Elu on lill

Teel St. Ignacest Traversee’i oli plaan külastada kahte pigem tagasihoidliku välimusega majakat: ühe juures kavatsesime veeta tunnikese ja teise juures pool. Pärast hotelli sisselogimist pidime sõitma läbi kitsa veiniistandustest kubiseva poolsaare Mission Point tuletorni pildistama. Tegelikult kulges päev teistmoodi: esimeses peatuspaigas veetsime 2 tundi, teises 3, sellele “päeva kõige tähtsamale” poolsaarele üldse ei jõudnudki. Aga nagu sageli avastanud oleme, siis vähem on rohkem.

Petoskey tuletorn – Petoskey Bayfront Breakwater

Petoskey torni muuli kõrval oli äärmiselt selge vesi, põhi koos vesikasvude ja muu põnevaga oli väga selgesti nähtav. Kuigi ilmateade väitis, et väljas on 16 kraadi ja “feels like 14”, siis meie jaoks oli tegemist täiesti ideaalse suveilmaga, oli siis ilmateade ekslik või oleme külmakartmatud. 

Rannas otsisid inimesed Petoskey kivisid. Tegemist on Michigani “osariigikiviga”, kus kivi sees on koorikloomade kivistised. Või midagi sellist. Kui haruldased või kallid need on, ei oska me öelda, aga pealiskaudsel pilgul hinnatuna oli vähemasti üks kiviotsijate paar elukutselised või vähemalt väga pühendunud asjaarmastajad. Tüüpidel oli kaasas miski golfikepi ja sõela ristsugutis, millega nad kive üles noppisid, loputasid ja uudistasid. Mõtlesime neile väikse vimka visata, et lähme lonkiva turistisammuga veepiirile, songime 20 sekundit kive ja siis hakkame väljuhäälselt hõiskama ja kallistama, nagu oleksime jackpotile pihta saanud. Väärt plaan, aga teostamiseks olime siiski liiga laisad. 

Charlevoix tuletorn – Charlevoix South Pier Lighthouse

Jälgisime pikalt, kuidas “No dogs on the beach” sildiga rannal koerad toredasti hullasid. Meie lemmikuks oli üks meie jaoks tundmatut tõugu mustik, kes käis vees talle peremehe poolt visatud lendavat taldrikut toomas. Veest naasnuna läks ta iga kord perenaise tooli kõrvale ja raputas kogu karvadesse kogunenud vee reipa väristusliigutusega välja. Perenaisel paistis sellest olevat suht suva. Koeral omakorda oli suva, et sealsamas lähedal ujus üks pardike ja ka pardikesel oli suva, et koer vees sulistas.

Kairit oli internetist lugenud, et kohe tuletorni läheduses asuvad mõned kohaliku kuulsuse Earl Youngi loodud “seenemajad” (The Mushroom Houses of Charlevoix), käisime neid uudistamas.

Seejärel algas niisama ilusate elumajade rajoon, kus mõnusalt jalutada. Ühe maja hoovis rullus lahti lausa muinasjutt: metskitseema koos pojaga lasid ennast kümnekonna meetri kauguselt täies rahus vaadelda, puudel siblisid ringi tavalised ja süsimustad oravad, kuuri katusel sädistasid edevad sinise kuuega linnud.

Noorem oli selgelt julgem.

Disney klassikast oli puudu ainult paar jänest ja Lumivalgeke.

Nagu näha, toidetakse linde siin maisiga ja lindude erinevaid põnevaid toidulaudu näeb siin igal pool. (Päris mitu on olnud ka tuletornikujulised.)

Üht maja valvas draakon! Paljudel majadel on siin hetkel juba mingid Halloweeni teemal kaunistused üles pandud. Kas see draakon elab katusel pikemalt või on see ajutine, ei tea, aga tähelepanu tõmbab kindlasti.

Edasi sattusime jahisadamasse, kus ühes tiigis sulistasid partidega võidu mitmekilosed lõhelised.

Kohtasime seal ühte kohalikku meest, kes lapse ja koeraga jalutama oli tulnud, ning ta ütles, et tema süda nutab sees, kuna tiiki on liiga palju kalu kitsale alale kokku pandud. Samas rahustas teda veidi, et sügisel turismihooaja lõpus korjatakse kalad tiigist välja ja lastakse järve või siis süüakse ära. Ta päris kindel ei olnud.     

Siis käisime söömas The Villager Pub toidukohas: Imrele pikk poiss ja Kairitile valge kala. Hästi tore teenindaja ja täitsa maitsev söök.

Natuke jalutasime veel jõe ääres ja siis pidime pimedas sõitmise vältimiseks juba kodu poole kiirustama hakkama. Sest pimedas siin tõesti sõita ei taha, täna nägime tee peal ja kõrval väga palju allaaetud loomade laipu, ei teagi, kas neid koristatakse liiga harva või tekib neid tõesti päeva-paariga sedavõrd palju. Mitmed kitsed ja paarkümmend pesukaru/väikelooma tunniajase teekonna jooksul on ikka ebameeldivalt palju.

Õhtul käisime poes, ostsime kohalikku punast veini ja kohalikke kartulikrõpse, mida Ene poolt kaasa pandud mahetomatidipiga mõnusalt mugisime.

Paar ööd peatume Traverse linnas ning me sattusime tuletorni pildiga tuppa.

Sõitsime kell 10.30 Mackinaci saarele ja tagasi St. Ignace’i 18.00. Praamisõidule kulus vaid 15 põnevat minutit.

Ongi selline saareke, et terve päev kulub hästi kiiresti ära – vabalt võiks seal muidugi veeta ka nädala, sest lisaks linna ilule tundusid ööbimiskohad väga ilusad ja ahvatlevad, aga kindlasti on need ka kallid, sest näiteks juba niisama Grand hotelli lobbysse ja aeda sisenemise eest tuleb igal inimesel maksta 14$.

Kuna me tahtsime palju näha, siis tegime väsitavalt palju samme (Kairitil 24500), sest kuigi saarel on lubatud liikuda ka hobuse või jalgrattaga, siis meie valisime kõndimise.

Imre oli eelmisel päeval mingid külastamisväärsed kohad välja valinud, Kairit teadis peamiselt seda, et kuigi saarel endal ühtki majakat pole, siis minnes peaksime järvel nägema kahte.

Need kaks majakat – Round Island Lighthouse ja Round Island Passage Lighthouse -aga ei olnud tegelikult sugugi näha ainult saartevaheliselt alalt. Tornid paistsid Mackinacile väga paljudsse kohtadesse ja nii sai Kairit jälle üksjagu ka majakapilte teha.

Saar ise on megailus. Sa võid kasvõi terve saare ratta või hobusega läbi sõita või siis piirduda sadamalähedase osaga, mis pakub täitsa piisavalt avastamisrõõmu. Matkaradu leidub asfaltkattega, multšituid, rannaäärse kiviklibuga, puidust treppe, lihtsalt sissetallatud jalgradu.

Sadama ümber on linnake, mille peatänav on sõna otseses mõttes lille löödud: lilli on peenardel, klumpidel, vaasides, pottides, amplites.

Ahmisime seda ilu sisse ja püüdsime kaameraga.

Lühidalt, kui siia Mackinaci silla kanti satute, võtke see aeg ja sõitke sellele autovabale Mackinaci saarele ka!

Hommikul astus Imps kohvitops käes motelli terrassile ja avastas, et kõnniteel istuvad inimesed kaasaskantavatel toolidel ja uudistavad mööduvaid traktoreid.

Nii oli! Väikelinna tänavatel põristas ringi lugematu arv ülinunnukaid väiketraktoreid. Mõtisklesime isekeskis terve päeva, et palju neid traktoreid kokku olla võis ja õhtul saime restoranis kohatud paraadil osalenud traktorijuhilt õige vastuse: kokku oli loetud 1200 traktorit.

Traktoristid ise olid ka vägagi värvikad tegelased ning tundub, et põllutöömasinatel on siinmail ka sookvootidega kõik väga hästi ehk naistraktoriste oli igati märkimisväärne kogus. Imre natuke naljatas, et nõukogude naine ei surnudki NSVL-i lagunemisega välja, vaid kolis hoopis Michigani.

Samas olid ka pealtvaatajad teinud märkimisväärseid pigutusi pidupäevaks. Mitmed olid mõne kostüümi või temaatilise T-särgi selga tõmmanud, aga üks perekond oli isegi oma eriti väiksed traktorid suuremaid tervitama rivistanud.

Pärast lugematu hulga traktorite pildistamist ületasime ühe USA pikimatest sildadest – 8 km pikkuse Mackinaci silla.

Muljetavaldav ehitis. Öösel tulime tagasi ka, siis oli isegi veel muljetavaldavam.

Sillaületuse hind oli 4 dollarit ja 9 senti. Sulas makstes oleks saanud 4 dollariga. Mis on väga hea, sest kõigile ületajatel 91 sendi vahetusraha kokkulugemine lõpeks paratamatult miilidepikkuse ummikuga.

McGulpin Point Lighthouse

Järjekordne sümpaatne muuseumikompleks. Tuletorni kõrval oli teine suur vaatamisväärsus, McGulpini kivi. Meile tõi see natuke muige huulile, Eesti randades on sellise suurusega kivid vägagi tavapärane nähtus.

Me oleme harjunud, et Ameerikas on kõik suur, aga seekord oli hoopis ootamatult väike.

Old Mackinac Point Lighthouse

Hästi lossiliku olemusega tuletorn, mille ümber park koos imelise vaatega Mackinaci sillale.

Senise reisi kõige ägedam tuletornimuuseum – süvitsiminejatele väga palju infot majakate tehnilise toimimise kohta, sissepääsupileti hinna sees giidiga tuuritamise võimalus, interaktiivsed eksponaadid. Meie lemmikuks sai laevahukkude “enne ja pärast” osakond, kus üleval oli laevamakett täies hiilguses ja all makett merepõhjas lebavast laevavrakist.  Muidugi tasus ära ronimine torni. Kahjuks siin ei lasta inimesi tornitipu välialale, aga ühest aknast oli vaade küll “kümme kümnest”.

Hilise lõuna tegime Darrow’s Family restoranis, kus paha aimamatult seisime kümmekond minutit lauaootejärjekorras, et maha istudes saada teada, et “õlut meie restoranis ei serveerita”. Õnneks sellega halvad üllatused lõppesid, päeva special “Nelja krõbekala taldrik” ja ka jäätisega serveeritud krisipirukas olid lihtsalt suurepärased. 

Kuna tuletorniäärne park koos vaatega sillale olid väga muljetavaldavad juba päevavalguses, siis otsustasime jääda kodu poolt vaadates vastaskaldale päikeseloojangut ootama.

Paar tundi vajasid sisustamist ning pikemalt planeerimata võtsime ette väikse roadtripi Michigani kõrvaljärve Huroni kallastel. Paarikümne kilomeetrise autosõidu kaugusel oli Cheboygan linnake koos tuletorniga.

Kaldalt avanes ootamatult vaade veel mitmele vette ehitatud majakale. 

Loojangul uitasime uuesti Old Mackinac Point Lighthouse juures ja vaatlesime tuledes Mackinaci silda. Väga ilus oli. Nagu ka tagasisõit üle silla koju, kui sillakonstruktsioonid särasid tuledes nagu jõulukuusk (pildile oli seda keeruline autosõidu pealt püüda, aga jätame oma mällu) ja merevaadet palistas hilisloojangu hõõguv kuma (see on sillaaluse pildil olemas).

Kitch-iti-kipi

Päeva esimese peatuse tegime Kitch-iti-kipi kristallselge mageveeallika juures. Tõesti oli uskumatult läbipaistev vesi, mille põhjas võis näha “liivavulkaane”, langenud puid, ujumas priskeid lõhelisi ja muud põnevat. Parv, millega allikal sõita sai, oli ka omamoodi lahe asjandus – liikumine toimis kondimootoriga, ratast keerutades liikus parv mööda kahe kalda vahele pingutatud trosse edasi. Ja reisijad pidid isekeskis leidma vabatahtliku(d), kes ratta taha hüppaks, ametlikku juhti parvel polnudki. 

Manistique tuletorn

Edasi naasime juba vana tuttava sõbra, Manistique punase majaka juurde, seekord vaatlesime teda vastaskaldalt. Öösel guugeldasime, et eelmise postituse romantikalõhkumismasinad puhastasid põhja settest ja hoidsid sadamaala laevatamiseks piisavalt sügavana. Ühesõnaga, tüübid tegid väga head ja vajalikku tööd, inetupoolse välisilme all tiksus soe ja sõbralik süda. 

Seul Choix Point Lighthouse

Lisaks kaunile tornile oli sümpaatne ka muuseumikompleks. Tore muuseumitädi rääkis meile natuke torni ajaloost ja õpetas majaka nime hääldama. Suht halvad õpilased olime, prantsuse keel ikka kuigi hästi põhjamaalase suhu ei sobi.

Torni tipus oli tuuluti, mis muutis seal viibimise tavapärasest palju mõnusamaks, ja hoiatussilt, et valguskeha näppimise eest ootab kuni $5000 trahv. No me siis ei näppinud, eks leiab rahale parematki rakendust.

Epoufette Scenic Overlook – lihtsalt üks kiire koivasirutamise peatus

Cut River Inn – Lõunasöögil selgus, et kui pastie rohke kastmega üle valada, lisada soola ja pipart, siis on tegemist juba päris mõnusa ampsuga. Imre igatahes kiitis heaks ja ütles, et kui kuskil on menüüs valikus ainult pastie ja burger, siis ta võtaks pastie. Nii samm-sammult see sõbrunemine uuega käib.

Cut River Bridge – Väga äge roheline sild. Sillal jalutades sõitis meist mööda paar veoautot, päris hämmastav, kui palju need silla vibreerima ja värisema suutsid panna. Tegime läbi ka pooletunnise matkaraja silla all voolava oja kaldal ja mererannas. Võimas ehitis ja kuigi lühike, siis kõrguste vahe tõttu natuke raske rada – õnneks polnud päev kuigi palav.

St. Ignace – Õhtuks jõudsime St. Ignace linna, kus veedame järgmised 3 ööd ja käisime vaatasime esimese asjana üle kohaliku Wawatam majaka.

Õhtusöögiks võtsime Dusty’s Gourmet Dog House’st smash burgeri ja hot-dogi. Söögikoha seinal oli maakaart, kus sai nööpnõelaga oma kodukandi ära märgistada. Nüüd on seal Eesti koha peal ka märk maas, eks oli juba aeg ka. 

Kuigi sõime papptaldrikutelt ja plastkahvlitega ning kõik pärast sööki lauale kogunenud söögiriistad ja topsid maandusid prügikasti, siis hommikusöök AmericInn by Wyndham Menominee’s oli täitsa korralik: munapuder, kukkel ja gravy, bagelid, kohv päris piimaga, jogurtid, moosid, saiakesed, õunad, apelsinid. Värsket köögivilja polnud küll mingisugust, aga USA motelli kohta oli see siiski väga rikkalik valik. Ja hommikusöögiala oli ilus, eriti meeldis mulle näiteks kell.

Kõigepealt sõitsime natuke maad hotellist tagasi juba eile loojangul külastatud Menominee tuletorni juurde. Väga tore jalutuskäik.

Esimene peatus edaspidi teel oli Escanaba Ludington Park, kus asub Sand Point Lighthouse. Imeilus promenaad, puhkekohad, toolid, purskkaev ja lehtla, kollane liblikas, mida tükk aega niisama jälgisin (isegi ei pildistanud).

Escanaba Gram’s Pasties putkast ostsime oma esimesed pastie’d, mis olevat Michigani tunnusroog ning mis on põhimõtteliselt taignasse pakitud täismahus toidukord, ühes oli ühepajatoit ja teises kana-brokkolihautis.

Panime need nahka järgmises peatuses Gladstone’is Van Cleve’i pargis, erilist elamust esmamulje pastiega ei jätnud, natuke tuunimist soola-pipraga oleks võinud olukorda kindlasti paremaks muuta. Ehk anname neile veel võimaluse, kui kuskil kätte satuvad. Söögikeskkond seevastu oli taas imeilus rannaäärne promenaad, mille pärliks Gladstone Lighthouse.

Kuigi olime kaardile veel paar peatust märkinud, otsustasime seejärel oma uude hotelli ära sõita ja viskasime paar peatust plaanidest välja.

Manistique East Breakwater Lighthouse – järjekordne punane majakas pika muuli otsas. Käisime enne hotelli regamist juba sealt läbi, aga pikemalt jalutasime rannas ja muulil päikeseloojangul.

Võtsime Clyde’s Drive-In’ist burgerid kaasa, et need loojangul rannas nahka panna, aga paraku jäime natuke hilja peale ja loojang kulus pildistamisele, burksid sõime ära alles hiljem hotellis. Imre meelest oli tegemist ühe parima juustuburgeriga, mis ta kunagi söönud on ja minu seene-juustulisandiga burger maitses samuti suurepäraselt.

Ahjaa, burgerite tellimisprotsess oli meie jaoks samuti esmakordne – pargid auto restorani ette parkimisalale, siis tuleb teenindaja sinu juurde ja võtab tellimuse ja hiljem toob söögid autosse.

Tuletorni lähedal askeldas paar eriskummalist masinat, pole õrna aimugi, mida nad seal pumpasid või puhastasid vett või mis oli selle loojanguidülli lõhkumise eesmärk. Järgmises lahesopis pritsis veel üks suur kollane toru tumedamat sorti vett või tööstusreostust paari meetri kõrgusele õhku, oli selline inetupoolne purskkaevumoodustis.

Aga muidu oli ikka tore ka, vesi sillerdas, taevas olid pilvetupsud ja erinevad loojanguvärvid ning muulil lisaks meile veel paar romantikut (koeraga).

Ööbimine puhtas ja hubasust lisavate sügiskaunistustega Quality Inn “väikeses räpases motellis”.

Hommikusöök Ene ja Janeki suvilas. Enne ärasõitu käisime veel kõik koos Villaste “privaatrannas” ja jalutuskäigul pargis.

Seejärel jätsime lahkete võõrustajatega selleks korraks hüvasti ja sõitsime Eagle Bluff tuletorni uudistama. Peninsula State Parkis sattusime enne veel kotkatorni ka miskisugusele treetop laudteele, kus puudelatvade vahel kõndides avanes järvele ja metsale suursugune vaade.

Eagle Bluff tuletorni juures oli paraku mingi üritus käimas – parkimisplats triiki täis – ja nii ootas Imre autos, kuniks Kairit mõned klõpsakad tehtud sai ja sõit jätkus.

Bay Beach Wildlife Sanctuary on võib-olla kõige linnurohkem koht, kus kunagi käinud oleme. Tohutus koguses parte, hanesid ja mõned kured.

Green Bay tuletornid asusid üsna miljööväärtuseta tõõstussadamas ja sealgi piirdusime mõne fotoklõpsakaga.

Õhtul jätsime Wisconsini selja taha ja ööbisime juba Michigani osariigis.

Õhtustasime väga mõnusas sushirestos Kashiwa ja loojangut nautisime Menominee tuletorni juures muulil.

Lisalugu. Põllutöödel said Imre tossud väga tolmuseks ning eelmine päev käis ta neid järvevees loputamas. Ööseks jätsime poolmärjad jalanõud autosse ja hommikul autoukse avades lõi sealt välja pahvak, nagu oleks mõni väiksemat sorti metsaloom seal paar nädalat tagasi hinge heitnud. On oht, et auto vajab reisi lõpus keemilist puhastust, sest päeva jooksul lehk küll lahjenes, kuid ärakadumisest ei saa veel rääkida. Seega ööseks jätsime kossid auto alla tuulduma, natuke loodame, et ehk keegi varastab need öösel ära ja saab sellega teenitud karistuse.

Ei tea, et kas see ongi nii, aga mulle tundub, et päike läheb siin kiiremini looja kui meil. Päike lihtsalt ühel hetkel kaob ja 10 minutit hiljem on pime. See nn. “sinine tund” kestab ca 15 minutit.

Tänane “väike räpane motell” AmericInn by Wyndham Menominee oli puhas ja tuba ameerikalikult suur. Hotellis oli keskööni avatud väike bassein ja kümblustünn ning kümneni õhtul saanuks kasutada jõusaali. Meil polnud küll kummakski energiat.

Hommikusöök Villaste suvilas ja seejärel suundusime Cana Island tuletorni uudistama. Väga vahva saareke, kompaktse majakamuuseumiga.

Kerges vihmasabinas jalutasime saarele tiiru enam-vähem peale

ja ronisime 97-astmelise torni tippu.

Lõunaks einestasime Sister Bays, päraslõunal läksime Gills Rockist “Death’s Door” majakakruiisile.

Saime ülemisel deckil täiesti privaatselt seilata, vahepeal väisas meid küll väga ilmekalt põnevaid kohalike majakatega seotud lugusid vestev kruiisijuht Sam.

Avamerel tuli paadile päris tummine loks sisse, isegi istudes tundus vajalik reelingust kinni hoida, aga pidasime vapralt vastu. Täiesti uskumatu, et Kairit merehaigeks ei jäänud!

Vaated olid igatahes asja väärt, Plum Island ja Pilot Island koos rikkaliku linnukolooniaga (kormoranid ja vähemalt 2 kotkast).

Õhtul grillisime Villaste juures mahekanakoibi ja magusat maisi. Samuti proovisime esmakordselt s’moresi, mis on USAs väga popp vahukommiküpsetuse edasiarendus, kus kuumaks aetud komm pannakse koos shokolaadiga kahe küpsise vahele ja siis põske. Me polnud vahukommide küpsetamisel kuigi osavad, mõlema komm kukkus sulades varda otsast maha, aga lõpuks saime söödud. Ei usu, et hakkaksime seda kodus regulaarselt tegema, aga linnuke kirjas, et asi ära katsetatud!

Jõime ka kohalikku siidrit, mis mekkis päris hästi, ja ainult Wisconsinis müüdavat õlut, mis maitses nagu õlu.

Küll meil oli mõnus õhtu seal suvilas!

(Kirjutasid Imre ja Kairit, pildistasid Ene ja Kairit)

Tõeline majakajahipäev!

Hommikuks sõime toas saia ja guacamolet ning asusime kohe teele. Üks meist ei saanud kohvigi (sest piima ei olnud ja Kairit musta ei armasta)!

Siin on sageli motellides check-out juba kell 10 hommikul, seega ei olnud isegi võimalust kauem jokutada, kuigi me oleme Euroopas (ja eriti Eestis) harjunud päeva oluliselt hiljem alustama.

• Manitowoc North Breakwater Lighthouse, Manitowoc, WI – selleks pidime natuke tagasisuunas sõitma – valge korrusmaja meenutav torniga ehitis muuli lõpus. Muulile minna ei saanud, aga nägime majakat rannikult mitmest kohast.

• Manitowoc South Breakwater Lighthouse, Manitowoc, WI – valge-roheline post. Mõlemad tuled on nähtavad lehvitava karu juurest.

• Rawley Point Lighthouse, Two Rivers, WI – Parkimine või üldse alale sissesõitmine maksis 16$, õnneks saime vähemalt hea varjulise parkimiskoha kohe ranna alguses. Ilus rand! Majakas paistab ilusti, aga lähedale ei lasta, igast küljest näed suuri valge ja punasega silte “Closed to public. ABSOLUTELY – NO – TRESPASSING”. Noh, pildistasime siis kaugemalt ja kuna oli vägagi palav, käisime selle tripi jooksul esimest korda ujumas ka ära.

• Kewaunee Pierhead Lighthouse, Ellis St, Kewaunee, WI – sellest sai kohe Imre jaoks reisi lemmikmajakas. Väike maja muuli otsas, rahvast vähe, pikka aega olime muulil kahekesi. Hiljem pildistasime torni rannalt ja siis oli muulil jalutamas või kala püüdmas kümmekond inimest. Kogu linnake oli üliarmas, kahjuks aga söögikohad kõik kinni. Muuli alguses väga viisakas avalik käimla.

• Sturgeon Bay Canal Rear Light, Sturgeon Bay, WI – valge sõrestikuga ümbritsetud kõrge torn. Sinna lähedale ei lastud, kuulub sõjaväele. Kitsas kõnnitee viib sellest mööda muulile, mille lõpus asub punane majakas.

• Sturgeon Bay Ship Canal Pierhead Front Lighthouse, Sturgeon Bay, WI – punane – sellest Sai Imre reisi uus lemmik majakas. Veetsime muulil kaua aega kahekesi, suuremad lained pritsisid natuke muulile ka, aga mitte ohtlikult.

• Sturgeon Bay Ship Canal South Pierhead Light – lõunamuuli tulepaagi olid vallutanud kormoranid.

• Sturgeon Bays käisime poola restoranis “Prince of pierogi”, kus pakuti päris maitsvaid soolaseid ja magusaid pelmeene. Kass võttis suht huupi joogiks tumeda õlle, mis kohale jõudes osutus kangeks 9,5-pöördeliseks Poola porteriks. Sellest sai kergelt svipsiseks ja retk jätkus meeleolukalt.

• Baileys Harbor Upper Range Light ja Baileys Harbor Lower Range Light – omamoodi veidrad majakad ja seda just asukoha mõttes. Selge, et neid mingi nurga alt tõesti mere pealt näeb, aga mina ristisin nad metsamajakateks, sest nad on nii varjulises kohas ja teeniks esmapilgul rohkem nagu looduskaitsealale tähelepanu tõmbamise funktsiooni, kui et suudaks mõjutada järveliiklust. Tornid asuvad The Ridges Sanctuary looduskaitsealal ning on ainsad omataolised originaalkohas säilinud sihttuled kogu Suure järvistu (Great Lakes) piirkonnas ja neil tegelikult on laevaliikluse jaoks praktiline navigeerimisfunktsioon ka praegu täitsa olemas.

Nunnude “metsamajakate” juures kohtusime ka nunnu jänkuga, kel polnud meie ees mingit hirmu, lihtsalt nosis lehti ja passis meid vastu.

Õhtuks jõudsime Ene ja Janeki suvilasse Ellison Bays, kus Jass ja Ene meid juba ootasid (foto on tehtud küll matkarajal paar päeva hiljem).

(Kirjutasid: Imre ja Kairit)

Kaks ööpäeva veetsimegi siis nüüd Villaste juures.
Esimesel päeval tegi pererahvas tööd ja meie käisime Michigani järve ääres majakaid jahtimas, teisel päeval võttis Ene meid oma toimetamistele kaasa ja nii saime hästi natukene maitsta Ameerika igapäevaleu.

Pärast pannkooke suundusime, nagu juba öeldud, esimesel päeval rannikule.

Kenoshas on majakaid paras peotäis. Kõigepealt jalutasime natuke muulimajakaid igast kandist uudistades promenaadil.

Seejärel suundusime Kenosha (Southport) Light Stationisse, kus saime üles torni ronida (10$/inimene) ning majas sees asub ka täitsa tore muuseum.

Järgmiseks sõitsime The Wind Point tuletorni juurde, kuhu sel päeval küll sisse ei pääsenud, aga nautisime ilma, aeda tuletorni ümber ja jalutasime veidi rannal.

Isegi lõunasööki sõime reisiteemale vastavalt tuletornikujulises majas – Captain Mike’s Pubis. Burgerid olid täitsa maitsvad.

Siis aga hakkas kõvasti vihma sadama ja välku lööma. Ilmateade lubas, et vihm läheb varsti üle, aga pidime siiski leidma tunnikeseks tubase tegevuse. Maandusime ühes Walmartis, aga mitte mingit ostlemise tuju tegelikult ei olnud, mistõttu suurt midagi peale õlle ja sokkide korvi ei kogunenud.

Päikeseloojanguks sõitsime uuesti Kenosha muulidele ja tegin veel palju pilte.

Kui tagasi jõudsime, siis sõime õhtust ning lobisesime Enega.

Kassid suhtusid meisse nagu kassid ikka ehk veidi üritasid alguses sööki nuruda, aga kui ei antud, siis suuremat huvi meie vastu rohkem ei tundnud, aga meie saime oma kassivajadusele nende vaatamisest ja silitamisest natuke leevendust.

5. septembril mängisime natuke Ameerikas elamist, sest Ene võttis meid kaasa Gary Organic Farmi, kus ta käib vabatahtlikuna tööl ja saab selle eest vastu kõiki aiasaadusi, mida nad seal farmis kasvatavad.

Laupäeval oli Ene tööks müügiletile sibulaid puhastada ja meie saime ka käed külge panna.

Lisaks sibulate puhastamisele korjasime Ene enda aialapilt viinamarju, kurke ja lilli ning kohtusime värvika elukäiguga farmipidaja Gary endaga.

Pärast lõunasööki ja tutvumist Ene käsitöö-toaga, kus ta valmistab erilisi kaarte ja pildiraamatuid, sõitsime juba neljakesi Milwaukee’sse. Janek oli autojuht, nii sai Imre ka korra kõrvalistujana vaateid nautida.

Villased tutvustasid meile siginat-saginat täis Marketplace’i, kus võtsime enne kontserti väikse eine.

Kui me Enega “Candlelight: Tribute to Michael Jackson” kontserdi piletid välja valisime, siis me miskipärast mõlemad arvasime, et see on natuke teistsugune kontsert (mehed ei osanud üldse midagi arvata, et kuhu nad kaasa tiriti). Ausalt öeldes saime vist kõik suurima elamuse publikust: mingi osa vaatajatest oli nimelt pöördes juba esimese loo järel: plaksutati ennastunustavalt, hõiguti, vilistati. Külalised istusid kahel pool lava ja mulle jäi kohati mulje nagu oleks erinevad saali pooled üritanud üksteist ovatsioonidega üle trumbata. Esinejate nägude järgi tundus mulle, et ka nemad olid sellisest vastuvõtust üksjagu üllatunud. Meie taga istus eriti kummaline seltskond (2-3 inimest), kes poolte muusikapalade ajal rääkis omavahel üsna valjul häälel juttu, aga kui plaksutamiseks läks, siis olid kõige kangemad fännid.

Kultuur ei ole naljaasi, õhtul vajusime koju jõudes kohe kõik tuttu. Järgmisel hommikul pärast sööki sai pererahvas lühikeseks ajaks oma päris elu juurde naasta, sest meie kõrvalepõige Spring Grove’i sai läbi, ning asusime teele järve külge mööda ülespoole.

Olgu juba ette öeldud, et Villastega kohtume tegelikult väga varsti uuesti!

(Milwaukee’sse ma fotokat kaasa ei võtnud, tegime mälestusklõpsud telodega.)