Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.
Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).
Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.
Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.
Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.
Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!
Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!
Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.
Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …
1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.
2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!
3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.
4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.
5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!
Tere lugejad! Oleme oma blogi viimasel ajal veidi unarusse jätnud (eriti Imre), aga WSOP puhul pöördume siia kenasti tagasi ja räägime teile võimalikult tihti, kuidas meil läheb.
Kevad oli veidi närviline, sest tuli harjuda erinevate uute rütmidega. Märtsist hakkasin tööle PokerStarsi heaks ning selge see, et mistahes päris uue töö alustamine on küll põnev, aga vähemalt esimestel kuudel ka harjumatu ning keeruline, laste kooliaasta lõpp veel pealekauba.
Aastatega on me perel omamoodi traditsiooniks saanud, et kohe peale viimast koolipäeva sõidame lastega Eestist ära. Tihti on see olnud seotud mõne pokkeriturniiriga, mistõttu oleme kaasa võtnud lisalapsehoidjad selleks ajaks, kui ise pokkerilauas möllame, aga seekord läksime ainult oma perega ja pokkerit ei seganud asjasse üldse. Ja hästi tegime!
Tallinn-Brindisi otselend ning eesmärk tutvuda ühe pisikese osaga Itaaliast, Apuuliga, mis paikneb seal täpselt saapa konstas. Imre planeeris kogu reisi, kõik päevad käisime kuskil ringi ja õhtul vaatasime jalgpalli. Lühidalt oli võrratu reis ja pilte näeb minu Facebookist. Neile, kes ei salli inimmasse, soovitan soojalt minna Apuuliasse just juuni alguses, kui hooaeg pole veel päriselt alanud, kuid meie jaoks on juba piisavalt soe. Näiteks esimeses hotellis olime kahel päeval suure välibasseini ääres täiesti privaatselt vaid oma perega, sooja 30 kraadi ja päikseline.
Apuulia „MUST SEE“:
Trullid (Alberobello)
Fasano Zoosafari
Grotta de Castellano – võimsad maa-alused koopad, võiks lausa öelda, et maa-alused kanjonid
Matera – Sasso linnaosa
Rannik – igal kilomeetril erinev rannaäär – mannast peenema valge liivaga kaetust soolauuristustega kaljunukkideni.
Pärast Itaaliat hüppasime Eestist läbi, pidasime ära Itaalas alustatud Aneti üheksanda sünnipäeva ning pakkisime asjad ümber.
Kõige viimaks kustutasime oma suurelt tahvlilt kõik kohustused ja meeldetuletused maha ning kirjutasime sinna vaid tähtsaima:
Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.
Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.
Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!
Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.
Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.
Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!
Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu vist ka koju soetama.
Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).
Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.
Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.
Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.
Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.
Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!
Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.
Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.
Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.
Mida ma üldse mängisin?
Naisteturniirid:
* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$
* 17 x 11$, tulemusega: -22$
* 46 x 5,5$, tulemusega: -15,46$
* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$
* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $
* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$
* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$
Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.
Naisteturniirid kokku: – 18,83$
Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)
33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$
283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$
Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):
33 x 11$, tulemusega: -222,88$
6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$
1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$
8 x 5,5$, tulemusega: +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)
14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$
MTT-d kõik kokku: -194,3$
Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.
TrioBet Live - Imre ja Ilona
LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.
Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!
Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha. Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)
Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.
Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.
Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.
September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.
Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.
Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!
Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.
Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!
Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.
Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.
Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.
Ahhaa, vot kui hea kuulmine
Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.
Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!
Tiina pojagaLapsed tudengitega
Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.
Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.
Ja lõpetuseks üks lõbus looke.
Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.
Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”
Ettekandja: “Ploomimahlaga?”
Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”
Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.
