Pühapäeval mängisin ära oma järjekordse Sunday Millioni pileti ehk olen oma väljakutsega põhimõtteliselt poolel teel.
Seekord oli algusest peale üsna hea jooks. Näiteks meeldis mulle väga käsi, kus turnil all-in liikusime:
Veidi hiljem sain ühe väikese pearaha. Juba tundus, et elu ongi “lillemast lill”, aga siis tuli ka mitmeid tagasilööke, kui mu kolmik reaga tapeti jms.
Natuke segas, et olin pühapäevaks terve hunniku igausguseid pileteid hankinud ning ei saanud rahulikult ühele-kahele turnale keskenduda – pidevalt oli lahti 3-6 lauda, mis ka tähelepanu nõudsid.
Ühe käe mängisin päris mõtlematult halvasti, kui miinimumist natuke suurema pearahaga pisike stäkk 2,2BB all in läks ja ma AT-ga buttonilt ainult callisin (selle asemel, et oma 38BB all-in kütta ja pearaha ainsana küttima jääda). Selle vea kasutasid blindid kohe ära: minust veidi väiksem SB tõstis 7BB-le ning BB läks allinn 45K. Ma foldisin, SB ka foldis ning BB näitas JT, pisikesel A8. Nii jäi saamata pearaha ning suhu kehv maitse preflop parema kaardi foldimisest.
Viimast kätt ma täna isegi ei mäleta, ju see miski flip oli. Õnneks olime selleks ajaks vähemalt rahadesse jõudnud.
Seega väljakutse jälle natuke rohkem plussis, aga midagi suurt veel saavutanud pole.
Mängida jäänud 12 piletit.
(Väljakutsest eraldi on veel mujalt võidetud ja kasutamata 4×109$ piletit.)
Kuigi veebruar on juba üle kolmandiku sammunud, olen ikka veel endale võlgu jaanuarikuu pokkeri kokkuvõtte.
Graafikut vaadates pole ilmselt kuigi raske taibata, miks see kokkuvõtte tegemine veninud on.
Kuu aja jooksul tekitasin niisiis 40 000 mängitud käega endale 3200 pimepanust miinust (rahalises mõttes tuli siis iga 100 käe kohta 41 senti kahjumit, mis teeb kaotussummaks kokku 166 dollarit).
Seejuures oli kuu algus ilus ning mu enesekindlus oli (ja mingil imelikul põhjusel on praegugi) õpingute toel kõvasti kasvanud.
PLO kõrval tuli paraku aga veelgi suurem kahjum turniiridelt, sest ega ma ju ei suutnud oma näppe ka TCOOP festivalist eemal hoida!
Sellele kõigele vaatamata ei kavatse ma pokkeripüssi põõsasse visata. Esialgu andsin endale mängijana jätkamise otsustamiseks mäletatavasti 2 kuud aega ning võib juhtuda, et pikendan seda märtsi lõpuni. Hetkel mulle tõesti meeldib mängida! Õppida meeldib ka.
Õppimise osas annan endale muidugi aru, et ei hakka neid keerulisi matemaatilisi tehteid lauas mängu käigus nagunii kunagi tegema ning lisaks on arvutuste jaoks hoopis kiirem ja parem kasutada abiprogramme, kuid tõenäosuste ja võiduvõimaluste läbiarvutamine õppimise käigus on siiski väga vajalikud asja mõistmise ja enesekindluse kasvatamise huvides.
Oleme PLO grupis õpingutega jõudnud flopimängu ja see on vaieldamatult kõige keerulisem osa, mille läbitöötamisest loodan ka kõige otsesemat kasu. Iga päev avastan järjest rohkem asju, mida ma veel ei tea, mis tähendab, et õppimises on saabunud uus tase ning toimunud mingi muurang – ma vähemalt juba oskan esitada küsimusi, millele on nüüd vaja leida ka vastused.
Tänaõhtuseks tunniks tuli koduse ülesandena vaadata läbi 4 õppevideot ning arvutada terve rea näidiskäte võiduvõimalused. Viimane neist on veel tegemata, seega rohkem täna siin blogis ei heieta, käin õues ära ja katsun siis värske peaga PokerJuice ja ProPokerTools programmidega paremaks sõbraks saada.
Kuigi olen end juba enam kui paar aastat hobimängijaks nimetanud, ei tähenda see seda, et mu pokkeritulemused mulle tähtsad poleks või ma Eesti pokkerielus kaasa ei lööks, mistõttu on aastanumbri vahetumisel ikka põhjust ka pokkeritegevused kokku lugeda ning uued sihid paika panna.
Lihtsate numbrite keeles oli mu netibankroll aasta alguses 3500 dollarit ja tõusis aasta lõpuks 5400 dollarile. Seega kasum 1900 dollarit. Selge, et elamiseks sellest ei piisaks ning tunnitasu on alla igasuguse arvestuse, kuid vähemalt ei pea ma pokkerirõõmu eest otseselt peale maksma.
Live-pokkeris mul kahjuks korralik aruanne puudub, sest seda võtan ma eriti otsese meelelahutusena ning eraldi bankrolli selle jaoks polegi. Üks uue aasta lubadustest on muide puhtalt aastalõpu statistika huvides kõik oma live-turniiride sissemaksud ja võidusummad kirja panna!
Kõige rohkem olen osalenud Grand Prix turniiridel, kus ma veebilehe andmetel olen mängitud 21 turniiri jooksul teeninud 55,80 eurot kasumit. Olympicus mängitud turniiride leidmiseks nende lehelt olen liiga loll.
Hendon Mobi andmetel sain WSOP ajal mitu pisikest rahakohta, mis kokku annab aasta auhinnarahadeks 2850 dollarit, aga sisseoste oli umbes-täpselt sama summa eest, mistõttu see pilt on lihtsalt silmale ilus vaadata:
Kassi 2013. aasta Hendon Mobis kajastatud tulemused
andes siiski hämmastavat suure lisa minu elu jooksul kogutud auhinnarahede summale:
Kassi live-turniiride tulemused läbi aegade
Selgub, et tegemist on minu kolme viimase aasta parima tulemusega!
Aasta isiklikuks pokkerisaavutuseks pean loomulikult oma elu esimest Eesti meistritiitlit.
55-eurose osalustasuga 10-max Double Shootout mänguformaadis korraldatud turniiril lõi kaasa 65 mängijat. Kartsin seda formaati nagu tuld, sest ma pole enda arvates shootout’i jaoks piisavalt agressiivne. Samas sundis see hirm end täielikult mängule keskenduma ning kaart toetas vajalikel hetkedel 100%. Ma ei teadnud, et ma võin mõne pokkeritulemuse peale enam sedavõrd erutuda, aga käisin ligi nädal aega õnneuimas ringi.
Lihtsalt siirast rõõmu tundsin suvepäevade turniiri võitja imeilusast karikast ning paljudest turniirdest, kus koos minuga sattusid lauda kõikvõimalikud võrratud inimesed!
Lisaks sellele, et tööna vahendasin sotsiaalmeedias PokerStarsi uudiseid ja toimetasin “Postimehe” pokkerinurka, aitasin mõned korrad PokerNewsi live-ülekannete tegemisel, organiseerisin juba viiendat korda Eesti naiste pokkeriliigat ning korraldasin Toolse kiisude kodu toetuseks heategevusliku turniiri.
Kokkuvõttes arvan, et minu panus Eesti 2013. aasta pokkeriellu oli sel aastal täitsa väärikas!
Uue aasta plaanidest kirjutan siinsamas loodetavasti üsna pea…
Sõnapidajana, kelle hulka kuuluvaks ma end reeglina pidada julgen, poleks ehk nii teha tohtinud, kuid kuna ajagraafik võimaldas ootamatult ette võtta midagi hoopis vajalikumat ja meeldivamat kui Women’s Sunday satelliidid, siis sai see projekt vahepeal kolmeks päevaks ootele pandud.
Taas istusin pokkerilauda pühapäeval kell 20:00, kui mängisin 2 satelliiti ning Women’s Sunday turniiri. Ühelt satelliidilt sain küll pileti, kuid sellega projekti puudutavad positiivsed uudised tänaseks ka piirdusid.
Sünnipäevturniir, mis kulges üle kivide ja kändude, käänates vahepeal suisa sohu, lõppes klassikalise mündiviskega, kus minu AK-ga turnis hititud rida vastase TT-ga riveris saadud majale alla jäi.
Pisikese lisandina tegin endale ülesandeks teha 5,5 ja 11 dollariliste rahaliste satelliitide mängijate kohta ka võimalikult palju märkmeid. Freerollijate kohta märkmete tegemine oleks ilmselt pigem kahjulik ;).
Tänases menüüs:
Esimene tänane freeroll lõppes juba nulliga. Näis, mis edasi.
Nimelt arvasin veel natuke aega tagasi, et “pokkeriajakirjaniku töö” peaks olema minu jaoks üks äärmiselt meeldiv tegevus.
Otsida uudiseid ja kirjutada minuga sarnase huviga inimestele asjadest, mida ma isegi lugeda tahaks (olgu, olgu natuke on kohustuslikke ja selliseid lugusid ka, mis mind ennast ehk nii palju ei köida, aga teisi mängjaid võib-olla siiski), suunata neid, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, linkide kaudu edasi ja vahetada kommentaariumis erinevate teemade kohta arvamusi ning õnnitleda neid eestlasi, kes meie alal midagi saavutavad.
See on ju ometi tore?! Isegi kui trükiveakurat või grammatikakratt mõnikord midagi ära vusserdab. Vahepõikena olgu öeldud, et mul on äärmiselt kahju, et neil seal korrektorit pole, sest paraku pole kunagisest emakeele õpetaja pailapsest ja tüdrukust, kelle kirjandeid tihtilugu klassile eeskujuks toodi, kuigi palju alles. Ma tahaksin õppida ja oleksin väga tänulik, kui keegi viitsiks argumenteeritud tagasisidet anda, et mis artiklites valesti on või kogu pokkerinurgas paremini olla võiks. Kogu kolmenädalase töö jooksul on selliseid kommantaare olnud 2.
Nupu.- ja artiklikirjutaja Postimehe pokkerinurgas peab tegelikult aga eelkõige olema ninasarviku paksu naha ja pardi vetthülgavate sulgedega, et kogu see kommentaariumis jagatav õelus ja ignorantsus enda sisse või külge ei jääks! Kommentaare on haruharva ja nendest julgelt 70% on halvustavad, solvavad või lihtsalt asjasse mittepuutuvad… Isegi meie tublisid mängijaid tunnustatakse ja innustatakse üliharva!
Ja kes vastaks küsimusele, kuidas sinna lehele satub niis suur hulk inimesi, kellel pokkeri vastu mingit huvi pole?
Mina ise pole mitte kunagi sattunud bemarifännide või liblikapüüdjate leheküljele! Ma isegi ei tea, kus need lehed on, ja mul poleks ei pädevust ega aega, et seal kommentaare kirjutama hakata!
Aga loomulikult ei tähenda siintoodu seda, et ma oleks löödud või hädas, jätkan ma oma pokkeriajakirjaniku väljakutset püstipäi ja õhinaga, sest tunnen, et see on mitmes mõttes kasulik mulle endale. Mulle tegelikult väga meeldib kirjutamine ja eriti intervjuude tegemine mängijatega, tahaksin nendes asjades olla parem, terasem ja sõnakasutuses osavam ning usun, et see kõik tuleb päevade, nädalate ja kuudega! Pokkeriuudistega kursisolemine ja huvitavate inimestega suhtlemine veel pealekauba!
Seega…
“…Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.”
Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!
Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.
Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …
1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.
2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!
3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.
4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.
5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!
Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.
Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.
Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!
Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!
Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!
Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!
Tere lugejad! Oleme oma blogi viimasel ajal veidi unarusse jätnud (eriti Imre), aga WSOP puhul pöördume siia kenasti tagasi ja räägime teile võimalikult tihti, kuidas meil läheb.
Kevad oli veidi närviline, sest tuli harjuda erinevate uute rütmidega. Märtsist hakkasin tööle PokerStarsi heaks ning selge see, et mistahes päris uue töö alustamine on küll põnev, aga vähemalt esimestel kuudel ka harjumatu ning keeruline, laste kooliaasta lõpp veel pealekauba.
Aastatega on me perel omamoodi traditsiooniks saanud, et kohe peale viimast koolipäeva sõidame lastega Eestist ära. Tihti on see olnud seotud mõne pokkeriturniiriga, mistõttu oleme kaasa võtnud lisalapsehoidjad selleks ajaks, kui ise pokkerilauas möllame, aga seekord läksime ainult oma perega ja pokkerit ei seganud asjasse üldse. Ja hästi tegime!
Tallinn-Brindisi otselend ning eesmärk tutvuda ühe pisikese osaga Itaaliast, Apuuliga, mis paikneb seal täpselt saapa konstas. Imre planeeris kogu reisi, kõik päevad käisime kuskil ringi ja õhtul vaatasime jalgpalli. Lühidalt oli võrratu reis ja pilte näeb minu Facebookist. Neile, kes ei salli inimmasse, soovitan soojalt minna Apuuliasse just juuni alguses, kui hooaeg pole veel päriselt alanud, kuid meie jaoks on juba piisavalt soe. Näiteks esimeses hotellis olime kahel päeval suure välibasseini ääres täiesti privaatselt vaid oma perega, sooja 30 kraadi ja päikseline.
Apuulia „MUST SEE“:
Trullid (Alberobello)
Fasano Zoosafari
Grotta de Castellano – võimsad maa-alused koopad, võiks lausa öelda, et maa-alused kanjonid
Matera – Sasso linnaosa
Rannik – igal kilomeetril erinev rannaäär – mannast peenema valge liivaga kaetust soolauuristustega kaljunukkideni.
Pärast Itaaliat hüppasime Eestist läbi, pidasime ära Itaalas alustatud Aneti üheksanda sünnipäeva ning pakkisime asjad ümber.
Kõige viimaks kustutasime oma suurelt tahvlilt kõik kohustused ja meeldetuletused maha ning kirjutasime sinna vaid tähtsaima:
