Elu on lill - Part 13

Loobumisest

Juba eelmise aasta lõpus ostustasin, et saadan vähemalt kolm oma pilti I am Photographer Wedding & Portrait photo 2016 võistlusele. Täna lõppes tööde esitamise tähtaeg ning minu pilte nende hulgas ei ole.

Mõtlesin algselt, et see oleks kindlasti hea kogemus ja kui kogemata midagi võidaks, siis oleks ju väga uhke tunne ka. Võidu imepisike tõenäosus mind ei heidutatnud, sest arvasin, et mul oleks seda vaja eelkõige kogemuse mõttes ning juhul kui saaks eelvalikust 300 hulka, siis see oleks juba piisavalt äge ja põnev. Kuna on üsna kindel, et pääsen I am Photographer festivalile vabatahtlikuks abiliseks, siis oleksin oma tööde abil tahtnud asjas veel sügavamalt sees olla.

Ma ei kiirustanud uusi pilte tegema ja mõtlesin, et eks ma olen ju juba mõnda aega pildistanud, et tuleb lihtsalt ca 10 endale meeldivat pilti välja valida ning siis mõnelt sõbralt abi paluda, et neist omakorda kolm parimat välja valitud saaks.

Nende kümnekonna pildi leidmine osutus aga hämmastavalt raskeks ülesandeks ning kogu ettevõtmine päädis sellega, et otsustasin oma esimese suurema fotovõistlusel osalemise (jätame siinkohal kohustusliku kooli kutsemeisterlikkuse võistluse tähelepanuta) kuhugi selle aasta kaugemasse tulevikku lükata.

Avastasin nimelt väikse ehmatusega, et tegelikult pole ma teinud veel ühtki pilti, mis kõigile minu enda poolt minu pildile esitatud kvaliteedinõuetele vastata suudaks. Mul on pilte, mis mulle ühest-kahest aspektist väga meeldivad, kuid lähemal vaatlusel avastan ikka kuskil mingi puudujäägi, mis lõputult närima jääb ning millest ma selle esmakordse avastamise järel enam mitte kuidagi mööda vaadata ei oska. Üks suur probleem oli muidugi ka see, et isegi kui ma leidnuks muidu sobivad pildid, siis enamus mu varasemaid pilte on veidi liiga väikses mõõdus ja mitmed uuemad töötlemise käigus sedavõrd palju väiksemaks kärbitud, et poleks vastanud tingimusele – väiksem külg 3500 pikslit.

Esitan nüüd tänasele (loodetavasti leplikumale) žüriile ehk meie blogi lugejatele need kolm tööd, mille saatmise peale sügavamalt mõtlesin ja selgitan, miks nad siis ikkagi lõpuks ei sobinud. Regulaarsed lugejad on neid ilmselt küll juba siin või siis mu FB lehel juba näinud.

Esimene pilt, mille saata tahtsin, oli jõulueelsest seeriast, kui pildistasin oma õde ja tema poega. Mulle meeldivad selle pildi valgus ja helgus, meeleolu, ema-lapse sundimatu ning rõõmus olek, nende silmade sini-sinisus. Kõik oleks nagu korras, aga mulle ei meeldi, et nende nahatoon nii erinev tundub! Proovisin seda töötlusega nii ja naapidi sarnasemaks muuta, kuid jäin jänni. Arusaadavalt ongi meigitud ema ja talvise beebi nahatoonid erinevad, kuid ikkagi häirib see mind sellel pildil palju.

Teise omapärase pildi tegin koolitunnis, modelliks kallis klassivend Jörgen. Selle pildi puhul häirib mind eelkõige see, et tegemist pole minu isikliku originaalse ideega, vaid pigem grupitööna valminud pildiga, kus mina juhtusin olema kaamera taga ning seda vaid endale kuulutades oleksin nagu veidi ebaaus (isegi kui ma ülejäänud grupiliikmed abilistena üles loetleks).

Kolmandana meeldib mulle endale väga pilt, mille ma tegin ühes ilusalongis oma endisest kursaõest Anne-Ly’st. Natuke häiriv asi on juuksesalk, mille allalangemist ma kohapeal ei märganud, ning veidi rohkem häiriv on paremal pool lisavalguse puudumine (või ehk veidi teine võttenurk), mis oleks pehmendanud ninavarju.

Ma ei ole tegelikult selle loobumise pärast väga kurb, sest mul on nii palju veel õppida ning küll ma jõuan veel ka võistlustel osaleda ning muid põnevaid asju ette võtta.

Loodetavasti saan midagi enda jaoks uut katsetada juba veebruaris, millega seoses tahan siia lõppu öelda: Tere tulemast tagasi Tallinnasse, Klambrid!

Nuppu vajutas Kristjan Muru.

Veebruari sinised esmaspäevad

Veebruaris on neljal agaral omahamängijal võimalus minuga heads-upis €2000 peale piike ristata. Triobet on kokku pannud järgmise promo: Sinine esmaspäev

Tohutult hea meel on mul selle üle, et tegemist on otseselt PLO-mängijatele suunatud pakkumisega. Omahatajad on promodes pidevalt vaeslapse rollis, ikka on vaja holdemis võita taskukaartidega 2-7 või Q-4 ning isegi bad biidi eest ei saa jackpoti, kuigi neljakaardimängus oleks seda hädasti vaja, dämit! Aga nüüd on terve kuu PLO-pidustused ja lisaväärtus on päris tummine. Kuna promo hõlmab kahte vähemusfaktorit (omaha ja mobiilis mängimine), siis tõenäoliselt on top5 sisse pääsemine suhteliselt lihtne ning ma ise kaaluksin kindlasti osalemist, aga iseenda vastu heads-upi mängimine võib mu vaimse tasakaalu veelgi rohkem paigast ära lüüa. Võib sedamoodi minna, nagu Mikiveril Eesti kinoklassikas:

Pisut kohmetuks teeb väide, „Eesti üks parimaid PLO-mängijaid“. Mitme sisse peab mahtuma, et olla üks parimaid? Noh, on sellega, nagu on, aga tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul olen ma mängu kallal tõepoolest palju tööd teinud, õppinud omal käel ja gruppides, jooksutanud kilode kaupa simulatsioone, vaadanud läbi tohutu hulga videosid ja lugenud kapsaks mõned raamatud. Tulemused? Zoom50-s, mida vahepeal peeti 2+2 foorumites reigi tõttu biitimatuks, oli mu viimase aasta EVBB/100: +3,15. Zoom100-s +0,03 ehk üsna täpselt breakeven. Valim pisut üle poole miljoni käe. Pole põhjust silmi maha lüüa, otseselt ei crushi, aga tänapäeva mängud on piisavalt karmid, et igasugune plusspoolel püsimine on täitsa hea tulemus. Eriti Zoomis, kus bumhuntimine ja table selection põhimõtteliselt olematud ja valdava osa kätest mängid teiste regularide vastu.

Esmaspäevast läheb esimene reigiralli lahti, soovin teile mõnusat grindimist! Ma ise lähen RunItOnce`i, kus just sobivalt avaldati Galfondi värske PLO HU video. €2000 on priske patakas raha ja mina kavatsen ennast lahinguks korralikult ette valmistada 🙂

Pildistamised ja pokker

Nonii, ongi mu viimasest postitusest nädal möödas! Täna oli imelik päev, enesetundes on korraga koos nii laiskus kui rahutus. Võtan ette sellise lihtsama tegevuse ja kirjutan möödunud nädalast.

Eelmine kord jätsin blogijutu katki selle koha peal, et reedel võib loodetavasti Rahvusooper Estonia FB lehelt ka mõne minu pildi leida. Nüüd saan öelda, et neli fotot sinna tõepoolest ilmusidki ning kuigi kahepäevase pildistamise jooksul mul otseselt ühtki maailmatasemel tippfotot ei sündinud, siis natuke uhke tunne on ikka ning kõige suurem heameel on selle üle, et selline teatri telgitagustes luuramise võimalus mulle üldse osaks langes.

Väga loodan, et selliseid põnevate kohtade ja inimestega seotud kiirprojekte tuleb veel! Tänutäheks saame ühe etenduse piletid ka, kuid me pole Imrega suutnud veel välja valida, et mida me näha tahaks.

Juba mitu päeva on on õues väga sombune ja määrdunud sulailm. Täpselt selline, mille kohta õpetaja Rain ütleb, et parem tõmba tekk üle pea ja maga, head fotot nagunii ei saa. Seega pole ma fotokaga kuigi palju õue tükkinud. Kuid nädala jagu aega tagasi sai koos pojaga ühe solargraafia projektiga alustatud. Meisterdasime Aivar Pihelgase Praktilise fotograafia raamatus toodud õpetuse järgi endale “päikesepurgid” ning hakkasime “päevi püüdma”. Poiss sai oma pildi juba valmis, aga mina veel kannatan natuke. Poja pilt on muidugi uudsusest tulenevalt põnev, kuigi ausalt öeldes ei suuda ma täpselt tõlgendada, mis sinna otseselt jäänud on. Proovisime fotopaberile püütud kujundit kestvamaks muuta nii skänneri kui ka fotoaparaadiga.

solargraafia skänneriga — Solargraafia (skänneriga)

Skänneriga tuli lõpp-pilt oluliselt “kandilisem” ja mulle meeldib seetõttu fotokaga tehtud rohkem. Minu enda päikesepurk on natuke teises kohas ning otsustasin selle jätta veel mõneks nädalaks üles. See lühike aeg, kui kujutis purgist väljavõetud paberile ilmuma hakkab, on igatahes sama põnev nagu laboris piltide ilmutamine! Täitsa võimalik, et proovin päikesepüüki kunagi veel ja siis juba mingis oma aiast põnevamas kohas, kus pikapeale ka veidi enamat kui paar oksakest välja joonistuks. Seni vaadake näiteks neid, mille autoriks Kristian Saks.

Täna oli mul aga tegelikult algselt plaanis kirjutada hoopis meie uuest õpetajast Helenist, kuid paraku jäi tema tund täna ära (õigemini tegi tema tunni asemel oma tunni Elina) ja nii pole ma ikka veel seda väidetavalt koloriitset kuju tundi andmas näinud.

Koolist veel niipalju, et Ivar (värvihalduse õpetaja) tundub endiselt tark ja tubli, kuid esimese tema tunniga saab minu isiklik “salvestuspuhver” täis ning teises pooles ma lihtsalt ei suuda enam pakutavas koguses infot vastu võtta! Peaks talle vist ütlema, et tempo on väheke tormakas, sest mulle ausalt tundub, et ma pole tema tundide lõpuks seal ruumis sugugi ainus kärssavate ajudega tüüp.

Juba eelmisest poolaastast tuttav kompositsiooniõpetaja Marje on kahe esimese nädalaga mind väga positiivselt üllatanud, sest tema Adobe Illustratori tund on minu jaoks täpselt paraja tempoga ning seni väga ladusalt jälgitav. Vabalt võiks niimoodi lausa paar tundi järjest teha, sest see üksainuke möödub ülikiirelt ja ma tõepoolest tahaks programmiga juba rohkem tuttav olla.

Elina esineb loomemajanduse tundides talle omase headusega. Kahe kohtumiskorra jooksul oleme analüüsinud fotograafi elukutse tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte, arutlenud selle üle, kus ja kuidas võiks fotograaf enda töid müüa ning püüdnud iseend selles süsteemis positsioneerida. Nende teemade läbivõtmine on vähemalt minu arvates väga oluline!

Elinaga oli meil täna ka üks erialatund, kus rääkisime kontrastidest. Tunni ülesannet sattusin tegema koos Markusega (olin endalegi ootamatult oma fotoka koju unustanud, mistõttu kõik pildid tegime tema omaga).

Täna käis meil külas Aarne Saluveer ning temalt saime Otsakooli kalendripiltide tegemise eest igaüks ühe kalendri kingituseks. Vähemalt minu arvates on lõpptulemus päris kena, eriti kui arvestada, et see oli pea meile kõigile esimene selline (grupipiltidega) töö!

Nädalavahetusel käisin pildistamas ka Paf Live turniiri. Võib öelda, et oli selline rutiinsem töö, kus midagi otseselt esile tõsta ei oska, aga midagi päriselt untsu ka ei läinud. Vt. Paf Live galerii.

Õhtuti ja nädalavahetustel olen päris palju toas istunud ning pokkerit mänginud. Täpsemalt olen sel aastal mänginud juba 141 odavama sissemaksuga online-turniiri (nende hulgas on tõsi küll päris palju 1-lauaga Spin and Go turnasid) ja kohe pärast selle kirjatüki valmimist istun jälle laudadesse.

Flipates Irish Openile ja muud donkamendid

Eile lõin kaasa TCOOP sarjal, kus oli kavas minu lemmik turniiriformaat no limit omaha high-low, ning otsustasin teha kõrvale poole kohaga turniiriõhtu. Triobetist leidsin järgmised turniirid:

1) Irish Open. Järgmiste kuude live-kava on selline, et veebruaris on Tallinna Triobet Live, Otepää Winterfest ja Kings of Tallinn, aprillis mõistagi Eesti Meistrivõistlused, aga märtsis pole veel midagi plaanis. Miks mitte sättida sammud Iirimaale, et mõned pindid päris õiget Guinnessi kulistada ja pokkerilauas punaseid peanahku vööle koguda. Plaan on igaõhtuse 19.00 flipiturniiriga (€2) ennast €27,5 alamsatikale flipata ja sealt edasi juba oskusliku mänguga pakett koju tuua. Nagu ma aru saan, siis flipiturniiril reiki ei võeta, seega let`s gamble it up!

Kui esmane plaan miskipärast ei toimi, siis vbl lähen ikkagi, sest turniirikavas oli päris palju mõnusat PLO-actionit (kahepäevane €350 Irish Open 6-max Deepstack, €150 6-max , €60 turbod), täitsa huvitav oleks Iiri positsiooni toimimist reaalelus vaadelda.
Eilne tulemus: rookisin küll ise samal ajal õues lund ja mängu ei jälginud, aga flipiturnalt piletit polnud laekunud, seega ilmselt kaotasin.

2) Mosh Pit €22r. Deepstack no-limit holdemi turnad ei ole kindlasti 2016. aastal minu lemmikformaat, aga kui nelja turniiri mängimise eest saab viiendal osaleda tasuta, siis tekitas see minuski leige huvi. Läks päris kenasti, ühtegi rebuyd ei teinud, addoni küll võtsin, sest sama raha eest sai algstäkiga võrreldes topeltkoguse nööpe ning jõudsin parima neljandiku hulka. Pole üldse paha PLO cashimängija kohta! Aga igavavõitu oli ikkagi, kui oled nelja kaardiga ära harjunud, siis on kahest kaardist äärmiselt keeruline elevusse sattuda. Peamiselt häirib tagauksetõmmete ja blokkerite vähesus, teemaarenduse perspektiiv tundub hõre nagu keskpärases Ameerika perefilmis. Enam-vähem tead, mis tulemas on, Beethoven mida ilmsemalt ei pure peretütrel pead otsast.

3) Ühe mõistlikul ajal algava PLO leidsin ka üles, 20.30 Fantastic Four €5,5r. Tõenäoliselt püstitasin PLO turniiride maailmarekordi, milleks oli rebuy perioodil 62 kätt ilma kordagi vabatahtlikult mängu minemata! Eks see turniir tiksus paremal all nurgas ilma erilise tähelepanuta, aga kui märkasin HUD-is, et olen 62 kätt järjest foldinud, siis läksid isegi minusuguse niti silmad suureks. Aga siis sain ässad, duubeldasin, foldisin veel paarkümmend kätt, sain jälle ässad ja kukkusin välja. Üsna tüüpiline tihketagumiku omahaturniir.

TCOOP oli ka üsna lõbus, tegin kaks satelliiti ning sain mõlemalt pileti, aga enne esimese satika lõppemist olin juba põhiturnalt välja kukkunud, heh. Aga pluss on pluss, seega nurisemiseks pole põhjust.

Vaheaja lõppemise valu ja rõõm

Nagu ma juba mõned korrad varem maininud olen, on mul jube ägedad ja särasilmsed klassikaaslased, toredad õpetajad ning tohutult huvitav erialaõpe. Niisiis peaks kooliminek pärast pikka vaheaega olema puhas rõõm! Kahjuks aga harjusin ma selle vaheaja jooksul taas öölooma rütmiga ning hommikul kella peale voodist välja hüpata on meeletu väljakutse.

Samas, koolipäevi on sel poolaastal ainult kolm tükki nädalas (teisipäev, kolmapäev, neljapäev) ning vaid kahel neist tuleb hommikul kaheksaks kohal olla, seega peaks unevõla maksmine pikal nädalavahetusel käkitegu olema ja loodetavasti saan õige rütmi peagi taas kätte.

Kõigepealt võiks muidugi rääkida uutest õpetajatest, sest neid lisandus kolmele senisele juurde veel kolm. Paraku käisin ma sel nädalal ainult ühe uue õpetaja tunnis, sest ühel juhul “oli muud tegemist” (seletan allpool) ning teine alustab meiega vist tegelikult alles järgmisest nädalast.

Niisiis, mida ma arvan õpetaja Ivarist, kes annab meile ainet arvutigraafika/värvihaldus? Esmamulje temast on vastuoluline: ühelt poolt tundub tegemist olevat üsna sooja, targa ning tunniks ilusti ettevalmistatud inimesega, kuid miskipärast oli tema tasast monotoonset juttu jälgida üsna vaevarikas ning mõte läks pidevalt uitama. Äkki oli tegemist lihtsalt sellega, et pole harjunud teooriatundides istuma, aga esimesel korral me veel praktiliste asjadega ei tegelenud. No näis!

Meie teise uue tulija, õpetaja Heleni tundi ma esimesel korral ei jõudnud, sest Elina pakkus meile samaks ajaks välja pildistamisvõimaluse, kuhu ma lihtsalt pidin end vabatahtlikuna välja pakkuma! Nimelt kaks inimest meie klassist said minna pildistama Estonia teatri eesriidetaguseid ettevalmistusi “Aida” esietenduseks. Koju jõudsin sel päevl pärast üheksat õhtul! Homme (reedel) see esietendus toimub ning Rahvusooper Estonia Facebookis on siis ehk lootust mingi postituse juurest äkki isegi mõni minu foto leida. Kusjuures see seiklus pole veel lõppenud, sest lisaks kolmapäeval tehtud piltidele, lähme Kadri ja Annikaga Estoniasse ka selle tähtsa ürituse ajal. Siis on meie ülesandeks jälgida koridorides ning maja juures toimuvat sagimist ning turundusosakonda jooksvalt piltidega varustada. Minu jaoks põhimõtteliselt sama, mida ma teen pokkeri live-ülekannete ajal, kuigi pilte on vaja oluliselt vähem ning neid teeb 3 inimest – usun, et saame hakkama!

Etteruttavalt olgu aga õpetaja kohta öeldud, et klassikaaslastelt kuuldu põhjal, on Heleni näol ilmselt tegemist vägagi värvika persooniga ning mu uudishimu tema tundi oma silma ja kõrvaga külastada on hetkel üsna laes. Järgmisel nädalal siis …

Mis edasi? Täna oleksime tegelikult pidanud kohtuma kolmanda uue õpetaja Margega, kuid miskipärast asendas teda hoopis Rain (ausalt öeldes ma ei pannud tähele, mis põhjusel, aga nii see vaid oli). Seega saime ootamatult otsast otsani foto ja animatsiooniga täidetud päeva.

Ma ei tea, mis imelikud magnettormid või vitamiinipuudus meie klassi täna vaevas, aga olime pea kõik uimased, vahepeal rahutud ning enamasti lihtsalt laisad (antagu mulle üldistus andeks, kui keegi end teisiti tundis, aga miskipärast just selline üldmulje jäi). Vaatamata sellele oli Rain hommikust hilise pärastlõunani reibas ja täis õpetamistahet! Vaatasin tema sahmimist meile animatsioonialaste teadmiste ja multikahuvi süstimisel ning lihtsalt imestasin. Kust see mees küll oma energia võtab?!

Pärastlõunal tegime Annikaga natuke tootefoto ja pokeh’ katsetusi, mille tulemusena sündis näiteks selline pilt:

Selle kunnipaariga täna lõpetangi ja ülehomme pildistan muide taas üle pika aja Paf Live pokkeriturniiri. Kohtumiseni, pokkerisõbrad!

Triobet Live Pärnus ja pöörane HUSNG-maailm

Esimene live esitus Triobeti värvides TB-livel Pärnus lõppes…mulliga. Vbl lõpp läks natuke kaheksanda õlle nahka, lükkasin buttonilt seitsmetega varajase positsiooni tõstele all-ini vastu (täpseid stäkke tõesti ei suuda meenutada, aga fold equityt ilmselt ikka oli), sain calli suurel blindil istuvalt pisistäkilt ja algselt tõstjalt, käed vastavalt AK ja KK. Ei suutnud seitset välja võluda. Ilmselt oleks võinud ka lihtsalt foldida, päris mitu väikest stäkki oli lauas, aga ega ma ise ka teab mis hiiglane polnud, et pidin oma eksistentsi eest võitlema ning samas oli lootus mullidominatsioon saavutada ka täitsa olemas. Ilmselt üsna nii ja naa olukord ja vähemasti sain mikrostäkkidele rõõmu valmistada.

Talvel suvepealinnas mullitamas
—

Lauas tekkis päris huvitav diskussioon ühe Starsi hüperturbo heads-up sng regulariga. Mind lõi ikka päris pahviks, kuidas asjad sealses kommuunis toimivad ja kui karmiks olelusvõitlus on läinud. Hea aines Scorsesele, kui ideedest nappus peaks tulema. Lühidalt, igal limiidil on kindel mängijate Grupp, kes omavahel ei võitle ning üsna suurel määral reguleerivad seda, et grupivälised liikmed ei pääse mängima fishide vastu. Kuidas? Starsi softis saab korraga avada kuni 2 uut SNG-turniiri. Grupi liikmed loovad sisuliselt kogu aeg uusi laudu, ilmselt siis kiirete scriptidega ning tavalisel mängijal ei tekigi selleks võimalust ning kui ta soovib mängida, siis mängib ta põhimõtteliselt alati Grupi liikme ehk tugeva mängija vastu. Grupi liikmed (ehk antud limiidi regularid) seevastu omavahel ei mängi, vaid saavad rahulikult oodata, kuni vastaseks tuleb mitte-regular ehk suure tõenäosusega nõrk mängija.

Ehk siis kui näiteks mina hüppan $15 sng-de maailma, et oma oskusi katsetada, siis võitlen ma ainult regularidega, saan mida ilmsemalt tappa ja lonkan urgu haavu lakkuma. Ja vaatan võitvate regularide graafikuid, kes justnagu mängivad sama limiiti, aga tegelikkuses hoopis nõrgema fieldi vastu! Seega sisuliselt võid sa olla limiidi parim mängija, aga Gruppi kuulumata ei suuda sa isegi reigist jagu saada. Päris sick!

Mõistetavalt tekib küsimus, kuidas saab siis Grupiga liituda? Kas lahedaks djuudiks olemisest piisab? Nope, not at all, privileegid tuleb tõsise tööga välja võidelda. Kandidaat peab mängima Grupi liikmetega tuhandeid matše, kuniks on ennast piisavalt tõestanud ja näidanud, et sellel limiidil jätkates sööb ta Grupi liikmete kasumit ning neil on mõistlik ta liikmeks võtta ja omavahel võitlemise asemel saakloomi jagada. Päris karm on ka see, et kandidaat võib teatud kindlale Grupiliikmele väljakutse esitada, millest see keelduda ei tohi, sest toiduahelas altpoolt tuleva mängija ees peaks Grupiliikmel eelis olema ja kui ta seda ei usu, siis lööb ta koht Grupis kõikuma. Päris täpseid kriteeriume ei mäleta, aga põhimõtteliselt on võimalik Grupist välja ka langeda, kui on piisavalt näitajaid, et oled taseme poolest liiga nõrgaks jäänud. Grupiliikmeid on erinevatel tasemetel erinev arv ja mida kõrgem limiit, seda väiksem on see number.

Mind natuke üllatab, miks ei ole Stars võtnud kasutusele imelihtsat moodust, kuidas HU sng maailm mõistlikumaks muuta. Lihtsalt korjata laudade tekitamise võimalus ära, selle asemele panna üks nupp, millel kirjas „Register“ ning sellele vajutades loositakse sind lauda.

PS! Küsisin vaestluskaaslaselt üle, kas on ok, kui ma sellest blogis kirjutan. Ta vastas, et tegemist on täiesti avaliku infoga, millest mingit saladust ei tehta.

Anonüümpokkeri head ja vead

Käesolevast nädalast alates on Triobetis võimalik mängijanime muuta. Seda saab teha iga 30 päeva või 1000 käe tagant. Muudatuse eesmärk on kaitsta harrastusmängijaid proffide eest, kes abiprogramme kasutades saavad vastase mängutendentside kohta liiga palju infot. Küsimus on – kas see aitab ning on väärt makstavat hinda?

Kipun arvama, et natuke ehk aitab, aga samas kahtlen, kas kaitsealused liigid ise viitsivad seda kilpi kasutada. Paljud saavad ilmselt alles paari aasta pärast teada, et selline võimalus on olemas. Samuti ollakse enda ekraaninimesse kiindunud ning sellest on kahju lahti lasta. Ning enamusel pole nagunii illusiooni, et nimevahetus neist võitva mängija teeks ja neil on lihtsalt suva.

Samas mõne jaoks on see võimalus väga teretulnud. Kui sa tõesti tunned, et teatud mängijad peavad konkreetselt sinule jahti, siis nimevahetusega saad jälitajad kasvõi mõneks ajaks maha raputada. Ma pole küll täpselt aru saanud, kuidas Trios bumhuntimine toimib, mind istutatakse alati lauda suvalise koha peale ning lobbys pole laudade koosseise võimalik jälgidagi. Võib-olla olen küll ise loll ja regularid peavad seda lugedes peenikest naeru.

Kõige rohkem kannatavad muudatuse läbi ilmselt regularid, kes viitsivad teiste regularide kohta palju märkmeid teha ja oskavad statistikaprogrammidest viimast välja võtta. Kui ma näen, et vastane foldib suure sämpliga sb vs bb 75% (tõepoolest, leidub ka selliseid regulare), siis loomulikult tõstan ma iga neljaga ja teenin väga lihtsat kasumit. Kui vastane ei ole riveril kordagi checkraisenud, siis saan valuebettida palju õhemalt. Seega minu hinnangul kaitseb see muudatus kõige rohkem nõrku regulare.

Natuke häirib mind (pool)anonüümpokkeri juures asjaolu, et vastase mänguplaanist läbinärimine ja nõrkuste tuvastamine ongi paljuski pokkeri kvintessents ja suurima rahulolu allikas. Kuna programmid, mis otseselt soovitavad käike, ei ole lubatud, siis peab mängija siiski suutma statistika põhjal ise otsuse teha ja see pole sugugi nii lihtne. Terade eraldamine sõkaldest ning tohutust infohulgast tähtsaima ülesleidmine on omaette kunst ja meistriks saamine võtab tubli tüki aega ja vaeva. Teisest küljest olen siiski nõus, et abiprogrammid on arenenud natuke liiga kaugele ning NoteCaddy-laadsed tooted, mis konkreetselt sõeluvad välja vastasmängija nõrkused, liiguvad juba õiglase mängu piirialadel.

Kuidas mõjutab see muudatus mind? Ma pole veel päris otsusele jõudnud, kas olen shark või fishreg, et sellele küsimusele on raske vastata. Olen küll viimastel aastatel HUDi märksa aktiivsemalt kasutama hakanud, aga väga heaks ei ole selles valdkonnas siiski saanud. Sama lugu regularide tundmaõppimisega, tean väga hästi, kui vajalik see on, aga „nüüd ma närin su mängu tükkideks“-õppesessioonideni jõuan kahetsusväärselt harva. Ikka on lihtsam mõni õppevideo peale panna ja tunda ennast aktiivse pokkeriõpilasene…kuniks tukk peale tuleb 😉

Võib-olla on see muudatus minu jaoks isegi ideaallahendus, sest üldinfo, kes on regular ja kes funplayer, saad tegelikult juba mõnekümne käega. Ja kui reg-exploitimises oled laisk ning teised virgad, siis on jällegi kasulik, kui info on hõre.

Anonüümsus avitab nii pokkeris, kui ka maadluses.
Anonüümsus aitab nii pokkeris, kui ka maadluses

—

Natuke promojuttu. Täna algas Trios „Ülesannete nädal“, kus lihtsate ülesannete täitmise eest saab teenida pesuehtsat raha. Mitte just palju raha, aga väiksemat sorti bankrolli annab küll jõudsasti kasvatada. Ja tunnipalk tuleb kohati üsna tummine. Näiteks homne ülesanne on panna mängu panus (või blind) Blaze kiirpokkeris, anonüümsel laual ning omaha high laual. Auhind: €3. Miinimumnõude täitmiseks kulub aega maksimaalselt 2 minutit. Tunnipalk: €90. OK, natuke meelevaldne näide, aga mina kavatsen need marjad ära noppida küll. Karu on suur ja mustikas väike, aga südikalt süües saab loom pikapeale kõhu täis. Niisamuti kosub ka bankroll, kui piskut mitte ära põlata.

Promo detailid leiab siit https://www.triobet.ee/et/pakkumised/pokker-saavutused

Kas mäng on soft ja kuidas on soft?

Mõned päevad grinditud, panin kirja Triobetis mängimise esmamuljed.

Softiga harjumine. Olen praegu mänginud kuues lauas ja tõtt öelda on üllatavalt kiire olnud. Üllatavalt seepärast, et eelmise aasta lõpus tundsin ennast üsna mugavalt neljas zoomi lauas ja kartsin, et kuues tavalauas võib pigem igav hakata. Nope, täitsa täit tähelepanu läheb vaja. Mõned võimalikud seletused:

– parema hiireklahviga ei saa foldida. Õigemini vbl saab, aga ma pole sellega veel tegeleda jõudnud. On väärt ütlus, et parema klahviga foldimine on netipokkeris sama murranguline, kui viilutatud saia leiutamine pagaribisnesis. Nii mugav. Eks pean kaaluma TableNinja kasutamist.

– zoomis on alati 6 mängijat, tavalaudades seevastu sageli 3-4. Mida vähem on mängijaid, seda tihedamini on minu käiguvoor. Kui kasvõi ühes lauas on heads-up, siis kipun jääma mängutempole jalgu.

– olles viimased 4 aastat mänginud sisuliselt ainult Starsis, olen mõistagi sealse softiga harjunud. Natuke on selline tunne, nagu oleks automaatkäigukasti asemel istunud manuaalse kastiga auto rooli. Ei piisa sellest, et välja mõelda strateegiliselt õige otsus, vaja on mõelda ka õiges kohas klikkimise, betslideri tööpõhimõtete jms. peale. Täitsa selge, et uus vajab ikka harjumist.

Pauside tegemine. Zoomiga poputati mind pauside tegemise mõttes ikka päris ära. Alati sai ühe nupulevajutusega välja istuda ja teisega uuesti tagasi sisse. Tuleb tunnistada, et mõneti pöördusingi ma 3-4 aastat tagasi turniiripokkerist eemale…pauside pärast. Õigemini, mul oli raske istuda lauda teadmisega, et seon ennast mängimisega 8+ tunniks. Et kui sessiooni 25. minutil avastan, et mängimine on tänasel päeval täiesti vastukarva, siis pole mitte midagi teha, vaid peab hambad ristis jätkama. Rahalauas on palju mugavam, kui mäng ikka üldse ei maitse, siis saad teha 15 minutilise või 2 tunnise pausi ja hiljem uuesti proovida. Zoomis oli sellele mugavusele viimane lihv antud. Aga mõistagi pole ka tavalauad turniirid, lihtsalt pause peab natuke paremini planeerima. Ja nuppe peab klikkima kahe korra asemel tosin korda. I can do that.

Mänguvalik. Pisut vajab töögraafik korrigeerimist. Õhtul jookseb mänge enam kui piisavalt, aga hommikul natuke napib. Kui miksida segamini PLO20-100, siis põhimõtteliselt saab siiski hakkama, aga plo20 tundub liiga väike ja plo100 jaoks tahaks enne ennast mugavalt softis sisse seada.
Samas pole halba ilma heata, sest nüüd saab hommikud pühendada muudele projektidele ning pokkeriõppele. Võtsin detsembri lõpus ka RIO Elite paketi ja tohutu hulk häid videosid on vaatamisjärjekorras, saabki neile piisavalt aega pühendada.

Vastased. Esmase mulje põhjal on mäng zoomiga võrreldes agressiivsem. Just selles mõttes, et pottide pärast võideldakse rohkem. Zoomis sai monotoonsetel ja kuivadel paardunud laudadel potte üsna lihtsasti ära varastada, välja arvatud parimate regularide vastu. Tavalaudades nii kergelt alla ei anta, samas võib see siiski olla variatsioonipõhine ennatlik järeldus. Hoian tendentsidel silma peal ja üritan adjustida.
Fish/Reg suhe on suhteliselt sarnane Starsile, aga samas on fishide näol tegemist tõsiste vaaladega. 90%+ VPIP-vaalasid zoomis sisuliselt ei eksisteerinud, aga Trios näeb selliseid ikka igal volüümirikkal mängupäeval. Loodame, et nii see jääbki.

Läksime sünnipäevale, sattusime kihluspeole

Nädalavahetusel oli meid kutsutud pokkerituttavate Carmen-Elina ja Meelise ühisele sünnipäevale, kuna me väljaspool pokkerilauda väga palju pole koos aega veetnud, siis võib ausalt tunnistada, et olime juba sellest kutsest veidike ja väga meeldivalt üllatunud.

Sünnipäevapeo kavas olid tegevused selles mõnusas majakeses: söögid-joogid pika laua ääres, saun, paaride pokker ning muud mängud. Vahemärkusena olgu öeldud, et selle paaride värgi panid Müürid jälle kinni (täpselt sama juhtus suvel ka Jaani juures) ja minu arvates oli teistest mängudest kõige põnevam (kuigi veidi karm) Reaalsuskontroll.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida…

Peo kõrghetk oli meessoost sünnipäevalapse laskumine ühele põlvele ning sellega kaasnev traditsiooniline ettepanek oma “patune kooselu ametlikuks abieluks vormistada”! See oli esimene kord, kus ma isiklikult kihlumise juures tunnistajaks olin! Sain mõned emotsionaalsed hetked pildile ka:

Palju õnne ning toredat pulmaeelset sagimist teile!

Pühapäeval sõitsime koju, magasime mõned tunnid ja siis käisime Klambritega kinos “Kaheksat vihast” vaatamas. Kinopileteid ostes olin ma aga unise peaga paraku häbiväärselt unustanud, et mu ema ja õde pidid meie juurde õhtusöögile tulema (seejuures sellisele, kuhu ema oli lubanud söögi ise kaasa võtta). Niimoodi juhtus, et sugulasi võõrustasid meie kinokülastuse ajal ainult meie pere lapsed. Hiljem istusime Klambritega pea hommikuni meie juures köögis rääkides fotograafiale lisaks ka üksikutel teistel teemadel. Ja nagu juba kahetsusväärseks traditsiooniks saanud, siis sellest viimasest koosviibimisest ei sündinud mitte ühtki fotot!

Head aega Stars, tere Triobet!

Jaanuari alguses kandsin PokerStarsi arve tühjaks ja hakkasin mängima Triobetis. Muudatuse peamised põhjused on reigistruktuur, boonussüsteem ja lihtne inimlik solvumine. Proovin need põhjused allpool põhjalikumalt lahti seletada.

*Rake. Microgaming langetas oktoobrikuus reiki. Praegune reik PLO50 tasemel (kus kavatsen jaanuaris mängida) on 5% võrreldes PokerStarsi 4,5%, kuid võetava reigi ülempiir on märgatavalt madalam: 5+ mängijaga 1,5€ (Stars 2,5), 3-4 mängijaga 1€ (1,5), 2 mängijaga 0,5€ (0,5).

*Boonused. „Fisherman“ taseme ja 30% rakebacki saamine on PLO50 tasemel väga lihtne, selleks tuleb maksta 300-dollari eest reiki. Sellele lisanduvad muud boonused, nagu igakuine 100-eurone reload boonus, 25-eurone tasuta spordiennustusboonus, tasuta slotispinnid, rakerace edetabelid, cashdrop rahasajud jms. PLO50 tasemel on keskmise volüümiga ilmselt võimalik saavutada 50%+ rakebacki.
Starsis omakorda kukkus rakeback 200k punkti eest 15k pealt 11k-le + Supernova freerollid võeti ka maha (1k väärtusega). Päris tummine kukkumine.

*Kergemad mängud. Hehee, igivana müüt, et mujal on mängud alati paremad. Ma liiga palju ei julge loota, aga testin need ära ja annan teile oma hinnangu.

*PokerStarsi imago ja VIP-klubi muudatused. Mõistagi võib äriline ettevõte teha ärimudelis enda äranägemise järgi muudatusi ja klient peab sellega kohanema…või siis lahkuma. Aga minu meelest tegi Stars muudatused liiga järsult ja mis kõige halvem, eelnevaid lubadusi rikkudes. Ei viitsi sellel pikemalt peatuda, foorumites on teemat lahatud väga palju. Professionaalse mängijana oleks minu poolt läbimõtlematu öelda, et nüüd löön Starsi ukse jalaga igaveseks kinni, aga teatavaks protestimärgiks ja oma seisukoha väljendamiseks kandsin rahad välja ja aasta alguses jäävad sealsed lauad minu poolt puutumata. Ma arvan, et praegu on väga hea hetk alternatiivtubade katsetamiseks ning protest ja boikott tulevad lihtsalt lisaboonusena kaasa.

*“Doomswitchist“ väsimine. 2015. aastal jooksin PokerStarsis päris halvasti, ca 100 sisseostu alla EV. Pikapeale muutus see päris rusuvaks ja psüühiline tugevus pandi korralikult proovile. Loomulikult ei mõtle ma, et PokerStars on rigged ja mõistagi võib Triobetis jooks olla samasugune, aga pea klaarimise seisukohalt võib uus keskkond ja vaheldus kindlasti head teha.

Kõrgemate limiitide kohta on raske öelda, aga eelnevale tuginedes võib kuni PLO50 tasemel bankrolli kasvatamiseks Triobet/MicroGaming olla hetkel eestlastele mängimiseks parim koht.

—

Ühtlasi otsustasin taaselustada enda blogi. Hakkasin mõtlema, et pärast Hotcocacola Twitterisse siirdumist ei ole Eesti pokkeril vist enam ühtegi blogi (vbl eksin, ärge pahandage ja andke teada, kes ja kus kirjutab). Ja tegelikult on sellest kahju. Kunagi sai esimese Eesti pokkeriblogijana alustatud, et hakkame nüüd siis uuesti pihta.

Niipalju veel, et jõudsin Triobetiga kokkuleppele mõningase koostöö osas ning sellest tulenevalt saab blogi olema sisult punavalge. Mis on ka üsna loomulik, sest mängin ju aasta alguses (vbl mõned turniirid välja arvatud) ainult Trios. Lisaks on plaan väisata ka live-üritusi, nii Tallinnas kui mujal ning esmakordselt saate mind näha punase kleepekaga rinnataskul istumas juba järgmise nädala reedel Triobet Livel Pärnus.

Ja nüüd grindima!