Mõni päev on pikem kui teine

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

DSC_2931Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletuNaisteliigad ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Tere, kallis jõuluvana!

Olen terve aasta päris tubli olnud ja nii mõnegi asjaga hästi hakkama saanud, seetõttu kahtlustan, et Sul on põhjust minu vastu päris lahke olla. Tahaksin Sulle siin viimasel hetkel veel ainult mõnda asja meelde tuletada ja südamele panna:

  • palun ära kingi mulle nipsasjakesi, sest mul lihtsalt ei ole nende jaoks ruumi, nad ajavad mu kodu sassi ja nende tootmine kahjustab meie planeeti;
  • palun ära kingi mulle ja mu lastele plastmassi, sest meil on seda kahjuks kodus juba liiga palju ning selle juurdetootmine on kohutavalt keskkonnavaenulik;
  • palun ära kingi mulle kinkekaarte, sest oma sisult on tegemist ümbertrükitud rahaga, aga mina ei taha ettekirjutatud poodides käia, jätan need kaardid kogemata kasutamata ning seega läheb see raha sageli lihtsalt kaotsi;
  • palun ära kingi mulle raamatuid, mu raamaturiiul on täis, üliharva loen ma mõnda raamatut kaks või enam korda, olen enda jaoks avastanud raamatukogu ja leian, et keskkonnale tuleb kasuks, kui ühte eksemplari loevadki võimalikult paljud inimesed;
  • palun ära telli mulle netikataloogidest kolmandate riikide imeodavat toodangut, sest küllap Sa tead, kuidas ja kelle arvelt see hind on saadud;
  • palun ära osta mu kingituse pakkimiseks uut kinkekotti või läikivat paberit, eelmise aasta omad või vanad ajalehed sobivad suurepäraselt.

Pärast neid manitsusi võib Sulle tunduda, et Sa ei oska mulle kohe mitte midagi tuua, aga Sa ei pea muretsema, sest kohe ma ütlen, mis mulle meeldiks. Üldiselt oleks mul väga hea meel ärakuluvate ja ärasöödavate asjade üle, mille hulka kuuluvad näiteks küünlad, lõhnavad šampoonid, tualettveed, koorimiskreemid ja muu kosmeetika, teatripiletid, omatehtud käsitöö, isetehtud maiustused, moos, marineeritud seened või kasvõi sink ja juust, samuti  võid mulle kirjutada laulu või luuletuse.

Aga kõige tähtsam on, et saadaksid mu juurde lähedasi ja kalleid inimesi, kellega koos segamatult ja kiirustamata aega veeta, süüa, juua, mängida, laulda, tantsida, luuletusi lugeda, maailma asjadest rääkida ja LIHTSALT OLLA!

lumememm

P.S. Kui võimalik, räägi ilmataadiga selle lume asjus, uhke oleks ikka saaniga tulla!

Toote- ja toidupildid ning Teeviit

Nüüd siis sellest, miks meil see koolivärk ikka nii lahe on. toode - kalamari (1 of 1)

Neljapäeval käisime poole päeva ajal Annika ja õpetajaga Stockmanis (ma kahtlustan, et ma polnud sinna üle kahe aasta sattunud ning tean, et mul on kodus täpselt 125 € väärtuses selle kaubanduskeskuse hapuks minemise ohus kinkekaarte, mida mul muidugi kaasas ei olnud).

Ostsime kalamarja (õigemini küll vist sellelaadset toodet) õlut (välja valasime ainult alkoholivaba), küpsiseid ja veel muud nipet-näpet. Pärast siis muidugi pildistasime neid.

Tõepoolest on toodete ja toitude pildistamise juures vaja jälgida teatud detaile, mille peale ise kohe ei tule, aga juhendaja abiga ning kambakesi päid kokku pannes, saab hea tulemuse. Vähemalt mulle endale hirmsasti meeldisid need pildid!

õlu (1 of 1)

No ja siis edasi. Reedel tegin kodus hunniku muud tööd ning õhtul käisin vennaraasukese sünnipäeval. Seal tegin ma muidugi sugulastest pilte ka ning pärast siis sorteerisin-korrastasin neid poole ööni.

Laupäeval aga osalesin poolsunniviisilise vabatahtlikuna üritusel “Teeviit 2015”, kus aitasin Tallinna Polütehnikumile ja eriti selle fotograafiaõppele tähelepanu tõmmata – tegime soovijatest pildi ja trükkisime selle siis TPT 2016. aasta kalendrile.

Teeviit (1 of 1)

Ma polnud seal üritusel kunagi varem käinud. Tegemist on messiga, kus erinevad koolid ja muud noorteorganisatsioonid tutvustavad oma tegemisi ja edasiõppimise võimalusi. Kahju ainult, et see asi nii vähestele noortele huvi pakkus, sest kuigi osalejad olid tähelepanu tõmbamiseks väga palju vaeva näinud ning räägiti ju noortele olulistest (sel kevadel lõpetavate jaoks lausa üliolulistest) asjadest, tundus külalisi olevat häbiväärselt vähe.   Omapärane oli vaadata ka neid noori, kes lonkisid vingus näoga mõne minuealise naisterahva seltsis ning nägid välja täpselt sedamoodi, et ema on nad sinna vägisi kaasa vedanud.

Endale oleks seal tegelikult uudistada meeldinud rohkemgi, kui see võimalik oli, aga kuna me algul olime fotograafia omadest Katriniga kahekesi ja õhtupoole mina üksi, siis lihtsalt ei saanud hästi oma nurgakese juurest lahkuda. Aga ikkagi lahe, et kooli kaudu seda üritust tasuta piiluda sain ning tegelikult oli meie “töö” ju lihtne ning tore – need vähesed, kes endale kalendri said, paistsid üsna võlutud, et kalendrikesed nii kiirelt ja kergelt asjatundjate kätes valmis said!

Ainus, mis selle asja juures tegelikult häiris, oli see, et nii palju nädalavahetusele planeeritud muid tarvilikke tegemisi jäi jälle tegemata. Jõulueelne (kaunistused, kingitused, koristamine, käsitöö) ja poolaastalõpuline (ürituste ja isegi pildistamiste laviin, tegemata kooli- ja muud tööd, nägemata filmid, kuulmata kontserdid) ajahäda ründab täiega!

Aga ausõna, homme teen Marje ja ülehomme Elina uurimistööd ära ning jõuan veel kodu ka korda teha ning küünalt põletada – täna lorutasin pilkases pimeduses kojujõudnuna peamiselt arvuti ees.

Päästjate etteaste - tegutsemine avarii korral
Päästjate etteaste – tegutsemine avarii korral

 

 

Paari fotosessiooni võrra rikkam jälle

Meil on ikka täiega ägedad koolipäevad!

Aga alustagem algusest ehk umbes sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.

Eelmisel reedel pidasin sünnipäeva. Oli tore, aga samas äärmiselt kiire õhtu. Hakka või arvama, et saingi jube vanaks, et kogu külaliskond kella poole kaheteistkümneks lahkunud oli! Usun, et see oli ajaliselt mu kõige kiiremini peetud sünnipäevapidu alates 15-eluaastast. Aga nagu öeldud, sellegipoolest oli mõnus õhtu ning armas üle pika aja kursakaaslasi ja üle oluliselt vähem pika aja (paar nädalat tagasi pidasime Imre sünnipäeva) teisi sõpru näha ja kallistada!

DSC_2084

Pühapäeval võttis klassiõde Katrin mind assistendiks kaasa, et valgustaksin tema poolt pildistatavaid misse ja aitaksin vajadusel muuski. See oli väga omapärane kogemus.  Tabasalu Babyback on muidugi iseenesest inspireeriv koht, siuke ameerikalik ja huvitava sisekujundusega, kuid ma ütleks, et ainult üks modellidest oli päriselt teemakohaselt riietatud ning kuna ka pooside ja piltide iseloomu osas ei olnud tellijal konkreetseid soove, siis oli meie olukord alguses üpris keeruline. Valgustus esitas samuti väljakutse (kollased lambid vaheldumisi valgetega ja siis veel lisaks täitsa pimedad kohad), aga õnneks oli Katrin laenanud paar lisavälku ning pimeduse pärast midagi tegemata ei jäänud. Hiljem avaldus aga isevärki probleem, et söögikoht oli liiga populaarne ja meile jäi pildistamiseks ainult üks laud ja välisesiku uksetagune diivan. Vaatamata veel muudele pisiasjadele sai Katrin minu arust mõned täitsa ägedad pildid, mida kahjuks vist ei ole veel kuskil üleval (kui ilmuvad ja märkan, siis jagan linki). Katrini kodulehel võite aga tema stiiliga tutvuda kasvõi kohe: www.katrinviil.com

Lisaks muudele kingitustele, mis sõbrad reedel tõid, ilmnes esmaspäeval veel üks. Olin reedesel koosviibimisel üsna kõvasti oma kooli kiitnud ning edusammudega hoobelnud, nii et Merle soovitas mind koheselt oma sõbrannadele fotograafiks, et ma nende ühise resorani- ja teatriõhtu jäädvustaksin. Olin pikemalt mõtlemata nõus! Sündis minu esimene selline tasustatud fotosessioon, kus ma vähemalt enda teada kedagi isklikult ei tundnud (loomulikult selgus hiljem, et ühe naisega sidus meid siiski juba varasemast ajast see, et lapsed käisid kunagi koos eelkoolis).

Nagu iga sessiooni puhul, ilmnes ka nüüd asju, millega ette arvestada ei osanud. Näiteks selgus, et teadaolevalt nelja naise asemel, oli neid tegelikult kuus, kusjuures üks saabus päris suure hilinemisega ning pildistamise aega nappis kõvasti. Muidu oleks jõudnud vabalt, kuid samal ajal tuli ka toidud tellida ja need nahka panna, et seltskond õigeks ajaks teatrisse jõuaks. Viimased portreed tulid niisiis päris käigu pealt ja ülepeakaela. Ma loodan, et nad ikka jõudsid enne etenduse algust kohale! apelsin-9

Apelsini raudtee nime kandev koht oli päris omapärane ning üksmeelsel nõusolekul läksid taustadena käiku eesruumis eksponeeritud vannitubade näidised. Valguse mõttes oli tegemist jällegi katsumusega, sest neile näidistele olid suunatud päris jõhkrad prožektorid, mis paistsid modellidele silma või tekitasid imelikke varje… Ühegi grupipildiga ma seetõttu päris lõpuni rahule ei jäänudki.

lisa (4)

Porteed aga tulid päris huvitavad ning inspireerisid mind kodus kohe arvutisse istuma, et järeltöötlusega mässata (ehkki eritöötlusi esialgses plaanis tegelikult polnud, kruttisin pilte üht ja teistpidi poolde öösse). Üks selle sessiooni isiklikest lemmikutest on see pilt:

 

Aga nüüd olen ma siin nii pikalt kirjutanud, et sellest postituse esimesena väljahõigatud lausest kirjutan lähemalt hoopis täna öösel või lausa homme.

Püsige lainel! 😉

Mis tegelikult loeb?

Käisime täna meie jaoks täitsa uut sorti üritusel, kuhu meil ehk nagu pealtnäha asja ei olegi – osalesime Kadri Luige ja Margus Vaheri meelelahutuslikul vestlusõhtul “Mis tegelikult loeb?”.

Räägiti kohtamistest, suhetest ja seksist, vaheaegadel pakkus Paul Neitsov suurepärast kitarrimuusikat ning lõpetuseks esitas ka Vaher ise paar laulu.

Kadrist ei teadnud ma enne vist eriti midagi, aga esmapilgul on küll väga sümpaatne, julge ja sõnakas tüdruk! Vaher muidugi võlus täiega, mind ennast ehk enim õhtu viimase lauluga. Aitäh!

Sain esinejalt loa natuke pilti teha ning loodetavasti ma sellega kedagi liiga palju ei seganud.

luik ja vaher-2

Meeleolu oli vaba ning mõnusalt naerune. Paar korda läks mõni küsimus natuke tõsisemaks, kuid Vaher tõmbas teema kohe uuesti lõbusaks tagasi – ju polnud seekord plaanis väga süvitsi minna ning hoiti teemat meelega lõbusama poole peal. Ideena tundub, et kunagi hiljem (kui selliseid koosolemisi juba rohkem peetud) võiks nad ehk proovida teema päris vabaks lasta ning vaadata, kuhu see jutt sedamoodi viiks. Seekord tundus, et Vaher tundis end veidigi tõsisemaks kippunud hetkedel veidi ebakindlalt ja juhtis siis väga elegantselt jutuvankri turvaalasse tagasi.

Igatahes, kui nad peaks seda asja kordama, siis julgen sõpradele soovitada küll. Eriti, kui tahate suhtealaseid värskeid mõtteid, läbi huumorikardinate naiste-meeste soovide ja arusaamade üle mõtiskleda ning (kui kohapeal ei julge, siis) pärast koduteel antud teemal arutleda. Asi pole selles, kas te esinejate poolt öelduga nõustute, asi on selles, milliseid mõtteid need teemad teis endis ja teie partneris tekitavad, ning kuidas te neist asjadest omavahel räägite.

Kõigile veel õnnelikumaid suhteid!

Pääsküla Gümnaasiumi 30. aastapäev

kooli 30. aastapäev-10Algkoolis käisin Lasnamäel, Tallinna 56. Keskkoolis (hilisem Tondiraba Keskkool, millest on tänaseks järgi vaid tõesti tontlik, tühi ja kasutu ehitis), aga siis kolisime perega Pääskülla. Just samal sügisel avati seal tuliuus Tallinna 61. Keskkool, millest tänaseks on saanud üks hädasti remontivajav, kuid omamoodi armas ja meeletut nostalgiat tekitav Tallinna Pääsküla Gümnaasium – seal õppisin ja möllasin kuni keskkooli lõpuni. Ma polnud ammu koolis sees käinud ja näiteks seinamaalingutest sattusin ikka päris vaimustusse.

30. aastapäeva aktus oli hoogne ja huvitav (tänud tegijatele!), eriti äge oli muidugi vaadata õpetajate rahvatantsu, südame tegi soojaks kogu koolipere poolt ühiselt lauldud kooli hümn (tundus, et sõnad olid tõesti kohe päris kõigil ilusti peas) ning kauni punkti pani ühe vilistlase poolt koolile kingituseks lauldud “On läinud aastad”. Kõned meeldivad mulle harva: praeguse direktrissi Leena Arrase ja kooli fänni Rainer Vakra omad olid õnneks “lühikesed ja löövad”, samas umbes 25 aastat kooli eesotsas olnud Peep Laidvee ilmselt ei olnud ammu nii suure rahvamassi ees kõneleda saanud ja otustas siis viimastel aastatel kogunenud mõtted ja tsitaadid ühe korraga ära kasutada ehk see kõne venis ikka üsna pikaks, aga andis samas muidugi ka paraja nostalgialaksu.

Meie klassist oli kohal kuus vilistlast (mina, Annika, Evelin, Sirli, Virge ja Wilmar). Klassijuhataja ehk “meie teine ema” Maret (Mõistlik) oli klassi stendid oma lendude piltidega täitnud ning tundus, et meie klassi pilte oli nii tema matemeetika klassis kui ka aktusel seinale lastud piltide hulgas julgelt kõige rohkem! Nii armas ikka!

Pääsküla gümnaasiumis

Tore oli ka see, et kohale oli tulnud nii palju juba meie ajal koolis töötanud praeguseid ja endisi õpetajaid – ja uskumatu, et nad veel praegugi meie nimesid mäletavad! Mõned inimesed ikka ei muutugi vanemaks, ikka täpselt sellised nagu siis!

Tantsu me kuuekesi keerutama ei hakanud, lõime sööklas tuttavatega klaasid kokku, tegime fotograafi juures ühispildi, veetisme natuke aega oma klassis ning võtsime ette kooliekskursiooni. Parimaks giidiks tunnistasime üksmeelselt tehnoloogiaõpetuse õpetajad, me polnud ju kooliajal poiste tööõpetuse klassis eriti käinudki ja väga põnev oli seal nüüd koos asjatundjaga ringi vaadata.

Järelpidu, mis oli natuke ka minu sünnipäevapidu, toimus tänu Imrele meil. Kui kohale jõudisme, oli supp kuum ja pidulaud kaetud! Nii tore, et kõik kuus said tulla! Annika võttis kodust veel Tarmo ka kaasa ja see oli väga vajalik, sest nii said meie mehed natuke omavahel suhelda, kuni meie ülejäänud muudkui meenutasime ning kordamööda minu pildialbumeid ja Wilmari fotokaustu vahtisime.

Kõik oli väga kena ja tore, aga lisaks sain kaks ninanips-õppetundi ka fotograafias:

  • tuleb soetada endale lisavälk, sest see kaamera peal olev “näkkutulistaja” EI OLE HEA!
  • kui tahad ise pildile jääda, siis võta kaasa statiiv ja tee aegvõte, või siis pane aparaati kellegi teise kätte usaldades seadistusteks “AUTO”.

Lühidalt,  ca 20 pilti läksid täitsa metsa, sest nende fookus oli täiesti suvalises kohas. Seda viimase näitamist siin võime aga ehk vabandada sellega, et pildi kvaliteedist on ikkagi tähtsam selle emotsioon!

kooli 30. aastapäev-16

Algas perekondlike tähtpäevade aastalõpp

Meie pere aastalõpusagin algab tavaliselt novembris ja nii ka sel aastal.

Imre sünnipäev on 6. novembril – osaliselt sõprade survel ja enamasti Imre äkkitärganud peosoovi alusel sai selleks õhtuks päris suur kamp külalisi kokku kutsutud – oli seal nii pokkerimängijaid kui Imre klassikaaslasi, samuti hüppasid läbi mõned sugulased. Pole vist vaja isegi mainida, et oli väga meeleolukas õhtu, sest nii see meie seltskonnaga ju reeglina ongi.

Impsu sünna FB-0815  Impsu sünna FB-0816 Impsu sünna FB-0869  Impsu sünna FB-0807 Impsu sünna FB-0802Impsu sünna FB-0819 Impsu sünna FB-0800 Impsu sünna FB-0793 Impsu sünna FB-0790 Impsu sünna FB-0781 Impsu sünna FB-0859

Kui see sünnipäev vaevu peetud, alustas 11.11 sündinud Oliver oma trallimistega: 8. novembri õhtul pidas ta seda koos sõpradega kardikeskuses, 11. novembril tähistasime sama sündmust kodus koos minu vanematega ning 15. novembril kutsusime sugulased kõigi meie pere novembrikuu sünnipäevalaste vastuvõtule.

Viimanesünna (8 of 43) pidu oli kuidagi erakordselt toreda meeleoluga. Maja oli lapsi täis, nende hulgas kolm alla aasta vanust inimesehakatist – meie hõimlased on seda Eestimaa iivet ikka üksjagu tõsta üritanud (mõned päris lähedased sugulased jäid isegi kutsumata, sest meie majja lihtsalt poleks nii palju rahvast ära msünna (30 of 43)ahtunud). Kuna meil on aga selles seltskonnas selline poolvaikiv kokkulepe, et lastest me pilte eriti kuhugi üles ei riputa, siis näitan sellest üritusest vaid näksilauda ja ühte ägedat kingitust.

Arvestades meie käsilolevat “juustudieeti” (pikemalt praegu ei seleta) kinkisid isa ja Siiri meile raclette panni, võtsime selle kohe kasutusse ja ema praadis terve õhtu erinevaid juuste. Lisaks oleme seda nüüd pea iga päev tarvitanud ja see tundub väga mõnus tegevus väikesele seltskonnale.

Isa kingitused minule ei piirdunud aga sugugi selle panniga, vaid ma sain endale terve suure kasti tema vanu analoogfotograafia tarvikuid, kus kõige muu kraami otsas oli veel ka fotokas (ma küll pole veel katsetanud, et kas see ka töötab). Fotode ääri saan ma aga nüüd küll ilusti sakiliseks lõigata! Niisiis võtku järjekorda, kes soovib proovida “vanaaegset fotosessiooni”!

Minnes sünnipäevade teemaga edasi olime vahepeal jõudnud Imrega ära kasutada ka minu poolt talle kingina mõeldud Pärnu puhkuse (ostsin teatripiletid ja panin üheks ööks hotelli kinni – sujuvalt pikendasime asja kohapeal kaheks ööks ja kaheks teatrietenduseks). Veetsime eelmise nädalavahetuse Villa Wessetis ning käisime lisaks teatrile ja fotonäitusel – see oli lihtsalt nii vajalik kahekesi-aeg!

Olin küll arvanud, et teen Pärnus muuhulgas ka kõvasti koolitööd (mul on päris mitu “Tiruli etüüdi” veel pildistamata), aga ilm oli sombune ja puud juba lehtedest paljad, niisiis tekkisid vaid mõned pildikesed.

DSC_1336Hotellis harjutas pildistamist mind modellina kasutades hoopis Imre, aga neist kunstiteostest saan näidata vaid ühte esimestest piltidest.

Pärnus nägime ära etendused “Tramm nimega Iha” ning “Midagi tõelist”. Esimene meeldis kohe väga-väga. Kuigi tegemist oli tavapärasest pikema lavateosega, siis kordagi ei tulnud mõtet “kella vaadata”. Samas teise etenduse esimene vaatus pani nii mõnegi korra haigutama, aga õnneks teine vaatus päästis tüki ja võib öelda, et saime ka sealt elamuse kätte. Samas, kui peaks soovitama, siis minge parem ikka seda trammi vaatama!

Fotonäitus “Eesti kaasaegne fotokunst Fred Jüssi, Sven Začek, Karel Kravik, Kaupo KikkasPärnu Uue Kunsti muuseumis oli ka väga hea. Karel Kraviku nime polnud ma küll enne kuulnud ja tema tööd tekitasid ka kõige rohkem tunnet, et mõne koha pealt ei ole pilt sobilik, terviklik või tasakaalus, aga teised olid muidugi väga tuntud tegijad ning ühtki piuksu ka ei tee. Eraldi toon ainult esile Kikkase fotoraamid, mis olid lihtsalt suurepärased: fotod puudest suurtes võimsates puust raamides moodustasid eriti vägeva koosluse!

No nüüd sai ikka päris pikk postitus! Palju õnne meie perre ja minu sünnipäev on ju alles ees – pidurit niipea ei vajuta, sest detsembris on ka hunnik lähedaste tähtpäevi, ning aeglasemaks läheb elu jälle alles jaanuaris.

TPT kutsemeisterlikkuse võistlused

Ma pole jõudnud novembris siia mitte midagi postitada, sest ma lihtsalt olen muudkui õppinud ja katsetanud ning perekondlikke tähtpäevi tähistanud. Nüüd, kodus haigena, proovin siis tagantjärgi lünki täita.

Koolis 5. novembril toimunud kutsemeisterlikkuse võistlustel tuli teemaks “eluliselt vajalik” ning asi seisnes selles, et poole päeva jooksul tuli sel teemal teha pilt ning see kella kolmeks komisjonile esitada. Meie klass osales peaaegu täies koosseisus (noh, see oligi meile tegelikult kohustuslik) ja vähemalt minu arust olid kõigi pildid omamoodi head ja huvitavad.

Ise pildistasin ema ja Vellot rannal, kui näidet lähisuhete vajalikkusest. Kahjuks keerasin töötluse käigus oma pildi veidi pekki – oma arvutis oli nagu täitsa ilus, aga kui suurele ekraanile lasti, siis oil oi-oi-oi kui tuhm ja ilmetu ning ema täiesti Vello varjus. Mõttega olen siiski rahul: “Eluliselt vajalik – keegi Sinu kõrval, kellega koos astudes olete nagu üks.”

kairity leibold FS-15Auhinda ega äramärkimist mu töö ei leidnud (väidetavalt eelkõige puuduste tõttu tehnilise teostuse osas), kaks esikohta jaganud võidutööd tulid Karlilt ja Markuselt.

Vaatamata sellele, et ma ei taha (sest ta oli juba ette nii kindel, et ta selle võistluse kinni paneb), et Markuse töö mulle meeldiks, on see tegelikult kuradi hea. Ei saa aru, mis radu selle poisi mõtted küll liiguvad, aga lõpptulemus on nii vaimukas!

markus mikk
Foto: Markus Mikk – TPT kutsemeisterlikkuse võistluse üks esikoht “eluliselt vajalik”

Mulle endale meeldis oma lihtsuses ja teematabavuses ning meeleolus kõige rohkem tegelikult Kaija töö. Ka Karolini (must leib nii toidu kui ka identiteedi küsimusena) ning Annika (kaitseingel, kes valvab meid kõrgemalt) tööd avaldasid mulle idee osas muljet – mõlemal jäi ilmselt minuga sarnaselt veidi puudu tehnilises teostuses.

Kaija Niiler
Foto: Kaija Niiler TPT kutsemeisterlikkuse võistluse töö “eluliselt vajalik”

Ära märgitud tööd (7 või 8) mulle üldiselt meeldisid küll, aga kui komisjonile midagi ette heita, siis ehk seda, et minu arvates ei pööratud piisavalt tähelepanu teema tabamisele. Olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus võisid kirjutada kuitahes hea kirjandi, aga kui teemat päriselt ei tabanud, siis said “nelja”. Paar eriauhinda saanud tööd vastasid teemale kuidagi oluliselt vähem, kui need, mis tähelepanuta jäid. Eks see ole mõneti arusaadav, et teemat vaid vaevu riivavad tööd paistavad teemasse minevatest paremini välja, sest suurem mass teemakohaseid näivad sarnased, aga milleks see teema siis üldse, kui lõpuks hindame rohkem neid, mis nii hästi pihta ei läinud, sest nende lähenemine oli üllatav?

Iseenesest oli päev väga hariv ja tulemused polegi ju tegelikult nii tähtsad. Päris selgelt oli siin fotograafihakatise enda jaoks olulisim asjas osaleda! Hirmus keeruline on tegelikult ajalistes raamides midagi teemakohast välja mõelda ja siis pead selle edasi andma vaid ühe pildiga! Väga huvitav väljakutse.

Paf Live Marine Cup ja fotoõpilase rõõmud

Jälle üks huvitav koolinädal möödas! Aega napib ja kuigi iga päev varastan uneajast tublisti lisatunde, siis siia kirjutada pole ikkagi jõudnud.

Ma isegi enam vist ei mäleta kõike, mida me vahepeal oleme teinud!

Nädalavahetusel toimus Paf Live Marine Cup ehk väike pokkerikruiis Rootsi ja tagasi. Kohtusime paljude pokkerisõpradega, kellest mitmeid polnud üle mõistuse kaua näinud ja meil oli nendega väga lõbus. Omavahel olles oli täitsa romantiline ja tore veel lisaks. Rootsi pinnal ei läinud me teistega linna peale, vaid magasime kaua ja siis lihtsalt jalutasime paar tunnikest sadama lähedal, tegime sügispilte ning külastasime toidupoodi.

  Rootsis (1 of 1)-4Rootsis (1 of 1)-5Rootsis (1 of 1)-2Rootsis (1 of 1)Rootsis (1 of 1)-3Rootsis (1 of 1)-6

Esmaspäeval sain väikse egolaksu oma kompositsiooni tunnis tehtud ettekande järelkajadest (lisaks õpetajale sain positiivset vastukaja ka kaasõpilastelt), kuigi mulle endale tundus, et ma väheke kiirustasin ja pärast tuli mitu asja meelde, mis täitsa rääkimata jäid või pealiskaudsed olid.  Teemaks oli mul kadreerimine ja see on tegelikult äärmiselt lai ning tähtis asi! Teiste ettekanded olid ka head ja üdse on nii huvitav kuulata-vaadata, kui erinevalt inimesed oma töid tutvustavad või teemasid avavad.

Kolmapäeval laenasin sõbra käest pikaajaliseks kasutamiseks, kuni tagasinõudmise või tüdinemiseni, kaks analoogkaamerat! Veel pole pilti teinud nendega, sest kardetavasti eeldavad nad päevavalgust, aga seni oleme kohtunud vaid pimedas. Homme loodan esimesed klõpsud teha!

fotokad

Seoses TPT 100. sünnipäevaga vahetatakse järgmisel nädalal koolis välja seintel eksponeeritud eelmiste kursuste fotod meie klassi piltide vastu. Sel nädalal käis siis juba esmaspäevast alates agar näitusepiltide valimine ning täna alustati trükkimisega. Minu õnneks juhtus minu pildiga “Peotäis sügist” sedasi, et printerisse läks kogemata käsk teha raamistatud foto, aga kuna nii polnud ette nähtud, trükiti uus ja ma võisin selle “untsuläinud” pildi koju võtta. Kinkisin oma esimese nii suure väljatrükitud foto koos raamiga, mille koduteel ostsin, Imrele.

Hiljem muidugi selgus, et kuigi fotopaberi mõõdud on 29,7 x 42, siis raame müüakse suurusele 30X40. Niisiis jäi pildi alla ning üles üsna tobe valge äär ning meile Imrega tundub, et see on vähem häriv, kui pilti vaadata püstipidi (Anett on täpselt vastupidisel arvamusel).peotäis sügist

Stuudios katsetasime RGB lampe ja tegime värvilisi varje. Lisaks koolitööle aga kasutasin juhust ja taaslõime oma tänase erilise töögrupiga (mina, Karolin, Kaija ja Annika) järgneva lapsepõlvepildi:Annika Kairit Kaija Annika, Kairit, Kaija 2 (1 of 1)Annika, Kairit ja Kaija – pildi tegi Karolin ning järeltöötles Kairit.

Ja sel ajal, kui mina koolis olin, ostis Imre mulle uue kaamera ära!

Tervitused kõigile toredatele inimestele!

Tegus koolipäev ja “Pahupidi”

6:15 üleval ja 8:15 koolipingis. Pärast 12 unetundi polnud see mingi vaev! Tundub, et ma magan viimasel ajal nädalas kordamööda 5-6 ööd suhteliselt või väga vähe ja siis 1-2 ööd hästi pikalt.

Kõigepealt portreefoto ja valgusskeemide teooria ja siis kohe otsa praktika.

Rääkisime maailmakuulsatest portreefotograafidest ja erinevatest portreedest üldse. Elina palus meil nimetada oma lemmikuid ning ausalt öeldes jäime nimedega üsna jänni. Mina ise eelkõige sellepärast, et kuigi ma alati vaatan meeldivate piltide juurest fotagraafi nime, siis meelde jätta suudan neid harva.
Alles kodus taipasin näiteks, et paljude teiste seas jätsime tähelepanuta ühe mu enda lemmiku Kristy Michelli. Kuigi ma ise midagi sellist teinud ei ole ja ausalt öeldes ei tunne hetkel ka otsest soovi tegema hakata, meeldib mulle selliseid pilte vaadata väga. Imetlen niisuguste tööde mahukat ettevalmistust, suurt lavastust, aja- ja energiakulu ning muidugi eelkõige fantaasiat ja loovust, mis sellise pildini viib. Vaadake näiteks Michelli tööd “She’ll Wait For You In The Shadows Of Summer” ja selle sünnilugu! 18-tunnine võttepäev oli jäämäe pisi-pisikene tipp!

Praktikas avastasin oma suureks rõõmuks, et väga heades valgustingimustes on mu Nikon D5000 täitsa nõus pilti tegema ja päris minema teda ikka viskama ei peagi.
Nördima siiski paneb see Nikoni Eesti esinduse võimetus mulle uut kaamerat võimaldada, kuigi mul on D610 juba mitu nädalat lõplikult välja valitud ja täitsa rahuldav hindki kokku lepitud!

Pärastlõunal käisime Otsakoolis pildistamas ja kuna seal stuudios sätitud suurepäraseid valgustingimusi ei võimaldatud, siis saingi jälle paraja portsu udupilte. Parema varustusega oleks kindlasti täitsa vahvaid fotosid saanud! Kuni uue kaamera saabumiseni pole ausalt öeldes põhjust tähtsamaid pilte tegema kippuda.

Nädalavahetusel toimub Paf Marine Cup 2015 ja ma oleks ikka kohe väga kurb, kui ma peaksin laevas ja Rootsis praeguse kaameraga hakkama saama! Aivar ja Rene, viimane aeg on kiirustada mu kaameraga!

Pärast koolipäeva lõppu läksime Imre ja Anetiga kinno. Filmiks sai valitud “Pahupidi” ja tuleb tunnistada, et see meeldis mulle päris hästi. Ma ei mäletagi, millal viimati ilma imeprillideta animatsiooni kinos nägin, aga vahelduseks oli see lausa tore. Kõige naljakam tundus kujutlus sellest (näidati ainult korraks päris lõpus), et mis siis ikkagi toimub kassi peas!

Postitus on ilma piltideta, sest süsteem lihtsalt keeldub täna pilte laadimast!