Elu on lill - Part 13

WinterFest 2007

Täna sain nostalgialaksu, kui vaatasin Winterfesti koefitsente Triobetis. Tegin parimatest paladest screenshoti ka:

Ütleme nii, et natuke tekkis tunne, et oleme tagasi aastas 2007 🙂 Samas on hea teada, et lähen turniirile suursoosikuna, loodetavasti võistlusnärv pinge all ei murdu.

Aga H2H koefitsendid soovitan üle vaadata. Ise leidsin 2 väga head panustamisvõimalust. Millised nimelt, seda ei ütle, aga annan lisavihje – ühe peale neist panin €50, aga süda ei andnud rahu ja panin 5 minuti pärast veel €50 (millest €5 läks läbi ja €45 saadeti manuaalsele läbivaatamisele), aga teise peale ei pannud mitte sentigi. Go figure!

Ninavinguspäev

Mine Sa võta kinni, kas sai eile liiga palju vastlakukleid söödud, öösel liiga vähe magatud või olen mingi kurja haiguse algfaasis, aga täna oli selline “kõik veab vihuti päev”.

Hommikul jätsin vaatamata sellele, et Imre oli lubanud oma koosolekule bussiga minna, talle auto ja läksin bussiga kooli. Paraku osutus see täiesti mõttetuks žestiks, sest Imre kodust lahkudes õue peal autot lihtsalt ei märganud (ja läks koosolekule bussiga)! Professor, aga prillid on teil ju ees!

Koolis vahtisin Elinale juhmilt otsa ja olin sunnitud tunnistama, et igasugune teadmine kodusest ülesandest oli mu mälust kustunud ja ma polnud seda seepärast ära teinud. Lisaks ei vaimustunud ma tänastest tunnis antud ülesannetest (ja see polnud ülesannete süü!) ega võtnud pakutavat materjali üldse kuigi avalalat vastu. Alles pärast lõunat ehk esimest kohviannust sain end natuke paremasse vormi ning pärastlõuna koolis sujus juba üsna kenasti.

Koju olin plaaninud minna Imrega koos, kuid selle aja peale, mil minu kool lõppes, oli tema juba koju jõudnud.

Tegin viimase meeeleheitliku katse päevaga midagi asjalikku peale hakata ning otsustasin koduteel Elisast läbi minna, et Aneti vana telefonikaart uue vastu vahetada. Pärast 20-minutilist ootamist selgus, et kaardi võivad nad ju välja vahetada, kuid katki on hoopis telefon. Selle olime ostnud Klickist, seadsin siis oma väsinud sammud sinna. Kuigi minu ees oli vaid üks klient (kes pika nuputamise ja kõikvõimalike asjade mitmekordse vaatamise järel lahkus kauplusest ühtki ostu sooritamata – ilmselgelt oli tegemist minust targema inimesega), ootasin üle 10 minuti. Ootamine oli vajalik selleks, et tütarlaps punases saaks mulle öelda, et tegelikult peaksin minema hoopis Türi tänavale (?!), sest kui ma tahaksin oma garantiiga telefoni parandamist nende poe kaudu nõuda, siis läheb aega vähemalt 2 nädalat. Transport pidi lihtsalt aega võtma. Sellest ma järledan, et Türi tänav asub ilmselt Kärdlas ja nad käivad seal jalgrattaga. No igatahes, lõpptulemusena otsis Netu kodus endale vahepealseks kasutamiseks mingi vana näru telefoni ja mina lähen seda Türi tänavat otsima mingi teine päev.

Mis aga vahepealsetel helgematel päevadel toimunud on?

Eelmisel nädalal nägin lõpuks tunnisituatsioonis ära meie õpetaja Heleni. Ütleme nii, et eelkirjeldused olid värvikamad ning mind ilmselt liiga elevile ajanud, sest minu arust andis ta välja sellise tavalise keskmise õpetaja mõõdu. Mulle nii “äraistumise” mõttes ausalt öeldes meeldivad tunnid, kus peamine aeg kulub aruteludele ning (rolli)mängudele. Rääkisime ettevõtluse vormidest ning arutasime, millega tuleb ettevõtte loomisel arvestada. Sellised asjad vajavad ju mõtlemist küll – eriti, kui on plaan oma ettevõte luua. Teatavasti mul sellist plaani esialgu küll üldse pole ja mingeid päris uusi teadmisi ma tunnist otseselt ka ei saanud (eks ma olen oma varasemas elus majanduse algõpet ja äri- ning asjaõigust teatud määral ju õppinud ka juba).

Elina loomemajanduse tunnid on hoopis rohkem minu teema! Seal me tõpoolest tegeleme asjade, ideede ja mõtetega, millest võib ehk kunagi hiljem fotograafidena kasu olla.

Siis sain ma vahepeal kätte ühe (ja ilmselt viimase) 2015. aasta jõulukingituse. Aitäh, Mona, väga armsad asjad ja mõtted ja ülesanded (fotol purgi sees). Ma võtan iga päev sealt purgist maksimaalselt ühe, et ikka jätkuks kauemaks. Praguseks olen mõelnud sellele, mida ma oskan ja üritanud sõnastada oma suurimat soovi.

Pildist ajendatudna märgin ära, et meie kassid Kessu ja Nässu pole ikka veel omavahel sõpradeks saanud, aga samas on Kessu muutunud oluliselt julgemaks (pildi järgi vist oleks õigem öelda, et ülbemaks) ja veedab mõnikord aega isegi minu süles.

Nädalavahetusel käisime Anetiga dotE moeshow’l, kus tema küll modellina üles ei astunud, aga andsime oma panuse kohviku tarvis viineripirukaid küpsetades ning vaatasime kahekesi teiste esinemist. Harjutasin fotokätt ka, kuid 50mm fixed objektiiv polnud ilmselgelt parim valik selle ürituse tarvis.

Klambritega oleme nüüd juba kaks korda kinos käinud, Imre isegi kolm. Mina nägin filme “Mees, kes jäi ellu” ja “Suur vale”. Esimest vaadates lausa piinlesin, sest ma lihtsalt ei kannata nii suurt hulka veristamisi ja vägivalda ja ebaõnne vaadata ning kohati läks asi nende pääsemistega ikka lausa naeruväärsusteni välja. Aga küllap saab DiCaprio nüüd oma igatsetud Oscari lõpuks kätte. Teise filmi lugu oli huvitav. Majanduskrahhi teema pole mind varem eriti huvitanud ning on seetõttu üsna võõras, aga selles filmis oli arenguid, inimeste mõttekäike ning valede kuhjamist põnev jälgida – niisiis lugu minu hinnangul hea, aga filmielamuse mõttes paraku pigem kõva keskmine, kuid ei midagi hiilgavat.

Päris palju pilte olen vahepeal teinud peagi avatava uue pokkerilehe jaoks, aga sellest räägib Imre teile juba lähiajal ilmselt ise.

Kaks kätt reigiralli esimesest HU-st

PLO mobiilse reigiralli esimene HU osutus allakirjutanule väga edukaks, matš „Marrrk“-iga kestis 18 kätt ja päädis minu võiduga. Ei olnud keeruline, sest pakk oli selgelt minu suunas kaldu. Showdownini jõudis ainult kaks jaotust ning kuna blogis pole siiamaani strateegilist juttu üldse olnud, siis mõtlesin teha neile kätele väikse analüüsi.

https://www.weaktight.com/h/56b8dde8d39043a44b8b4656

Pre ja flop standard. Turnil mõistagi küsimus, kas tõsta üle või lihtsalt flattida? Küsimusele vastamiseks peaks vastase range läbi mõtlema.

33. Ma ei usu, et ta 33-ga floppi kunagi tagasi checkiks, sest võimalus 2x vastu hunnik raha sisse saada on sedavõrd ahvatlev, et slowplay ei tundu kuigi mõistlik. Pelaegi kõik turnid on ülekaardid ja kui siis tõsiseks madistamiseks läheb, ei või ta kunagi teada, kas ma hittisin 2-outeri või mängin 2x üle. Ühesõnaga, 33-ga floppi bettides võib juhtuda palju häid asju (mul on 2 või hakkan bluffima) ja tõenäoliselt vastane teeb seda.
2x. Aeg-ajalt võib 2x olla küll checkimisranges, aga 2-2-3 flopis on igal 2x-l isegi 2-3 vastu 9 outi suurem maja hittida, et bettimine on väga turvaline ning mõistagi standard.

77. Väga loogiline käsi, aga matemaatiliselt äärmiselt ebatõenäoline, kuna mina blokin ka ühte seitset.
Ülepaar. Jällegi päris loogiline, mängu sees kõige rohkem kartsingi, et tegemist on free showdown raisega, kus vastane tõstab turnil ja checkib riveri järgi. Sellega võtab ta väärtust kombotõmmete käest ja kaitseb ennast keskpäraste tõmmete (mastitõmme, 45) vastu.

Semibluff, random bluff. Lähevad sama kategooria alla, sest vastasel on keeruline ületõstet callida isegi väga tugeva tõmbega.

Üldiselt võib öelda, et äärmiselt suure tõenäosusega olen turnil ees. Samas kui ma kolmpanustan, siis väärtust on jube keeruline saada, vastane foldib sisuliselt kogu range, ja kaitsta pole mul ennast vaja millegi vastu (vastasel maksimaalselt 2 outi). Ilmselt parim võimalus on anda vastasele veel üks võimalus riveril bluffida, kuigi sageli annan sellega talle odava showdowni. Call turn-bet river on muidugi ka mõeldav liin, aga kalduksin siiski pigem checkimise poole.

Kas riveril peaksin check-raisema? Väga võimalik, aga väärtust on taaskord ülimalt keeruline saada. Kas 2x callib riveri ch-ra? Ma väga ei usu. Seega jälle sama lugu, 90+% olen ees, aga actionit saan ainult nendel harvadel kordadel, kui olen taga (77,88) vastu. Et kuigi tundub väga nitine, siis ilmselt on riveri c-c okei liin. Või mis arvate?

https://www.weaktight.com/h/56b8e443d390437a758b4740

See siis viimane käsi. Võtmeküsimus on mõistagi turnil, kas shoveda või slowtada. Üldjuhul ma nuts+redraw pigem kaldun ületõstmise poole, aga seekord otsustasin callida, sest selle lauaga on pakis tohutult palju turvalisi kaarte (2,3,4,T,Q,K,A), mis mulle pärast riveritki nutsi annavad. Lisaks blokin peamist tõmmet (ärtu), sest ületõstetud pangas on vastase ranges siiski palju rohkem Ahh käsi, kui madalaid kolmikuid. Et shove ja slowplay on mõlemad ok, seekord otsustasin teise variandi kasuks.

Ilmselt antud käes vahet ei olnud, 2nd nuts + mastitõmme + nutgutter oleks raha turnil nagunii sisse läinud ja pigem andsin Markkk-ile võimaluse riveril minema pääseda. Mõtles küll pikalt, aga minu õnneks maksis ikka lõpuks ära. Tema seisukohalt jube keeruline spot, raske on minu ranges bluffe näha, mingisugune 88/99 blokkerid koos mastitõmbe/gutshotiga ehk võimalik. Aga minu liini vastu 2nd nutsi ikkagi raske maha panna ka.

HU pileti sai küll esimesel nädalal väga kergesti kätte, reiki tuli maksta ainult €125. Veelgi odavamalt pääsesid Privador, kes sai teise koha €100 ainult €42 reigi eest ja Ulyss3s (3. koht ja €75, reiki €18!). Uus edetabeliralli läks lahti täna, ärge magage head võimalust maha!

Lohin

Veebruari alguses on pokkerimängimise rutiin lohvakalt lohisenud. Käsi olen mänginud napilt 5000, graafikul tallun tühja tuult. Alguses hüppas EV hopsti üles ja mingi aeg jõudis rahajoongi sellele järgi, aga siis haarasid jooned üksteisel käest kinni nagu ringmängus „Me lähme rukist lõikama“ ja keksisid käsikäes trepist alla. Jube frustreeriv, kohe kui hakkad lootma ja hakkab looma, siis annab reaalsus laksu vastu hambaid. Aga loomulikult ei ole <5k PLO-graafikute analüüsimine mõistuspärane tegevus, tahtsin lihtsalt vinguda ja kerjata kaastunnet või midagi.

Elurütmid on samuti olnud ebamäärased, tegelen asjadega kaootiliselt, üldjuhul olen õhtuks väga vähesega hakkama saanud ja seegi pole kuigi kvaliteetne. Proovin süü veeretada algava haiguse kaela, olek on ühtlaselt uimane ja väsinud ning ettevõtlikkust jagub täpselt nii palju, et jalgpallimängu vaheajal kapist uus õlu tuua. Ja pole mõtet hakata seletama, et võib-olla õlle pärast olengi uimane, sest seda ma ei saa ega taha uskuda. Kuigi mõistlikum oleks vist tõesti hoopis rummiga teed juua.

Päris haigeks ei tohi siiski jääda, reedene Triobet Live läks juba külmetuse nahka, aga järgmise nädala Winterfesti ei tahaks küll ära jätta.

Kõige selle kõrval on pisut lohtu toonud turniirid. Mõned spetsiaalikad olen teinud, millest kaks tükki õnnestus „ära võita“. Potentsiaalsest ülemaksest innustatuna mängisin TB Live satelliiti, kus 10 piletit garanteeritud, ja napilt saingi peale. Peaaegu suutsin ära pudistada, tõmbasin ennast liiga vara kaitsepositsioonile ja kuna mull venis, siis sattusin löögi alla, aga kõige väiksema stäkiga sain lõpuks siiski sisse. Teine võit tuli Triobeti VIP-klubi freerollilt, kus 20 mängija vahel jagati välja €600 kahe reisivoucheri ja ühe €100 pileti näol. Good value! Võitlesin voucheri kätte ja nüüd ootan huviga pokkerimänedžeri kirja, et mis see täpselt endast kujutab. Mõtetes mõõtsin, et 250 kulliga saab paariks päevaks Riiga taasühinenud A-ha`d kuulama sõita.

Aga nüüd aitab mulisemisest, blogi peaks tegelikult kirjutama teisipäeva hommikul, mitte pühapäeva õhtul. Lähen proovin mõned tunnid grindida.

PS! Niipalju tuli veel meelde, et homme esimene „PLO reigiralli“ heads-up. Päris huvitav on statistikat näha, et kui palju reiki tuli tabelisse pääsemiseks koguda. Ja mõistagi algab homsest ka uus rallinädal, kes eelmise maha magas, siis nüüd on uus võimalus.

Tegevus toimub vee all

Jaanuari mängud kulgesid üsna takuselt. Valdav enamus ajast toimus tegevus veepiirist allpool, kuu keskel tegi rahajoon tummise hüppe, plärtsatas kohe tagasi, hüppas veelkord ja sööstis siis sügavustesse. Päris kuu lõpus suutsid mõlemad jooned teha manöövri, mida ise nimetan „hüljes käib pinnal õhku hingamas“. Hüljes pistis nina napilt veest välja, tõmbas kopsud õhku täis ja kadus jälle silmapiirilt. Graafik tuli lõpuks selline:

Loomulikult selge pettumus, koos boonuste ja rakebackiga küll plussis, aga sellest äraelamiseks peaks kolima Bangladeshi. Ja millegi uuega alustades näed ju soovunelmates ikka seda, kui lihtsalt ja muretult asjad kulgema hakkavad ehk antud juhul siis pidi graafik 45-kraadilise nurga all ühtlaselt üles tõusma. Nagu näha, päris nii ei läinud. Aga mis siin ikka, tõmbame paar korda keelega üle haavade ning läheme edasi.

Tulemus on tuhm, aga kas jäin enda mänguga rahule? Mitte päris. Mentaalmäng on viimasel ajal üsna kõvasti logisenud. Kui mingi aeg tagasi tegin 90% kordadest enne mängu warm-upi, siis jaanuaris juhtusin seda tegema võib-olla paar korda. Ja mängides pööran tulemustele absoluutselt liiga palju tähelepanu ning halb jooks tekitab nopsasti ärritus- ja ängiseisundi. Ilmselgelt tuleb mentaalmänguga lähiajal põhjalikult tegeleda.

Kindlasti mingil määral mõjutas tulemust ka lauavalik. Esimesed kolm nädalat ei tegelenud ma sellega üldse, mängisin olenemata laua koosseisust. Panin ennast proovile ja lootsin, et suudan regularide lahingust võitjana väljuda. Laudade valimine on alati minu nõrk külg olnud, mulle meeldib istuda maha ja hakata kohe mängima. Samuti mängu ajal paremate laudade otsimine on minu jaoks tüütu toiming ning segab keskendumist. Paraku paistab siiski sedapsi, et regularidega madistades ei suuda ma hetkel reiki biitida. Veebruaris otsustasingi teha kannapöörde, loobun laudadest, kus on ainult head regularid koos ja tegelen aktiivselt uute laudade loomise ja nõrkade mängijate otsimisega. „Aga kust raha tuleb?“ on pokkeris ülitähtis küsimus. Proovin veebruaris mängida nii, et oskan kogu aeg sellele vastata.

Ok, aeg laudadesse siirduda. Tuletan veel meelde, et tänasest algas PLO mobiilne reigiralli, mille võitjat ootab järgmisel esmaspäeval €500 HU-sng. Täpsemad detailid leiab minu eelmisest blogipostitusest.

Loobumisest

Juba eelmise aasta lõpus ostustasin, et saadan vähemalt kolm oma pilti I am Photographer Wedding & Portrait photo 2016 võistlusele. Täna lõppes tööde esitamise tähtaeg ning minu pilte nende hulgas ei ole.

Mõtlesin algselt, et see oleks kindlasti hea kogemus ja kui kogemata midagi võidaks, siis oleks ju väga uhke tunne ka. Võidu imepisike tõenäosus mind ei heidutatnud, sest arvasin, et mul oleks seda vaja eelkõige kogemuse mõttes ning juhul kui saaks eelvalikust 300 hulka, siis see oleks juba piisavalt äge ja põnev. Kuna on üsna kindel, et pääsen I am Photographer festivalile vabatahtlikuks abiliseks, siis oleksin oma tööde abil tahtnud asjas veel sügavamalt sees olla.

Ma ei kiirustanud uusi pilte tegema ja mõtlesin, et eks ma olen ju juba mõnda aega pildistanud, et tuleb lihtsalt ca 10 endale meeldivat pilti välja valida ning siis mõnelt sõbralt abi paluda, et neist omakorda kolm parimat välja valitud saaks.

Nende kümnekonna pildi leidmine osutus aga hämmastavalt raskeks ülesandeks ning kogu ettevõtmine päädis sellega, et otsustasin oma esimese suurema fotovõistlusel osalemise (jätame siinkohal kohustusliku kooli kutsemeisterlikkuse võistluse tähelepanuta) kuhugi selle aasta kaugemasse tulevikku lükata.

Avastasin nimelt väikse ehmatusega, et tegelikult pole ma teinud veel ühtki pilti, mis kõigile minu enda poolt minu pildile esitatud kvaliteedinõuetele vastata suudaks. Mul on pilte, mis mulle ühest-kahest aspektist väga meeldivad, kuid lähemal vaatlusel avastan ikka kuskil mingi puudujäägi, mis lõputult närima jääb ning millest ma selle esmakordse avastamise järel enam mitte kuidagi mööda vaadata ei oska. Üks suur probleem oli muidugi ka see, et isegi kui ma leidnuks muidu sobivad pildid, siis enamus mu varasemaid pilte on veidi liiga väikses mõõdus ja mitmed uuemad töötlemise käigus sedavõrd palju väiksemaks kärbitud, et poleks vastanud tingimusele – väiksem külg 3500 pikslit.

Esitan nüüd tänasele (loodetavasti leplikumale) žüriile ehk meie blogi lugejatele need kolm tööd, mille saatmise peale sügavamalt mõtlesin ja selgitan, miks nad siis ikkagi lõpuks ei sobinud. Regulaarsed lugejad on neid ilmselt küll juba siin või siis mu FB lehel juba näinud.

Esimene pilt, mille saata tahtsin, oli jõulueelsest seeriast, kui pildistasin oma õde ja tema poega. Mulle meeldivad selle pildi valgus ja helgus, meeleolu, ema-lapse sundimatu ning rõõmus olek, nende silmade sini-sinisus. Kõik oleks nagu korras, aga mulle ei meeldi, et nende nahatoon nii erinev tundub! Proovisin seda töötlusega nii ja naapidi sarnasemaks muuta, kuid jäin jänni. Arusaadavalt ongi meigitud ema ja talvise beebi nahatoonid erinevad, kuid ikkagi häirib see mind sellel pildil palju.

Teise omapärase pildi tegin koolitunnis, modelliks kallis klassivend Jörgen. Selle pildi puhul häirib mind eelkõige see, et tegemist pole minu isikliku originaalse ideega, vaid pigem grupitööna valminud pildiga, kus mina juhtusin olema kaamera taga ning seda vaid endale kuulutades oleksin nagu veidi ebaaus (isegi kui ma ülejäänud grupiliikmed abilistena üles loetleks).

Kolmandana meeldib mulle endale väga pilt, mille ma tegin ühes ilusalongis oma endisest kursaõest Anne-Ly’st. Natuke häiriv asi on juuksesalk, mille allalangemist ma kohapeal ei märganud, ning veidi rohkem häiriv on paremal pool lisavalguse puudumine (või ehk veidi teine võttenurk), mis oleks pehmendanud ninavarju.

Ma ei ole tegelikult selle loobumise pärast väga kurb, sest mul on nii palju veel õppida ning küll ma jõuan veel ka võistlustel osaleda ning muid põnevaid asju ette võtta.

Loodetavasti saan midagi enda jaoks uut katsetada juba veebruaris, millega seoses tahan siia lõppu öelda: Tere tulemast tagasi Tallinnasse, Klambrid!

Nuppu vajutas Kristjan Muru.

Veebruari sinised esmaspäevad

Veebruaris on neljal agaral omahamängijal võimalus minuga heads-upis €2000 peale piike ristata. Triobet on kokku pannud järgmise promo: Sinine esmaspäev

Tohutult hea meel on mul selle üle, et tegemist on otseselt PLO-mängijatele suunatud pakkumisega. Omahatajad on promodes pidevalt vaeslapse rollis, ikka on vaja holdemis võita taskukaartidega 2-7 või Q-4 ning isegi bad biidi eest ei saa jackpoti, kuigi neljakaardimängus oleks seda hädasti vaja, dämit! Aga nüüd on terve kuu PLO-pidustused ja lisaväärtus on päris tummine. Kuna promo hõlmab kahte vähemusfaktorit (omaha ja mobiilis mängimine), siis tõenäoliselt on top5 sisse pääsemine suhteliselt lihtne ning ma ise kaaluksin kindlasti osalemist, aga iseenda vastu heads-upi mängimine võib mu vaimse tasakaalu veelgi rohkem paigast ära lüüa. Võib sedamoodi minna, nagu Mikiveril Eesti kinoklassikas:

Pisut kohmetuks teeb väide, „Eesti üks parimaid PLO-mängijaid“. Mitme sisse peab mahtuma, et olla üks parimaid? Noh, on sellega, nagu on, aga tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul olen ma mängu kallal tõepoolest palju tööd teinud, õppinud omal käel ja gruppides, jooksutanud kilode kaupa simulatsioone, vaadanud läbi tohutu hulga videosid ja lugenud kapsaks mõned raamatud. Tulemused? Zoom50-s, mida vahepeal peeti 2+2 foorumites reigi tõttu biitimatuks, oli mu viimase aasta EVBB/100: +3,15. Zoom100-s +0,03 ehk üsna täpselt breakeven. Valim pisut üle poole miljoni käe. Pole põhjust silmi maha lüüa, otseselt ei crushi, aga tänapäeva mängud on piisavalt karmid, et igasugune plusspoolel püsimine on täitsa hea tulemus. Eriti Zoomis, kus bumhuntimine ja table selection põhimõtteliselt olematud ja valdava osa kätest mängid teiste regularide vastu.

Esmaspäevast läheb esimene reigiralli lahti, soovin teile mõnusat grindimist! Ma ise lähen RunItOnce`i, kus just sobivalt avaldati Galfondi värske PLO HU video. €2000 on priske patakas raha ja mina kavatsen ennast lahinguks korralikult ette valmistada 🙂

Pildistamised ja pokker

Nonii, ongi mu viimasest postitusest nädal möödas! Täna oli imelik päev, enesetundes on korraga koos nii laiskus kui rahutus. Võtan ette sellise lihtsama tegevuse ja kirjutan möödunud nädalast.

Eelmine kord jätsin blogijutu katki selle koha peal, et reedel võib loodetavasti Rahvusooper Estonia FB lehelt ka mõne minu pildi leida. Nüüd saan öelda, et neli fotot sinna tõepoolest ilmusidki ning kuigi kahepäevase pildistamise jooksul mul otseselt ühtki maailmatasemel tippfotot ei sündinud, siis natuke uhke tunne on ikka ning kõige suurem heameel on selle üle, et selline teatri telgitagustes luuramise võimalus mulle üldse osaks langes.

Väga loodan, et selliseid põnevate kohtade ja inimestega seotud kiirprojekte tuleb veel! Tänutäheks saame ühe etenduse piletid ka, kuid me pole Imrega suutnud veel välja valida, et mida me näha tahaks.

Juba mitu päeva on on õues väga sombune ja määrdunud sulailm. Täpselt selline, mille kohta õpetaja Rain ütleb, et parem tõmba tekk üle pea ja maga, head fotot nagunii ei saa. Seega pole ma fotokaga kuigi palju õue tükkinud. Kuid nädala jagu aega tagasi sai koos pojaga ühe solargraafia projektiga alustatud. Meisterdasime Aivar Pihelgase Praktilise fotograafia raamatus toodud õpetuse järgi endale “päikesepurgid” ning hakkasime “päevi püüdma”. Poiss sai oma pildi juba valmis, aga mina veel kannatan natuke. Poja pilt on muidugi uudsusest tulenevalt põnev, kuigi ausalt öeldes ei suuda ma täpselt tõlgendada, mis sinna otseselt jäänud on. Proovisime fotopaberile püütud kujundit kestvamaks muuta nii skänneri kui ka fotoaparaadiga.

solargraafia skänneriga — Solargraafia (skänneriga)

Skänneriga tuli lõpp-pilt oluliselt “kandilisem” ja mulle meeldib seetõttu fotokaga tehtud rohkem. Minu enda päikesepurk on natuke teises kohas ning otsustasin selle jätta veel mõneks nädalaks üles. See lühike aeg, kui kujutis purgist väljavõetud paberile ilmuma hakkab, on igatahes sama põnev nagu laboris piltide ilmutamine! Täitsa võimalik, et proovin päikesepüüki kunagi veel ja siis juba mingis oma aiast põnevamas kohas, kus pikapeale ka veidi enamat kui paar oksakest välja joonistuks. Seni vaadake näiteks neid, mille autoriks Kristian Saks.

Täna oli mul aga tegelikult algselt plaanis kirjutada hoopis meie uuest õpetajast Helenist, kuid paraku jäi tema tund täna ära (õigemini tegi tema tunni asemel oma tunni Elina) ja nii pole ma ikka veel seda väidetavalt koloriitset kuju tundi andmas näinud.

Koolist veel niipalju, et Ivar (värvihalduse õpetaja) tundub endiselt tark ja tubli, kuid esimese tema tunniga saab minu isiklik “salvestuspuhver” täis ning teises pooles ma lihtsalt ei suuda enam pakutavas koguses infot vastu võtta! Peaks talle vist ütlema, et tempo on väheke tormakas, sest mulle ausalt tundub, et ma pole tema tundide lõpuks seal ruumis sugugi ainus kärssavate ajudega tüüp.

Juba eelmisest poolaastast tuttav kompositsiooniõpetaja Marje on kahe esimese nädalaga mind väga positiivselt üllatanud, sest tema Adobe Illustratori tund on minu jaoks täpselt paraja tempoga ning seni väga ladusalt jälgitav. Vabalt võiks niimoodi lausa paar tundi järjest teha, sest see üksainuke möödub ülikiirelt ja ma tõepoolest tahaks programmiga juba rohkem tuttav olla.

Elina esineb loomemajanduse tundides talle omase headusega. Kahe kohtumiskorra jooksul oleme analüüsinud fotograafi elukutse tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte, arutlenud selle üle, kus ja kuidas võiks fotograaf enda töid müüa ning püüdnud iseend selles süsteemis positsioneerida. Nende teemade läbivõtmine on vähemalt minu arvates väga oluline!

Elinaga oli meil täna ka üks erialatund, kus rääkisime kontrastidest. Tunni ülesannet sattusin tegema koos Markusega (olin endalegi ootamatult oma fotoka koju unustanud, mistõttu kõik pildid tegime tema omaga).

Täna käis meil külas Aarne Saluveer ning temalt saime Otsakooli kalendripiltide tegemise eest igaüks ühe kalendri kingituseks. Vähemalt minu arvates on lõpptulemus päris kena, eriti kui arvestada, et see oli pea meile kõigile esimene selline (grupipiltidega) töö!

Nädalavahetusel käisin pildistamas ka Paf Live turniiri. Võib öelda, et oli selline rutiinsem töö, kus midagi otseselt esile tõsta ei oska, aga midagi päriselt untsu ka ei läinud. Vt. Paf Live galerii.

Õhtuti ja nädalavahetustel olen päris palju toas istunud ning pokkerit mänginud. Täpsemalt olen sel aastal mänginud juba 141 odavama sissemaksuga online-turniiri (nende hulgas on tõsi küll päris palju 1-lauaga Spin and Go turnasid) ja kohe pärast selle kirjatüki valmimist istun jälle laudadesse.

Flipates Irish Openile ja muud donkamendid

Eile lõin kaasa TCOOP sarjal, kus oli kavas minu lemmik turniiriformaat no limit omaha high-low, ning otsustasin teha kõrvale poole kohaga turniiriõhtu. Triobetist leidsin järgmised turniirid:

1) Irish Open. Järgmiste kuude live-kava on selline, et veebruaris on Tallinna Triobet Live, Otepää Winterfest ja Kings of Tallinn, aprillis mõistagi Eesti Meistrivõistlused, aga märtsis pole veel midagi plaanis. Miks mitte sättida sammud Iirimaale, et mõned pindid päris õiget Guinnessi kulistada ja pokkerilauas punaseid peanahku vööle koguda. Plaan on igaõhtuse 19.00 flipiturniiriga (€2) ennast €27,5 alamsatikale flipata ja sealt edasi juba oskusliku mänguga pakett koju tuua. Nagu ma aru saan, siis flipiturniiril reiki ei võeta, seega let`s gamble it up!

Kui esmane plaan miskipärast ei toimi, siis vbl lähen ikkagi, sest turniirikavas oli päris palju mõnusat PLO-actionit (kahepäevane €350 Irish Open 6-max Deepstack, €150 6-max , €60 turbod), täitsa huvitav oleks Iiri positsiooni toimimist reaalelus vaadelda.
Eilne tulemus: rookisin küll ise samal ajal õues lund ja mängu ei jälginud, aga flipiturnalt piletit polnud laekunud, seega ilmselt kaotasin.

2) Mosh Pit €22r. Deepstack no-limit holdemi turnad ei ole kindlasti 2016. aastal minu lemmikformaat, aga kui nelja turniiri mängimise eest saab viiendal osaleda tasuta, siis tekitas see minuski leige huvi. Läks päris kenasti, ühtegi rebuyd ei teinud, addoni küll võtsin, sest sama raha eest sai algstäkiga võrreldes topeltkoguse nööpe ning jõudsin parima neljandiku hulka. Pole üldse paha PLO cashimängija kohta! Aga igavavõitu oli ikkagi, kui oled nelja kaardiga ära harjunud, siis on kahest kaardist äärmiselt keeruline elevusse sattuda. Peamiselt häirib tagauksetõmmete ja blokkerite vähesus, teemaarenduse perspektiiv tundub hõre nagu keskpärases Ameerika perefilmis. Enam-vähem tead, mis tulemas on, Beethoven mida ilmsemalt ei pure peretütrel pead otsast.

3) Ühe mõistlikul ajal algava PLO leidsin ka üles, 20.30 Fantastic Four €5,5r. Tõenäoliselt püstitasin PLO turniiride maailmarekordi, milleks oli rebuy perioodil 62 kätt ilma kordagi vabatahtlikult mängu minemata! Eks see turniir tiksus paremal all nurgas ilma erilise tähelepanuta, aga kui märkasin HUD-is, et olen 62 kätt järjest foldinud, siis läksid isegi minusuguse niti silmad suureks. Aga siis sain ässad, duubeldasin, foldisin veel paarkümmend kätt, sain jälle ässad ja kukkusin välja. Üsna tüüpiline tihketagumiku omahaturniir.

TCOOP oli ka üsna lõbus, tegin kaks satelliiti ning sain mõlemalt pileti, aga enne esimese satika lõppemist olin juba põhiturnalt välja kukkunud, heh. Aga pluss on pluss, seega nurisemiseks pole põhjust.

Vaheaja lõppemise valu ja rõõm

Nagu ma juba mõned korrad varem maininud olen, on mul jube ägedad ja särasilmsed klassikaaslased, toredad õpetajad ning tohutult huvitav erialaõpe. Niisiis peaks kooliminek pärast pikka vaheaega olema puhas rõõm! Kahjuks aga harjusin ma selle vaheaja jooksul taas öölooma rütmiga ning hommikul kella peale voodist välja hüpata on meeletu väljakutse.

Samas, koolipäevi on sel poolaastal ainult kolm tükki nädalas (teisipäev, kolmapäev, neljapäev) ning vaid kahel neist tuleb hommikul kaheksaks kohal olla, seega peaks unevõla maksmine pikal nädalavahetusel käkitegu olema ja loodetavasti saan õige rütmi peagi taas kätte.

Kõigepealt võiks muidugi rääkida uutest õpetajatest, sest neid lisandus kolmele senisele juurde veel kolm. Paraku käisin ma sel nädalal ainult ühe uue õpetaja tunnis, sest ühel juhul “oli muud tegemist” (seletan allpool) ning teine alustab meiega vist tegelikult alles järgmisest nädalast.

Niisiis, mida ma arvan õpetaja Ivarist, kes annab meile ainet arvutigraafika/värvihaldus? Esmamulje temast on vastuoluline: ühelt poolt tundub tegemist olevat üsna sooja, targa ning tunniks ilusti ettevalmistatud inimesega, kuid miskipärast oli tema tasast monotoonset juttu jälgida üsna vaevarikas ning mõte läks pidevalt uitama. Äkki oli tegemist lihtsalt sellega, et pole harjunud teooriatundides istuma, aga esimesel korral me veel praktiliste asjadega ei tegelenud. No näis!

Meie teise uue tulija, õpetaja Heleni tundi ma esimesel korral ei jõudnud, sest Elina pakkus meile samaks ajaks välja pildistamisvõimaluse, kuhu ma lihtsalt pidin end vabatahtlikuna välja pakkuma! Nimelt kaks inimest meie klassist said minna pildistama Estonia teatri eesriidetaguseid ettevalmistusi “Aida” esietenduseks. Koju jõudsin sel päevl pärast üheksat õhtul! Homme (reedel) see esietendus toimub ning Rahvusooper Estonia Facebookis on siis ehk lootust mingi postituse juurest äkki isegi mõni minu foto leida. Kusjuures see seiklus pole veel lõppenud, sest lisaks kolmapäeval tehtud piltidele, lähme Kadri ja Annikaga Estoniasse ka selle tähtsa ürituse ajal. Siis on meie ülesandeks jälgida koridorides ning maja juures toimuvat sagimist ning turundusosakonda jooksvalt piltidega varustada. Minu jaoks põhimõtteliselt sama, mida ma teen pokkeri live-ülekannete ajal, kuigi pilte on vaja oluliselt vähem ning neid teeb 3 inimest – usun, et saame hakkama!

Etteruttavalt olgu aga õpetaja kohta öeldud, et klassikaaslastelt kuuldu põhjal, on Heleni näol ilmselt tegemist vägagi värvika persooniga ning mu uudishimu tema tundi oma silma ja kõrvaga külastada on hetkel üsna laes. Järgmisel nädalal siis …

Mis edasi? Täna oleksime tegelikult pidanud kohtuma kolmanda uue õpetaja Margega, kuid miskipärast asendas teda hoopis Rain (ausalt öeldes ma ei pannud tähele, mis põhjusel, aga nii see vaid oli). Seega saime ootamatult otsast otsani foto ja animatsiooniga täidetud päeva.

Ma ei tea, mis imelikud magnettormid või vitamiinipuudus meie klassi täna vaevas, aga olime pea kõik uimased, vahepeal rahutud ning enamasti lihtsalt laisad (antagu mulle üldistus andeks, kui keegi end teisiti tundis, aga miskipärast just selline üldmulje jäi). Vaatamata sellele oli Rain hommikust hilise pärastlõunani reibas ja täis õpetamistahet! Vaatasin tema sahmimist meile animatsioonialaste teadmiste ja multikahuvi süstimisel ning lihtsalt imestasin. Kust see mees küll oma energia võtab?!

Pärastlõunal tegime Annikaga natuke tootefoto ja pokeh’ katsetusi, mille tulemusena sündis näiteks selline pilt:

Selle kunnipaariga täna lõpetangi ja ülehomme pildistan muide taas üle pika aja Paf Live pokkeriturniiri. Kohtumiseni, pokkerisõbrad!