Nädalavahetusel oli meid kutsutud pokkerituttavate Carmen-Elina ja Meelise ühisele sünnipäevale, kuna me väljaspool pokkerilauda väga palju pole koos aega veetnud, siis võib ausalt tunnistada, et olime juba sellest kutsest veidike ja väga meeldivalt üllatunud.
Sünnipäevapeo kavas olid tegevused selles mõnusas majakeses: söögid-joogid pika laua ääres, saun, paaride pokker ning muud mängud. Vahemärkusena olgu öeldud, et selle paaride värgi panid Müürid jälle kinni (täpselt sama juhtus suvel ka Jaani juures) ja minu arvates oli teistest mängudest kõige põnevam (kuigi veidi karm) Reaalsuskontroll.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida…
Peo kõrghetk oli meessoost sünnipäevalapse laskumine ühele põlvele ning sellega kaasnev traditsiooniline ettepanek oma “patune kooselu ametlikuks abieluks vormistada”! See oli esimene kord, kus ma isiklikult kihlumise juures tunnistajaks olin! Sain mõned emotsionaalsed hetked pildile ka:
Palju õnne ning toredat pulmaeelset sagimist teile!
Pühapäeval sõitsime koju, magasime mõned tunnid ja siis käisime Klambritega kinos “Kaheksat vihast” vaatamas. Kinopileteid ostes olin ma aga unise peaga paraku häbiväärselt unustanud, et mu ema ja õde pidid meie juurde õhtusöögile tulema (seejuures sellisele, kuhu ema oli lubanud söögi ise kaasa võtta). Niimoodi juhtus, et sugulasi võõrustasid meie kinokülastuse ajal ainult meie pere lapsed. Hiljem istusime Klambritega pea hommikuni meie juures köögis rääkides fotograafiale lisaks ka üksikutel teistel teemadel. Ja nagu juba kahetsusväärseks traditsiooniks saanud, siis sellest viimasest koosviibimisest ei sündinud mitte ühtki fotot!