Algkoolis käisin Lasnamäel, Tallinna 56. Keskkoolis (hilisem Tondiraba Keskkool, millest on tänaseks järgi vaid tõesti tontlik, tühi ja kasutu ehitis), aga siis kolisime perega Pääskülla. Just samal sügisel avati seal tuliuus Tallinna 61. Keskkool, millest tänaseks on saanud üks hädasti remontivajav, kuid omamoodi armas ja meeletut nostalgiat tekitav Tallinna Pääsküla Gümnaasium – seal õppisin ja möllasin kuni keskkooli lõpuni. Ma polnud ammu koolis sees käinud ja näiteks seinamaalingutest sattusin ikka päris vaimustusse.
30. aastapäeva aktus oli hoogne ja huvitav (tänud tegijatele!), eriti äge oli muidugi vaadata õpetajate rahvatantsu, südame tegi soojaks kogu koolipere poolt ühiselt lauldud kooli hümn (tundus, et sõnad olid tõesti kohe päris kõigil ilusti peas) ning kauni punkti pani ühe vilistlase poolt koolile kingituseks lauldud “On läinud aastad”. Kõned meeldivad mulle harva: praeguse direktrissi Leena Arrase ja kooli fänni Rainer Vakra omad olid õnneks “lühikesed ja löövad”, samas umbes 25 aastat kooli eesotsas olnud Peep Laidvee ilmselt ei olnud ammu nii suure rahvamassi ees kõneleda saanud ja otustas siis viimastel aastatel kogunenud mõtted ja tsitaadid ühe korraga ära kasutada ehk see kõne venis ikka üsna pikaks, aga andis samas muidugi ka paraja nostalgialaksu.
Meie klassist oli kohal kuus vilistlast (mina, Annika, Evelin, Sirli, Virge ja Wilmar). Klassijuhataja ehk “meie teine ema” Maret (Mõistlik) oli klassi stendid oma lendude piltidega täitnud ning tundus, et meie klassi pilte oli nii tema matemeetika klassis kui ka aktusel seinale lastud piltide hulgas julgelt kõige rohkem! Nii armas ikka!
Tore oli ka see, et kohale oli tulnud nii palju juba meie ajal koolis töötanud praeguseid ja endisi õpetajaid – ja uskumatu, et nad veel praegugi meie nimesid mäletavad! Mõned inimesed ikka ei muutugi vanemaks, ikka täpselt sellised nagu siis!
Tantsu me kuuekesi keerutama ei hakanud, lõime sööklas tuttavatega klaasid kokku, tegime fotograafi juures ühispildi, veetisme natuke aega oma klassis ning võtsime ette kooliekskursiooni. Parimaks giidiks tunnistasime üksmeelselt tehnoloogiaõpetuse õpetajad, me polnud ju kooliajal poiste tööõpetuse klassis eriti käinudki ja väga põnev oli seal nüüd koos asjatundjaga ringi vaadata.
Järelpidu, mis oli natuke ka minu sünnipäevapidu, toimus tänu Imrele meil. Kui kohale jõudisme, oli supp kuum ja pidulaud kaetud! Nii tore, et kõik kuus said tulla! Annika võttis kodust veel Tarmo ka kaasa ja see oli väga vajalik, sest nii said meie mehed natuke omavahel suhelda, kuni meie ülejäänud muudkui meenutasime ning kordamööda minu pildialbumeid ja Wilmari fotokaustu vahtisime.
Kõik oli väga kena ja tore, aga lisaks sain kaks ninanips-õppetundi ka fotograafias:
- tuleb soetada endale lisavälk, sest see kaamera peal olev “näkkutulistaja” EI OLE HEA!
- kui tahad ise pildile jääda, siis võta kaasa statiiv ja tee aegvõte, või siis pane aparaati kellegi teise kätte usaldades seadistusteks “AUTO”.
Lühidalt, ca 20 pilti läksid täitsa metsa, sest nende fookus oli täiesti suvalises kohas. Seda viimase näitamist siin võime aga ehk vabandada sellega, et pildi kvaliteedist on ikkagi tähtsam selle emotsioon!
