Elu on lill

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.