MaitVaigu eilselt plaadiesitluselt jäi minu sisse kaks pilti.
1. Kirik.
Meie (publiku) ees on kunstnik – alasti ja ebalev. Mul on seljas villane ja veidi torkiv kampsun, mida ma väga tahaksin talle pakkuda, kuid ei söenda, sest see kõik tundub nii talle kui ka mingile osale ülejäänud publikust mingil tasandil vajalik.
2. Kuku.
“101”. Enamik nooli, mida loos pillutakse, läheb mööda ja paneb muigama, kuid paar korda saan siiski nagu laps “Nätaki!” vastu näppe.
Liiga valusalt tabas? Mitte liiga, aga piisavalt. Otsin ja leian minevikust ning olevikust sedasama noolematerjali, see on värskendav. Osasid lihtsaid asju tuleb endale ilmselt erinevas esitluses ja erineva sõnastusega meelde tuletada, sest… mälu pole enam see? 🙂
Aga ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et piltide värvimisel oli vaieldamatult suur osa Rainer Jancise poolt tekitatud erinevatel helidel, mille kirjeldamine tekstis käib minule isiklikult lihtsalt üle jõu ning jääb seetõttu tegemata.
Igatahes väga hea meel, et käisin, loodetavasti ka nägin ja kuulsin ning kindlasti midagi võitsin.
Plaati pole siiski mängijasse veel pistnud – vastavat aega ja meeleolu, mida see plaat vajab, pole lihtsalt veel tekkinud.
Pea pool Eestit läbinud sõit Kopra talust koju oli mõnusalt päikesepaisteline ning lõõgastav.
Keha ja vaim on aga siiski siiani mõnusalt laisad ja rammestunud pokkerimängijate 2013. aasta talvepäevadest! Tänan organiseerijaid!
Igati kasulik väljasõit oli muide. Saime:
1) kuhjaga häid emotsioone
Meie “Pealtnägija” klipi näitamine oli veidi ehk piinlik, aga ikkagi väga armas!
Veidi kohmetu, kuid tõsimeelne Eesti hümni laulmine keskööl oli ilus kummardus Eesti Vabariigi aastapäeva algusele.
Õhtuse turniiri esimene laudkond oli just täpselt selline nagu mulle meeldib, kui me räägime meelelahutusturniiridest: keegi polnud liiga purjus, kõik olid särasilmsed ja suhtlemisele avatud, pokkerit ei võetud liiga tõsiselt, aga samas ei loobitud chippe ka niisama mõttetult.
Imre veetis karaokenurgas suurema osa ööst ja see tundus meeldivat nii talle, mulle kui ka nii mõnelegi teisele, kes temaga seal aega veetsid (Vahur, Katre, Heimar, Revo jt.). Kodus pole ta viimasel ajal pilli kätte võtnud, äkki sai innustust.
2) riided selga
Siinkohal vihjan mulle (ma ei tea, mille eest) kingitud Pokkeri TV särgist.
3) süüa seal ja ka koju kaasa
Söök oli rahvuslik ja maitsev, jätkus kõigile. Lisaks sai Imre hommikusel viktoriinil näidatud teadmiste eest koju kaasa konservi!
4) valgust ja sooja ehk “romantikapaketi” pikemaks perioodiks
Jällegi, me täpselt ei tea, et mille eest me selle au ära teenisime, aga oleme siiralt tänulikud meile kingitud suure kotitäie küünalde ja tikkude eest!
Ajal, mil me pokkerireise varasemast oluliselt vähem ette võtame, annavad sellised koduse õhkkonnaga Eestimaised ajaveetmised meile päris piisava koguse hingetõmbepausikesi igapäevatoimetuste vahele.
Aitäh kõigile, kes on meie jaoks olemas! Meie oleme teie jaoks ka!
_______________________
Pühapäevaõhtune pokker.
Õhtustest turniiridest pole palju rääkida, sest kuigi võitsin taas kaks Womens’ Sunday pääset ja jõudsin ka sihtmärk-turniiril rahadesse, olin 19. kohas siiski pettunud ning ka mingeid märkimisväärseid käsi ette ei tulnud.
Õhtu kogutulemus, ca +180 dollarit, on hea selles mõttes, et polnud vähemalt miinus ja õnneks läks sedapidi, et võitsin suurema sisseostuga turniiridel vähemalt miinimumraha ning kaotasin mikroturniiridel.
Kaheksajalas ei saanud ka tänasel viimasel turniiril mängu üldse käima ja sellest liigast jäi vaatamata ühele võidetud turniirile veidi niru tunne sisse. Eks katsun seda peagi leevendada EMV HORSE hea esinemisega ;).
Järgmise kahe nädala sisu on pokkeri EMV. Olge tublid!
Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.
Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.
“Artist” on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!
Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!
Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!
Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.
Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.
Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.
Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!
…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.
Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.
Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!
Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.
“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!
Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!
Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.
Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.
Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!
Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.
Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…
Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!
Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.
Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.
Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.
