Ausalt öeldes on pikad lennureisid tehtavad, aga väga tüütud ja väsitavad.
Väikseks kosutuseks istumisele oli pikk peatus Frankfurdis, kus kondasime lennujaama läheduses ja muuhulgas veetsime oma veerand tundi jälgides mesilasi.
Olin rõõmus, et otseselt mingeid seljavalusid või jalaturseid kannatama ei pidanud, ja suureks abiks tukastamisel olid Oliverilt laenatud minioni-padjad, aga samas tabas mind juba lennukis arusaamine, et ma ei pruugi mõne aasta pärast enam tahtagi lennukiga nii pikki reise ette võtta. Seega tuleb igast reisist siia viimast võtta!
Las Vegases maandumine oli tavapäraselt veidi ebamugav. Tundub, et siin kipub alati mingi turbulents tekkima.
Seega oli mul viimane pooltund süda täiega paha ning kauneid vaateid nautida polnud eriti võimalik, aga nad olid meie all siiski olemas!
Igatahes jõudsime lõpuks Las Vegase lennujaama ja Liina oli oma uue punase megaautoga meil juba vastas.
KLIKI SIIN, siis näed videot meie esimesest kogemusest isesõitva autoga. Esialgu oli ikka väga imelik vaadata, kuidas rool ise liigub. Liina tunnistas, et alguses oli ta ise ka pidevalt rooli järele haaranud, aga praeguseks on harjunud.
Esimene hotell, kus seekord peatusime oli The Orleans. Elust ning pokkerimängust seal kirjutan juba järgmises postituses.