Saime ülemisel deckil täiesti privaatselt seilata, vahepeal väisas meid küll väga ilmekalt põnevaid kohalike majakatega seotud lugusid vestev kruiisijuht Sam.
Avamerel tuli paadile päris tummine loks sisse, isegi istudes tundus vajalik reelingust kinni hoida, aga pidasime vapralt vastu. Täiesti uskumatu, et Kairit merehaigeks ei jäänud!
Vaated olid igatahes asja väärt, Plum Island ja Pilot Island koos rikkaliku linnukolooniaga (kormoranid ja vähemalt 2 kotkast).
Plum IslandPilot Island
Õhtul grillisime Villaste juures mahekanakoibi ja magusat maisi. Samuti proovisime esmakordselt s’moresi, mis on USAs väga popp vahukommiküpsetuse edasiarendus, kus kuumaks aetud komm pannakse koos shokolaadiga kahe küpsise vahele ja siis põske. Me polnud vahukommide küpsetamisel kuigi osavad, mõlema komm kukkus sulades varda otsast maha, aga lõpuks saime söödud. Ei usu, et hakkaksime seda kodus regulaarselt tegema, aga linnuke kirjas, et asi ära katsetatud!
Jõime ka kohalikku siidrit, mis mekkis päris hästi, ja ainult Wisconsinis müüdavat õlut, mis maitses nagu õlu.
Küll meil oli mõnus õhtu seal suvilas!
(Kirjutasid Imre ja Kairit, pildistasid Ene ja Kairit)
Hommikuks sõime toas saia ja guacamolet ning asusime kohe teele. Üks meist ei saanud kohvigi (sest piima ei olnud ja Kairit musta ei armasta)!
Siin on sageli motellides check-out juba kell 10 hommikul, seega ei olnud isegi võimalust kauem jokutada, kuigi me oleme Euroopas (ja eriti Eestis) harjunud päeva oluliselt hiljem alustama.
Manitowoc North Breakwater Lighthouse, Manitowoc, WI – selleks pidime natuke tagasisuunas sõitma – valge korrusmaja meenutav torniga ehitis muuli lõpus. Muulile minna ei saanud, aga nägime majakat rannikult mitmest kohast.
Manitowoc South Breakwater Lighthouse, Manitowoc, WI – valge-roheline post. Mõlemad tuled on nähtavad lehvitava karu juurest.
Rawley Point Lighthouse, Two Rivers, WI – Parkimine või üldse alale sissesõitmine maksis 16$, õnneks saime vähemalt hea varjulise parkimiskoha kohe ranna alguses. Ilus rand! Majakas paistab ilusti, aga lähedale ei lasta, igast küljest näed suuri valge ja punasega silte “Closed to public. ABSOLUTELY – NO – TRESPASSING”. Noh, pildistasime siis kaugemalt ja kuna oli vägagi palav, käisime selle tripi jooksul esimest korda ujumas ka ära.
Kewaunee Pierhead Lighthouse, Ellis St, Kewaunee, WI – sellest sai kohe Imre jaoks reisi lemmikmajakas. Väike maja muuli otsas, rahvast vähe, pikka aega olime muulil kahekesi. Hiljem pildistasime torni rannalt ja siis oli muulil jalutamas või kala püüdmas kümmekond inimest. Kogu linnake oli üliarmas, kahjuks aga söögikohad kõik kinni. Muuli alguses väga viisakas avalik käimla.
Sturgeon Bay Canal Rear Light, Sturgeon Bay, WI – valge sõrestikuga ümbritsetud kõrge torn. Sinna lähedale ei lastud, kuulub sõjaväele. Kitsas kõnnitee viib sellest mööda muulile, mille lõpus asub punane majakas.
Sturgeon Bay Ship Canal Pierhead Front Lighthouse, Sturgeon Bay, WI – punane – sellest Sai Imre reisi uus lemmik majakas. Veetsime muulil kaua aega kahekesi, suuremad lained pritsisid natuke muulile ka, aga mitte ohtlikult.
Sturgeon Bay Ship Canal South Pierhead Light – lõunamuuli tulepaagi olid vallutanud kormoranid.
Sturgeon Bays käisime poola restoranis “Prince of pierogi”, kus pakuti päris maitsvaid soolaseid ja magusaid pelmeene. Kass võttis suht huupi joogiks tumeda õlle, mis kohale jõudes osutus kangeks 9,5-pöördeliseks Poola porteriks. Sellest sai kergelt svipsiseks ja retk jätkus meeleolukalt.
Baileys Harbor Upper Range Light ja Baileys Harbor Lower Range Light – omamoodi veidrad majakad ja seda just asukoha mõttes. Selge, et neid mingi nurga alt tõesti mere pealt näeb, aga mina ristisin nad metsamajakateks, sest nad on nii varjulises kohas ja teeniks esmapilgul rohkem nagu looduskaitsealale tähelepanu tõmbamise funktsiooni, kui et suudaks mõjutada järveliiklust. Tornid asuvad The Ridges Sanctuary looduskaitsealal ning on ainsad omataolised originaalkohas säilinud sihttuled kogu Suure järvistu (Great Lakes) piirkonnas ja neil tegelikult on laevaliikluse jaoks praktiline navigeerimisfunktsioon ka praegu täitsa olemas.
Nunnude “metsamajakate” juures kohtusime ka nunnu jänkuga, kel polnud meie ees mingit hirmu, lihtsalt nosis lehti ja passis meid vastu.
Õhtuks jõudsime Ene ja Janeki suvilasse Ellison Bays, kus Jass ja Ene meid juba ootasid (foto on tehtud küll matkarajal paar päeva hiljem).
Hommikul sõime Villaste juures hommikusöögi ja kell 10 sõitsime teele.
Sõit laabus viperusteta mööda rahulikku maanteed, bensiinivõtmisel jätsime 20% tippi nagu siin ikka kombeks (maksin ette 40 dollari eest, aga paaki mahtus ainult $32).
Natuke uudistasime Milwaukee Pierhead tuletorni ja Breakwater tuletorni, kuniks pissihäda ajas meid kunstigaleriisse, täpsemalt Milwaukee kunstimuuseumisse. Väga ägeda arhitektuuriga hoone, meenutas ujuvat raikala ja Valencia kunstimuuseumide kompleksi. Eksponaate oli külluslikult igale maitsele, kahjuks küll foto- ja meediaosakond oli uuenduskuuri läbimas ja meie silmadele jäi seekord suletuks.
Tagasi jalutasime läbi Lakeshore State Parki, haned ja Linnasiluett.
Väisasime North Point tuletorni, ilus valge ehitis mäe otsas. Parasjagu valmistati seal ette suurejoonelist pidustust, uhkes riides külalisi imbus autodest piduplatsile, me pisut piidlesime neid ja majakat ja siis läksime sööma.
Õhtupooliku hängisime Port Washington väikelinnas, kus kohtasime tuletorni jalamil kahte rohtu näsivat metsikitse, ilmselt ema ja tütar.
Pärast jalutasime pikal lainemurdjamuulil, mille lõpus oli palju kalamehi mereande püüdmas, neid oli tore jälgida. Ühed olid suure kala saamisele väga lähedal, aga viimasel hetkel sai kala siiski plehku. Mul oli hea meel, las ujub edasi. Kalamehed võivad post tuunikonservi ka võtta, ei nad nälga jää.
Ööbisime Two Rivers Cool Motelis. Enne käisime veel poes, kus õppisime iseteeninduskassas banaane kaaluma, näitasime õlle ostmiseks dokumenti ja soetasime pindi üsna halba suhkruvaba šokolaadijäätist, mille eeskujuliku hamstrina siiski nahka panin.
Kaks ööpäeva veetsimegi siis nüüd Villaste juures. Esimesel päeval tegi pererahvas tööd ja meie käisime Michigani järve ääres majakaid jahtimas, teisel päeval võttis Ene meid oma toimetamistele kaasa ja nii saime hästi natukene maitsta Ameerika igapäevaleu.
Pärast pannkooke suundusime, nagu juba öeldud, esimesel päeval rannikule.
Kenoshas on majakaid paras peotäis. Kõigepealt jalutasime natuke muulimajakaid igast kandist uudistades promenaadil.
Seejärel suundusime Kenosha (Southport) Light Stationisse, kus saime üles torni ronida (10$/inimene) ning majas sees asub ka täitsa tore muuseum.
Järgmiseks sõitsime The Wind Point tuletorni juurde, kuhu sel päeval küll sisse ei pääsenud, aga nautisime ilma, aeda tuletorni ümber ja jalutasime veidi rannal.
Isegi lõunasööki sõime reisiteemale vastavalt tuletornikujulises majas – Captain Mike’s Pubis. Burgerid olid täitsa maitsvad.
Siis aga hakkas kõvasti vihma sadama ja välku lööma. Ilmateade lubas, et vihm läheb varsti üle, aga pidime siiski leidma tunnikeseks tubase tegevuse. Maandusime ühes Walmartis, aga mitte mingit ostlemise tuju tegelikult ei olnud, mistõttu suurt midagi peale õlle ja sokkide korvi ei kogunenud.
Päikeseloojanguks sõitsime uuesti Kenosha muulidele ja tegin veel palju pilte.
Kui tagasi jõudsime, siis sõime õhtust ning lobisesime Enega.
Kassid suhtusid meisse nagu kassid ikka ehk veidi üritasid alguses sööki nuruda, aga kui ei antud, siis suuremat huvi meie vastu rohkem ei tundnud, aga meie saime oma kassivajadusele nende vaatamisest ja silitamisest natuke leevendust.
Miisi
Mitten
5. septembril mängisime natuke Ameerikas elamist, sest Ene võttis meid kaasa Gary Organic Farmi, kus ta käib vabatahtlikuna tööl ja saab selle eest vastu kõiki aiasaadusi, mida nad seal farmis kasvatavad.
Laupäeval oli Ene tööks müügiletile sibulaid puhastada ja meie saime ka käed külge panna.
Lisaks sibulate puhastamisele korjasime Ene enda aialapilt viinamarju, kurke ja lilli ning kohtusime värvika elukäiguga farmipidaja Gary endaga.
Pärast lõunasööki ja tutvumist Ene käsitöö-toaga, kus ta valmistab erilisi kaarte ja pildiraamatuid, sõitsime juba neljakesi Milwaukee’sse. Janek oli autojuht, nii sai Imre ka korra kõrvalistujana vaateid nautida.
Villased tutvustasid meile siginat-saginat täis Marketplace’i, kus võtsime enne kontserti väikse eine.
Kui me Enega “Candlelight: Tribute to Michael Jackson” kontserdi piletidvälja valisime, siis me miskipärast mõlemad arvasime, et see on natuke teistsugune kontsert (mehed ei osanud üldse midagi arvata, et kuhu nad kaasa tiriti). Ausalt öeldes saime vist kõik suurima elamuse publikust: mingi osa vaatajatest oli nimelt pöördes juba esimese loo järel: plaksutati ennastunustavalt, hõiguti, vilistati. Külalised istusid kahel pool lava ja mulle jäi kohati mulje nagu oleks erinevad saali pooled üritanud üksteist ovatsioonidega üle trumbata. Esinejate nägude järgi tundus mulle, et ka nemad olid sellisest vastuvõtust üksjagu üllatunud. Meie taga istus eriti kummaline seltskond (2-3 inimest), kes poolte muusikapalade ajal rääkis omavahel üsna valjul häälel juttu, aga kui plaksutamiseks läks, siis olid kõige kangemad fännid.
Kultuur ei ole naljaasi, õhtul vajusime koju jõudes kohe kõik tuttu. Järgmisel hommikul pärast sööki sai pererahvas lühikeseks ajaks oma päris elu juurde naasta, sest meie kõrvalepõige Spring Grove’i sai läbi, ning asusime teele järve külge mööda ülespoole.
Olgu juba ette öeldud, et Villastega kohtume tegelikult väga varsti uuesti!
(Milwaukee’sse ma fotokat kaasa ei võtnud, tegime mälestusklõpsud telodega.)
Ärkasime vara, ca 7. Jalutuskäik hommikuses Chicagos oli nii põnev!
Pea kohal sõitev rong.
Väga äge “Chicago Bean” ehk Cloud Gate
huvitava arhitektuuriga Millennium Park Foundation ja huvitava katusesõrestikuga Great Lawn
“Tuvikeste purskkaev” ehk Clarence F. Buckingham Memorial Fountain (mis kahjuks ei töötanud).
Grosse Point Lighthouse. Sisse ei saanud, aga parkimine on seal kohe torni kõrval platsil, väga mõnus lühike jalutamine rannal ja pargis, ilus lilleaed ümber torni, monarh liblikad ja pähkliga orav.
Baha templi külastamine oli täiesti planeerimata, lihtsalt nägime tee kõrval liiga huvitavat maja, et niisama mööda sõita. Keerasime esimesel võimalusel tagasi ja hästi tegime! Ülimalt ilus vaikne aed ja eriliselt särav pühakoda.
Gemini ütles selle kohta järgmist:
Templi nurgakivi pühitseti 1912. aastal ning hoone avati ametlikult 1953. aastal. Põhja-Ameerika ainus bahá’í kontinentaalne tempel ning maailma vanim säilinud bahá’í pühakoda, Bahá’í usundis kutsutakse seda ka “Lääne ematempliks” (Mother Temple of the West).
Pühakoda on avatud kõigile inimestele sõltumata nende usulisest taustast isiklikuks palvuseks, mõtiskluseks ja meditatsiooniks. Templis ei peeta traditsioonilisi jutlusi ega rituaale, samuti puuduvad seal vaimulikud, pildid, kujud või altarid.
Valge pitsimustriline fassaad on valatud spetsiaalsest portlandtsemendi ja purustatud kvartsi segust, mis annab hoonele särava kuma.Pitsilistes ornamentides ja sammastel on ühendatud erinevate maailmausundite (sh kristluse, judaismi, islami, budismi ja hinduismi) sümbolid, väljendades bahá’í põhiprintsiipi: inimkonna ja kõigi religioonide vaimset ühtsust.Templi nurgakivi pühitseti 1912. ning hoone avati ametlikult 1953. aastal.
Lõuasöök Blowfish’is: võimalik, et minu elu parim lõhekauss (salmon poke bowl)
Chicago Botanic Garden – imelilus ja suur, kusjuures eriti sügava mulje jätsid bonsaid, osja nosiv jänku, üks sarisukeldumisi teinud lind, tiibu kuivatav lind ja maastik üldiselt.
Sõites Spring Grove’i poole vaatasime üle ka Chicago Eesti maja. Estonian lane kõlab ju tänava nimena päris uhkelt.
Miks üldse Spring Crove? See ei asu üldse otseselt Michigani järve ääres ning seal pole ka ühtki majakat? Aga sellepärast, et aasta alguses leidisn Facebooki kaudu endale seal sõbranna: eestlanna Ene, kellega jutt ja “vaib” algusest peale klappisid ning lõpptulemusena võõrustab Villase pere meid siin ja hiljem oma suvilas kokku ligi nädal aega. Esimene õhtu läks süües ja lobisedes imekiirelt.
Kuigi Villaste koer Jass näeb siin pildil välja veidi umbusklik, siis lubab ta mul ennast tegelikult isegi kõhu alt sügada – tunneme end omaksvõetutena!
Kes mu sotsiaalmeediat jälgib, see teab, et Finnair tegi meie lennuplaani muudatuse ning ühe ärjäänud lennu tõttu muutus meie Chicagoga tutvumiseks mõeldud päev hoopis Helsingis niisama molutamiseks, aga täpselt 24-tundi plaanitust hiljem jõudsime, 2. septembril umbes kell kuus Chicago lennujaama ja kella kaheksaks õhtuks River hotelli kohale.
Nii räbaldunud ja plekilisi kardinaid kohtab hotellides harva ja lift haises nagu kunagi Lasnamäel.
Samas oli hind hea, tuba ise puhas, kõik vajalik (ja natuke pealegi) olemas. Vaade aknast on võrratu ja natuke veider kah, igatahes on jõel vilgas paadiliiklus, mida on tore jälgida.
Linn oli meie tulekuks üldse hoolega valmistunud: ilutulestik ja puha!
Vaatamata teatavale väsimusele, ikkagi 9-tunnine lend Helsingist Chicagosse, tegime võrratul jõepromenaadil, kus oli meeletult rahvast, 16 000 sammu ja saime esimesed majakad ka pildile!
Asjaolude sunnil (mõned peatuspaigad on juba kokku lepitud ja broneeritud) pole meil nüüd aega kauemaks Chicagoga tutvuma jääda, homme võtame rendiauto ja hakkame majakaid jahtima, aga me tuleme reisi lõpus siia uuesti tagasi. Esmamulje on igatahes vägev!
Meil algab juba mõne päeva pärast loodetavasti meie senise elu kõige ägedam reis!
Oleme aastaid unistanud erilisest ja, mis seal salata, üsna kulukast tuletornireisist. Samas tahtsime aga ka oma viiekümnendaid sünnipäevi vääriliselt tähistada. Nii oleme selle unistuste reisi teokstegemist juba päris mitu aastat edasi lükanud. Selleks, et seda aga mitte päris pensionipõlve lükata, palusime sünnipäevakülalistel meile asjade asemel kinkida reisiraha. Paneme omalt poolt üksjagu juurde ja saamegi minna! Kui kalliks see reis lõpuks päriselt kujuneb, ei oska tegelikult muidugi öelda, aga eks me peame rahapäevikust ja arvutame lõpuks kokku kah.
Kas teate, millises USA osariigis on kõige rohkem majakaid? Tavaliselt pakutakse ikka mõnda mereäärset varianti, aga tegelikult on õige vastus Michigan (läbi ajaloo on osariiki ehitatud väidetavalt 154 majakat, millest praeguseks peaks endiselt töötama kuskil 96 ja omakorda umbes 30 on kasutusel muuseumidena). Meie valisime tuletornijahiks aga mitte Michigani osariigi vaid Michigani järve, sest see on väga konkrseetselt tehtav ring ja seejuures saame Chicagost Chicagoni läbi sõita tervelt neljast osariigist.
Michigani järve pindala on 58 030 km² (võrdluseks Eesti pindala – 45 355 km²) ja see on koduks koguni 102 tuletornile! Plaan on näha ja üles pildistada võimalikult paljud neist, kuid kõikide juurde me mõistagi 25 päevaga ei jõua ja peamine on reisi nautida, mitte “linnukese peale” võimalikult suurt numbrit taga ajada.
Üks pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna, seega jagan ka kuvatõmmist umbkaudsest teekonnast. Pildile klõpsates peaksid jõudma veebilehele, kus on veel palju muud kasulikku infot ja saab tuletornidega lähemalt tutvuda.
Imre klassivennad Andres, Margus ja Renno kinkisid Imrele 50. sünnipäevaks oma aega. Plaan oli, et Imre valib koha ning ühiselt minnakse koos peredega lühikesele reisile.
Superidee! Aeg ja ühised mälestused on imeline kingitus!
Kuna reis oli kõik nii chill ja mõnus, siis ma jätan siinkohal ka kõik planeermistegevuse kohta tehtud märkused meie pisikese grupi “saladuseks”.
Riigi nuputas Imps välja üsna kiirelt, sest kui peamine eesmärk on lihtsalt koos olla, siis pole põhjust minna kuigi kaugele ja koht pigem ei pea olema üleliia tundmatu või eriline. Niisiis panime kiirelt paika, et põhimõtteliselt piisab Eesti piiri (sõbralikus suunas) ületamisest.
Märgates, et Vilniuses esineb sel suvel Nick Cave, otsustas Imps lisada tordile kirsi, mille tegelikkuses kalendrite sobimatuse tõttu lõpuks kahekesi nahka panime. Ütlengi kohe, et see oli meie jaoks üks ütlemata magus kirss, sest Nick Cave lihtsalt on see Õige Live Artist
Vilnius on imeilus jõekäärde täis linn, mis kostitas meie iga päev jupikaupa suurenevat seltskonda meeldiva ja päikeselise, kuid õnneks mitte liiga palava suveilmaga. Külastasime Užupise vabariiki, MO moodsa kunsti muuseumi, ronisime Gediminase mäe otsa, jalutasime jõe ääres ja kulgesime lõunauinakute toel pubist pubisse.
Kui kiiremat elu elavad inimesed lendasid Vilniusesse lennukiga, mida tegelikult soovitangi teha, kui ainult Vilniust külastada soovite, siis meie Imrega läksime autoga ja tegime paariöise peatuse minnes Jurmalas ja pärast üheöise Riias. Ka väga ilusad kohad! Nii palju lillepeenraid ja -ampleid on igal pool!
Jurmala ähvardas meid tegelikult mingil hetkel korraliku vihmaga, aga jõudsime ülitäpselt enne suurt sadu restorani peitu!
Riiast lahkumise järel hakkas seal päriselt uputama, isegi uudistes räägiti! Aga meie jõudsime enne seda kenasti linna peal jalutada ja itaalia toidu restoranis Casa Della Pasta kõhu mõnusalt täis pugida.
Pilte tegime seekord telefonidega, sest ma puhkasin! Ei tea küll millest, eksole?!
Peagi aga pühin kaameralt tolmu, sest 1. septembril alustame reisi, milleks kogusin raha juba oma 50. sünnipäeval. Püsige lainel, sest seal kavatsen korralikult pildistada ja ka siin blogima hakata, äkki saan isegi Imre nõusse mõnikord ise postitama!
Lõpetuseks olgu see tore mahavaatamise pilt. Niimoodi oleks meid siis näinud tort või part (seda oskavad selgitada vaid Renno ja Kaire). Mina ise pakuks, et selline vaade avaneb aeg-ajalt beebidele.
Pärast pikemaid reise võtab koduse eluga harjumine natuke aega. Nii ka seekord. Mitte, et midagi oleks pahasti, pigem vastupidi. Pärast Las Vegase kõrbevärve on Eestimaa ja oma rohtukasvanud aia rohelisus lausa imeliselt rahustav ja õnnestav. Lisaks tahaks hästi palju asju ära teha, aga justkui ei oska kuskilt alustada.
Oleme siiski juba paar nädalat kodus olnud ja mingi rutiin hakkab kujunema.
Oma laste ja kassidega ajaveetmine on pärast pikemat lahusolekut eriti mõnus ja vanemate ning õega sai ka pikemalt istutud/lobisetud.
Korraks hüppasime ka Soome Imre sugulaste juurde ja käisime seal ühel omapärasel festivalil, kus pidid esinema The Libertines ja Maustetytöt, aga kuna peaesineja The Libertines Soome kohale ei jõudnudki, siis nägime vaid “suitsiidipoppi” viljelevaid kohalikke tüdrukuid ja see oli üle mere sõitmist tegelikult täitsa väärt!
Isegi mõned natuke kaugemad sugulased oleme ära näinud. Lisavenna ja -õe sünnipäeva ning mitme muu tähistamist vääriva sündmuse puhul korraldati nimelt kohe meie Eestisse naasmisele järgneval päeval noorte Ternide suvilas mõnus suvine koosviibimine.
Aga nüüd siis sellest rutiinist.
Olen juba üle nädala ärganud enda kohta varakult: 10 ja 11 vahel. Pärast hommikusööki teen Phenom pokeris esimese pokkerisessiooni, sest seal on hommikuti paar sobiva sisseostuga turniiri. Kõige sagadamini mängin 10$ Badeucy turnat, sest see mäng lihtsalt võlus mu ära USAs.
Seejärel toimetan tunnike või paar aias, sageli liitub ka Imre. Nii oleme suuremast osast maltsast ja kõrgest heinast, mis meid koju jõudes tervitas, juba lahti saanud, aga mõned põõsaalused ja nurgakesed veel ootavad mu teravat silma ja karmi kätt. Paljudesse kohtadesse tuleks nüüd muidugi midagi juurde või asemele istutada.
Seejärel sööme, käime poes või kõndimas, molutame niisama ning kell 18 algab päeva teine pokkerisessioon, kus mängin taas üht Badeucy turniiri ning vastavalt sellele, kuidas seal läheb, lisan muid segamängude turniire Phenom pokeris või PokerStarsi kell kaheksa algava igapäevase 8-game PKO. Rikkaks nende madala sisseostuga turniiridega muidugi ei saa, aga õppimiseks ja niisama mängimiseks asuvad suurepäraselt mugavusstoonis.
Aias on praegu kõige mõnusam! Eriti terrassil, mille trepi just ükspäev ära parandama pidime, sest lapsel oli mingi korralikum pidu toimunud. Nali!
Mustikad ja roosid said sel talvel külma ja väga palju kuivanud oksi tuli eemaldada. Mustikaid tulebki nüüd väga vähe ja meie seni uhke roosipõõsas ilmselt kasvab tagasi alles järgmiseks aastaks. Seni katsume moonidega leppida. Samas saavad kohe valmis erinevat värvi sõstrad, mida on sel aastal rõõmustavalt palju.
Tegelikult eriti ei kipukski kodust kuhugi, aga teatav igatsus on tekkinud ka sõprade järele ja Sibolditele lähme Saaremaale külla juba homme ning järgmisesse nädalasse on plaanitud palju teisi kokkusaamisi! Seega, vaevalt jõudis rutiin tekkima hakata, kui lõhume selle jälle täielikult ära.
Ei hakka üldse pikka juttu tegema, sest ega millegagi hoobelda ju pole.
Kuigi jõudsin kahel korral finaallauda ja cashisin ka oma ainsal “päris WSOP turniiril”, siis joone alla jäi ikkagi miinus. Plaan oli, et mängin rohkem WSOP või muid suurema sisseostuga turnasid juhul, kui kohe reisi alguses mingid võidud tulevad ja lisaraha tekib, aga nii paraku ei juhtunud. 10-päevane võistluspaus ei tulnud ka kasuks ning pärast seda käisin raha ainult kassasse viimas ja nii see miinus tuli.
Õnneks on Imre endiselt vormis: tema saavutas plussi nii turniiridel kui rahalauas parandades mu miinuse ilusti ära ja rohkemgi, aga tahaks ikkagi ju ise ka midagi saavutada!
Samas, alati on olemas järgmine aasta, mille nimel siis nüüd tuleb hakata jälle õppima ja harjutama!
