Oleme siin viimasel ajal väljaspool kodu aktiviseerunud. Igal aastal on meie november ja detsember, kuhu paigutub väga suur osa lähisugulaste sünnipäevi, olnud ülikiire, kuid selline detsembri algus, kus mõnesse päeva kohe ikka mitu üritust üksteise järel planeeritud, on siiski esmakordne. Jõulurahukuu – hahaha!
Tänu Leemetile ja Karmenile, kes meile sünnipäevaks koguni kahe kontserdi piletid kinkisid, käisime 1.detsembril Luisa Värgi ja Alen Veziko kontserdil Väätsa mõisas. Tunnistan ausalt, et kuigi Luisa mulle superstaari saates üliväga meeldis, pole ma tema edasiste tegemistega kuigivõrd kursis olnud, tervis oli mul kehvapoolne ning samal õhtul toimus naisteliiga viimane netiturniir. Seega oli Väätsale sõitmisel päris korralik kohustuse mekk man’, aga kuidas Sa lased piletid raisku, kui need Sulle kord juba kingitud on… Ootused olid niisiis sellised kesisemat sorti, kuna mõlemad Imrega arvasime, et küllap nüüd siis hakkab see aastalõpukontsertite trall pihta, aga mööda pimedat ja vihmast Talllinn-Tartu maanteed sõites ausõna jõulutunnet ei olnud.
Aga nagu ikka on kõrgete ootuste puudumine hea pinnas meeldivateks üllatusteks. Kõigepeat oli Väätsa mõis, mis käesoleval ajal kasutusel koolimajana, ilus, armas, hubane ning koolipere antud kontserdiks nähtavalt südamega valmistunud. Enne saaliuste avanemist oli võimalik vaadata katusekorrusele ülesseatud näitusi või niisama kooli peal ringi kõndida – lisaks keraamilise kunsti ning jalgrataste vaatlemisele tutvusime niisiis põhjalikult kooli autahvliga.
Kooli pisikene saal oli rahvast puupüsti täis, kuid võõrustajaid tõid maja pealt toole muudkui juurde ning kõik said istuma ning meie sattusime lõpuks suisa esiritta. Nii saime esinejaid eriti lähedalt jälgida, mis mulle muidugi üliväga meeldis, sest laulja emotsioonide ja liigutuste jälgimine annab kogu asjale alati mingi üsna olulise värvingu juurde.
Luisa oli juba lihtsalt vaadata ülikena nagu printsess. Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et iga teise – mitte nii ilusa – inimese puhul oleks kollased kingad, lilla kollase kähara alusseelikuga kleit, hoopis teises toonis punased küüned ning mustad rippuvad mitte ühegi eelnimetatuga harmoneeruvad kõrvarõngad mind ilmselt üksjagu häirinud. Tema puhul ma küll märkasin neid vastuolusid, kuid ikkagi oli kõik nii ilus!
Ja siis hakkasid nad rääkima ja laulma! Klahvpillidel Priit Sootla (lisaks pillimänguoskusele oli tal tegelikult ka tohutult mõnus hääl), löökriistadel vürtsitas esinemist Kristjan Matson.
Juba esimese laulu ajal hakkasid minul igatahes pisarad voolama. Jõululaule ei tulnud kohe mitte ühtegi, tegemist oli hoopis väga kenasti ja läbimõeldult kokkupandud armastuslaulude valikuga. Noh, pisarad muidugi ei jää mul enam pidama, kui need kord algavad. Ma pole ühtegi kodutunde saadet vaadanud, aga kaks laulu, mis olevat seal saates kasutusel, olid äärmiselt liigutavad. Väga eriline ja imeline oli muidugi ka Alen Veziko väidetavalt ainus oma elukaaslasele kirjutatud lugu. Kui inimene 12-aastase suhte järel sellise loo kirjutab, siis peab see asi olema päris!
Nats naersime, et meil ainult 8 aastat ja Imre ikka veidi rohkem laule mulle teinud. Liiga palju ei saa teda selle eest muidugi kiita, sest ise nurun juba paar aastat päris uut laulu, aga ju need nii lihtsalt ikka ei tule.
Loomulikult tulid taas pisarad või õigemini enne eelviimast laulu ma neid kraane päris kinni ei saanudki. Kogu selle pisardamise juures oli tegelikult ka üks päris korralikult häiriv tegur. Nimelt võeti kogu kontsert algusest lõpuni kolme kaameraga linti ja me istusime esireas. Ma tõesti loodan, et nad mu punaseks nutetud nina ja vesiseid silmi liiga palju kuskil kunagi ei näita!
Tagaisteel isegi juurdlesin selle üle väheke, et natuke piinlik on sedasi avalikult pisardada, samas aga kui ma teadlikult hoiduksin laulude sisse minemisest, siis ma ju ei saaks sellist elamust (no ja pisarakanal jääks ka puhastamata). Imre arvas ka, et kui ikka pisar tuleb, siis pole lihtsalt midagi parata ja tema ainult naerab – ju siis ei tee ma talle sellega kuigi suurt häbi :D.
Kuna ma sinutorust ühtki sellist head lindistust ei leidnud, kus Luisa ja Alen koos laulavad, siis olgu kuulamiseks siin Luisa ja Lauris Reiniks “Linnamuinasjutt.”
Koju tagasi sõites sai arutatud, et käime ikka liiga vähe sellistel üritustel.
“Unenäopüüdjate” teise plaadi viimane esitluskontsert oli eile, aga sellest juba järgmises postituses…