fotograafia | Elu on lill

Viimaks Chicagos

Kes mu sotsiaalmeediat jälgib, see teab, et Finnair tegi meie lennuplaani muudatuse ning ühe ärjäänud lennu tõttu muutus meie Chicagoga tutvumiseks mõeldud päev hoopis Helsingis niisama molutamiseks, aga täpselt 24-tundi plaanitust hiljem jõudsime, 2. septembril umbes kell kuus Chicago lennujaama ja kella kaheksaks õhtuks River hotelli kohale.

Nii räbaldunud ja plekilisi kardinaid kohtab hotellides harva ja lift haises nagu kunagi Lasnamäel.

Samas oli hind hea, tuba ise puhas, kõik vajalik (ja natuke pealegi) olemas. Vaade aknast on võrratu ja natuke veider kah, igatahes on jõel vilgas paadiliiklus, mida on tore jälgida.

Linn oli meie tulekuks üldse hoolega valmistunud: ilutulestik ja puha!

Vaatamata teatavale väsimusele, ikkagi 9-tunnine lend Helsingist Chicagosse, tegime võrratul jõepromenaadil, kus oli meeletult rahvast, 16 000 sammu ja saime esimesed majakad ka pildile!

Asjaolude sunnil (mõned peatuspaigad on juba kokku lepitud ja broneeritud) pole meil nüüd aega kauemaks Chicagoga tutvuma jääda, homme võtame rendiauto ja hakkame majakaid jahtima, aga me tuleme reisi lõpus siia uuesti tagasi. Esmamulje on igatahes vägev!

Väljasõit Leetu

Imre klassivennad Andres, Margus ja Renno kinkisid Imrele 50. sünnipäevaks oma aega. Plaan oli, et Imre valib koha ning ühiselt minnakse koos peredega lühikesele reisile.

Superidee! Aeg ja ühised mälestused on imeline kingitus!

Kuna reis oli kõik nii chill ja mõnus, siis ma jätan siinkohal ka kõik planeermistegevuse kohta tehtud märkused meie pisikese grupi “saladuseks”.

Riigi nuputas Imps välja üsna kiirelt, sest kui peamine eesmärk on lihtsalt koos olla, siis pole põhjust minna kuigi kaugele ja koht pigem ei pea olema üleliia tundmatu või eriline. Niisiis panime kiirelt paika, et põhimõtteliselt piisab Eesti piiri (sõbralikus suunas) ületamisest.

Märgates, et Vilniuses esineb sel suvel Nick Cave, otsustas Imps lisada tordile kirsi, mille tegelikkuses kalendrite sobimatuse tõttu lõpuks kahekesi nahka panime. Ütlengi kohe, et see oli meie jaoks üks ütlemata magus kirss, sest Nick Cave lihtsalt on see Õige Live Artist

Vilnius on imeilus jõekäärde täis linn, mis kostitas meie iga päev jupikaupa suurenevat seltskonda meeldiva ja päikeselise, kuid õnneks mitte liiga palava suveilmaga. Külastasime Užupise vabariiki, MO moodsa kunsti muuseumi, ronisime Gediminase mäe otsa, jalutasime jõe ääres ja kulgesime lõunauinakute toel pubist pubisse.

Kui kiiremat elu elavad inimesed lendasid Vilniusesse lennukiga, mida tegelikult soovitangi teha, kui ainult Vilniust külastada soovite, siis meie Imrega läksime autoga ja tegime paariöise peatuse minnes Jurmalas ja pärast üheöise Riias. Ka väga ilusad kohad! Nii palju lillepeenraid ja -ampleid on igal pool!

Jurmala ähvardas meid tegelikult mingil hetkel korraliku vihmaga, aga jõudsime ülitäpselt enne suurt sadu restorani peitu!

Riiast lahkumise järel hakkas seal päriselt uputama, isegi uudistes räägiti! Aga meie jõudsime enne seda kenasti linna peal jalutada ja itaalia toidu restoranis Casa Della Pasta kõhu mõnusalt täis pugida.

Pilte tegime seekord telefonidega, sest ma puhkasin! Ei tea küll millest, eksole?!

Peagi aga pühin kaameralt tolmu, sest 1. septembril alustame reisi, milleks kogusin raha juba oma 50. sünnipäeval. Püsige lainel, sest seal kavatsen korralikult pildistada ja ka siin blogima hakata, äkki saan isegi Imre nõusse mõnikord ise postitama!

Lõpetuseks olgu see tore mahavaatamise pilt. Niimoodi oleks meid siis näinud tort või part (seda oskavad selgitada vaid Renno ja Kaire). Mina ise pakuks, et selline vaade avaneb aeg-ajalt beebidele.

Hiiumaareisi viimasel päeval käisime vaatamas Paluküla kirikut

Kirik! Miks küll? Kuhu tuletornid kadusid?

Aga sellepärast, et eelmisel õhtul Hiiessaare tuletornist lugedes avastasin, et see moodustab liitsihi Paluküla kirikuga (olin seda ilmselt küll kunagi varem ka lugenud, aga unustanud). Tavaliselt ikka pildistad sihi mõlemat märki, seega sain aru, et peaks siis vähemalt paar

Seega sõitsime Orjakust Heltermaale praami peale väikse ringiga.

Vahemärkusena ütlen ära, et ma pole kuigi suur kirikute fänn, pigem täitsa vastupidi! Mulle pole kunagi meeldinud ekskursioonide käigus kirikuid ja muuseume külastada, isegi kiriklikud ärasaatmised ning pulmatseremooniad tekitavad minus pigem veidi kõhedust. Olen ikka naernud, et küllap oli mul eelmises elus kirikuga seoses mingi väga ebameeldiv kogemus.

Aga selline mahajäetud kirik hommikuses vahelduvas pilvisuses meeldis mulle täitsa hästi! Mõne kiire klõpsu asemel sai jupp aega ümber hoone tiirutatud ja seda igast nurgast vaadeldud ning võre vahel isegi natukene sisse piilutud. Täitsa armas väike torniga maja tegelikult!

Koduteel tervitasin uuesti Rukkirahu torni ka!

Kohalejõudmine

Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!

Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.

Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.

Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.

Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.

Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.

Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.

Käisime poes ja tulime “koju”.

Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!

Uue märksõna otsinguil

2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!

Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.

Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”. Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.

Auhinnaks aga selline vaatemäng!

Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.

Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.

Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!

Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.

Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid“, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.

Aasta lõpus pildistasin saate “Aasta säravaimad tähed” valmimist.

See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!

Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.

Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.

Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.

Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!

Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi. Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.

Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega.

Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!

Mida ootan järgmiselt aastalt?

Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.

Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.

Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!

Mul on koolist kõrini!

Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.

Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.

Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.

Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!

Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…

…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.

Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.

Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).

Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!

Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!

*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.

Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.

ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!

Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!

Töökad ja toredad:

#Laulukarussell2017 – bänd ja saatejuhid

See pole üldsegi veel kõik

Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.

Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud tundetasandil vett kuigi hästi.

Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!

Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.

Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!

P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.

P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉

Beebiootuse fotosessioon

Minu esimene beebiootuse fotosessioon on nüüd tehtud ja võin öelda, et kõik hirmud olid asjatud!

Olin sessi eel üsna ärevil, elevil ja ebakindel. Igaks juhuks palusin abiliseks kaasa oma pinginaabri Annika. Eelmisel nädalal ja veel eile ööselgi vaatasin inspiratsiooni saamiseks (ja lausa jäljendamiseks) läbi suure hulga netiavarustes leiduvatest beebiootuse fotodest, samuti kuulasin ära noorpaari, et mida nemad ise täpsemalt pildile saada tahavad.

Võtsin kaasa hunniku ideid, kaamera ja välgu, laenutasin oma 50mm objektiivile 35mm-st lisaks 24-70mm objektiivi, Annika tõi peegeldi ja oma teadmised.

Modellid valmistusid selleks tähtsaks sessiooniks muidugi veelgi ägedamalt: ära tehti remont, pandi valmis kõik lapsele vajaminev, otsiti välja kuldsed papud ja puust nimetähed, tulevane ema käis juuksuris ja meigis, vaatas välja hunniku riideid.

Pildistamise aja valisime nii, et pärast kodus pildistamist jõuaksime loojanguks kindlasti mere äärde. Loojangud lihtsalt on nii minu teema!

Mida ma selle sessiooni käigus õppisin või kinnistasin?

Inimesi pildistada on tore, sest ühise eesmärgi nimel tegutsedes saab mõnusalt suhelda ja palju naerda!
Valgus on ülitähtis! Välgud, peegeldid, softboxid, vihmavarjud jne – ma tahan, et mul neid rohkem oleks ja neid paremini kasutama õppida!
Tegelikult ei pea kõiki ideid ühe fotosessiooni sisse mahutama (isegi kui see on selles vallas esimene ja nii tahaks kõike kohe proovida), kuigi me seekord seda üritasime!
Üle paari tunni ei ole mõtet sessiooni venitada, sest nii modellid kui ka fotograaf väsivad ära.
Tark assistent on meeletult suureks abiks, isegi kui tal liiga palju tööd ei ole. Lisaks peegledi hoidmisele ta lihtsalt ütleb õiges kohas õigeid lauseid (kas siis fotograafi abistamiseks või modellide paikasaamiseks) või märkab kõrvalt asju, mis endal võiks kahe silma vahele jääda.
Tee kohe hea pilt, nii vähendad oluliselt töötlemisele kuluvat aega.
24-70mm (F2,8) objektiiv on oluliselt mugavam kui 50mm. (Kuigi mulle tundub, et minu 50mm/F1,8 on veidi teravam ja taust omakorda jääb soovi korral kergemini ebateravaks. Aga ma pole kindel, et seegi õige on, sest viisin juba täna objektiivi tagasi ja spetsiaalseid võrdluspilte teha ei jõudnud.)

Valik pilte:

Ilusat ootusaega teile, Geidi ja Madis!

Tere jälle, mu kallid lugejad!

Imre tegi enne jaani meie ajutise blogi “Triobetiga Las Vegases” viimase sissekande ja nii on minul jälle aeg siinsetele eluolublogi radadele naasta.

Annan endale aru, et kirjandusliku väljandusoskuse poolest jään oma armsale abikaasale alla, kuid kuna tema on pigem projektipõhine (peab oleme mingi kindel teema ja põhjus) kirjutaja, mina aga ajan taga kroonikalaadset järjepidevust, siis olen “sunnitud” jätkama ja vähemalt minu fännid saavad oma osa siin kätte.

Olen ses mõttes sarnases seisus Lenkaga, kelle fotograafist kallim Klamber lihtsalt ei taha pere- või sõpruskondlikel üritustel tööd (ehk fotosid) teha ja nii peab Lenka mälestuste talletamisepildid ise tegema, sest tegemata seda tööd ju jätta ka ei saa! Võib-olla ühel päeval hakkab siis ka meie peres Imre ise perepilte tegema :P. Tegelikult oli aga Triobeti blogi ajal kehtestatud tööjaotus, et tema kirjutab ja mina pildistan, muidugi kõigile asjaosalistele parim.

Oleme olnud Eestis tagasi nädala jagu päevi ja on need vast sisutihedad päevad olnud! Reisihullus oleks nagu jätkunud, omaette kodus lorutada pole üldse mahti olnud (see pole kurtmine, vaid lihtsalt fakt).

16.06 saabusime Eestisse otse kalli lapse sünnipäevale;

17.06. lõpetas vanim laps põhikooli;

18.06 pildistasin Paf Live turniiri;

19.06. käisid Siboldid ja Klambrid külas;

20.06 toimus ETPF-i juhatuse koosolek (kui kellelegi uudis, siis tunnistan üles, et jah, pärast aastaid kestnud vastuolekut, olin miskipärast nende “valimiste ajal” nõus juhatuse liikmeks hakkama);

– õhtul aga tuli öökülla Katrin (minu elu üks inspireerivamatest sõpradest) Tartust – oh, kui ammu polnud ma teda näinud! – veinitasime ja rääkisime

21.06 käisin koos Karini ja õpetajatega pildistamas TPT lõpuaktust (Pildid leiate Tallinna Polütehnikumi FB-st: seal albumis on koos kõigi meie nelja fotod [minu omad esimestena], aga aja kokkuhoiu huvides tegi töötluse Rain üksinda. Aitäh, sest tõesti on mulle endale liiga palju töötlemata pilte arvutisse kogunenud!);

– lisaks sai notaris käidud ja ETPF-i juhatuse uus koosseis ära vormistatud;

22.06 otsustasid lapsed, et aeg on lastetubade remondiga alustada ning mina omakorda leidsin, et ääretult vajalik on aed korda teha – nii sai üks tuba tühjaks tõstetud ja aias põõsaalused rohitud nimg muru niidetud;

23.06 jaanilaupäeva veetsime väikselt ja peaaegu vaikselt ema-Vello ja õe Kaidi perega Kuivojal. Imre käis koos Anetiga sel hooajal esimest korda meres ujumas. Mina vaatasin seda jama kaldalt, aga pärast “hüppasin” saunalavalt veel külmema veega basseini lausa kolm korda!

Suvi on hoogsalt alanud ning tõotab samas rütmis jätkuda – homme puhkame või teeme remonti, aga ülehomme põrutame perega Saaremaale suvitama!

P.S. Nii palju siis USA reisist veel, et kõige ägedam matkarada on minu kogemuse kohaselt Zioni Narrows.

Kuu aega superkorralik

Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.

Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.

Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.

Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida. Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.

Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega (kõikide ainete arvestuslikud tööd, kompositsiooni portfoolio, Tiruli 15 portfoolio fotot)
Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid (eesaed korda, peenrad rohida, kompost katta).
Parandan oluliselt oma füüsilist vormi (kavatseme päris palju matkata ning parem oleks mitte esimesel matkarajal ennast üle pingutada) ja kaotan ca 5 kg kaalu, milleks:

kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit!
tarbin vähem kaloreid, kui kulutan!
ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki!
ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi!

Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.

Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.

Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!

Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!