Elu on lill - Part 14

Aasta esimese nädala pildid

Uue aasta lubadustega läks nii nagu ikka! Seisuga 6.01 olen nii mõndagi murdnud – no tegelikult küll peamiselt ainult ühte – seda kaalulangetamise oma, aga seda see-eest kohe mitmes punktis ja TEISED ON SÜÜDI!

Näiteks tõid Kristi ja Anti 1. jaanuaril meile uusaastaööl söömata jäänud torti ja kallis Liina Ameerikamaalt ligi kilose koti pisikesi šokolaade, lisaks olid igasugused päkapikud ja muud tegelased kingituste hulka isevalmistatud maiustusi puisatnud ning pühadega oli enesel nii suur veiniharjumus tekkinud, et võõrutamine vajas hädasti seda tubliduse lainele häälestamise lisanädalat. Samas liikumise eest hoolitses ilmataat küll kenasti ning 1. jaanuaril alanud õhkõrnast lumesajust on tänaseks kasvanud päris kena ja kohev lumevaip, mida siis juba mitu korda on tulnud tänavalt ära lükata.

4. jaanuaril käisime Imre ja Liinaga Viru rabas loodust nautimas ja kuigi pildistamise seisukohast jõudsime sinna veidi liiga hilja (ootasime hommikust saadik, et kraadid tõuseksid -16 pealt veidi kõrgemale, mida muide ei juhtunud) ning taevas oli üsna üleliia pilves, siis rahu ja talve nautimise mõttes olid seal vaid üksikud inimesed ning imeilusad teed ja puud. Preemiaks tunniajalise külmetamise eest (minul tegelikult külm ei olnud, aga kaaslastel polnud paraku nii häid matkasaapaid) saime napilt enne äratulekut tornist pilvede vahelt ka natuke loojanguroosat taevast näha.

5. jaanuaril tegime õega aia taga lumes kiire fotosessiooni – tal oli lihtsalt aeg oma profiilipilti kaasajastada. Saime 20 minutiga mitu täitsa ilusat pilti. Näiteks:

Pärast seda käis mul veel mingi klõps peas, millest tulenevlt tegin külmi ja kuumi kaardipilte.

Samal õhtul tuli mul meelde, et Kaidi ja Tampsu detsembrikuus tehtud stuudiopidid on mul ikka veel töötlemata ja sama soojaga vaatasin siis need ka üle. Sealt tuli ka veel nii mõnigi armas jäädvustus välja, no näiteks sellised:

Täna tegin ka natuke kaardipilte, aga pole veel arvutis uurinud, et mis neist täpselt välja tuli.

Selle asemel näitan hoopis teistmoodi fotosaaki. Nimelt võttis Tirul mu täna kaasa Nikoni tootetutvustustamise üritusele, kus sain vaadata ja kuulata, miks oleks eriti hea omada Nikon D5 kaamerat (hind ca 7300) ning muid uudistooteid, mille peale mu rahakott hetkel eriti ei hakka. Lisaks aga nägin lähedalt päris palju minust oluliselt nimekamaid fotograafe, kellest näiteks Sven Zacekiga sain isegi pisut lobiseda. Lisaks sain kinnituse, et lähen koos paari-kolme klassikaaslasega vabatahtlikuks abiliseks Nikoni I AM Photographer 2016 festivalile.

Ürituse esemeline saak:

Ahsoo, sellega seoses tuleb meelde, et mul on veel kelkimata, et eelmise aasta viimasel päeval sain kätte FB-s loosiga võidetud Remo Savisaare kalendri. Siinkohal olgu avaldatud tänu ka Ingale, kes selle mulle Tartust Tallinna toimetas!

Aasta on alanud fotolainel ja mulle tundub, et fotograafia ongi minu selle aasta märksõnaks.

Kes tahab mind fotograafina palgata? Kirjutage või helistage! Oma fotolehekülje tegemine koos näidiste ja hinnakirjaga on mul selle aasta plaanis küll, aga pigem järgmises pooles, sest tahan selleks enne veel palju rohkem häid ja huvitavaid pilte koguda. Seni vaadake aeg-ajalt siia ja mu FB seinale.

Lumemaailma projekt

Kui olime ära otsustanud, et kuigi aastavahetuse veedame lastega kodus, siis enne seda käime ikka sõprade juurest ka läbi, mõtlesin hoolega, mille omapoolsega nende söögilauda täiendada, ning tekkis suurepärane võimalus netist juba novembris leitud lennukat ideed proovida. Imre lisas omalt poolt kartulisalati ja olimegi kahe päeva ja paari tunniga valmis!

Olgu kohe alguses öeldud, et minu versioon lumamaailmadest tuli välja oluliselt kodukootum, kui www.sugarhero.com lehel nähtud piltide järgi loota võis ning esimene katsetus läks sootuks luhta. Siiski arvan, et järgmistel kordadel ja õigete vahenditega on tegelikult võimalik ka tõepoolest selliseid pildilolevaid asju oma kätega valmis teha:

Aga järgnevalt siis minu ettevõtmine koos pilidmaterjaliga.

Kõigepealt tuli teha želeepallid. Selleks soovitati võtta väikesed õhupall-veepommid, aga loomulikult polnud keset talve selliseid väiksemaid õhupalle kuskilt võtta ja tuli leppida tavalistega.

Puhusin siis pallidesse ainult vähekene õhku, et õige suurus oleks, aga sellest tekkis omapärane probleem, et pallikesed tulid mitte ümmargused, vaid ninadega. Need, mis pildil näha, läksid kõik nässu, muide.

Terve ööpäev tuli oodata, et selguks tõsiasi: olin želatiiniga koonerdanud ning õhupalle tühjendades sai ka želatiinipallist endast katkise kortsus kondoomi moodi asja osa.

Järgmiste pallidega olin želatiini osas ülilahke, maitseks lisasin veel natuke brändit ja suhkrut (juhuks, kui keegi tõesti neid sööma hakkab) ning sain vastutasuks kolm enam-vähem kõlblikku lumemaailma kupilt kätte.

Maailma alla tuli valmistada kõige tavalisemad muffinid – ei mingit probleemi:

Vastavalt fantaasiale ja oskustele oli vaja lisaks kohupiimast ning valgest šokolaadist kreemile ehk lumevaibale ja kookoshelvestest lumehelvestele ka veidi põnevamaid dekoratsioone. Tegin selleks martsipanist kuusekesed ja kaunistasin need nonparellidega:

Tähelepanelik lugeja märkas, et kasutuskõlblikke kupleid oli mul ainult kolm, seega sai tehtud otsus, et kupliga lumekerad saavad ainult võõrustajad Anti ning Kristi. Teistele jäid lihtsalt martsipanikuuskedega muffinid.

Vot selline projekt see siis oligi. Kolmanda kupliga kera viisin aastalõpu puhul õele.

Seltskond, kelle nimel see mässamine ette sai võetud, on aga selline (ja väga kallis):

Mururohelise jõulumeeleolu võimalikkusest

Sel aastal peeti meie juures kõik suguvõsa kaks jõulupidu: emapoolsete (+Kaidi abikaasa venna pere ja ema ning Imre ema) sugulaste omal osales 24 inimest, isapoolsete õdede-venna ning nende kaaslaste peol 19 – meie elutuba mahutab palju häid inimesi!

Kokkutassitud toitude abiga võtsin 2,5 kg juurde, seega dieet enne pühi kulus marjaks ära, muidu ei mahuks vist enam riietesse äragi. Kingituste osas olime sel aastal eelmistest väheke mõistlikumad ning esimesel peol kulus kinkide laulude ja luuletustega lunastamiseks umbes kaks tundi ning teisel veidi üle tunni (täismahus kontserdid, ma ütleks!).

Minu enda tehtud kingituste hulgas oli vaid üks käsitööese (kaelussall Tambetile), seda numbrit tahaks järgmisel aastal jälle suuremaks muuta. Samas aga tegin sugulastele vähemalt viis oma fotodega kalendrit ning nende vaatamisest tunti suurt rõõmu juba pidude ajal ning küllap soojendavad need südant uuesti igal kuul! Mõnele perele jäi kalender tegemata, sest pildivalik nendest oli liiga väike. Ka selle probleemi ees ei kavatse ma järgmisel aastal uuesti seista, mistõttu sai juba jõulude ajal meeletult palju pilte tehtud. Siinkohal tänud Elarile, kes isapoolsete peol suurema osa pildistamisest vabatahtlikult enda peale võttis (nii sain muide ka ise paljudele piltidele)!

Kingitusi reastada ei ole ilus ja rõõmu tundsin ausõna kõigist (eriti isetehtudest: küünlad, hoidised, maiustused), aga eraldi tahaks välja tuua sellise laheda pildi, kus üheks modelliks olen ma ka ise. Julgete pakkuda, kes on kes?

Sel sügisel läksin kooli ning sealt sain ma oma ellu veel terve klassitäie toredaid inimesi. See on kohati lausa uskumatu, kui siirad ja soojad need noored inimesed on! Ja kuna ma nii väga tahtsin neid Imrele näidata, siis korraldasin poolaasta lõpus enda juures veel ka ühe jõuluteemalise klassiõhtu. Kahjuks sai sellel osaleda vaid väike osa klassikaaslastest, aga see-eest olid kohal lausa mõlemad õpetajad!

Mu elus on olnud õnne ning olen ka ise teinud mõningaid väga häid valikuid. Sugulasi teatavasti valida ei saa, aga õnne abil sündisin just sellesse seltskonda, kuhu hiljem tuli veel erinevate valikute ja sündidega järjest rohkem toredaid inimesi.

Sõbrad on meil aga just omavalitud ja see valik on mul olnud samuti juba lapsest saadik suurepärane! Ilona ja Lauriga “jõulutamisest” sai räägitud eelmises postituses ning eile käisime külas Kaijal ja Mareckil, kelle perre lisandus aasta lõpus kolmas laps. Nüüd oleme siis kooliagsetest suurtest sõbrannadest kolmekesi – Annika, Kaija ja mina – kõik ka kolmelapselised! Oma pere lapsi pole ma suutnud pildile sel talvel veel meelitada (no äkki aastavahetusel teevad mulle seda rõõmu ja on nõus), aga need teised kooslused on sellised:

Kõik need mõnusad, pikad ja pimedad õhtud ilusate, heade ja soojade inimestega – see ongi see, mis tekitab õige jõulutunde ka lume puudumisel! Ilusat aastalõppu kõigile kallitele!

“Kurnjäu” kõigile ka meie pere kasside poolt, kes suudavad mõned minutid ilma sisisemata mõnikord ka juba alla meetri kaugusel veeta. Sõprusest nende kiisude vahel siiski rääkida ei saa ning selle sõlmimine paistab olema pigem alles järgmise aasta teema.

Kaks päeva vaheajani

Oh kui palju asju on vahepeal olnud ja tehtud!

Neljapäeval oli koolis kuidagi lühem päev, muidugi oleks võinud jääda kauemaks ning teha Tiruli ainesse mõned paremad etüüdid või minna linna peale jõulumeeleolu pildistama, aga mul tuli hoopis selline tuhin peale, et ostaks jõulukingid ära, kuni poeuksest veel sisse mahub! Rääkisin kodus Imrele augu pähe, panime ilusti paberile kirja, kellele meil veel kinki pole ning mida neile vaadata võiks ning suundusime Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. Meie suureks imestuseks mahtus auto parklasse ning ka poodides sees oli liikumisruumi – ju pole see jõuluhullus ikka nii suur, kui räägitakse, või siis polnud see neljapäeval veel alanud…

No igatahes, kolme tunniga suutsime soetada kõik puuduolevad kingitused ning kõhud täis süüa. Kodus pakkisin kohe kõik ära ka – koristamine jäi järgmiseks päevaks ning sai Imre abiga tehtud.

Reedel oli Imrel koosolek ning ma läksin temaga linna kaasa, et käia ära Lianni lõngapoes, et mulle sünnipäevaks kingitud kinkekaardid ära kasutada ning koolist sinna ununenud laadija tuua. Ostsin suure hunniku lõnga Aneti kleidi jaoks ning kolm beebilõngatokki peamiselt õepojale mõeldes. Kleiti pole veel alustanud, Tampsule on pisike kingitus valmis.

Reede õhtuks oli meil juba plaanitud esimene jõuluistumine kallite lähedaste sõpradega (algselt pidid lisaks Laurile ja Ilonale ka Klamber ja Lenka tulema, aga neil oli kahjuks liiga palju tööd). Asenduskülalistena astusid läbi ning pistsid Klambritele varutud toidu nahka naabrid Kaidi, Tamps ja Karpa.

Hiljem, neljakesi jäädes jagasime kingitusi ning, päris ausalt, lugesime luuletusi ja laulsime laule ka.

“Millal viimati …” mängu võitis seekord Imre ja kuna meil kuuske veel polnud, siis ehtisime kassi ära.

Kuna jutt juba kassi peale läks, siis samal teemal jätkan ka…

Plaanisime juba pikka aega oma kassile seltsilise tuua, et tal oleks keegi, kellega igavuse peletamiseks mängida ja oma kassiasju ajada, aga natuke ikka kahtlesime ka, et äkki võtame kogemata sellise, kellega nad hoopis kaklema hakkavad.

Kasside varjupaigad ja hoiukodud on aga kassidest pungil ning meil vähemalt ühe lisakassi jaoks ju ruumi küll, nii sai jõulumeeleolus otsustatud, et pakume siiski nüüd kohe veel ühele kiisule kodu. Laupäeval läksime siis Imre ja Anetiga Tallinna loomade hoiupaika ning tõime sealt endale kassi, kes meie vastu kõige rohkem huvi tundis ning paitamist lausa nõudma asus. Lisaks sellele, et ta meile ise sõbraks kippus, oli ta veel väga ilus ka, aga hoopis teistsugune, kui meie senised kassid. Nii on meil nüüd lisaks Nässule kodus ka pikakarvaline Kessu. FB-s on neil isegi oma fotoalbum. Mingit sõprust aga veel küll arenenud ei ole: üks on peidus ja teine sisiseb.

Esimene selle hooaja piparkoogitegu toimus laupäeval ning kuuse plaanime tuppa tuua homme. Kui nüüd kuskilt lund saaks, siis oleks jõulumeeleolu täiuslik! Kaidi rääkis, et tema on üllatusega avastanud, et lumi polegi nii oluline jõuluelement nagu ta varem arvanud oli, aga minu jaoks ikka on. Olen olnud korra aastavahetuse ajal Austraalias ning korra napilt enne jõule St. Kittsil – minu jaoks see suvejõul on ikka üks imelik asi ning sügisjõulud on veelgi veidramad.

Täna oli Vello sünnipäevapidu, kinkisime talle digitaalse fotoraami ja mälupulga, kus peal pildid ema ja Vello fotosessioonist Kadriorus ning natuke erinevaid perepilte. Koos oli suurem osa seltskonnast, kes jõuluõhtul meie juurde pittu tulevad, seega jagasime jõululaua ülesandeid, lobisesime niisama ning sõime ema valmistatud suurepäraseid toite. Mu dieedipidamine kaks kuud enne jõule oli ikka julmalt vajalik, sest muidu oleksin juba tänasega kõikidest kleitidest välja kasvanud.

Muide, sain hiljuti õelt loa, et tohin parimaid palasid meie fotosessioonidest ka blogilugejatega jagada ning nii tahan ma teile täna näidata minu enda arvates parimat pilti, mis mul on õnnestunud oma senise elu jooksul ema-lapse fotode kategoorias teha. Siin nad on, mu särasilmsed supermodellid!

Elina ainete portfoolio sai valmis!

Kui ma augusti viimasel päeval koolis käima hakkasin, siis oli mul suur plaan, et iga nädala lõpus korrastan ära nädala jooksul tehtud fotod ja teen blogipostituse selle kohta, mida ma vahepeal õppinud olen, et siis on hiljem ka endal huvitav vaadata, et kuidas arenesin.

Elu teeb oma korrektuurid ja no kui umbes korra nädalas postituse veel ehk tegingi, siis kõikide nädalapiltide korrastamine ning nädala jooksul õpitu ülevaatamine osutus hiljemalt 4. nädalal liiga raskeks ülesaandeks.

Laupäeval finaaliga lõppenud naisteliiga neelas ka hunniku aega ning lisaks olen vahepeal üksjagu pildistanud, aga nendest räägin ehk lähemalt mõnes tulevases postituses.

Niisiis polnud mul poolaasta lõputöödeks sugugi kõik tehtud ning Elina ainete kokkuvõtte koostamiseks kulus nüüd viimasel nädalal julgelt kaks ööd ning tunnikesi siit-sealt peale ka. Ei ole tipptasemel ja nii super, kui ma oleks tahtnud, aga arvestuse saan eeldatavalt ikka kätte ja loodetavasti mitte ainult ilusate silmade eest!

Pärast seda suurt töövõitu, lubasin endale puhkuse ning käisime Imrega Solarise Apollo kinos minu naisteliiga eelvoorus võidetud kinokaarti kasutamas: vaatasime malefilmi “Etturi ohverdus”. Imre, kes oli Fischerist näinud dokumentaalfilmi, ei saanud liiga suurt elamust, aga mulle, kes ma teadsin umbes täpselt seda, et kunagi oli USAs sellise nimega kuulus maletaja, meeldis see film väga. Vaimse tervise probleemid ning selle habras tasakaal on mind alati huvitanud/hirmutanud ning selle üle mõtisklemiseks annab film alust küllaga. Kahjuks ma ei tea, kui palju oli tegemist tõsieluga ja kui palju oli kunstilist liialdust, ning ilmselt ei viitsi seda ka detailideni uurima hakata, kuid jutustamist oli Imrega pärast piisavalt. Tegelkult lugesin just nüüd tunnikese male ajalugu 😀

Nüüd lähen laen Elina kausta veel oma viimased pildid üles ja homme pärast kooli tegelen Tiruli ainete fotokaustaga, mis peab valmis olema neljapäevaks. Poolaasta lõpp kihutab siiapoole!

Mõni päev on pikem kui teine

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletud ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Tere, kallis jõuluvana!

Olen terve aasta päris tubli olnud ja nii mõnegi asjaga hästi hakkama saanud, seetõttu kahtlustan, et Sul on põhjust minu vastu päris lahke olla. Tahaksin Sulle siin viimasel hetkel veel ainult mõnda asja meelde tuletada ja südamele panna:

palun ära kingi mulle nipsasjakesi, sest mul lihtsalt ei ole nende jaoks ruumi, nad ajavad mu kodu sassi ja nende tootmine kahjustab meie planeeti;
palun ära kingi mulle ja mu lastele plastmassi, sest meil on seda kahjuks kodus juba liiga palju ning selle juurdetootmine on kohutavalt keskkonnavaenulik;
palun ära kingi mulle kinkekaarte, sest oma sisult on tegemist ümbertrükitud rahaga, aga mina ei taha ettekirjutatud poodides käia, jätan need kaardid kogemata kasutamata ning seega läheb see raha sageli lihtsalt kaotsi;
palun ära kingi mulle raamatuid, mu raamaturiiul on täis, üliharva loen ma mõnda raamatut kaks või enam korda, olen enda jaoks avastanud raamatukogu ja leian, et keskkonnale tuleb kasuks, kui ühte eksemplari loevadki võimalikult paljud inimesed;
palun ära telli mulle netikataloogidest kolmandate riikide imeodavat toodangut, sest küllap Sa tead, kuidas ja kelle arvelt see hind on saadud;
palun ära osta mu kingituse pakkimiseks uut kinkekotti või läikivat paberit, eelmise aasta omad või vanad ajalehed sobivad suurepäraselt.

Pärast neid manitsusi võib Sulle tunduda, et Sa ei oska mulle kohe mitte midagi tuua, aga Sa ei pea muretsema, sest kohe ma ütlen, mis mulle meeldiks. Üldiselt oleks mul väga hea meel ärakuluvate ja ärasöödavate asjade üle, mille hulka kuuluvad näiteks küünlad, lõhnavad šampoonid, tualettveed, koorimiskreemid ja muu kosmeetika, teatripiletid, omatehtud käsitöö, isetehtud maiustused, moos, marineeritud seened või kasvõi sink ja juust, samuti võid mulle kirjutada laulu või luuletuse.

Aga kõige tähtsam on, et saadaksid mu juurde lähedasi ja kalleid inimesi, kellega koos segamatult ja kiirustamata aega veeta, süüa, juua, mängida, laulda, tantsida, luuletusi lugeda, maailma asjadest rääkida ja LIHTSALT OLLA!

P.S. Kui võimalik, räägi ilmataadiga selle lume asjus, uhke oleks ikka saaniga tulla!

Toote- ja toidupildid ning Teeviit

Nüüd siis sellest, miks meil see koolivärk ikka nii lahe on.

Neljapäeval käisime poole päeva ajal Annika ja õpetajaga Stockmanis (ma kahtlustan, et ma polnud sinna üle kahe aasta sattunud ning tean, et mul on kodus täpselt 125 € väärtuses selle kaubanduskeskuse hapuks minemise ohus kinkekaarte, mida mul muidugi kaasas ei olnud).

Ostsime kalamarja (õigemini küll vist sellelaadset toodet) õlut (välja valasime ainult alkoholivaba), küpsiseid ja veel muud nipet-näpet. Pärast siis muidugi pildistasime neid.

Tõepoolest on toodete ja toitude pildistamise juures vaja jälgida teatud detaile, mille peale ise kohe ei tule, aga juhendaja abiga ning kambakesi päid kokku pannes, saab hea tulemuse. Vähemalt mulle endale hirmsasti meeldisid need pildid!

No ja siis edasi. Reedel tegin kodus hunniku muud tööd ning õhtul käisin vennaraasukese sünnipäeval. Seal tegin ma muidugi sugulastest pilte ka ning pärast siis sorteerisin-korrastasin neid poole ööni.

Laupäeval aga osalesin poolsunniviisilise vabatahtlikuna üritusel “Teeviit 2015”, kus aitasin Tallinna Polütehnikumile ja eriti selle fotograafiaõppele tähelepanu tõmmata – tegime soovijatest pildi ja trükkisime selle siis TPT 2016. aasta kalendrile.

Ma polnud seal üritusel kunagi varem käinud. Tegemist on messiga, kus erinevad koolid ja muud noorteorganisatsioonid tutvustavad oma tegemisi ja edasiõppimise võimalusi. Kahju ainult, et see asi nii vähestele noortele huvi pakkus, sest kuigi osalejad olid tähelepanu tõmbamiseks väga palju vaeva näinud ning räägiti ju noortele olulistest (sel kevadel lõpetavate jaoks lausa üliolulistest) asjadest, tundus külalisi olevat häbiväärselt vähe. Omapärane oli vaadata ka neid noori, kes lonkisid vingus näoga mõne minuealise naisterahva seltsis ning nägid välja täpselt sedamoodi, et ema on nad sinna vägisi kaasa vedanud.

Endale oleks seal tegelikult uudistada meeldinud rohkemgi, kui see võimalik oli, aga kuna me algul olime fotograafia omadest Katriniga kahekesi ja õhtupoole mina üksi, siis lihtsalt ei saanud hästi oma nurgakese juurest lahkuda. Aga ikkagi lahe, et kooli kaudu seda üritust tasuta piiluda sain ning tegelikult oli meie “töö” ju lihtne ning tore – need vähesed, kes endale kalendri said, paistsid üsna võlutud, et kalendrikesed nii kiirelt ja kergelt asjatundjate kätes valmis said!

Ainus, mis selle asja juures tegelikult häiris, oli see, et nii palju nädalavahetusele planeeritud muid tarvilikke tegemisi jäi jälle tegemata. Jõulueelne (kaunistused, kingitused, koristamine, käsitöö) ja poolaastalõpuline (ürituste ja isegi pildistamiste laviin, tegemata kooli- ja muud tööd, nägemata filmid, kuulmata kontserdid) ajahäda ründab täiega!

Aga ausõna, homme teen Marje ja ülehomme Elina uurimistööd ära ning jõuan veel kodu ka korda teha ning küünalt põletada – täna lorutasin pilkases pimeduses kojujõudnuna peamiselt arvuti ees.

Päästjate etteaste - tegutsemine avarii korral — Päästjate etteaste – tegutsemine avarii korral

Paari fotosessiooni võrra rikkam jälle

Meil on ikka täiega ägedad koolipäevad!

Aga alustagem algusest ehk umbes sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.

Eelmisel reedel pidasin sünnipäeva. Oli tore, aga samas äärmiselt kiire õhtu. Hakka või arvama, et saingi jube vanaks, et kogu külaliskond kella poole kaheteistkümneks lahkunud oli! Usun, et see oli ajaliselt mu kõige kiiremini peetud sünnipäevapidu alates 15-eluaastast. Aga nagu öeldud, sellegipoolest oli mõnus õhtu ning armas üle pika aja kursakaaslasi ja üle oluliselt vähem pika aja (paar nädalat tagasi pidasime Imre sünnipäeva) teisi sõpru näha ja kallistada!

Pühapäeval võttis klassiõde Katrin mind assistendiks kaasa, et valgustaksin tema poolt pildistatavaid misse ja aitaksin vajadusel muuski. See oli väga omapärane kogemus. Tabasalu Babyback on muidugi iseenesest inspireeriv koht, siuke ameerikalik ja huvitava sisekujundusega, kuid ma ütleks, et ainult üks modellidest oli päriselt teemakohaselt riietatud ning kuna ka pooside ja piltide iseloomu osas ei olnud tellijal konkreetseid soove, siis oli meie olukord alguses üpris keeruline. Valgustus esitas samuti väljakutse (kollased lambid vaheldumisi valgetega ja siis veel lisaks täitsa pimedad kohad), aga õnneks oli Katrin laenanud paar lisavälku ning pimeduse pärast midagi tegemata ei jäänud. Hiljem avaldus aga isevärki probleem, et söögikoht oli liiga populaarne ja meile jäi pildistamiseks ainult üks laud ja välisesiku uksetagune diivan. Vaatamata veel muudele pisiasjadele sai Katrin minu arust mõned täitsa ägedad pildid, mida kahjuks vist ei ole veel kuskil üleval (kui ilmuvad ja märkan, siis jagan linki). Katrini kodulehel võite aga tema stiiliga tutvuda kasvõi kohe: www.katrinviil.com

Lisaks muudele kingitustele, mis sõbrad reedel tõid, ilmnes esmaspäeval veel üks. Olin reedesel koosviibimisel üsna kõvasti oma kooli kiitnud ning edusammudega hoobelnud, nii et Merle soovitas mind koheselt oma sõbrannadele fotograafiks, et ma nende ühise resorani- ja teatriõhtu jäädvustaksin. Olin pikemalt mõtlemata nõus! Sündis minu esimene selline tasustatud fotosessioon, kus ma vähemalt enda teada kedagi isklikult ei tundnud (loomulikult selgus hiljem, et ühe naisega sidus meid siiski juba varasemast ajast see, et lapsed käisid kunagi koos eelkoolis).

Nagu iga sessiooni puhul, ilmnes ka nüüd asju, millega ette arvestada ei osanud. Näiteks selgus, et teadaolevalt nelja naise asemel, oli neid tegelikult kuus, kusjuures üks saabus päris suure hilinemisega ning pildistamise aega nappis kõvasti. Muidu oleks jõudnud vabalt, kuid samal ajal tuli ka toidud tellida ja need nahka panna, et seltskond õigeks ajaks teatrisse jõuaks. Viimased portreed tulid niisiis päris käigu pealt ja ülepeakaela. Ma loodan, et nad ikka jõudsid enne etenduse algust kohale!

Apelsini raudtee nime kandev koht oli päris omapärane ning üksmeelsel nõusolekul läksid taustadena käiku eesruumis eksponeeritud vannitubade näidised. Valguse mõttes oli tegemist jällegi katsumusega, sest neile näidistele olid suunatud päris jõhkrad prožektorid, mis paistsid modellidele silma või tekitasid imelikke varje… Ühegi grupipildiga ma seetõttu päris lõpuni rahule ei jäänudki.

Porteed aga tulid päris huvitavad ning inspireerisid mind kodus kohe arvutisse istuma, et järeltöötlusega mässata (ehkki eritöötlusi esialgses plaanis tegelikult polnud, kruttisin pilte üht ja teistpidi poolde öösse). Üks selle sessiooni isiklikest lemmikutest on see pilt:

Aga nüüd olen ma siin nii pikalt kirjutanud, et sellest postituse esimesena väljahõigatud lausest kirjutan lähemalt hoopis täna öösel või lausa homme.

Püsige lainel! 😉

Mis tegelikult loeb?

Käisime täna meie jaoks täitsa uut sorti üritusel, kuhu meil ehk nagu pealtnäha asja ei olegi – osalesime Kadri Luige ja Margus Vaheri meelelahutuslikul vestlusõhtul “Mis tegelikult loeb?”.

Räägiti kohtamistest, suhetest ja seksist, vaheaegadel pakkus Paul Neitsov suurepärast kitarrimuusikat ning lõpetuseks esitas ka Vaher ise paar laulu.

Kadrist ei teadnud ma enne vist eriti midagi, aga esmapilgul on küll väga sümpaatne, julge ja sõnakas tüdruk! Vaher muidugi võlus täiega, mind ennast ehk enim õhtu viimase lauluga. Aitäh!

Sain esinejalt loa natuke pilti teha ning loodetavasti ma sellega kedagi liiga palju ei seganud.

Meeleolu oli vaba ning mõnusalt naerune. Paar korda läks mõni küsimus natuke tõsisemaks, kuid Vaher tõmbas teema kohe uuesti lõbusaks tagasi – ju polnud seekord plaanis väga süvitsi minna ning hoiti teemat meelega lõbusama poole peal. Ideena tundub, et kunagi hiljem (kui selliseid koosolemisi juba rohkem peetud) võiks nad ehk proovida teema päris vabaks lasta ning vaadata, kuhu see jutt sedamoodi viiks. Seekord tundus, et Vaher tundis end veidigi tõsisemaks kippunud hetkedel veidi ebakindlalt ja juhtis siis väga elegantselt jutuvankri turvaalasse tagasi.

Igatahes, kui nad peaks seda asja kordama, siis julgen sõpradele soovitada küll. Eriti, kui tahate suhtealaseid värskeid mõtteid, läbi huumorikardinate naiste-meeste soovide ja arusaamade üle mõtiskleda ning (kui kohapeal ei julge, siis) pärast koduteel antud teemal arutleda. Asi pole selles, kas te esinejate poolt öelduga nõustute, asi on selles, milliseid mõtteid need teemad teis endis ja teie partneris tekitavad, ning kuidas te neist asjadest omavahel räägite.

Kõigile veel õnnelikumaid suhteid!