Elu on lill

Ilmselt tuleb see kõige lühem pokkeri Eesti meistrivõistluste kokkuvõte, mis ma kunagi teinud olen, sest me osalesime lihtsalt nii vähestel turniiridel.

Imre võttis osa ainult ühest turniirist! Asi ilmselt selles, et kuna ta oli endale kõige ahvatlevamate turniiride ajal haige, siis juhtus kuidagi nii, et ei hakanud teistele ka enam minema. Käisime siin hoopis Eesti väikelinnadega taastutvumas. Ise jõudsin osaleda neljal turniiril.

Võistkondlikul turniiril üritasin pärast võistkonnakaaslaste lahkumist üksinda paar tundi mingidki aupunktid teenida, et meid lõplikust häbist päästa, aga tõsiasi on siiski see, et võistkond BOLD võttis seekord esimese koha, kui lugeda lõpuprotokolli tagurpidi.

Naisteturniir oli lõbus ja mul läks seal pikalt päris hästi, kuni enam ei läinud ja teistele rõõmuks said parimad minu väljakukkumise järel kohe finaallauaga alustada.

8-game, minu arm! Kõige oodatum ja ka teiste osalejate jaoks kindlasti kõige meeleolukam meistrivõistluste turniir, sest inimesed tõesti räägivad ja teevad nalja ja tunnevad end selles formaadis mängimise kõrvale hästi! Mul olid päriselt suured ootused ja lootused selle turniiri peal! Kes teine võistlejatest pea iga õhtu neid mänge mängib üldse? Selliseid eestlasi on umbes kümme ja neist polnud minu arust kedagi kohal.

Paraku sai teine mängupäev mulle saatuslikuks. Kui esimesel päeval kõik kuidagi sujus rahulikult ja minu häälekal pealekäimisel mängisime õnneks esimesel päeval planeeritust kauem ehk rahadeni ära, siis teisele päevale kiirustasin otse fotosessioonilt, olin hajevil, mäng oli närviline, stäkk kõikus chipluuserist keskmiseks, sealt chipluuseriks ja chipliidriks ja siis jälle tagasi luuseriks. 5. koht tähendas seda, et teise mängupäevaga ma ei suutnud ühtki kohta tõusta ning langesin lausa esimesena. Valus pill alla neelata tegelikult, aga ma ei oska end väga süüdistada, et kus siis oleks pidanud teistmoodi mängima (võib-olla ühes käes oleks võinud lihtsalt preflopis foldida, aga vahepeal ju peab “varastama” ka ja kui siis veel hitid hea kaardi ja just viimane tõmme omakorda vastasele veel parema kaardi annab, pole midagi parata).

Aga emotsionaalselt kõige hullem oli minu jaoks siiski Paaristurniir, kus tegelikult pidime Imrega ju eelmisel aastal võidetud tiitlit kaitsma. Vaatamata Imre heale ja südikale tööle stäkikasvatamisel ei jõudnud me isegi rahade lähedale, sest takistuseks sai minu eriti kurb kaardijooks paaris olulises käes ning viimaks minu poolt üks elu halvemini mängitud kätest. Ma ei taha seda tegelikult isegi siia üles kirjutada, aga lühidalt ütlen ära, et mängisin (napsutamise ja võtmata rohtude süül*) No Limit Holdemis kogemata Limit Holdemi panustega ja andsin vastasele kõik “oddsid” callida olukorras, kus ma oleks pidanud hiljemalt turnis oma käe kaitseks all-in minema. Kaardijumalad mulle seda ei andestanud ning river andiski vastasele kõrgema paari, mille ma kenasti ka välja maksin. Allesjäänud ühe blindiga ei õnnestunud enam mingit imet korda saata ja nii see mäng otsa sai.

Seega vaatamata pisikesele rahalisele plussile sain meistrikatel pigem mitu korda haiget ja olin selles vähemalt ühel juhul konkreetselt ise süüdi.

Natuke leevendas olukoda, et samal ajal toimunud galaõhtu oli chill: sai juua ja süüa ja plaksutada ja poseerida ning Maribel Vääna saatel lõpuks isegi tantsida. Just see viimane leevendas väljakukkumise valu eriti hästi ja muidugi mõista ka see, et kuigi minu lolluse tõttu lõppes ka Imre mäng ning ta ei suuda mõista, mis kokkujooks mul seal käes tekkis, siis ta annab mulle ju kõik (vähemalt tänaseni on see nii olnud) kiiresti, ja seejuures veel mind lohutades, andeks.

EMV turnad arvudes:

EMV satelliitturniiride mängimise kulus: 226,01€, võitsin kaks piletit: 100€ + 250€. Satelliite oli küll tänuväärselt palju ja kuigi nad sattusid minu jaoks sageli halvale nädalapäevale (eelistasin trenni), siis kokkuvõtet tehes üllatusin, et kokku mängisin neid siiski lausa 13 tükki.

*Tegelikult olen muidugi endas pettunud ja siin pole mingit vabandust – olen selleks liiga kaua pokkerit mänginud – selliseid vigu lihtsalt ei tohi teha!

Veebruar oli nii lühike, et kuigi sellesse mahtus igasuguseid põnevaid asju, siis kirja panna ei jõudnud isegi Facebooki suurt midagi, rääkimata siis blogist.

Kuu olulisemad sündmused:

Smart Detox programm

Anett tegi mulle vähemalt 2 korda ilusad küüned

Kings of Tallinn 8-game turnal jõudsin finaallauda

Esimene ballett, mida koos Imrega vaatamas käisime:”Korsaar”

Eesti Laul 2026 finaali pildistamine (3 päeva)

Erlend Štaubi filmi esilinastus

Oti ja Tambeti ühissünna Sagaris. Ott sai sünnipäevaks kirjutuslaua ja tema vana tõime Sagarisse – sellest sai Anetile Oti tuppa küünetehniku laud

Liina Eestis – käisime vabariigi aastapäeval kahekesi kohvikus

Vabariigi aastapäeva tähistamine Sagaris

ETPF segamängude liiga 8-game – tore mäng, aga ei mingit tulemust

Ema sünnipäev (2 päeva)

Käisin 17. jaanuaril konverentsil “Naiste hääl 2026”.

Soovitan soojalt naistel see oma järgmise aasta plaani võtta! Sain palju inspiratsiooni, tundsin ühtekuuluvust ja tunnetasin väge. Naiste hääl oli võimas ja valju! Suurenes soov luua, investeerida, üksteist märgata ja toetada, lausa lennata! Vaja oleks ehk endal ainult hästi natuke rohkem julgust ja pealehakkamist.

Sellest megapositiivsest konverentsist jäi muude asjade seas aga pähe kummitama ka selline minu poolt ümberüldistatud küsimus: “Meil siin, saalisviibijatel, on tegelikult kõik hästi, aga kuidas kaitsta nende naiste õigusi, kes on päriselt “nähtamatud”, jõuetud ja ei näe oma olukorrast mingit väljapääsu?”

Samal õhtul peatusin “depressiivse Eesti väikelinna” majutusasutuses, kus olid selgelt liiga õhukesed vaheseinad, mistõttu kuulsin kõrvaltoa ärritunud ja kohati meeleheitel vestlusest pea iga sõna. Peatumata pikemalt, aga avamaks siiski masendavat tausta, lehvis kõrvaltoas peatunud paari suhtes punaseid lippe (halvad suhted endiste partneritega, keerulised suhted lastega ja selge omavaheline petmislugu) liigagi palju juba enne naispoole vaikset meeleheitel küsimust: “Aga kui me jätkame koos, palun ütle mulle, kas Sa oled vägivaldne (eelmine partner oli seda olnud)?” Ootasin meespoole ehmatust ja isegi pahameelt sellise küsimuse üle, aga vastus tuli väga rahulikult: “No võib-olla mõnikord, kui Sa mind väga närvi ajad või magada ei lase.”

Ma pidin oma voodist välja kukkuma! Ma oleks tahtnud läbi seina karjuda: “RUN, Baby, RUN!” Kuna varasema vestluse jooksul oli naine korduvalt ähvardanud kohe ära minna, siis ootasin, et nüüd käib see uks kiirelt lahti ja pauguga kinni ning õues käivitatakse auto, aga … nemad rääkisid millestki edasi…

Ma enam ei kuulanud, panin ruttu riidesse ja põgenesin. Minu jaoks oli piir ületatud, vajasin õhku! Läksin välja ja sammusin tagasi Imre juurde tema sõbra sünnipäevale, kust olin tunnike varem väga suurt väsimust tundes hotelli magama läinud. Suhtlesin teiste pidulistega, tantsisime Imrega ja meil oli kõik kenasti.

…aga mu pea tegeleb selle päeva ja ööga … naiste valju ja vaikse hääle teemaga edasi.

Oh, veebipäevik, paneme siis ka kurvemad ja karmimad reaalsused ikka siia kirja. USA pokkerireisina oli väga meeleolukas, tohutult inspireeriv ning õpetlik, aga minu jaoks tegelikult ka kuradi kulukas!

Pilt räägib muidugi ilmekamalt, aga tõsiasi on, et osalesin 31 erineval turniiril, jõudsin 2x teise mängupäeva (mis WSOP naiste turnirii puhul kahjuks ei tähendanud veel sugugi rahadesse jõudmist) ja 2x rahalisele kohale, sealhulgas ainult kõige odavamal ja väiksemal turniiril finaalllauda.

Õnneks olid mul üks Grand Series pilet Facebooki loosiga ja naisteka pilet Eesti naiste kevadliiga võiduga saadud, muidu oleks miinus veel 1400 dollari võrra suuremgi olnud.

Aga eks see -5731 dollarit ehk tänase seisuga -4919 eurot on päris mõru pill alla neelata!

130 dollarit kaotasin veel rahalauas ka, aga see pole asi, mida põdeda, sest ma polnud 10 aastat rahalaua poolegi vaadanud ning nüüd sain selle summa eest “$4-$8 Omaha Hi-Lo KILL” lauas kolmel päeval (kokku üle 8 tunni) mängida ning meelt lahutada.

Imre sai õnneks Big O rahalauas oluliselt paremini hakkama ja perekonna peale kokku ei pea ülejäänud aasta õnneks kartulikoortest toituma.

Samas ma ei tea, kuidas arvutada kokku seda enesekindlust, mängutahte kasvu ja vaimset tugevust, mis vaatamata hästi paljudele rahalähedastele kaotuskogemustele ja väljakukkumisvalule ikka täitsa hea tundega järgmisel päeval lauda minema ning keskenduma pani.

Mulle reaalselt meeldis mängida: meeldis inimesi jälgida, nende kehakeelt ning panustamismustreid otsida ja analüüsida, tundsin end kohati taas “päris pokkerimängijana”.

Samas sain muidugi aru kui palju asju jääb mulle arusaamatuks, et ma olen tegelikult pigem üsna keskpäraste oskustega ja väga roostes ning peaks oma mänguga rohkem tegelema.

Rõõmu teeb, et me mõlemad Imrega saime sel aastal üle pika aja pokkerilainele tagasi ja tõesti praegu õpime jälle! Ma pole 10 aastat pokkeri õppevideote peale isegi mõelnud ja nüüd suudan pea iga päev enne sessiooni vähemalt 30 minutit õppimisele pühenduda.

Ma pole selles mängus oma lõplikku sõna veel öelnud!

Ja veelkord aitäh ETPF, Coolbet ja Chesterfield Eesti naiste kevadliiga 2025 korraldamise eest!

Päris nii äge see asi nüüd pole, et oleksime kuivast Nevada kõrbest niiskesse Louisiana osariiki põrutanud. Vahetasime lihtsalt ööbimiskohta ja oleme mõned päevad Stripist ja suuremast melust eemal The Orleansi hotellis.

Üle nädala aja päris vastikut haigust tähendas, et olime sunnitud reisi Mono järve äärde ja ümbrusesse ära jätma ja vedelesime lihtsalt hotellitoas. Seega meil ei toimugi seekord traditsioonilist pikka väljasõitu loodusesse.

Samas oli väga vaja korraks Stripilt minema saada nii sealsete kohutavate (nädalavahetuse) majutushindade kui ka iseenda vaimse väsimuse tõttu. Niisiis tulime natukeseks siia puhkama enne WSOP naiste turniiri.

Viimastel päevadel oleme ikka proovinud oma 10 000 sammu ka jälle igapäevaselt täis teha ja ümbruses veidi jalutanud, poes käinud ja pubis.

Pokkerit mängime The Orleansis ka, siin toimub päevas 3-4 erineva sisseostu ja mängutüübiga turniiri.

Täna tegin hommikul kaasa 600$ naiste turniiril, kus oli koos nii päris pööraseid kui üsna vaguraid, aga paraku sattusin lollidesse olukordadesse ja kaotasin stäkki nii ühtedele kui ka teistele. Lõpuks oli just sel naisel, kellelt olin salamisi otsustanud õigel hetkel kõvasti nuppe saada, minu viimase kaheksate paariga lükke ajal “AA” ja mulle lauast abi ei saabunud.

Seejärel tegime mõlemad Imrega Triple Triple Draw turniiri, mis koosnes Triple Draw 2-7, Triple Draw A-5 ja Badugi mängudest. Kuni hilise regamise lõpuni istusime Imrega seejuures samas lauas, aga õnneks päris fataalsetesse pottidesse kokku ei sattunud. Laudades tundus olevat väärtust küll ja küll: oli palju neid, kes püüdsid püüdmatut ning mitu mängijat, kes oma kätt üldse ei kaitsnud ja lasid üliodavalt enda vastu tõmmata. Kui erinevatesse laudadesse läksime, siis oli mõlemal kenasti üle keskmise stäki. Hilisematel levelitel aga läksid mõned suured potid tõesti halvasti. Minu vastu tõmmati näiteks badugis teisel tõmbel 2 kaarti ja viimasel 1 kaardiga 6532, kui mul oli 864A algusest peale käes! Samuti kaitsesin kõik tänavad ja maksin viimase tõmbega hititud 6523A-le välja oma esimese tõmbega saadud 75432 kaartidega A-5 mängus. Ja nii sulas korralik stäkk jupp aega enne rahasid ära. Imre pidas kauem vastu, aga ka tema ei ulatunud rahadeni. Mängisin A-5 Triple Draw mängu üldse esimest korda, seega pigem ei olnud ma selles liiga hea, aga kogu see turniiri oli kõige huvitavam, mis seni siin mängitud.

Minu turniiride seis hakkab siin tegelikult peaaegu katastroofiliseks kujunema ja vist isegi mängu mõjutama, enesekindlus on väga habras asi! Imre on end õnneks rahalaudadega ikka plusspoole peal hoidnud. Elame veel!

Kui päris aus olla, siis olen seekord päris mitu korda suurt koduigatsust tundnud ja tahangi tegelikult juba lihtsalt ära koju! Suuresti on see muidugi haiguse ja ärajäänud pikema väljasõidu tõttu, aga tundub, et ainult Vegases aega veets on kuu ka lihtsalt liiga pikk aeg.

Samuti on kurb, et ma ei olnud kohal, kui mu kõige pisem laps keskkooli lõpetas, kuigi ma olen selle üle väga õnnelik, et see tal lõpuks õnnestus ja soovin mõistagi talle ägedat tulevikku! Õnneks tegi Klamber aktusest vähemalt pilte.

Rasvane nädal on veel jäänud. Ega muud, kui tuleb end kokku võtta: käigud hästi läbi mõelda, mängu nautida ja lihtsalt loota, et pokkerijumalad näitavad mulle veel sel reisil ka oma soosivamat poolt!

Kõigepealt veel üks puhkepäev ja siis lõpuspurt pokkeriturniiridel.

Ma suudan küll! Selleks ju siia tuldud sai!

Suurte pokkerifestivalide üks kõrvalnäht on sageli see, et suur osa mängijatest jääb haigeks. Tunde ühise laua taga ja samu chippe näppides on miski nakkuse külgesaamine üsna tõenäoline ja paraku see minu ja Imrega nüüd juhtunud ongi. Igal turniiril kohtad lauas vähemalt paari köhivat või ninaluristavat turisti, kes ei raatsi ju mängimata jätta, kui sai juba end Vegasesse kohale veetud.

Seetõttu pole meie aga juba mitu päeva turniiridele (ega Liina ja Henriga suhtlema) pääsenud ning lihtsalt passime hotellitoas. Õnneks tõi Liina meile siia veekeetja, nii saame oma tervist üritada rohke teejoomise ja käsimüügiravimite abil tagasi meelitada. Imre vaatab arvutis pokkerit ja sporti, mina käsilolevaid ja vanemaid kohuprotsesse koos kehakeele-eksperitde kommentaaridega.

Enne, kui haigus meid lõplikult maha murdis, jõudsime käia Encore teatrisaalis Pixies kontserdil. Mina neist suuremat ei tea/pea, aga Imrele nad meeldivad ja läksin muidugi kaasa, kuigi ootused olid väga madalad. Soojendusesineja oli täielik jura ja tundus, et ka mingid heeblid olid puldis paigast ära, sest laulusõnu polnud võimalik eristada ja kohati isegi kuulda, samas kui mingi bass väristas kogu aeg tooli ja kõrvad väsisid ka ära. Samas peaesineja ise oli ikkagi väga mõnus ja kaks järjestikku ettemängitud plaati, millelt ma olin kuulnud vist 3-5 laulu, ei muutunud üldse tüütavaks. Valgusshow oli samuti tasemel!

Kontserdil lubasime endale ühed joogid ja pärast kontserti veel jäätist ka.

Muidu oleme toitumise ja alkoholi mõttes siin ikka väga tagasihoidlikud olnud.

Stripi päevakava enne haigestumist:

• hommikusöök
• pokker
• vahepala
• pokker
• magama

Enne haigust sain Stripil ja WSOPil päris mitu turniiri mängida, Imre on rohkem rahalaudadele pühendunud. Kokku olen mina Vegases tänaseks mänginud 22 turniiri ja rahalises mõttes tähendab see umbes 3300 dollarit miinust. Homme peaksin tegema oma WSOP Seniors esimese turniiri, aga ilmselt ei ole ma selleks veel vormis. Mänguisu on küll täiesti olemas, kehakeele-ekspertide soovitused karjuvad praktiseerimisvajaduse järele (kuigi peamiselt olen vaadanud psühhoppaatide äratundmise videosid ja loodetavasti neid siiski liiga palju laudades pole).

Strip ise on vaatamata ühele tulistamisele ja mingile imelikule põlemisjuhtumile ikka kogemisväärne ja panen varsti mõned jalutuskäikudel telefoniga tehtud pildid ilmselt ka Facebooki.

Püsige terved ja rõõmsad! Anetile palju õnne sünnipäevaks!

Kuidagi on juba nii kujunenud, et igal aastal veedame mingid päevad ka Las Vegase all-linnas, kus on veidi odavam nii elada kui ka pokkeriturniire mängida. Pildid downtowni melust panin Facebooki.

Pokkeriturniire mängitakse seal peamiselt Golden Nuggetis ja meie lemmik on Grand Poker Series, kus on alati ka mitmeid veidramaid mänge.

Sel korral oli aga oli just üks NL Hold’em 400$ minu jaoks eriti odav, sest olin Facebookis korraldatud loosiga sinna tasuta pileti võitnud. Kahjuks ei õnnestunud mul seda piletit rahaks mängida, aga reisi alguses tekkinud korraliku miinuse sain downtownist lahkumise hetkeks tänu oma õnnelikule käele siiski oluliselt väiksemaks.

Mängisin Golden Nuggeti Grand pokkeritoas 300$ Mystery Bounty turniiri 29. juunil ja pääsesin “esimese lennu” (kokku oli “lende” 9) chipliidrina teise päeva.

30. juunil jõudsime mõlemad, aga eriti Imre, 2-7 Triple Draw turniiril üsna sügavale, aga kahjuks mitte rahadeni.

Mystery Bounty teine mängupäev toimus 1. juunil. Ma ei tea, mitmes ma teise mängupäeva alguses olin, aga oma lauas olin kenasti liider. Paraku käed lihtsalt ei moodustunud ning stäkk sulas. Üritasin küll mitu korda pisistäkke rünnata, aga sageli pidin loobuma või andsin vastasele lausa duubli. Kui olin juba olulise osa stäkist kaotanud juhtus ka seda, et enne mind oli juba üks või kaks mängijat all-in ja ma ei julgenud kaartidega KT, AJ, 33 või KQ kaasa minna, kuid tegelikkuses oleksin just mina poti võitnud ja ühel korral koguni 2 mängijat korraga välja võtnud. Lõpuks kujuneski sedasi, et vaatamata suurepärasele võimalusele stäki mõttes, sain ainult ühe pearaha!

See ainuke peanahk, mille sain, juhtus ka sedasi, et lükkasin keskelt tulnud tõste peale ATs nupud keskele, suur blind callis 9Ts ja tõstja AKo. AK sai triple-upi ja mina olles õnneks mõlemast suurem, võtsin T9 välja. Seega kaotasin veidi nuppe, aga sain boonuschipi. Müstilised pearahad tuli loosikastist ise võtta kas kohe, vaheaejal või pärast väljakukkumist. Väga mitu suurt boonust (Nt. 2 x $10 000) oli juba välja võetud ning minu võimalused pausiks olid 1 x $25000, 1 x $4000, 1 x 2000, 3 x $1000 ja päris palju $750, $500 ja $300 pileteid. Tõmbasin $2000!

Mingil hetkel toodi kuskilt teisest lauast meie omasse lausa hiiglasliku stäkiga mees, kelle megajooks jätkus ka meie lauas, kus ta järjest 3 mängijat välja võttis ja kaotas vaid üksikuid potte. Lõpuks oli ka minu kord temaga võidelda ja all-in lükke tegin turnis olukorras, kus mul oli ikka megaeelis (mul AJ v tema KJ, maas T89A), kuid riveri 7 andis meile mõlemale sama rea ja pott läks pooleks.

Üks loll pott läks, kui otsustasin KQs flopist mastitõmbega all-in mineku asemel aeglasemalt mängida ja turnis ei saanud enam vastase all-in pakkumist ka vastu võtta. Ei teagi, mida selles käes oleks tegelikult tegema pidanud. Seejärel polnud aga muud teha, kui oma 12bb-ga allin kätt oodata ja see tuli 77 näol suurel blindil istudes, kuid paraku olid buttonilt tõste teinud vennal kümned ja mulle lauast abi ei saabunud.

40. koht sai auhinnaraha 1287$. Õnneks siis see $2000 boonusraha päästis seekord päeva ja nädala! Downtownist kolisime 1. juuni õhtul ära. Seega jäid sealsed seiklused sel aastal kenakesse plussi (suutmata siiski katta varasemaid priiskamisi Venetianis ja Orelansis).

Esimene päev Stripil tegime vajalikud toimingud, et WSOPil üldse mängida saaks: tuleb alla laadida WSOP+ äpp ja teha mängijakonto, mis tuleb seejärel WSOP töötaja poolt siduda mängija Ceasars Rewards kaardiga, seejuures tehakse mängijast ka pilt).

2. juuni hommikul polnud mul aga seejärel miskipärast jaksu ega tahtmist planeeritud WSOP Daily Deepstack turniiri mängima minna. Vedelesin niisama hotellis, vaatasime Imrega basseiniala üle ja tegime ühe lauatennise (tema võitis muidugi). Siis läks Imps Big O rahalauda ja mina tegelesin oma “uue hobiga” ehk vaatasin Youtube’ist videosid kus kehakeele eksperdid analüüsivad psühhopaatide ja teiste kurjategijate käitumist intervjuude ja ülekuulamiste ajal.

Õhtuks sai mul psühhopaatidest siiski siiber ja otsustasin üle vaadata meie praeguse hotelli – Planet Hollywood – pokkeritoa. 100 dollarit maksnud turboturniir (alguseks 20 000 nööpi, 15 minutit levelid ja esimene level 100-200/200, teine 200-400/400, kolmas 400-800/800…, mängijaid kuskil 55 kandis vist) tundus selleks igati sobiv. Oh, seal oli ikka tõesti karvaseid ja sulelisi koos: ürgvanadest meestest päris algajate naiste ja noormeesteni, kes esimesel levelil tühjalt kohalt KT allin lükkasid või siis pärast floppi oma kaardid open-foldisid.

Finaallauas, kus oli 3 mängijat alla 5xBB suutsid chipliidrid end preflop allin ajada AK v 99! Üks mängija vähem! Eriti rahul oli 2xBB stäkiga naine.

Kui neljakesi jäime, siis olime seisus, kus põhimõtteliselt kõik nupud olid chipliidri käes ning minul ja teisel naisel oli alla 2BB, neljandal mängijal umbes 10BB. Mina UTG-lt foldisin täieliku jama, chipliider lükkas allin, naine väikselt blindilt foldis ka (jättes endale 1 BB alles), aga BB callis oma 10BB sisse A2s. Chipliidril oli 89 ja kahjuks talle midagi lauda ei tulnud, aga milline rõõm, et selline võimalus kohakene ülespoole kerkida üldse pakuti! Ise oleksin BB asemel AQ ka igasuguse kahtluseta seal foldinud. Järgmise käega olin BB-l sunnitult allin ja lendasin välja. 4. koha eest anti 322$ raha (kolmandale ca 500, teisele ca 750 ja võitjale ca 1200). Noh, vähemalt on ka Stripil nüüd esimene rahakoht ja finaallaud saadud. Abiks ikka!

Minu elu esimene Seniors Event The Venetian kasiinos läks väga valesti ja ega mul polegi tahtmist sellest kuigi pikalt kirjutada.

Kõigepealt istusin ma lauda ning mul reaalselt lihtsalt hakkasid käed värisema. Oma ATH rohu olin unustanud võtta, kuigi ega ma ei tea, kas see selle imeliku ärevuse vastu oleks üldse aidanud. Kuni ma otseselt mängus polnud, oli asi veel talutav, aga kui paremad mängukäed tulid ja ma nuppe lugema hakkasin, siis segas see värin ikka päris hullusti. Esimeses lauas oli mäng ise siiski kontrolli all ja suurendasin algstäki 40 000 üsna kiirelt 51 000 peale.

Lauavahetus mõjus aga väga halvasti! Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kes mu selles lauas võiks kuidagi lihtsam vastane olla. Ainult üks naine andis pideva preflop limpimise ja ületõstete callimisega ning seejärel enamasti flopist loobumisega miskit lootust… Aga siis kukkus ta järsku kolmikuid hittima ja mina olin paraku üks neist, kes ühe tema kolmest üsna järjest flopatud kolmikust (kahe paariga) välja maksis. Mänguliselt olin seal lauas üldse kuidagi mõtetega hajevil ja liimist lahti, aga ka kaart väga ei toetanud, stäkk sulas, enesekindlus aina kahanes ning viimaks tegin juba ise konkreetselt kaheldavaid otsuseid.

Lubasin endale siiski teise sisseostu, aga see katse oli paraku veel õnnetum. Kolmandat korda ma sellele turniirile enam ei läinud.

Samas pean teile rääkima The Venetian uuest pokkeritoast, sest ega sealt lihtsalt ei tahagi lahkuda.

Näiteks on seal mängijatele iseteenindusega tasuta kohvi ja karastusjookide nurk, mille kõrval ka paar lauda ja toolid.

Naljakas on see, et kuigi endale saab ise joogi tasuta võtta, siis vähemalt 3 mängijat igast mu lauast lasi endale ettekandjal siiski kohvi tipi eest lauda tuua.

Igal mängijal on oma joogitopsi hoidja all 2 erinevat USB pesa, et telefoni vm. laadida. Need on valgustatud ka, et oleks võimalik neid kergemini üles leida.

Eraldi WC on kohe pokkeriruumi tagaosas ning töötajad on meeldivad, diilerid kiired ja pädevad. Noh, vähemalt need, kes minu NLH laudadesse sattusid.

Imre mängis minu väljakukkumise ajal Big O turniiri ja tal oli kenake stäkk, seega läksin pärast mõningast puhkust ja ringihulkumist veel 250 dollari eest õhtusele Bounty turniirile. Seal lauas oli juba tegelikult üsna hea olemine ja käed ka ei värisenud. Paraku ei saanud ma siiski ka sealt ei ühtki dollarit pea- aga muud auhinnaraha.

Edasi siis veetsin aega Venetianis ja hästi natukene kuumas õues jalutades ning pokkeritoa jooginurgas raamatut lugedes. Kuni Imre veidi enne südaööd rahadesse jõudis ning žetoonid järgmiseks mängupäevaks kotti pakkis.

Imre päästis seega avaturniiridel Leiboldid absoluutsest häbist ära ja sai oma Big O turniiril teisel päeval 12. koha, mille eest anti lohutuseks ca 1300$. Seejärel mängis ta natuke rahalauas ja võlus sealtki mikroskoopilise plussi välja.

Mina seevastu lasin täna kaks bulletit Orelansi 400$ turniiril ja kuigi viimases lauas oli megalõbus ning paar ülemängimise võimalust pakkuvat vastast täitsa olemas, siis käsi AK, mille callisid maha AT ja QQ, osutus flopist 4KT lubatud triple-upi asemel turni potsatanud Q tõttu hoopis minu viimaseks ja nii pidin +500 mängija hulgas umbes 150. kohaga leppima. Liinal läks oluliselt paremini, tema jõudis rahadesse.

Homse päeva puhkame pokkerist ja siis ülehomme lähme elama ja mängima downtowni.

Imre ärkas 22. mai (üli-)varahommikul kell 3.30, mina jätsin selle öö üldse vahele ning kell 6.00 startisime Tallina lennujaamast Frankfurti, kust mõned tunnid hiljem hakkasime lendama Las Vegasessse. Vegasesse jõudsime pärast 11 tundi kestnud lendu täpselt keskpäevaks ning hetkel, mil neid ridu kirjutan, on kodust väljumisest möödunud üle 26 tunni, aga päev on endiselt 22. mai ning kell hakkab saama üheksa õhtul ehk seda 22. maid on alles veel umbes 4 tundi. Suutsite kokku arvestada? Minu hinnagul oli tegemist 34-tunnise ööpäevaga. Sellise tundide hulgaga jõuab juba üht-teist ära teha! Näiteks suht teisele poole maakera lennata!

Kuigi lennud väljusid ja jõudsid pärale õigeaegselt ning pikki järjekorras seismisi või muid viivitusi liiga palju ei tekkinud, mõtlesin lennukis korduvalt, et tegelikult lendamine mulle ei meeldi ja seega tuleb koha peal olla hästi kaua, et keha ja vaim jõuaks selle väsimuse ja tüdimuse jälle unustada. Eriti hirmsad tundusid mõtted, kui ekraanilt paistsid kirjad: “Sihtkohani 10 tundi ja 50 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 30 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 10 minutit”, sest aeg tundus lõputult venivat ning kondid hakkasid üsna kangeks jääma. Pärast paari tundi vahelduva eduga tukkumist hakkasime mängima hiina pokkerit ning siis lendas aeg juba koos koos meiega. Mina võitsin!

Vegas võttis meid vastu kuumalt ja koduselt, esimesed päevad veedame Liina juures ja täna rääkisime lisaks muule päris palju pokkerimängust. Oleme Imrega siinsete turniiride eel mõlemad üsna elevil. Mingi uus hingamine – pokkerivaimustus ja soov mängida – on käesoleval aastal igatahes tekkinud.

Aga nüüd magama!