Sildiarhiiv: fotograafia
Mul on koolist kõrini!
Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.
Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.
Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.
Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!
Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…
…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.
Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.
Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).
Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!
Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!
*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.
Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.
ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!
Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!
Töökad ja toredad:
#Laulukarussell2017 – bänd ja saatejuhid
See pole üldsegi veel kõik
Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.
Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud tundetasandil vett kuigi hästi.
Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!
Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.
Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!
P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.
P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉
Beebiootuse fotosessioon
Minu esimene beebiootuse fotosessioon on nüüd tehtud ja võin öelda, et kõik hirmud olid asjatud!
Olin sessi eel üsna ärevil, elevil ja ebakindel. Igaks juhuks palusin abiliseks kaasa oma pinginaabri Annika. Eelmisel nädalal ja veel eile ööselgi vaatasin inspiratsiooni saamiseks (ja lausa jäljendamiseks) läbi suure hulga netiavarustes leiduvatest beebiootuse fotodest, samuti kuulasin ära noorpaari, et mida nemad ise täpsemalt pildile saada tahavad.
Võtsin kaasa hunniku ideid, kaamera ja välgu, laenutasin oma 50mm objektiivile 35mm-st lisaks 24-70mm objektiivi, Annika tõi peegeldi ja oma teadmised.
Modellid valmistusid selleks tähtsaks sessiooniks muidugi veelgi ägedamalt: ära tehti remont, pandi valmis kõik lapsele vajaminev, otsiti välja kuldsed papud ja puust nimetähed, tulevane ema käis juuksuris ja meigis, vaatas välja hunniku riideid.
Pildistamise aja valisime nii, et pärast kodus pildistamist jõuaksime loojanguks kindlasti mere äärde. Loojangud lihtsalt on nii minu teema!
Mida ma selle sessiooni käigus õppisin või kinnistasin?
- Inimesi pildistada on tore, sest ühise eesmärgi nimel tegutsedes saab mõnusalt suhelda ja palju naerda!
- Valgus on ülitähtis! Välgud, peegeldid, softboxid, vihmavarjud jne – ma tahan, et mul neid rohkem oleks ja neid paremini kasutama õppida!
- Tegelikult ei pea kõiki ideid ühe fotosessiooni sisse mahutama (isegi kui see on selles vallas esimene ja nii tahaks kõike kohe proovida), kuigi me seekord seda üritasime!
- Üle paari tunni ei ole mõtet sessiooni venitada, sest nii modellid kui ka fotograaf väsivad ära.
- Tark assistent on meeletult suureks abiks, isegi kui tal liiga palju tööd ei ole. Lisaks peegledi hoidmisele ta lihtsalt ütleb õiges kohas õigeid lauseid (kas siis fotograafi abistamiseks või modellide paikasaamiseks) või märkab kõrvalt asju, mis endal võiks kahe silma vahele jääda.
- Tee kohe hea pilt, nii vähendad oluliselt töötlemisele kuluvat aega.
- 24-70mm (F2,8) objektiiv on oluliselt mugavam kui 50mm. (Kuigi mulle tundub, et minu 50mm/F1,8 on veidi teravam ja taust omakorda jääb soovi korral kergemini ebateravaks. Aga ma pole kindel, et seegi õige on, sest viisin juba täna objektiivi tagasi ja spetsiaalseid võrdluspilte teha ei jõudnud.)
Valik pilte:
Ilusat ootusaega teile, Geidi ja Madis!
Tere jälle, mu kallid lugejad!
Imre tegi enne jaani meie ajutise blogi “Triobetiga Las Vegases” viimase sissekande ja nii on minul jälle aeg siinsetele eluolublogi radadele naasta.
Annan endale aru, et kirjandusliku väljandusoskuse poolest jään oma armsale abikaasale alla, kuid kuna tema on pigem projektipõhine (peab oleme mingi kindel teema ja põhjus) kirjutaja, mina aga ajan taga kroonikalaadset järjepidevust, siis olen “sunnitud” jätkama ja vähemalt minu fännid saavad oma osa siin kätte.
Olen ses mõttes sarnases seisus Lenkaga, kelle fotograafist kallim Klamber lihtsalt ei taha pere- või sõpruskondlikel üritustel tööd (ehk fotosid) teha ja nii peab Lenka mälestuste talletamisepildid ise tegema, sest tegemata seda tööd ju jätta ka ei saa! Võib-olla ühel päeval hakkab siis ka meie peres Imre ise perepilte tegema :P. Tegelikult oli aga Triobeti blogi ajal kehtestatud tööjaotus, et tema kirjutab ja mina pildistan, muidugi kõigile asjaosalistele parim.
Oleme olnud Eestis tagasi nädala jagu päevi ja on need vast sisutihedad päevad olnud! Reisihullus oleks nagu jätkunud, omaette kodus lorutada pole üldse mahti olnud (see pole kurtmine, vaid lihtsalt fakt).
16.06 saabusime Eestisse otse kalli lapse sünnipäevale;
17.06. lõpetas vanim laps põhikooli;
18.06 pildistasin Paf Live turniiri;
19.06. käisid Siboldid ja Klambrid külas;
20.06 toimus ETPF-i juhatuse koosolek (kui kellelegi uudis, siis tunnistan üles, et jah, pärast aastaid kestnud vastuolekut, olin miskipärast nende “valimiste ajal” nõus juhatuse liikmeks hakkama);
– õhtul aga tuli öökülla Katrin (minu elu üks inspireerivamatest sõpradest) Tartust – oh, kui ammu polnud ma teda näinud! – veinitasime ja rääkisime
21.06 käisin koos Karini ja õpetajatega pildistamas TPT lõpuaktust (Pildid leiate Tallinna Polütehnikumi FB-st: seal albumis on koos kõigi meie nelja fotod [minu omad esimestena], aga aja kokkuhoiu huvides tegi töötluse Rain üksinda. Aitäh, sest tõesti on mulle endale liiga palju töötlemata pilte arvutisse kogunenud!);
– lisaks sai notaris käidud ja ETPF-i juhatuse uus koosseis ära vormistatud;
22.06 otsustasid lapsed, et aeg on lastetubade remondiga alustada ning mina omakorda leidsin, et ääretult vajalik on aed korda teha – nii sai üks tuba tühjaks tõstetud ja aias põõsaalused rohitud nimg muru niidetud;
23.06 jaanilaupäeva veetsime väikselt ja peaaegu vaikselt ema-Vello ja õe Kaidi perega Kuivojal. Imre käis koos Anetiga sel hooajal esimest korda meres ujumas. Mina vaatasin seda jama kaldalt, aga pärast “hüppasin” saunalavalt veel külmema veega basseini lausa kolm korda!
Suvi on hoogsalt alanud ning tõotab samas rütmis jätkuda – homme puhkame või teeme remonti, aga ülehomme põrutame perega Saaremaale suvitama!
P.S. Nii palju siis USA reisist veel, et kõige ägedam matkarada on minu kogemuse kohaselt Zioni Narrows.