. Siis tõttas appi Kairit ja proovis lusikaga kaapida, aga täiesti tulutult. Lõpuks pani Imre lusika alumise otsaga korgi keskele ja hakkas õllepudeliga lusikapea pihta toksima. Algselt lootusetuna näiv üritus kandis siiski ootamatult vilja, lusikas lupsas läbi korgi enne, kui vihased naabrid jõudsid vastu koputama hakata. Eduelamus missugune ja vein maitses hea!

Hommik läks samuti käima läbi raskuste, nimelt ei suutnud me kuidagi süüa leida. Hooaeg peaks siin juba läbi olema, aga esimeses söögikohas ei mahtunud inimesed isegi tuppa ära ja ootasid tänaval tusaste nägudega oma söögivooru algust. Teises kohas pääsesime küll uksest sisse, aga lauda istumise ooteaeg oli 30 minutit ja me nii pikalt ei viitsinud munaputru oodata. Tatsasime natuke veel ringi, lõpuks lõime käega ja läksime majakat vaatama.

Ludingtoni muuli tuletorn on laeva kujuga – seda märkasime alles päris torni lähedale jõudes. Tippu pidi jälle ronima mööda redeleid, täpselt nagu eile külastatud Manistee tornis. Redelitega tornide juures on tore, et neil on sees palju rohkem ruumi, kui treppidega tornides. Keerdtrepid hõivavad kogu sisemise pinna enda alla, aga redelid ainult väikse osa, ja pisut turnida on ka aeg-ajalt vahva.

Tuletornivahte, kes valdavas osas tegutsevad vabatahtlikena, kohtasime täna jälle päris mitmeid ning ameerikalik small-talk hakkab meil juba üsna talutavalt välja tulema. Aga asjalikku infot noppisime ka. Saime teada, et vabatahtlikele palka ei maksta, aga ainult armastusest tuletornide vastu nad ka tegutsema ei pea. Näiteks üks pensionäride paar St. Louis’st rääkis, et neile antakse töö eest tornis töötamise asjaks tasuta elamine väga hinnatud suvituspiirkonnas, kus tuletornid sageli asuvad, ning oma taskust nad sellist luksust kuidagi lubada ei saaks.

Pärast majaka külastamist oli kell saanud 11.30 ja lootsime, et ehk on hommikusöögiummikud ära klaaritud. “Ooteaeg on 40 minutit”, teatas teenindaja. Nojah siis. Õnneks leidsime kohviku, kus vähemasti saime kohvi ja paar saiakest, millele vohmisime veresuhkrupiigi taltsutamiseks autos mõned viilud juustu ja peotäie pähkleid peale.  

Päeva teine majakas oli Little Sable Point. Tegemist on eilse Big Sable Point majaka pisut kõrgema koopiaga. On jah veider, et väike on kõrgem kui suur, aga nii see vaid on. Ronisime tippu, seal sai jälle väljas kõike 360 kraadi nautida, hiljem jalutasime rannas ja düünidel.

Varbaid täna vette ei kastnud, ilm oli jahedam ja eks eile sai seda päris pikalt tehtud, et jagub mõneks ajaks.

White River Light Station`i juures saime esmakordselt hakkama sellega, et jätsime avatud tornimuuseumi sisse minemata. Oleme sarnastes majamuuseumides käinud nüüdseks vast üle kümne korra, mida põnevat seal ikka enam uut olla saab, ja torn oli ka madal ja ilma laternata. Väljast oli küll päris sümpaatne majake.

Õhtu lõpetasime Mustegoni linna muulimajakate juures. Terve päeva hallina püsinud taevas oli hall ka õhtul ja loojangul mingit ootamatut valgusmängu ei tekkinud, aga vähemasti ei sadanud vihma ja õhtul vee ääres jalutada meile ikka meeldib.  

Hommikul jalutasime Manistee muulimajakal ja avastasime, et Manistee North Pierhead Light’i uks on täiesti valla ja külalised teretulnud. Tippu treppe ei läinud ja ronida tuli mööda redeleid, sellist tüüpi siseehitust polnud me sel reisil veel kohanud. Täpselt nagu Point Betsie tuletornis (ja hiljem Big Sable’is) istus ka siin tulevaht üleval ja vastas külastajate küsimustele. Ega meil midagi eriti küsida polnudki, muljetasime niisama. Vaht oli Eestist täiesti teadlik, neli aastat tagasi oli paar päeva meie pealinnaski veetnud. Oli väga üllatunud, et Eestis inglise keelega sedavõrd hästi hakkama sai, et kõik ja kõikjal nii hästi rääkisid. Eks ta nüüd peale meiega suhtlemist saab natuke kõrget hinnangut tagasi tõmmata.

Big Sable tuletorni juurde sai minna mööda luidete vahel kulgevat matkarada või siis rannaäärt mööda. Me valisime ranna. Kogu tee jooksul polnud ühtegi varjulist paika, aga meie õnneks oli päike õhukeste pilvede taha peitunud, väljas miski 17-18 kraadi ja tuulevaikus. Täiesti ideaalne ilm selliseks matkaks.

Nagu hundikoer on kõige koeram koer ja triibik kõige kassim kass, on Big Sable kõige majakam majakas: ilus kõrge torn otse mere ääres. Tippu ronimiseks tuleb läbida 137 trepiastet ja üleval saab õue minna, et ümbruskonnale 360-kraadist vaadet nautida. 

Big Sable tuletorni personal väärib samuti äramärkimist! Alustades piletimüüjast ja mehest, kes meid enne ronima saatmist ajalooga kurrsi viis, peatudes tänuga tornitipu tulevalvajal, kes meile muuhulgas Ludingtonis söögikohti soovitas, ning lõpetades naisega, kes meile hiljem tuletornist videot näitas ning tuletornimakette tutvustas, olid kõik ülitoredad ja üksjagu vaimustuses, et nii kaugelt nende kallist torni ja osariiki külastama on tuldud.

Tornist autosse kulgesime samuti mööda rannaäärt, võtsime tossud jalast ja kahlasime madalas järvevees. Osade Michigani randade liiv on mingi kummalise koostisega ja seal jalgu lohistades hakkab liiv veidralt vilistama või kuidagi kõlavalt krudisema – raske kirjeldada. Igal juhul on siinne liiv palju häälekam, kui Eesti oma. Liiv laulis, lained loksusid laisalt randa, ühel pool järv taevaga üheks sulamas ja teisel pool silmapiiri varjavad luited. Hästi rahulik paik ja mõnus kulgemine, kuigi autosse jõudes olime päris väsinud – liivas ja vees jalutamine kulutab energiavarusid päris tõhusalt. 

Olen ammu mõelnud kirjutada, et mulle meeldivad Ameerikas avalikud vetsud: need on tasuta, puhtad, tühjad, veel pole juhtunud, et paber oleks otsas, ja neid on olnud igati piisavalt tuletornide juures, randades ja parkides. Mõned neist on veel ka kenasti kujundatud. Kultuur algab peldikust!

Õhtuks sõitsime Ludingtoni, kus oli plaanis loojangul muulimajaka juures jalutada, aga paraku hakkas hoopis sadama ja pärast õhtusööki lonkisime lihtsalt motelli puhkama. Kaks erilist majakat, mõnus 4-tunnine matk ja 18000 sammu – võib päevaga rahule jääda küll!

Homme juba uued trepid…

Päeva alustasime Point Betsie tuletornis, kus tõime reisi jooksul Eesti teistkordselt maailmakaardile. Nimelt oli tornis kaart, kus oli võimalik oma kodukoht nööpnõelaga ära märgistada. Paraku oli saadaval ainult USA kaart. Aga üks taanlane oli kunagi selle peale väga trossi läinud ja leidlik tuletornitöötaja pakkus talle välja, et ta võib Taani kaardi joonistada, selle seinale kleepida ja siis nõela sisse torgata. Mõeldud-tehtud. Pärast taanlast oli sama ideed kasutanud poolakas, serblane ja tansaanlane. Kuna me arvasime, et järgmise 10 aasta jooksul ei pruugi sinna torni ühtegi eestlast sattuda, siis Kairit joonistas vaba käega Eesti kaardi valmis ja piduliku Eesti hümni laulmise saatel (küll ainult meie peas) asetas tornivaht lehe sinise kleeplindiga seinale, kõige kõrgemale, geograafiliselt enam vähem õigesse kohta – Poola peale ja Taani kõrvale.

Kronoloogilisest päevakulgemisest kõrvale kaldudes ütlen etteruttavalt ära, et Eesti sai äramärgistatud veel üks kord, Frankforti Stormcloud pruulikoja seinal. Seal oli maailmakaart täitsa olemas ja kuigi me pole päris kindlad, kas paar nõela olid Põhja-Lätis või Lõuna-Eestis, siis vähemasti Tallinn sai nõelastatud esmakordselt.

Tulles tagasi Betsie tuletorni juurde, siis see sai maksimumpunktid just personali poolest. Tuuri sissejuhatava kõne pidanud ja Eesti kaardi seinale riputanud mees oli hea huumorisoonega ja muidu tore.

Torni tipus oli keskmistes kahekümnendates tüdruk, kes oli seal istunud juba viis aastat. Muidugi mitte järjest, vahepeal käis ikka all muid toimetusi tegemas ja kodus vast ka, aga põhitöökohaks oli just lambivalvur. Nüüd mul süda natuke valutab, et ei taibanud öelda, et sinna võiks ju põhimõtteliselt kaamera ka paigaldada, võib-olla nad polnud ise nii revolutsioonilise mõtte peale tulnud. Aga tore oli temagi ja võib-olla oleks minu mõttesähvatus talle töökoha maksma läinud. 

Hiljem tuletorni juures rannal jalutades saime kivikoriluse nakkuse külge. Nimelt leidis Kairit päris Petoskey kivi, selles ei olnud vähimatki kahtlust! Illustreerivat pilti kahjuks täna juurde panna ei saa, kivi jäi autosse ja kumbki selle äratoomiseks riidesse panema ei viitsi hakata ja mine tea, mis need trahvid siin palja tagumikuga tänavatel silkamise eest olla võivad. Aga esimene õnnestumine tõmbas adrenaliini üles ja umbes pool tundi tegelesime proffidega võidu vääriskivide otsimisega. Saime ka aru, miks nad kuival maal ei otsi vaid vees ringi kahlavad – lihvimata kividel on mustrit märgata ainult märjal kivil! 

Pärast Betsiet külastasime eilsest vana tuttavat, Frankforti tuletorni. Oli kena ka keskpäevasel ajal, aga Kairit tegeles peamiselt ühe fotogeenilise kormorani pildistamisega. Protsess venis sedavõrd pikaks, et kormoranile tuli ka nimi anda ja selleks sai Kusti. 

Faunat kohtasime täna päris uhkes koguses. Elberta rannas märkasime kummalist lindude parve. Lennu järgi meenutasid nad selgelt kotkaid, aga väljanägemiselt rohkem kalkuneid. Valisime pooled, Imre oli kotkaste leeris ja Kairit kalkunite. Koju jõudes küsisime tehisarult nõu ja vastus oli päris koomiline – Gemini arvates oli tegemist kalkun-raisakotkaga (turkey vulture ehk eesti keeles vist õige nimi tegelikult kalkun-kondor).

Hiljem nägime, kuidas selle kummalise kamba juurde lendas veel üks, aga selgelt teistmoodi tegelane – veidi suurem ning valge pea ja sabaga – valgepea-merikotkas. Kahjuks me ei viitsinud lähemale minna, et paremat pilti saada ja pärast oli Kairit enda peale päris kuri selle laiskuse pärast. Jääb loota, et näeme USA rahvuslindu järelejäänud nädala jooksul uuesti.

Sellest oleme aru saanud, et valgesaba-pampahirved, keda senini ekslikult metskitsedeks pidasime, on siin väikelinnades tõesti väga tavapärane nähtus. Täna kohtasime linnas sõites kolme hirve, üks oli väga uhkete sarvedega ja enne tihnikusse vupsamist lasi endast paraadpildi kenasti ära teha. 

Õhtu lõpetasime Manistee muulil, loojang oli viimase paari päevaga võrreldes tagasihoidlik, aga suveõhtul rannas jalutada oli tore sellegipoolest.

Pimeduses koju sõitmist sallime nüüd aga veelgi vähem, sest öösel on lisaks hirvedele otsasõitmisele suurem oht ka asfalditööliste vihaobjektiks sattuda. Nad nimelt hakkavad tuututama ja agressiivselt kätega vehkima, kui kogemata ja üldse mitte halba soovides mööda värsket asfalti mõned meetrid sõidad. Õnneks polnud verivärske kraam ja päris sisse ei vajunud, aga päevavalguses tahkel teel on ikkagi parem sõita, kui ööpimeduses poolvedelal.

Esimene peatuspaik oli Mission Point tuletorn, kuhu sõitsime läbi viinamarjaistandustest kubiseva poolsaare. Väike tuletornikompleks, mis lõpetas “aktiivkarjääri” juba 1938. aastal ning alles 2008. alustas tööd muuseumina.

Tore, et vahepealsetel aastatel kokku ei kukkunud ja unustusse ei vajunud. Ümberringi ilus kivine rand, nagu Kaberneemes või Tiskres, taamal paistab ka töö üle võtnud uuem majakas.

Edasi suundusime Sleeping Bear düünide poole. Rahvuspargiga tutvumiseks tuleb osta 25-dollariline autopilet ning siis saab teha tiiru mööda 12km pikkust maalilist sõiduteed. Tee peale jääb 12 peatust, millest esimesed 8 olid küllaltki igavad, kuigi sõit iseenesest kulges mööda kitsast ja kurvilist, tõusude ja mõõnadega metsarada. 9. ja 10. peatus seevastu osutusid väga ägedateks. Seal asetses täiesti hiiglaslik liivaluide, mida mõistlikud ja/või keskpärases füüsilises vormis inimesed saavad ülevalt imetleda, aga pöörasemad tegelased võivad võtta ette ka matka düüni põhja, Michigani järve kaldale. Aga mõtlematult ei maksa sellele matkale minna, sest kui jääd tõusul hätta, siis võib sind päästeoperatsiooni eest oodata kuni 3000-dollariline arve. Hoiatussilt on düüni tipus suurelt ja punaselt olemas ja kui me reisi planeerides arvasime, et tegemist on pigem tüüpilise ameerikaliku tilu-lilu “et meid keegi kohtusse ei saaks kaevata” enesekaitsega, siis hiigelluidet nähes mõistsime kohe, et hoiatusel on tõsi taga.

Massiivne, väga järsult tõusev, pikk ja palav liivamägi, kuhu meiesugustel kohe kindlasti polnud mingisugust asja. Üldse võtsid selle matka ette väga vähesed, meie sealviibimise ajal nägime ainult nelja matkajat, isekeskis nummerdasime nad Lollideks nr. 1, nr. 2, nr. 3 ja nr. 4.

“Loll number ühe” ülesronimiskatsele elasime enam-vähem algusest lõpuni kaasa, umbes poole tunniga sai hakkama, ja üles jõudes suutis ikka omal jalal kulgeda, kuigi juba poole mäe peal paistis olevat päris suurtes raskustes. Lollide 2, 3 ja 4 katset ei jäänud me vaatama, ühe katse jälgimine oli piisavalt väsitav väljakutse ja tahtsime juba konditsioneeritud autosse peitu pugeda. Huvitav värk, et teist päeva järjest jälgime, kuidas keegi üritab väga raskest takistusest üles saada, eile lõhed kosekaskaadist, täna inimesed liivamäest.

Pärast düüni võtsime ette 2,5km pikkuse Empire Bluff metsamatka, et heita veel kord pilk liivaluidetele veidike teise nurga alt.

Selle viimase järvevaateni tuli 20 minutit läbi mingit imelikku tunnet tekitava üles-alla ja alla-üles metsaraja kulgeda.

Õhtu lõppes imelise päikseloojanguga Frankforti väikelinnas, millel muide on väga tore temaatiline algus-/lõpusilt.

Juba reisi alguses saime aru, et ilmselt parimad loojangud saavad olema järve idakaldal, kus praegu asume, sest päike loojub siin otse vette ja majakate taha võib jääda maaliline sügisloojangutaevas.

Ja kui eilne loojang oli ilus, siis tänane oli juba imeilus! Fotol on ka kaks fotograafi, kellega “võidu pildistades” põgusalt tutvusime.

Siin pole sõnu rohkem vaja, vaadake parem pildi pealt ja lisage mõttes mere lõhn, väike tuuleke, mere ja kajakate hääl.

Kõige rohkem meeldisid Kairitile muulil marssivad kalamehed (ja mõned romantikud ka).

Täna hommikul tundus, et kõht hakkab vist täis saama, ilm oli ka hall. Tegime peatuse kahes väikelinnas, aga visiidid ei veninudki tundidepikkuseks. Suttons Bay’s jalutasime natuke sadamas ja käisime ühes aiaehete poes, Northportis jõime kohvi, aga siis sõitsimegi lihtsalt edasi.

Kui Suttonsis ei võtnud Kairit kaamerat kotist väljagi, siis Northportis tegi ta vähemalt mõned pildid kõige majakalaadsemast asjast, mida nägi, ehk lõunamuuli tulest (Northport Harbor South Breakwater Light). Eelkõige sellepärast, et kumbki meist polnud korraga nii palju ämblikke kuskil näinud! Ämblikud on ikka targad, kasutavad tuld mõnuga, sest see meelitab ju putukaid ligi ja toidulaud seal ilmselt seetõttu rikkalik.

Tee peale jäi ka linnake nimega Omena, mõtlesime, kas tegemist võiks olla soomlaste asumiga Michiganis. Näiteks Wisconsinis on linn nimega Oulu, kus majadel lehvivad Soome lipud ja millest J.Karjalainen on teinud ka laulu “Oulu, Wisconsin”. Seal lauldakse, et see linn võiks vabalt asuda Soomes. Ja mõtlesime ka meie, et loodus on siin tõesti üsna sarnane Eesti loodusega, kõik on väga roheline ja lopsakas – mitte üldse selline kidur kõrbemaa, nagu tavapäraselt USAs Las Vegase ümbruses nägema oleme harjunud. Aga Omenas Soome lipud ei lehvinud ja ilmselt polnud sel põhjanaabritega miskit pistmist. Võib-olla tähendab Omena kohalikus indiaani keeles midagi magusat, näiteks õuna. Võib ju olla küll?*

Täiskõhutunne jätkus ka tänase päeva ainsas tuletornis nimega Traverse Point Lighthouse. Närvidele käisid mõned pisiasjad: näiteks imekaunitele lillepottidele oli ümber ehitatud kaitseaedikud ja ilusa trepi ette tõmmatud kaitseketid. Õlgu panid kehitama ka suuremad möödalaskmised: näiteks ei olnud ei tuletornivahi ega ta laste “võimalikult originaalilähedastes magamistubades” ühtegi voodit, seintel rippus palju valgeid A4 lehti kirjadega “Siia tuleb varsti pilt” ja “Siia tuleb varsti infotahvel”. Eks tõele au andes oli tegemist vast kõige kesisemalt eksponeeritud majakamuuseumiga, mida sellel reisil seni külastanud oleme.

Samas, torn ise asus ikkagi väga looduskaunis kohas, oli ise armas majake, päike tuli ka lõpuks välja ja kena oli seal jalutada.

Kivide korjamisega on siin mingi teema küll, mitmed inimesed tegelesid pingsa kivide ülesvõtmise, vaatlemise ja äraviskamisega sealsamas tuletornirannas, ühel oli isegi spetsiaalne sõelaga korjekepp kaasas.

Ka järgmises peatuspaigas, Petersoni pargis, oli kivikliburand, kus üks sügaval seitsmekümnendates tegelane oli jälle täiskohaga jahil. Kuigi rand oli kive täis, siis tema kahlas põlvist saadik vees ja otsis sealt oma õnne, mingi kuhila oli koti kõrvale kokku saanud ka. Kuna lained olid päris jõulised ja kõrged ning tüüp üliõhukestel jalgadel, siis üritasime kiirelt koostada plaani, kas ja kuidas me teda päästma hakkame, kui loodus otsustab inimesele koha kätte näidata. No õnneks mehike püsis ikka meie lahkumiseni püsti ja nii ta meist sinna toimetama jäi.

Natuke üritasime ise ka haruldasi kive leida, kusjuures protsess kujunes seletamatul põhjusel selliseks, et Kairit korjas kivid üles ja Imre siis vaatas neid otsustamaks, kas asi on midagi väärt või mitte. Lõpuks jätsime siiski kõik kivid randa, olid ju kenakesed küll, aga lõpuks on vaja pagas lennujaamas kuidagi 23kg sisse mahtuda ja kivid sellele kindlasti kaasa ei aita.

Muidu nad teevad neist otsitavatest Petoskey kividest siin päris ilusaid ehteid.

Reis tõmbas hoo taas üles väikses kalurikülas Leland. Läksime sinna hilist lõunat sööma ja saime istekoha imeilusa vaatega tammi kõrval.

Vaade muutus erakordselt põnevaks, kui märkasime, et kolmeastmelisest kaskaadist üritavad üles hüpata pirakad lõhed. Juga oli üsna kiirevooluline ja kuigi teisele astmele õnnestus kaladel pääseda üsna kergesti, siis teiselt astmelt kolmandale ei näinud me isegi ühtegi hüppeüritust. Hiljem Kairit guugeldas, et ükski kala sealt üles hüpata ei suudagi ja jõkke kudema nad sealt ei pääse. Kui Imre küsis, et miks neile siis kalatreppi ei tehta, siis vastuseks tuli, et trepp aitaks ka pahalastel jõkke pääseda, kus nad võiksid ökosüsteemi toimimisele halvasti mõjuda ehk põhimõtteliselt hoiab tamm võõrliigid (sealhulgas needsamad lõhed) Leelenau järvest eemal ja nii on sealsetel elanikel ohutum.

Õllest, krõbekalast, chowderist, kirsikoogist ja kalade kõrgushüppest kosununa jalutasime natuke Lelandi tänavatel ringi ja kui Kairit küsis: “Kus siis Lelandi metskitsed on?”, vastas Imre maksimaalselt viie sekundi pärast: “Seal!”. Ja tõepoolest, ühes aias askeldasid paar kitsekest ja tardusid korraks nende suunas pööratud kaameratoru ees, et siis järgmisel hetkel põõsastesse kaduda.

Kohaliku faunaga puutusime kokku ka koduteel, kui kohtusime paarikümnepealise metskalkuniparvega. Tüübid askeldasid tee kõrval ja tee peal, meie tõmbasime ennast teepervele ja lükkasime ohutuled sisse. Kohalikud olid kalkunitega vist üsna harjunud, keegi neid vaatlema ei jäänud, sõideti üsna ükskõikselt mööda. Õnneks keegi kellelegi vähemalt otsa ei sõitnud. Meie jaoks olid metskalkunid igatahes piisavalt erilised, et neid vahtida, kuni nad kogu oma kambaga pika rohu sisse minekut tegid.

Õhtu lõpetasime Traverse Clinchy pargis loojangut nautides ja see oli meie senise reisi kõige vaatemängulisem. Piltide mõttes polnud esiplaanile kahjuks ühtki majakat võtta, seega sättis fotograaf hoopis iseenda kaadrisse.

Homseks, õigemini küll juba tänaseks, pole meil veel ei otsest sõiduplaani ega ööbimiskohta, seega on aeg asuda sellega tegelema.

---

*Omena nimi pärineb Ojibwe indiaanlaste keelsest väljendist “o-ma-nah”, mis tähendab “Kas see on nii?” või “Kas see on tõsi?”. Pärimuse kohaselt vastas asula rajaja reverend Dougherty kohalike indiaanlaste juttudele sageli just selle väljendiga, mistõttu kinnistus see lõpuks kogu asula nimeks. Seega asjaolu, et nimi langeb kokku soomekeelse sõnaga “õun”, on ilmselt puhas juhus, kuigi nägime seal lähedal tõesti ka palju õunapuid.

Teel St. Ignacest Traversee’i oli plaan külastada kahte pigem tagasihoidliku välimusega majakat: ühe juures kavatsesime veeta tunnikese ja teise juures pool. Pärast hotelli sisselogimist pidime sõitma läbi kitsa veiniistandustest kubiseva poolsaare Mission Point tuletorni pildistama. Tegelikult kulges päev teistmoodi: esimeses peatuspaigas veetsime 2 tundi, teises 3, sellele “päeva kõige tähtsamale” poolsaarele üldse ei jõudnudki. Aga nagu sageli avastanud oleme, siis vähem on rohkem.

Petoskey tuletorn – Petoskey Bayfront Breakwater

Petoskey torni muuli kõrval oli äärmiselt selge vesi, põhi koos vesikasvude ja muu põnevaga oli väga selgesti nähtav. Kuigi ilmateade väitis, et väljas on 16 kraadi ja “feels like 14”, siis meie jaoks oli tegemist täiesti ideaalse suveilmaga, oli siis ilmateade ekslik või oleme külmakartmatud. 

Rannas otsisid inimesed Petoskey kivisid. Tegemist on Michigani “osariigikiviga”, kus kivi sees on koorikloomade kivistised. Või midagi sellist. Kui haruldased või kallid need on, ei oska me öelda, aga pealiskaudsel pilgul hinnatuna oli vähemasti üks kiviotsijate paar elukutselised või vähemalt väga pühendunud asjaarmastajad. Tüüpidel oli kaasas miski golfikepi ja sõela ristsugutis, millega nad kive üles noppisid, loputasid ja uudistasid. Mõtlesime neile väikse vimka visata, et lähme lonkiva turistisammuga veepiirile, songime 20 sekundit kive ja siis hakkame väljuhäälselt hõiskama ja kallistama, nagu oleksime jackpotile pihta saanud. Väärt plaan, aga teostamiseks olime siiski liiga laisad. 

Charlevoix tuletorn – Charlevoix South Pier Lighthouse

Jälgisime pikalt, kuidas “No dogs on the beach” sildiga rannal koerad toredasti hullasid. Meie lemmikuks oli üks meie jaoks tundmatut tõugu mustik, kes käis vees talle peremehe poolt visatud lendavat taldrikut toomas. Veest naasnuna läks ta iga kord perenaise tooli kõrvale ja raputas kogu karvadesse kogunenud vee reipa väristusliigutusega välja. Perenaisel paistis sellest olevat suht suva. Koeral omakorda oli suva, et sealsamas lähedal ujus üks pardike ja ka pardikesel oli suva, et koer vees sulistas.

Kairit oli internetist lugenud, et kohe tuletorni läheduses asuvad mõned kohaliku kuulsuse Earl Youngi loodud “seenemajad” (The Mushroom Houses of Charlevoix), käisime neid uudistamas.

Seejärel algas niisama ilusate elumajade rajoon, kus mõnusalt jalutada. Ühe maja hoovis rullus lahti lausa muinasjutt: metskitseema koos pojaga lasid ennast kümnekonna meetri kauguselt täies rahus vaadelda, puudel siblisid ringi tavalised ja süsimustad oravad, kuuri katusel sädistasid edevad sinise kuuega linnud.

Noorem oli selgelt julgem.

Disney klassikast oli puudu ainult paar jänest ja Lumivalgeke.

Nagu näha, toidetakse linde siin maisiga ja lindude erinevaid põnevaid toidulaudu näeb siin igal pool. (Päris mitu on olnud ka tuletornikujulised.)

Üht maja valvas draakon! Paljudel majadel on siin hetkel juba mingid Halloweeni teemal kaunistused üles pandud. Kas see draakon elab katusel pikemalt või on see ajutine, ei tea, aga tähelepanu tõmbab kindlasti.

Edasi sattusime jahisadamasse, kus ühes tiigis sulistasid partidega võidu mitmekilosed lõhelised.

Kohtasime seal ühte kohalikku meest, kes lapse ja koeraga jalutama oli tulnud, ning ta ütles, et tema süda nutab sees, kuna tiiki on liiga palju kalu kitsale alale kokku pandud. Samas rahustas teda veidi, et sügisel turismihooaja lõpus korjatakse kalad tiigist välja ja lastakse järve või siis süüakse ära. Ta päris kindel ei olnud.     

Siis käisime söömas The Villager Pub toidukohas: Imrele pikk poiss ja Kairitile valge kala. Hästi tore teenindaja ja täitsa maitsev söök.

Natuke jalutasime veel jõe ääres ja siis pidime pimedas sõitmise vältimiseks juba kodu poole kiirustama hakkama. Sest pimedas siin tõesti sõita ei taha, täna nägime tee peal ja kõrval väga palju allaaetud loomade laipu, ei teagi, kas neid koristatakse liiga harva või tekib neid tõesti päeva-paariga sedavõrd palju. Mitmed kitsed ja paarkümmend pesukaru/väikelooma tunniajase teekonna jooksul on ikka ebameeldivalt palju.

Õhtul käisime poes, ostsime kohalikku punast veini ja kohalikke kartulikrõpse, mida Ene poolt kaasa pandud mahetomatidipiga mõnusalt mugisime.

Paar ööd peatume Traverse linnas ning me sattusime tuletorni pildiga tuppa.

Sõitsime kell 10.30 Mackinaci saarele ja tagasi St. Ignace’i 18.00. Praamisõidule kulus vaid 15 põnevat minutit.

Ongi selline saareke, et terve päev kulub hästi kiiresti ära – vabalt võiks seal muidugi veeta ka nädala, sest lisaks linna ilule tundusid ööbimiskohad väga ilusad ja ahvatlevad, aga kindlasti on need ka kallid, sest näiteks juba niisama Grand hotelli lobbysse ja aeda sisenemise eest tuleb igal inimesel maksta 14$.

Kuna me tahtsime palju näha, siis tegime väsitavalt palju samme (Kairitil 24500), sest kuigi saarel on lubatud liikuda ka hobuse või jalgrattaga, siis meie valisime kõndimise.

Imre oli eelmisel päeval mingid külastamisväärsed kohad välja valinud, Kairit teadis peamiselt seda, et kuigi saarel endal ühtki majakat pole, siis minnes peaksime järvel nägema kahte.

Need kaks majakat – Round Island Lighthouse ja Round Island Passage Lighthouse -aga ei olnud tegelikult sugugi näha ainult saartevaheliselt alalt. Tornid paistsid Mackinacile väga paljudsse kohtadesse ja nii sai Kairit jälle üksjagu ka majakapilte teha.

Saar ise on megailus. Sa võid kasvõi terve saare ratta või hobusega läbi sõita või siis piirduda sadamalähedase osaga, mis pakub täitsa piisavalt avastamisrõõmu. Matkaradu leidub asfaltkattega, multšituid, rannaäärse kiviklibuga, puidust treppe, lihtsalt sissetallatud jalgradu.

Sadama ümber on linnake, mille peatänav on sõna otseses mõttes lille löödud: lilli on peenardel, klumpidel, vaasides, pottides, amplites.

Ahmisime seda ilu sisse ja püüdsime kaameraga.

Lühidalt, kui siia Mackinaci silla kanti satute, võtke see aeg ja sõitke sellele autovabale Mackinaci saarele ka!

Hommikul astus Imps kohvitops käes motelli terrassile ja avastas, et kõnniteel istuvad inimesed kaasaskantavatel toolidel ja uudistavad mööduvaid traktoreid.

Nii oli! Väikelinna tänavatel põristas ringi lugematu arv ülinunnukaid väiketraktoreid. Mõtisklesime isekeskis terve päeva, et palju neid traktoreid kokku olla võis ja õhtul saime restoranis kohatud paraadil osalenud traktorijuhilt õige vastuse: kokku oli loetud 1200 traktorit.

Traktoristid ise olid ka vägagi värvikad tegelased ning tundub, et põllutöömasinatel on siinmail ka sookvootidega kõik väga hästi ehk naistraktoriste oli igati märkimisväärne kogus. Imre natuke naljatas, et nõukogude naine ei surnudki NSVL-i lagunemisega välja, vaid kolis hoopis Michigani.

Samas olid ka pealtvaatajad teinud märkimisväärseid pigutusi pidupäevaks. Mitmed olid mõne kostüümi või temaatilise T-särgi selga tõmmanud, aga üks perekond oli isegi oma eriti väiksed traktorid suuremaid tervitama rivistanud.

Pärast lugematu hulga traktorite pildistamist ületasime ühe USA pikimatest sildadest – 8 km pikkuse Mackinaci silla.

Muljetavaldav ehitis. Öösel tulime tagasi ka, siis oli isegi veel muljetavaldavam.

Sillaületuse hind oli 4 dollarit ja 9 senti. Sulas makstes oleks saanud 4 dollariga. Mis on väga hea, sest kõigile ületajatel 91 sendi vahetusraha kokkulugemine lõpeks paratamatult miilidepikkuse ummikuga.

McGulpin Point Lighthouse

Järjekordne sümpaatne muuseumikompleks. Tuletorni kõrval oli teine suur vaatamisväärsus, McGulpini kivi. Meile tõi see natuke muige huulile, Eesti randades on sellise suurusega kivid vägagi tavapärane nähtus.

Me oleme harjunud, et Ameerikas on kõik suur, aga seekord oli hoopis ootamatult väike.

Old Mackinac Point Lighthouse

Hästi lossiliku olemusega tuletorn, mille ümber park koos imelise vaatega Mackinaci sillale.

Senise reisi kõige ägedam tuletornimuuseum – süvitsiminejatele väga palju infot majakate tehnilise toimimise kohta, sissepääsupileti hinna sees giidiga tuuritamise võimalus, interaktiivsed eksponaadid. Meie lemmikuks sai laevahukkude “enne ja pärast” osakond, kus üleval oli laevamakett täies hiilguses ja all makett merepõhjas lebavast laevavrakist.  Muidugi tasus ära ronimine torni. Kahjuks siin ei lasta inimesi tornitipu välialale, aga ühest aknast oli vaade küll “kümme kümnest”.

Hilise lõuna tegime Darrow’s Family restoranis, kus paha aimamatult seisime kümmekond minutit lauaootejärjekorras, et maha istudes saada teada, et “õlut meie restoranis ei serveerita”. Õnneks sellega halvad üllatused lõppesid, päeva special “Nelja krõbekala taldrik” ja ka jäätisega serveeritud krisipirukas olid lihtsalt suurepärased. 

Kuna tuletorniäärne park koos vaatega sillale olid väga muljetavaldavad juba päevavalguses, siis otsustasime jääda kodu poolt vaadates vastaskaldale päikeseloojangut ootama.

Paar tundi vajasid sisustamist ning pikemalt planeerimata võtsime ette väikse roadtripi Michigani kõrvaljärve Huroni kallastel. Paarikümne kilomeetrise autosõidu kaugusel oli Cheboygan linnake koos tuletorniga.

Kaldalt avanes ootamatult vaade veel mitmele vette ehitatud majakale. 

Loojangul uitasime uuesti Old Mackinac Point Lighthouse juures ja vaatlesime tuledes Mackinaci silda. Väga ilus oli. Nagu ka tagasisõit üle silla koju, kui sillakonstruktsioonid särasid tuledes nagu jõulukuusk (pildile oli seda keeruline autosõidu pealt püüda, aga jätame oma mällu) ja merevaadet palistas hilisloojangu hõõguv kuma (see on sillaaluse pildil olemas).

Kitch-iti-kipi

Päeva esimese peatuse tegime Kitch-iti-kipi kristallselge mageveeallika juures. Tõesti oli uskumatult läbipaistev vesi, mille põhjas võis näha “liivavulkaane”, langenud puid, ujumas priskeid lõhelisi ja muud põnevat. Parv, millega allikal sõita sai, oli ka omamoodi lahe asjandus – liikumine toimis kondimootoriga, ratast keerutades liikus parv mööda kahe kalda vahele pingutatud trosse edasi. Ja reisijad pidid isekeskis leidma vabatahtliku(d), kes ratta taha hüppaks, ametlikku juhti parvel polnudki. 

Manistique tuletorn

Edasi naasime juba vana tuttava sõbra, Manistique punase majaka juurde, seekord vaatlesime teda vastaskaldalt. Öösel guugeldasime, et eelmise postituse romantikalõhkumismasinad puhastasid põhja settest ja hoidsid sadamaala laevatamiseks piisavalt sügavana. Ühesõnaga, tüübid tegid väga head ja vajalikku tööd, inetupoolse välisilme all tiksus soe ja sõbralik süda. 

Seul Choix Point Lighthouse

Lisaks kaunile tornile oli sümpaatne ka muuseumikompleks. Tore muuseumitädi rääkis meile natuke torni ajaloost ja õpetas majaka nime hääldama. Suht halvad õpilased olime, prantsuse keel ikka kuigi hästi põhjamaalase suhu ei sobi.

Torni tipus oli tuuluti, mis muutis seal viibimise tavapärasest palju mõnusamaks, ja hoiatussilt, et valguskeha näppimise eest ootab kuni $5000 trahv. No me siis ei näppinud, eks leiab rahale parematki rakendust.

Epoufette Scenic Overlook – lihtsalt üks kiire koivasirutamise peatus

Cut River Inn – Lõunasöögil selgus, et kui pastie rohke kastmega üle valada, lisada soola ja pipart, siis on tegemist juba päris mõnusa ampsuga. Imre igatahes kiitis heaks ja ütles, et kui kuskil on menüüs valikus ainult pastie ja burger, siis ta võtaks pastie. Nii samm-sammult see sõbrunemine uuega käib.

Cut River Bridge – Väga äge roheline sild. Sillal jalutades sõitis meist mööda paar veoautot, päris hämmastav, kui palju need silla vibreerima ja värisema suutsid panna. Tegime läbi ka pooletunnise matkaraja silla all voolava oja kaldal ja mererannas. Võimas ehitis ja kuigi lühike, siis kõrguste vahe tõttu natuke raske rada – õnneks polnud päev kuigi palav.

St. Ignace – Õhtuks jõudsime St. Ignace linna, kus veedame järgmised 3 ööd ja käisime vaatasime esimese asjana üle kohaliku Wawatam majaka.

Õhtusöögiks võtsime Dusty’s Gourmet Dog House’st smash burgeri ja hot-dogi. Söögikoha seinal oli maakaart, kus sai nööpnõelaga oma kodukandi ära märgistada. Nüüd on seal Eesti koha peal ka märk maas, eks oli juba aeg ka. 

Kuigi sõime papptaldrikutelt ja plastkahvlitega ning kõik pärast sööki lauale kogunenud söögiriistad ja topsid maandusid prügikasti, siis hommikusöök AmericInn by Wyndham Menominee’s oli täitsa korralik: munapuder, kukkel ja gravy, bagelid, kohv päris piimaga, jogurtid, moosid, saiakesed, õunad, apelsinid. Värsket köögivilja polnud küll mingisugust, aga USA motelli kohta oli see siiski väga rikkalik valik. Ja hommikusöögiala oli ilus, eriti meeldis mulle näiteks kell.

Kõigepealt sõitsime natuke maad hotellist tagasi juba eile loojangul külastatud Menominee tuletorni juurde. Väga tore jalutuskäik.

Esimene peatus edaspidi teel oli Escanaba Ludington Park, kus asub Sand Point Lighthouse. Imeilus promenaad, puhkekohad, toolid, purskkaev ja lehtla, kollane liblikas, mida tükk aega niisama jälgisin (isegi ei pildistanud).

Escanaba Gram’s Pasties putkast ostsime oma esimesed pastie’d, mis olevat Michigani tunnusroog ning mis on põhimõtteliselt taignasse pakitud täismahus toidukord, ühes oli ühepajatoit ja teises kana-brokkolihautis.

Panime need nahka järgmises peatuses Gladstone’is Van Cleve’i pargis, erilist elamust esmamulje pastiega ei jätnud, natuke tuunimist soola-pipraga oleks võinud olukorda kindlasti paremaks muuta. Ehk anname neile veel võimaluse, kui kuskil kätte satuvad. Söögikeskkond seevastu oli taas imeilus rannaäärne promenaad, mille pärliks Gladstone Lighthouse.

Kuigi olime kaardile veel paar peatust märkinud, otsustasime seejärel oma uude hotelli ära sõita ja viskasime paar peatust plaanidest välja.

Manistique East Breakwater Lighthouse – järjekordne punane majakas pika muuli otsas. Käisime enne hotelli regamist juba sealt läbi, aga pikemalt jalutasime rannas ja muulil päikeseloojangul.

Võtsime Clyde’s Drive-In’ist burgerid kaasa, et need loojangul rannas nahka panna, aga paraku jäime natuke hilja peale ja loojang kulus pildistamisele, burksid sõime ära alles hiljem hotellis. Imre meelest oli tegemist ühe parima juustuburgeriga, mis ta kunagi söönud on ja minu seene-juustulisandiga burger maitses samuti suurepäraselt.

Ahjaa, burgerite tellimisprotsess oli meie jaoks samuti esmakordne – pargid auto restorani ette parkimisalale, siis tuleb teenindaja sinu juurde ja võtab tellimuse ja hiljem toob söögid autosse.

Tuletorni lähedal askeldas paar eriskummalist masinat, pole õrna aimugi, mida nad seal pumpasid või puhastasid vett või mis oli selle loojanguidülli lõhkumise eesmärk. Järgmises lahesopis pritsis veel üks suur kollane toru tumedamat sorti vett või tööstusreostust paari meetri kõrgusele õhku, oli selline inetupoolne purskkaevumoodustis.

Aga muidu oli ikka tore ka, vesi sillerdas, taevas olid pilvetupsud ja erinevad loojanguvärvid ning muulil lisaks meile veel paar romantikut (koeraga).

Ööbimine puhtas ja hubasust lisavate sügiskaunistustega Quality Inn “väikeses räpases motellis”.