Elu on lill

Sageli oleme Vegasesse tulnud juunis veidi hiljem ja alustanud oma pokkerireisi mängudega Golden Nuggetis The Grand Poker Series segamängude turniiridega, aga seekord alustasime hoopis The Orleans Summer Open pokekrifestivalist.

Lennujaamast viis Liina meid The Orleans hotelli. Viskasime kohvrid tuppa ja seejärel võtsime SportsBaris Liinaga klaasikese Pinot Grigio kohtmisveini (Imre valis õlle) ja vaatasime natuke jäähokit – Las Vegase meeskond võitis! Olime üksjagu väsinud ja pugesime varakult voodisse.

Hommikusöök hotellis asuvas Copper Whisk kohvikus oli suur ja maitsev.

Kuna meie lend oli tõstetud päevake varasemaks olime lisapäeva samasse hotelli (!) broneeritud teisel ajal ja tekkis kaks erinevat broneeringut, kuid miskipärast ei suudetud neid broneeringuid töötajate poolt ühendada, olime sunnitud teisel päeval teise tuppa ümber kolima. Mis tähendas seda, et kell 12 tuli ühest toast lahkuda ning järgmisesse tuppa sai sisse alles kell 16! Paras nali, eksole?!

Seega tekkis meil natuke üleliigseid tunde. Jätsime kohvrid hotelli hoiule ning otsustasime ette võtta poodlemise päeva. Olin nagunii plaaninud jalanõud ja teksad ja veel miskit siit osta. Las Vegas Premium Outlet õigustas, kuigi ei ületanud, ootusi ja saime mõlemad endale nii teksad kui Skechersid. Liina, kes oli vahepeal endale WSOP turnapileti võitnud, sõidutas meid hotelli, kus saime toa kätte ja läksime seejärel kohe oma esimesele pokkeriturniirile 240$ HORSE. Kumbki meist rahadesse ei jõudnud, aga väga tore oli oli mängida.

Teisipäeval, 26.mail $600 8-game turniiril läks meil juba paremini. Mina kukkusin küll enne rahasid, aga Imre võitles lõpuks välja 3. koha ja sai selle eest 5982 dollarit auhinnaraha.

Kolmapäeval polnud kuigi huvitavat turniiri pakkumises ning viitsimist ka eriti polnud, nii käisime hoopis koos Liinaga Nikoni edasimüüja juures (ostsin 14-24mm 2,8F objektiivi) ja tavalistes poodides, kust saime ka riideid ja helesininsed kingad, aga peamiselt hankisime hotellituppa sööki ja jooki. Liina tõi meile ka külmakoti, kus varusid hoida, ja veekeedukannu, et saaksime endale ise kohvi ja teed teha. Seega läks elu kohe oluliselt mugavamaks ja odavamaks.

Õhtupoolikul sattusime samme tehes bowlingusaali ning mängisime kaks mängu. Imre võitis mõlemad.

Neljapäeval oli kavas selline magus turniir nagu 240$ Triple Triple Draw mix, mis koosneb mängudest 2-7 Triple Draw, A-5 Triple Draw ning Badugi. Kuigi meil mõlemal on nendes mängudes vähe kogemusi, ei tundnud end üldse kõige lollimana lauas! Imre langes suhteliselt palju enne rahalisi kohti, aga minuga oli lugu kurvem. Kui mullini oli minna 3 inimest, otsustasin oma suhteliselt väikse stäkiga (mingil määral võimalik, et kui ühtki kätt ei mänginuks, saanuks rahalise koha, aga kui mull venima oleks hakanud, siis oleksin kindlasti pidanud enda elu eest nagunii võitlema hakkama), minna 2-7 Triple Draw mängus ründama blinde kaartidega 725. BB mängija callis. Tõmbasime mõlemad 2 ja ma sain osaliselt pihta, tema aga päris pihta. Mina tõmbasin kaartidega 7532 edasi ühte kaarti, tema pattis ja bettis. Viimasel tõmbel sain 8 ja callisin (sisemiselt nuttes) ta viimasegi panuse ära. Muidugi oli ta paremini pihta saanud ja mulle jäi alles vaid 1BB. Erilise nöögina oli teistest laudadest samal ajal välja kukkunud lausa kaks mängijat ja sellest seisust alustasime mullimängu. Koguni kolm lauakaaslast otsustas BB callida ja mind “püüdma tulla” ning nii sai mu iseenesest täitsa ok käsi (87632) tappa ja olingi konkreetne mull: 19. koht, kui 18 said raha. Nõme!

Reedel, 29. mail, olime eriti tublid ja veetsime tunnikese jõusaalis. Päeva turniiriks $240 Omaha Hi-Lo / 7 Card Stud Hi-Lo (O8-S8). Imre kukkus enne rahasid, aga mina olin heas hoos. Hetkel, kui keskmine stäkk oli ca 70K, oli minul 360K ja jooks nagu jumalal. Uues lauas aga seisud muutusid ja finaallaua lähistel olin juba veidi hirmul, et ei vea äkki sinnagi välja. Finaallauda siiski jõudsin, paraku seal toimus mingi hull pisistäkkide taaselustamine ja lõpuks langesin ise 6. kohaga. Auhinnaks antud 1608 dollarit tõstis mu 2026 Vegase pokkeritulemused isegi korraks plussi.

Kuigi meile meeldis hommikusöök hotellis kohvikus päris hästi, siis samade hindadega, aga palju parema kohviga hommikusööki saab parkla kõrval asuvast Lunakin Cafe’st. Ka toite serveeritakse seal veidi kaunimalt, seega kolm korda sõime hommmikul seal. Päeval ja õhtul sõime enamasti toas.

Laupäevasel $600 TORSE turniiril oli jälle minu kord kukkuda enne rahasid ja Imrel 19. kohaga rahadesse jõuda.

Pühapäeval, 31. mail, vaatasime esimest (ja viimast) korda basseiniala üle ja natuke ujusime ka, aga hullult palav ja päikeseline oli, seega kaua me seal olla ei kannatanud.

Õhtul mängis $240 Big-O turniiri meist ainult Imre, aga kahjuks sai seal kiirelt tappa ning kuigi hiline registreerimine veel kestis, siis loobus isegi selle tegemisest. Mina mängisin oma esimese pisikese plussiga rahalatasessiooni (eelmised kolm sessi olin kaotanud).

Sellega sai siis niiöelda sisseelamise periood läbi ning järgmisel päeval kolisime juba Stripile, et hakata tasapisi WSOP lainele häälestuma. Kuigi tuleb tunnistada, et soov mängida väiksema sisseostuga segamänge on mul praegu oluliselt suurem, kui isu suurte NLH turniiride järele.

Näis, mis saab!

Uue lainurk-objektiivi abiga mahtusid kõik The Orleansi krokodillid korraga pildile ja ruumi jäi ülegi!

Ausalt öeldes on pikad lennureisid tehtavad, aga väga tüütud ja väsitavad.

Väikseks kosutuseks istumisele oli pikk peatus Frankfurdis, kus kondasime lennujaama läheduses ja muuhulgas veetsime oma veerand tundi jälgides mesilasi.

Olin rõõmus, et otseselt mingeid seljavalusid või jalaturseid kannatama ei pidanud, ja suureks abiks tukastamisel olid Oliverilt laenatud minioni-padjad, aga samas tabas mind juba lennukis arusaamine, et ma ei pruugi mõne aasta pärast enam tahtagi lennukiga nii pikki reise ette võtta. Seega tuleb igast reisist siia viimast võtta!

Las Vegases maandumine oli tavapäraselt veidi ebamugav. Tundub, et siin kipub alati mingi turbulents tekkima.

Seega oli mul viimane pooltund süda täiega paha ning kauneid vaateid nautida polnud eriti võimalik, aga nad olid meie all siiski olemas!

Igatahes jõudsime lõpuks Las Vegase lennujaama ja Liina oli oma uue punase megaautoga meil juba vastas.

KLIKI SIIN, siis näed videot meie esimesest kogemusest isesõitva autoga. Esialgu oli ikka väga imelik vaadata, kuidas rool ise liigub. Liina tunnistas, et alguses oli ta ise ka pidevalt rooli järele haaranud, aga praeguseks on harjunud.

Esimene hotell, kus seekord peatusime oli The Orleans. Elust ning pokkerimängust seal kirjutan juba järgmises postituses.

Ülehomme on minek! Koduaed on hetkel jahe ja roheline, kohe aga lahkume siit üsna taluvuse viimaseid piire kobava kuumusega pruunikaskollasesse kõrbesse.

Järgmisel nädalal oleme juba Las Vegases ning peamiseks eesmärgiks on mängida hästi palju pokkerit.

Seekord on mul eelmiste aastatega võrreldes siiski isiklik teistmood plaan kah. Tahan nimelt tulla Ameerikast tagasi paremas vormis, kui ma sinna lähen. See on toite ja aastatega väljakujunenud sealset elustiili arvestades alati tundunud pigem liiga keeruline ettevõtmine, aga miski pole ju ometi võimatu! Kui viibida kuskil kõvasti kauem kui kuu aega, siis pole normaalne igapäevaselt jäätisest (mis seal kipub olema siinsega võrreldes kõvasti magusam, suurem ja kaloririkkam) ja burgeritest (mis mulle päriselt ikkagi hullupööra maitsevad) toituda ja see igal teisel õhtul veinitamine ei ole ka nii pikalt päris õige tegevus. Kuigi sotsiaalmeedias tunduks foto higistavast pokaalist ja torditükist ilmselt hoopis chillim, kavatsen ma seekord postitada neid pigem veepudelitest, hantlitest, brokkolist ja kanamunadest.

Kuna septembris on plaanis teha tiir ümber Michigani järve, siis sel aastal pole me vist esimest korda elus Vegase pokkerireisi sisse mitte mingit lühireisi loodusesse ette valmistanud. Lähme konkreetselt pokkerit mängima ja sihime seejuures eelkõige limit stud, draw ja kõikvõimalikke segamängude turniire. Muidugi on võimalus, et meil saab pokkerist mingil hetkel kõrini, aga eks siis kohapeal vaatame, kuhu korraks minna jõuab.

Seda päevikut siin pean sel reisil eelkõige enda ja ehk ka mõnede lähemate sõprade-sugulaste jaoks. Aga kui keegi satub lugema, siis täitsa võib mulle märku anda, sest ikkagi huvitav teada, et kes ja miks seda siin lugemas käib!

Oli teistmoodi meelelahutusnädal.
Ma pole kuigi suur püstijalakoomöödia žanri tundja, aga siiski on siin-seal mingid kokkupuuted olnud. Näiteks mõned monotükid on otsapidi seda žanri katnud (Uuspõld, Palmiste, Niinemets jt). Sotsiaalmeedias on mõnikord täitsa toredaid klippe jagatud ja ühel Ismo etendusel käisime ka. Lisaks pildistasin tänu tööle ERR-is “Koomikud ja küsimused” salvestustel.
Kõigele krooniks visati viimasel pokkeriauhindade galal üks Eestis suht nimekas püstijala-koomik täiesti tundmatusse vette, kus ta siis meie silme all põhimõtteliselt … uppus ära.

Selle nädala meelelahutuskava:
N – Gläm Telliskivis HAHA TV “Deidile Sinuga” 3. saate salvestus (Kaspar Kikerpill, Telle Viira, Sander Õigus jt)
R – Cafe Lyon õhtusöök + Kait Kall
L – Ratas & Kohv Elo Selirand “Mata mu süda telemajja” raamatu esitlus

“Deidile Sinuga” oli ootamatult äge. Kohapealne publiku ja tegijate meeleolu, professionaalsed naerutajad, hubane koht, hea söök-jook, lisaks suurepärase vaatega kohad teisel korrusel. Soovitan soojalt!

Kait Kall oleks muidu vast isegi suhteliselt sooja kriitika saanud, aga teised kaks olid meelelahutuslikus mõttes lihtsalt nii palju üle, et Niinemetsa (kes muide täpselt samal ajal EFTA galal säras) iseenesest sümpaatne kursavend jäi lihtsalt maitsva õhtusöögi tapeediks, mis ei rikkunud midagi, aga teenis ära täpselt just selle lühikese aplausi, mis talle kohapeal pakuti.

Elo seljatas kaks eelmist minu jaoks aga täielikult ja kui ma tohiksin rääkida ainult ühest selle nädala elemusest, siis see oleks just Elo raamatuesitlus.
Selge on, et sel üritusel oli muidugi kohe “stardis” üsna korralik eelis, sest see naine (Elo siis) kuulub kindlasti minu isikliku “Eesti 20 kõige insipireerivamat naist” top ülemisse otsa ja ma läksingi sinna sellele kinnitust saama ja muidugi ka paljusid telemaja tuttavaid nägema. Ei pidanud pettuma! Juba uksel kallistasime Anuga ja klaasi toetasime samale lauale Reedaga, keda sain niisiis seal ka isiklikult elutööpreemia puhul õnnitleda. Saalis oligi vast umbes 10 inimest, keda ma otseselt nägu- või nimepidi ei teadnud.
Elo oli võimas, ta pani end kuulama ja naerutas meid seal korralikult läbi. Lihtsalt äge!
Mida ta siis tegi, et ainult ülivõrded? Ta rääkis, laulis, mängis pilli ja rääkis lugusid just niimoodi nagu tema oskab.
Ta juhatab telemajas vägesid kõrvaltvaataja jaoks üsna karmikäeliselt ja valjuhääälselt, oragniseerib kogu aeg midagi uut (sest muidu tal vist hakkaks igav?) ja ta teab asju, sest on seal telemajas kaua olnud ja on muuhulgas väga tähelepanelik jälgija. Ja teda usaldatakse, sest ta teeb ära, mistahes takistused ka teele ei tuleks, ta teeb ära! Kuidas ja kui palju jumala abi selleks vaja on läinud, sellest ta rääkiski.
Isegi mitte kuigi naljakad asjad muutuvad naljakaks, kui neid rääkida tagantjärgi just sedamoodi mahlakalt nagu tema seda teeb.
Ja boonuseks on see, et kes ei olnud kohal, see saab raamatust neid asju lugeda! Ei ole küll nii ehe kui kuulata vaadata otse, aga abiks ikka.
Mul ise tegin praegu selle postituse tegemiseks pausi 125. leheküljel, nüüd lähen käin kõndimas ära ja loen siis edasi. Isegi kui ülejäänud raamat oleks täielik möga, juba olen piisavalt naerda ja mõtiskleda saanud.

EDIT paar päeva hiljem: ülejäänud raamat oli sama hea.

Ilmselt tuleb see kõige lühem pokkeri Eesti meistrivõistluste kokkuvõte, mis ma kunagi teinud olen, sest me osalesime lihtsalt nii vähestel turniiridel.

Imre võttis osa ainult ühest turniirist! Asi ilmselt selles, et kuna ta oli endale kõige ahvatlevamate turniiride ajal haige, siis juhtus kuidagi nii, et ei hakanud teistele ka enam minema. Käisime siin hoopis Eesti väikelinnadega taastutvumas. Ise jõudsin osaleda neljal turniiril.

Võistkondlikul turniiril üritasin pärast võistkonnakaaslaste lahkumist üksinda paar tundi mingidki aupunktid teenida, et meid lõplikust häbist päästa, aga tõsiasi on siiski see, et võistkond BOLD võttis seekord esimese koha, kui lugeda lõpuprotokolli tagurpidi.

Naisteturniir oli lõbus ja mul läks seal pikalt päris hästi, kuni enam ei läinud ja teistele rõõmuks said parimad minu väljakukkumise järel kohe finaallauaga alustada.

8-game, minu arm! Kõige oodatum ja ka teiste osalejate jaoks kindlasti kõige meeleolukam meistrivõistluste turniir, sest inimesed tõesti räägivad ja teevad nalja ja tunnevad end selles formaadis mängimise kõrvale hästi! Mul olid päriselt suured ootused ja lootused selle turniiri peal! Kes teine võistlejatest pea iga õhtu neid mänge mängib üldse? Selliseid eestlasi on umbes kümme ja neist polnud minu arust kedagi kohal.

Paraku sai teine mängupäev mulle saatuslikuks. Kui esimesel päeval kõik kuidagi sujus rahulikult ja minu häälekal pealekäimisel mängisime õnneks esimesel päeval planeeritust kauem ehk rahadeni ära, siis teisele päevale kiirustasin otse fotosessioonilt, olin hajevil, mäng oli närviline, stäkk kõikus chipluuserist keskmiseks, sealt chipluuseriks ja chipliidriks ja siis jälle tagasi luuseriks. 5. koht tähendas seda, et teise mängupäevaga ma ei suutnud ühtki kohta tõusta ning langesin lausa esimesena. Valus pill alla neelata tegelikult, aga ma ei oska end väga süüdistada, et kus siis oleks pidanud teistmoodi mängima (võib-olla ühes käes oleks võinud lihtsalt preflopis foldida, aga vahepeal ju peab “varastama” ka ja kui siis veel hitid hea kaardi ja just viimane tõmme omakorda vastasele veel parema kaardi annab, pole midagi parata).

Aga emotsionaalselt kõige hullem oli minu jaoks siiski Paaristurniir, kus tegelikult pidime Imrega ju eelmisel aastal võidetud tiitlit kaitsma. Vaatamata Imre heale ja südikale tööle stäkikasvatamisel ei jõudnud me isegi rahade lähedale, sest takistuseks sai minu eriti kurb kaardijooks paaris olulises käes ning viimaks minu poolt üks elu halvemini mängitud kätest. Ma ei taha seda tegelikult isegi siia üles kirjutada, aga lühidalt ütlen ära, et mängisin (napsutamise ja võtmata rohtude süül*) No Limit Holdemis kogemata Limit Holdemi panustega ja andsin vastasele kõik “oddsid” callida olukorras, kus ma oleks pidanud hiljemalt turnis oma käe kaitseks all-in minema. Kaardijumalad mulle seda ei andestanud ning river andiski vastasele kõrgema paari, mille ma kenasti ka välja maksin. Allesjäänud ühe blindiga ei õnnestunud enam mingit imet korda saata ja nii see mäng otsa sai.

Seega vaatamata pisikesele rahalisele plussile sain meistrikatel pigem mitu korda haiget ja olin selles vähemalt ühel juhul konkreetselt ise süüdi.

Natuke leevendas olukoda, et samal ajal toimunud galaõhtu oli chill: sai juua ja süüa ja plaksutada ja poseerida ning Maribel Vääna saatel lõpuks isegi tantsida. Just see viimane leevendas väljakukkumise valu eriti hästi ja muidugi mõista ka see, et kuigi minu lolluse tõttu lõppes ka Imre mäng ning ta ei suuda mõista, mis kokkujooks mul seal käes tekkis, siis ta annab mulle ju kõik (vähemalt tänaseni on see nii olnud) kiiresti, ja seejuures veel mind lohutades, andeks.

EMV turnad arvudes:

Turniir	Sisseost	Auhind	Kasum/kahjum
EMV võistkondlik	100	0	-100
EMV naisteturniir	100	0	-100
EMV 8-game	250	630	380
EMV paaride turniir	125	0	-125
		KOKKU (kui oleks piletid otse ostnud)	55
Satelliidid	226	350	124
		EMV TULEMUS: (satelliitidelt võidetud pileteid arvestades)	179

EMV satelliitturniiride mängimise kulus: 226,01€, võitsin kaks piletit: 100€ + 250€. Satelliite oli küll tänuväärselt palju ja kuigi nad sattusid minu jaoks sageli halvale nädalapäevale (eelistasin trenni), siis kokkuvõtet tehes üllatusin, et kokku mängisin neid siiski lausa 13 tükki.

*Tegelikult olen muidugi endas pettunud ja siin pole mingit vabandust – olen selleks liiga kaua pokkerit mänginud – selliseid vigu lihtsalt ei tohi teha!

Veebruar oli nii lühike, et kuigi sellesse mahtus igasuguseid põnevaid asju, siis kirja panna ei jõudnud isegi Facebooki suurt midagi, rääkimata siis blogist.

Kuu olulisemad sündmused:

Smart Detox programm

Anett tegi mulle vähemalt 2 korda ilusad küüned

Kings of Tallinn 8-game turnal jõudsin finaallauda

Esimene ballett, mida koos Imrega vaatamas käisime:”Korsaar”

Eesti Laul 2026 finaali pildistamine (3 päeva)

Erlend Štaubi filmi esilinastus

Oti ja Tambeti ühissünna Sagaris. Ott sai sünnipäevaks kirjutuslaua ja tema vana tõime Sagarisse – sellest sai Anetile Oti tuppa küünetehniku laud

Liina Eestis – käisime vabariigi aastapäeval kahekesi kohvikus

Vabariigi aastapäeva tähistamine Sagaris

ETPF segamängude liiga 8-game – tore mäng, aga ei mingit tulemust

Ema sünnipäev (2 päeva)

Käisin 17. jaanuaril konverentsil “Naiste hääl 2026”.

Soovitan soojalt naistel see oma järgmise aasta plaani võtta! Sain palju inspiratsiooni, tundsin ühtekuuluvust ja tunnetasin väge. Naiste hääl oli võimas ja valju! Suurenes soov luua, investeerida, üksteist märgata ja toetada, lausa lennata! Vaja oleks ehk endal ainult hästi natuke rohkem julgust ja pealehakkamist.

Sellest megapositiivsest konverentsist jäi muude asjade seas aga pähe kummitama ka selline minu poolt ümberüldistatud küsimus: “Meil siin, saalisviibijatel, on tegelikult kõik hästi, aga kuidas kaitsta nende naiste õigusi, kes on päriselt “nähtamatud”, jõuetud ja ei näe oma olukorrast mingit väljapääsu?”

Samal õhtul peatusin “depressiivse Eesti väikelinna” majutusasutuses, kus olid selgelt liiga õhukesed vaheseinad, mistõttu kuulsin kõrvaltoa ärritunud ja kohati meeleheitel vestlusest pea iga sõna. Peatumata pikemalt, aga avamaks siiski masendavat tausta, lehvis kõrvaltoas peatunud paari suhtes punaseid lippe (halvad suhted endiste partneritega, keerulised suhted lastega ja selge omavaheline petmislugu) liigagi palju juba enne naispoole vaikset meeleheitel küsimust: “Aga kui me jätkame koos, palun ütle mulle, kas Sa oled vägivaldne (eelmine partner oli seda olnud)?” Ootasin meespoole ehmatust ja isegi pahameelt sellise küsimuse üle, aga vastus tuli väga rahulikult: “No võib-olla mõnikord, kui Sa mind väga närvi ajad või magada ei lase.”

Ma pidin oma voodist välja kukkuma! Ma oleks tahtnud läbi seina karjuda: “RUN, Baby, RUN!” Kuna varasema vestluse jooksul oli naine korduvalt ähvardanud kohe ära minna, siis ootasin, et nüüd käib see uks kiirelt lahti ja pauguga kinni ning õues käivitatakse auto, aga … nemad rääkisid millestki edasi…

Ma enam ei kuulanud, panin ruttu riidesse ja põgenesin. Minu jaoks oli piir ületatud, vajasin õhku! Läksin välja ja sammusin tagasi Imre juurde tema sõbra sünnipäevale, kust olin tunnike varem väga suurt väsimust tundes hotelli magama läinud. Suhtlesin teiste pidulistega, tantsisime Imrega ja meil oli kõik kenasti.

…aga mu pea tegeleb selle päeva ja ööga … naiste valju ja vaikse hääle teemaga edasi.

Oh, veebipäevik, paneme siis ka kurvemad ja karmimad reaalsused ikka siia kirja. USA pokkerireisina oli väga meeleolukas, tohutult inspireeriv ning õpetlik, aga minu jaoks tegelikult ka kuradi kulukas!

Pilt räägib muidugi ilmekamalt, aga tõsiasi on, et osalesin 31 erineval turniiril, jõudsin 2x teise mängupäeva (mis WSOP naiste turnirii puhul kahjuks ei tähendanud veel sugugi rahadesse jõudmist) ja 2x rahalisele kohale, sealhulgas ainult kõige odavamal ja väiksemal turniiril finaalllauda.

Õnneks olid mul üks Grand Series pilet Facebooki loosiga ja naisteka pilet Eesti naiste kevadliiga võiduga saadud, muidu oleks miinus veel 1400 dollari võrra suuremgi olnud.

Aga eks see -5731 dollarit ehk tänase seisuga -4919 eurot on päris mõru pill alla neelata!

130 dollarit kaotasin veel rahalauas ka, aga see pole asi, mida põdeda, sest ma polnud 10 aastat rahalaua poolegi vaadanud ning nüüd sain selle summa eest “$4-$8 Omaha Hi-Lo KILL” lauas kolmel päeval (kokku üle 8 tunni) mängida ning meelt lahutada.

Imre sai õnneks Big O rahalauas oluliselt paremini hakkama ja perekonna peale kokku ei pea ülejäänud aasta õnneks kartulikoortest toituma.

Samas ma ei tea, kuidas arvutada kokku seda enesekindlust, mängutahte kasvu ja vaimset tugevust, mis vaatamata hästi paljudele rahalähedastele kaotuskogemustele ja väljakukkumisvalule ikka täitsa hea tundega järgmisel päeval lauda minema ning keskenduma pani.

Mulle reaalselt meeldis mängida: meeldis inimesi jälgida, nende kehakeelt ning panustamismustreid otsida ja analüüsida, tundsin end kohati taas “päris pokkerimängijana”.

Samas sain muidugi aru kui palju asju jääb mulle arusaamatuks, et ma olen tegelikult pigem üsna keskpäraste oskustega ja väga roostes ning peaks oma mänguga rohkem tegelema.

Rõõmu teeb, et me mõlemad Imrega saime sel aastal üle pika aja pokkerilainele tagasi ja tõesti praegu õpime jälle! Ma pole 10 aastat pokkeri õppevideote peale isegi mõelnud ja nüüd suudan pea iga päev enne sessiooni vähemalt 30 minutit õppimisele pühenduda.

Ma pole selles mängus oma lõplikku sõna veel öelnud!

Ja veelkord aitäh ETPF, Coolbet ja Chesterfield Eesti naiste kevadliiga 2025 korraldamise eest!

Päris nii äge see asi nüüd pole, et oleksime kuivast Nevada kõrbest niiskesse Louisiana osariiki põrutanud. Vahetasime lihtsalt ööbimiskohta ja oleme mõned päevad Stripist ja suuremast melust eemal The Orleansi hotellis.

Üle nädala aja päris vastikut haigust tähendas, et olime sunnitud reisi Mono järve äärde ja ümbrusesse ära jätma ja vedelesime lihtsalt hotellitoas. Seega meil ei toimugi seekord traditsioonilist pikka väljasõitu loodusesse.

Samas oli väga vaja korraks Stripilt minema saada nii sealsete kohutavate (nädalavahetuse) majutushindade kui ka iseenda vaimse väsimuse tõttu. Niisiis tulime natukeseks siia puhkama enne WSOP naiste turniiri.

Viimastel päevadel oleme ikka proovinud oma 10 000 sammu ka jälle igapäevaselt täis teha ja ümbruses veidi jalutanud, poes käinud ja pubis.

Pokkerit mängime The Orleansis ka, siin toimub päevas 3-4 erineva sisseostu ja mängutüübiga turniiri.

Täna tegin hommikul kaasa 600$ naiste turniiril, kus oli koos nii päris pööraseid kui üsna vaguraid, aga paraku sattusin lollidesse olukordadesse ja kaotasin stäkki nii ühtedele kui ka teistele. Lõpuks oli just sel naisel, kellelt olin salamisi otsustanud õigel hetkel kõvasti nuppe saada, minu viimase kaheksate paariga lükke ajal “AA” ja mulle lauast abi ei saabunud.

Seejärel tegime mõlemad Imrega Triple Triple Draw turniiri, mis koosnes Triple Draw 2-7, Triple Draw A-5 ja Badugi mängudest. Kuni hilise regamise lõpuni istusime Imrega seejuures samas lauas, aga õnneks päris fataalsetesse pottidesse kokku ei sattunud. Laudades tundus olevat väärtust küll ja küll: oli palju neid, kes püüdsid püüdmatut ning mitu mängijat, kes oma kätt üldse ei kaitsnud ja lasid üliodavalt enda vastu tõmmata. Kui erinevatesse laudadesse läksime, siis oli mõlemal kenasti üle keskmise stäki. Hilisematel levelitel aga läksid mõned suured potid tõesti halvasti. Minu vastu tõmmati näiteks badugis teisel tõmbel 2 kaarti ja viimasel 1 kaardiga 6532, kui mul oli 864A algusest peale käes! Samuti kaitsesin kõik tänavad ja maksin viimase tõmbega hititud 6523A-le välja oma esimese tõmbega saadud 75432 kaartidega A-5 mängus. Ja nii sulas korralik stäkk jupp aega enne rahasid ära. Imre pidas kauem vastu, aga ka tema ei ulatunud rahadeni. Mängisin A-5 Triple Draw mängu üldse esimest korda, seega pigem ei olnud ma selles liiga hea, aga kogu see turniiri oli kõige huvitavam, mis seni siin mängitud.

Minu turniiride seis hakkab siin tegelikult peaaegu katastroofiliseks kujunema ja vist isegi mängu mõjutama, enesekindlus on väga habras asi! Imre on end õnneks rahalaudadega ikka plusspoole peal hoidnud. Elame veel!

Kui päris aus olla, siis olen seekord päris mitu korda suurt koduigatsust tundnud ja tahangi tegelikult juba lihtsalt ära koju! Suuresti on see muidugi haiguse ja ärajäänud pikema väljasõidu tõttu, aga tundub, et ainult Vegases aega veets on kuu ka lihtsalt liiga pikk aeg.

Samuti on kurb, et ma ei olnud kohal, kui mu kõige pisem laps keskkooli lõpetas, kuigi ma olen selle üle väga õnnelik, et see tal lõpuks õnnestus ja soovin mõistagi talle ägedat tulevikku! Õnneks tegi Klamber aktusest vähemalt pilte.

Rasvane nädal on veel jäänud. Ega muud, kui tuleb end kokku võtta: käigud hästi läbi mõelda, mängu nautida ja lihtsalt loota, et pokkerijumalad näitavad mulle veel sel reisil ka oma soosivamat poolt!

Kõigepealt veel üks puhkepäev ja siis lõpuspurt pokkeriturniiridel.

Ma suudan küll! Selleks ju siia tuldud sai!

Suurte pokkerifestivalide üks kõrvalnäht on sageli see, et suur osa mängijatest jääb haigeks. Tunde ühise laua taga ja samu chippe näppides on miski nakkuse külgesaamine üsna tõenäoline ja paraku see minu ja Imrega nüüd juhtunud ongi. Igal turniiril kohtad lauas vähemalt paari köhivat või ninaluristavat turisti, kes ei raatsi ju mängimata jätta, kui sai juba end Vegasesse kohale veetud.

Seetõttu pole meie aga juba mitu päeva turniiridele (ega Liina ja Henriga suhtlema) pääsenud ning lihtsalt passime hotellitoas. Õnneks tõi Liina meile siia veekeetja, nii saame oma tervist üritada rohke teejoomise ja käsimüügiravimite abil tagasi meelitada. Imre vaatab arvutis pokkerit ja sporti, mina käsilolevaid ja vanemaid kohuprotsesse koos kehakeele-eksperitde kommentaaridega.

Enne, kui haigus meid lõplikult maha murdis, jõudsime käia Encore teatrisaalis Pixies kontserdil. Mina neist suuremat ei tea/pea, aga Imrele nad meeldivad ja läksin muidugi kaasa, kuigi ootused olid väga madalad. Soojendusesineja oli täielik jura ja tundus, et ka mingid heeblid olid puldis paigast ära, sest laulusõnu polnud võimalik eristada ja kohati isegi kuulda, samas kui mingi bass väristas kogu aeg tooli ja kõrvad väsisid ka ära. Samas peaesineja ise oli ikkagi väga mõnus ja kaks järjestikku ettemängitud plaati, millelt ma olin kuulnud vist 3-5 laulu, ei muutunud üldse tüütavaks. Valgusshow oli samuti tasemel!

Kontserdil lubasime endale ühed joogid ja pärast kontserti veel jäätist ka.

Muidu oleme toitumise ja alkoholi mõttes siin ikka väga tagasihoidlikud olnud.

Stripi päevakava enne haigestumist:

• hommikusöök
• pokker
• vahepala
• pokker
• magama

Enne haigust sain Stripil ja WSOPil päris mitu turniiri mängida, Imre on rohkem rahalaudadele pühendunud. Kokku olen mina Vegases tänaseks mänginud 22 turniiri ja rahalises mõttes tähendab see umbes 3300 dollarit miinust. Homme peaksin tegema oma WSOP Seniors esimese turniiri, aga ilmselt ei ole ma selleks veel vormis. Mänguisu on küll täiesti olemas, kehakeele-ekspertide soovitused karjuvad praktiseerimisvajaduse järele (kuigi peamiselt olen vaadanud psühhoppaatide äratundmise videosid ja loodetavasti neid siiski liiga palju laudades pole).

Strip ise on vaatamata ühele tulistamisele ja mingile imelikule põlemisjuhtumile ikka kogemisväärne ja panen varsti mõned jalutuskäikudel telefoniga tehtud pildid ilmselt ka Facebooki.

Püsige terved ja rõõmsad! Anetile palju õnne sünnipäevaks!