Oli see vast aasta!
Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!
Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.
Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …
1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.
2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!
3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.
4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.
5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!
