Oli teistmoodi meelelahutusnädal.
Ma pole kuigi suur püstijalakoomöödia žanri tundja, aga siiski on siin-seal mingid kokkupuuted olnud. Näiteks mõned monotükid on otsapidi seda žanri katnud (Uuspõld, Palmiste, Niinemets jt). Sotsiaalmeedias on mõnikord täitsa toredaid klippe jagatud ja ühel Ismo etendusel käisime ka. Lisaks pildistasin tänu tööle ERR-is “Koomikud ja küsimused” salvestustel.
Kõigele krooniks visati viimasel pokkeriauhindade galal üks Eestis suht nimekas püstijala-koomik täiesti tundmatusse vette, kus ta siis meie silme all põhimõtteliselt … uppus ära.
Selle nädala meelelahutuskava:
N – Gläm Telliskivis HAHA TV “Deidile Sinuga” 3. saate salvestus (Kaspar Kikerpill, Telle Viira, Sander Õigus jt)
R – Cafe Lyon õhtusöök + Kait Kall
L – Ratas & Kohv Elo Selirand “Mata mu süda telemajja” raamatu esitlus
“Deidile Sinuga” oli ootamatult äge. Kohapealne publiku ja tegijate meeleolu, professionaalsed naerutajad, hubane koht, hea söök-jook, lisaks suurepärase vaatega kohad teisel korrusel. Soovitan soojalt!
Kait Kall oleks muidu vast isegi suhteliselt sooja kriitika saanud, aga teised kaks olid meelelahutuslikus mõttes lihtsalt nii palju üle, et Niinemetsa (kes muide täpselt samal ajal EFTA galal säras) iseenesest sümpaatne kursavend jäi lihtsalt maitsva õhtusöögi tapeediks, mis ei rikkunud midagi, aga teenis ära täpselt just selle lühikese aplausi, mis talle kohapeal pakuti.
Elo seljatas kaks eelmist minu jaoks aga täielikult ja kui ma tohiksin rääkida ainult ühest selle nädala elemusest, siis see oleks just Elo raamatuesitlus.
Selge on, et sel üritusel oli muidugi kohe “stardis” üsna korralik eelis, sest see naine (Elo siis) kuulub kindlasti minu isikliku “Eesti 20 kõige insipireerivamat naist” top ülemisse otsa ja ma läksingi sinna sellele kinnitust saama ja muidugi ka paljusid telemaja tuttavaid nägema. Ei pidanud pettuma! Juba uksel kallistasime Anuga ja klaasi toetasime samale lauale Reedaga, keda sain niisiis seal ka isiklikult elutööpreemia puhul õnnitleda. Saalis oligi vast umbes 10 inimest, keda ma otseselt nägu- või nimepidi ei teadnud.
Elo oli võimas, ta pani end kuulama ja naerutas meid seal korralikult läbi. Lihtsalt äge!
Mida ta siis tegi, et ainult ülivõrded? Ta rääkis, laulis, mängis pilli ja rääkis lugusid just niimoodi nagu tema oskab.
Ta juhatab telemajas vägesid kõrvaltvaataja jaoks üsna karmikäeliselt ja valjuhääälselt, oragniseerib kogu aeg midagi uut (sest muidu tal vist hakkaks igav?) ja ta teab asju, sest on seal telemajas kaua olnud ja on muuhulgas väga tähelepanelik jälgija. Ja teda usaldatakse, sest ta teeb ära, mistahes takistused ka teele ei tuleks, ta teeb ära! Kuidas ja kui palju jumala abi selleks vaja on läinud, sellest ta rääkiski.
Isegi mitte kuigi naljakad asjad muutuvad naljakaks, kui neid rääkida tagantjärgi just sedamoodi mahlakalt nagu tema seda teeb.
Ja boonuseks on see, et kes ei olnud kohal, see saab raamatust neid asju lugeda! Ei ole küll nii ehe kui kuulata vaadata otse, aga abiks ikka.
Mul ise tegin praegu selle postituse tegemiseks pausi 125. leheküljel, nüüd lähen käin kõndimas ära ja loen siis edasi. Isegi kui ülejäänud raamat oleks täielik möga, juba olen piisavalt naerda ja mõtiskleda saanud.
EDIT paar päeva hiljem: ülejäänud raamat oli sama hea.