Rubriigiarhiiv: Fotograafia

Mul on koolist kõrini!

Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.

Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.

Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.

Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!

Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…

…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.

Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.

Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).

Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!

Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!

*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.

Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.

ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!

Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas  viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!

Töökad ja toredad:

saatejuhid-ja-band-8501

#Laulukarussell2017 –  bänd ja saatejuhid

Iga-aastane postitus kinkekaartide kohta

Mina olen Kairit – vaimselt terve ja igati kaine mõistuse juures! Siin on mul üks summa raha, mida ma saan kasutada ükskõik kus, millal ja mille ostmiseks. Palun andke mulle selle raha asemele üks paber, millega ma saan oste sooritada ainult kindlas kaupluses kindlate asjade ostmiseks ja kuni kindla kuupäevani!

Kui olete terve lõigu läbi lugenud, kas teile tundub, et esimene lause on tõsi?!

Kuna mõistujutust kindlasti kõik mu kallid inimesed aru ei saa (seda tõendavad igal aastal sünnipäevaks ja jõuludeks laekuvad erinevad kinkekaardid), siis kordan oma meie pere sünnipäevakuu alguse puhul mantrat: ÄRGE KINKIGE MEILE TÄHTPÄEVADEKS KINKEKAARTE! Eelmise aasta postitus mittesoovitud ja soovitud kingituste kohta asub siin.

ETV-s oli mul aga täna au pildistada Tarvot – mõned mu kursusekaaslased on täitsa edukad!

terevisioon-5349

 

See pole üldsegi veel kõik

Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.

Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud  tundetasandil vett kuigi hästi.

Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!

Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.

Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!

 

P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.

P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉

malta-5043

 

Nikon 105mm F/1.4E ED

Nikoni esinduses katsetati täna uut objektiivi 105 mm F1,4E ED. Soovitavad nad seda seal portreefotograafidele. Ma ainult natukene kujutasin ette kui väga hästi sobiks see mulle pokkerifotode jaoks. Valgustundlikkus on megahea ja pokeh superpehme. No väga ideaalne oleks… Väikseks miinuseks oskan küll pidada seda, et lahtise ava korrral on fookusala imeväike ning fokusseerimisel tehtud vead joonistuvad välja väga teravalt – eksimisruum praktiliselt puudub. Aga seal, kus tervavus, seal on see tõesti terav!

Ja siis muidugi see kõge suurem puudus ehk see va hind – 2499 eurot! Unistusel pole ilmselt võimalik kuigi kiirelt täituda. Seda enam, et hetkel sihin endale enne veel 24-70mm 2,8 objektiivi.

Samas ikkagi tore, et korragi sain oma kaamerale midagi head ette keerata ning paar klõpsu teha.

105mm F1,4

105mm F1,4

105mm F3,2 (105mm F2,8 Micro)

105mm F3,2 (105mm F2,8 Micro)

Õnnelik, kuigi veidi kurnatud

Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.

Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.

Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.

Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.

Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.

Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.

Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.

Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:

mesi-0863

Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.

Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.

Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!
lastetuba-9999