Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.
Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!
Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.
“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!
Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!
Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.
Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.
Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!
Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.
Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…
Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!