Meie hotellis hommikusööki ei pakutud ja hommikust sõime suhteliselt juhuslikult heade arvustuste järgi valitud kohas nimega Casa Catrina.
Soovitan soojalt, kui Joliet’ti satute, sest see näeb eriline välja ja kohe lauda istudes serveeritakse külalistele tervituseks vesi ja terava kastmega nachod.
Me tellisime erinevad praetud munaga hommikusöögid ning kuna portsud olid hiiglaslikud, siis pakkisime pool endale õhtusöögiks karbiga kaasa. Selle koha jaoks “tavalist kohvi” (sellist, kus sees on kaneel ja vist mingi vürtsikas asi veel) pakuti korralikust kruusist, mida täideti lisatasu nõudmata.
Pärast seda toredat elamust tuiasime toidukoomas mööda Joliet linna ringi ja avastasime, et tegemist on legendaarse Route 66 teele jääva linnaga.
Route 66 saab tänavu 100 aastaseks ja kuigi praeguseks on värskemad kiirteed ta logistilises mõttes ajaloohämarusse tõuganud, siis kohalikus kultuuris paistab tee omavat siiski suurt tähtsust. Tänavatel on “Historic Route 66” sildid ja skulptuurid; äärelinnas Route 66 park, mida homme teel Chicagosse võib-olla ka külastada kavatseme.
Hiljem tegime pikema jalutuskäigu läbi linna Joliet rauatehase varemete juurde. Ega seal midagi väga vaadata ei olnud, aga jalutamisest rõõmu tundvale inimesele on uues kohas sammude tegemine juba rõõm iseeneses.
Jalutustee äärde paigutatud infotahvlid olid hämmastavalt kaasahaaravad, tuues pildi tehasetööliste karmist tööst ja elust vägagi elavalt silme ette.
Huvitavaid fakte leidsime ka, näiteks seda, et ameeriklaste ja võõrtööliste palgavahe võis olla lausa kümnekordne!
Imre jaoks oli kõige huvitavam tahvel, kus toodi välja, kui kaua oli vaja erinevate toiduainete ostmiseks tööd teha. Näiteks tosina muna ostmiseks pidi ameeriklane töötama 18 minutit. Hakkasime arvutama, mis see tunnipalk siis praeguses rahas olla võiks. Kuna munad on poes väga erineva hinnaga, siis võtsime aluseks tänapäeva mahemunad, sest suurfarmide odavmunad vast 100 aastat tagasi veel teema ei olnud?
(Ujusime mõtetega korraks kaugemale ka ja saime aru, kui keeruline on erinevate ajastute võrdlemine ja järelduste tegemine. Võtame näiteks Eesti ja ananassi. Kui 200 aastat tagasi oleks Eesti talupoeg tahtnud ananassi osta, siis ilmselt oleks ta pidanud selleks töötama mitu kuud, sest nii eksootilise vilja kasutamiskõlbulikuna Eestisse toomine oli keeruline ja kallis protsess. Praegu saab isegi miinimumpalgaga ananassi osta paaritunnise töö eest. Ometigi oleks sellest vale järeldada, et Eesti talupojad said 100x vähem palka, kui tänapäeva miinimumpalgaga töötajad, sest tegelikkuses on ananassi hind Eestis lihtsalt ülidrastiliselt langenud).
Tulles tagasi ameeriklasest rauatehasetöölise palga juurde aastal 1937, siis munades mõõdetuna võis nende palk olla umbkaudu 20 eurot tunnis. Mis ju täitsa talutav; samas madalaima palgaga belglastel oli see natuke üle 2 euro…
Kodu poole kõmpides möödusime Rialto ajaloolisest teatrist (millel täitus samuti tänavu 100 aastat), kus õhtul kell 19 näidati filmi “Die hard”! Mine võta kinni, kas varajaste jõulude puhul või mis teema oli. Mõtlesime isegi minna, peamiselt uhke teatrihoone arhitektuurilise ilu pärast, aga õhtuks sai laiskus võitu ja otsustasime lihtsalt hotellis puhata. Vaja ju asjad pakkida, söögivarud nahka panna, Imrel veel paar “Tiigripiima” kapis külmetamas.
Mingil poolromantilisel põhjusel või lihtsalt seetõttu, et meile üldse ei meeldi kiirteedel rekkadega võidu sõita ja aega meil homme enne lendu on, otsustasime, et lähme Chicagosse homme peamiselt mööda sedasama kuulsat “Route 66” teed.
Tutvumine Chicagoga jäi meil sel reisil tegelikult selle esimese Tallinn-Helsingi lennu tühistamise tõttu põgusaks, aga pole sugugi võimatu, et me jõuame veel selles elus siiakanti tagasi. Kõik muu on olnud piisavalt põnev ja kuskilt suurlinna jaoks päevi näpistada ikkagi ei raatsinud.
Kairiti lemmikuteks Jolietis on lisaks Casa Catrina söögikohale aga ikkagi ülestõstetavad sillad. Täna käisime ka neid lähemalt uurimas.
