Kui olime ära otsustanud, et kuigi aastavahetuse veedame lastega kodus, siis enne seda käime ikka sõprade juurest ka läbi, mõtlesin hoolega, mille omapoolsega nende söögilauda täiendada, ning tekkis suurepärane võimalus netist juba novembris leitud lennukat ideed proovida. Imre lisas omalt poolt kartulisalati ja olimegi kahe päeva ja paari tunniga valmis!
Olgu kohe alguses öeldud, et minu versioon lumamaailmadest tuli välja oluliselt kodukootum, kui www.sugarhero.com lehel nähtud piltide järgi loota võis ning esimene katsetus läks sootuks luhta. Siiski arvan, et järgmistel kordadel ja õigete vahenditega on tegelikult võimalik ka tõepoolest selliseid pildilolevaid asju oma kätega valmis teha:
Aga järgnevalt siis minu ettevõtmine koos pilidmaterjaliga.
Kõigepealt tuli teha želeepallid. Selleks soovitati võtta väikesed õhupall-veepommid, aga loomulikult polnud keset talve selliseid väiksemaid õhupalle kuskilt võtta ja tuli leppida tavalistega.
Puhusin siis pallidesse ainult vähekene õhku, et õige suurus oleks, aga sellest tekkis omapärane probleem, et pallikesed tulid mitte ümmargused, vaid ninadega. Need, mis pildil näha, läksid kõik nässu, muide.
Terve ööpäev tuli oodata, et selguks tõsiasi: olin želatiiniga koonerdanud ning õhupalle tühjendades sai ka želatiinipallist endast katkise kortsus kondoomi moodi asja osa.
Järgmiste pallidega olin želatiini osas ülilahke, maitseks lisasin veel natuke brändit ja suhkrut (juhuks, kui keegi tõesti neid sööma hakkab) ning sain vastutasuks kolm enam-vähem kõlblikku lumemaailma kupilt kätte.
Maailma alla tuli valmistada kõige tavalisemad muffinid – ei mingit probleemi:
Vastavalt fantaasiale ja oskustele oli vaja lisaks kohupiimast ning valgest šokolaadist kreemile ehk lumevaibale ja kookoshelvestest lumehelvestele ka veidi põnevamaid dekoratsioone. Tegin selleks martsipanist kuusekesed ja kaunistasin need nonparellidega:
Tähelepanelik lugeja märkas, et kasutuskõlblikke kupleid oli mul ainult kolm, seega sai tehtud otsus, et kupliga lumekerad saavad ainult võõrustajad Anti ning Kristi. Teistele jäid lihtsalt martsipanikuuskedega muffinid.
Vot selline projekt see siis oligi. Kolmanda kupliga kera viisin aastalõpu puhul õele.
Seltskond, kelle nimel see mässamine ette sai võetud, on aga selline (ja väga kallis):
