Elu on lill

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletud ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Seekord lõppes mu koolinädal kahjuks eriti kiiresti, kolmapäeval tabas mind teises tunnis kohutav peavalu, võtsin tableti sisse ja pidasin lõunani vastu, aga siis andsin alla. Magasin kodus õhtuni, siis tegin natuke tööd, korsitasin tube, pahteldasin (loodetavasti eelviimast korda) esiku seina ja läksin varakult magama.

Hommikul ärkasin äratuskella peale ja tundsin, et pea valutab jälle. Ei hakanud end tükkideks kiskuma, tablett sisse ja uuesti magama. Alles pärastlõunaks on peavalu, mis tundub olevat seotud migi kaelanärviga, taandunud. Samas olen loid, nagu pärast tugevamat migreeni, ja kurgus on mingi väiksemat sorti tulekahju. Õues on nii ilus ilm ja kuna mul otseselt palavikku pole, siis plaanin ikkagi vasti jalutama minna!

Mu selle sügise teine projekt kooli kõrval – Eesti naiste pokkeriliiga – on endale saanud mõned prisked tunnikesed läbirääkimiste, koosolekute ja artiklite kirjutamise aega ja juba homsest tuleb hakata ka punktiarvestust pidama. Kristil on ilmselt sponsorite otsimisele seni üsna sama aeg kulunud. Juba praegu võib hõisata, et auhinnafond saab ilmselt vähemalt sama suur, kui  eelmisel aastal, ja ehk isegi kopsakam – seda peamiselt tänu Kristi ja Anneli aktiivsusele. Olemaks kursis kõigega, mis selle aasta naisteliigat puudutab, liitu meie FB üritusega!

Tänu mu armsatele klassikaaslastele, kes mu pea ühehäälselt klassivanemaks hääletasid (ainult Annika hoidis oma käe ilusti all, sest teadis, et ma tegelikult pole sellest kohast huvitatud), olin kohustatud esmaspäeval osalema TPT Õpilasesinduse üldkoosolekul. Kaks tundi sellest koosolekust kulus Uku Visnapuu koolituse tähe all koostöö õppimisele ja lõpuks anti ülevaade koolis lähiajal toimuvatest üritustest.

Kuigi olin suhteliselt vähemotiveeritud ja tõrksa eelsuhtumisega, kujunes see tegelikult üsna lõbusaks ja ehk isegi veidi kasulikult veedetud ajaks. Näiteks ehitasime 25 minutit koos vanuseliselt mu pojaks sobivate noormeestega spagettidest ja vahukommidest võimalikult kõrget torni ja see oli tõesti väga meeleolukoas ettevõtmine. Lisaks nüüd vähemalt tunnen koolis veel mõnda nägu lisaks oma kursusele ning oman pisut rohkem infot koolis olemasolevate tegevusvõimaluste ja probleemide  kohta.

Tõnis ja Marco tööhoos

Õppetöö alal mässasime sel nädalal aktiivselt välkude ja püsivalguse teemadega ning tegime erineva valgusega portree- ja siluett-pilte ning eksperimentaalportreesid.

Annika kollase vihmavarjuga

Kõikidele Imre fännidele annan aga teada, et ta peaks vähemalt teoreetiliselt PokerStarsis kõvasti punkte koguma ja ta ei saa olulistel põhjustel blogisse kirjutada praegu.

Imre Nässuga

Kui ma eile kohu jõudsin ja lõpuks arvuti avasin, ootasid mind FB-s kaks privaatsõnumit teemal Eesti Naiste Pokkeriliiga 2015 ning kumbki neist ei olnud tavaline: “Kle, millal naisteliiga pihta hakkab?”. Üks oli hoopiski konkreetne sponsor- ja koostööpakkumine ning teine oli konkreetne koostööpakkumine ja lubadus sponsoreid juurde otsima hakata!

Naisteliiga ajalugu on lühidalt selline, et koos paari sõbranna tugeva toetusega sai esimene Naisteliiga läbi viidud 2009. aastal ning kuigi eelmisel aastal juhtisid ürituse korraldamist minu asemel erandkorras Kelly Limonova ja Kristi Kirs, siis peamiselt on seda liigat seostatud minu nimega ja mulle endale on ta ka nagu oma laps!

Mõtlesin tunni ja mõtlesin isegi kaks tundi, et kas ma tahan ning jõuan seda üritust praegu kooli kõrvalt vedada.  Kelly on Hispaanias ja seda asja kaugjuhtimise teel ajada tundub keerulisevõitu, Kristi üksi ka ei taha/jaksa. Lõpuks sain aru, et ma ei raatsi asja ju tegemata ka jätta. Traditsioone peab austama!

Täna tegin paar telefonikõnet ning osalesin ühel välkkoosolekul, mille tulemustena julgen öelda, et kondikava sai kahe peasponsoriga enam-vähem paika ning igakülgset abi ootavateks naisteliiga vedajataks oleme seekord mina ja Kristi. Loodetavasti esmaspäeval saab juba hakata täpsemat infot avalikustama.

Mingis mõttes ajalooline päev minu õpingutes oli täna paraku ka: esimest korda tundsin, et koolipäev võiks juba läbi saada. Mitte, et õpitu (erinevad objektiivid ja välgud) oleks kuidagi ebahuvitav või vähetähtis tundunud, pigem vastupidi, aga lihtsalt mingi imelik unisus ja loidus oli kallal. Imre on juba paar päeva kodus haige, äkki on mul ka miski tõbi algamas? Seda küll nüüd vaja poleks! Teiselt poolt võis olla asi selles, et eile oli koolis ülimalt intensiivne päev, kus õppisime palju, käisime ühes väikeses vanalinna koolis lapsi pildistamas ning tegime mitmeid ülesandeid linnaruumis. Lisaks magasin täitsa oma lollusest viimastel öödel ainult 5 tundi (per öö). Eks see kõik peab ju mingil moel tagasilöögi andma.

Mis puutub sellesse koolilaste pildistamisesse, siis kahjuks läks mul asi täitsa nässu! Lastega suhelda ja neid pildile sättida – see oli meeldiv ja kerge osa, aga kõigepealt ei saanud ma lisavälku tööle ja kui see juhtus, siis unustasin ISO muuta ja isegi kui kõik tundus lõpuks paigas ja kaamera ekraanil piltki täitsa ilus, siis koju jõudes avastasin ikkagi udususe! 🙁 Ise ma küll selliste piltide eest raha ei tahaks välja käia, kuigi oma lapse piltide eest ikka maksaksin, sest väikesed inimesed ise on seal nii armsad!

Nendest koolilastest tehtud pilte ei saa ma arusaadavatel põhjustel siia üles riputada, kuid näitan teile lõpetuseks pilti, mille tegin meile antud teise ülesande raames. Selles oli vaja kõnetada tänaval meeldivat/sobivat/suvalist  inimest ja teha foto kirjeldamaks mingit selle inimese tavapärast tegevust. Leidsin modelliks kena noore naise, kes pidavat vanalinnas tihtilugu oma koerakesega jalutama, ja ta oli lahkesti nõus, et fotoõpilane temast paar klõpsu teeb. Aitäh!