Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päevast, mil oma igapäevast Facebookikülastust tehes märkasin, et mu õde tahab äraviimise vaeva eest ära anda meie vanavanematele kuulunud ja minu lapsepõlvemälestustes suhteliselt suurt rolli mänginud kirjutuslaua.
Tõsi, laua seisukord oli päris vilets ning kuna õe pere esialgne kavatsus, see ilusti korda teha, oli läinud kiirete aegade tõttu vett vedama, siis suurt rõõmu peretütrel sellisest lauast oma toas muidugi ei olnud ning neiu soov uuele ja värskemale ruumi teha on täitsa mõistetav.
Ometi ei saanud mu hing lubada, et “perekonnareliikvia” kuhugi võõrasse pessa lendab, ning seega lasin laua viivitamatult meie majapoolale tuua ning lubasin puust vanakesele pühalikult, et teen ta veel selle aasta sees korda ning võtan kasutusse ka.
Kasutuselevõtulubadus sai tegelikult kiirelt täidetud: panin talle lihtsalt suure lina peale ja nii oli ta elutoas tubliks abimeheks iga koosviibimise ajal ja ka nende vaheaegadel.
Kevadel mõtlesin paaril korral, et võiks laua ära ilusa ilmaga ära lihvida (katkise reelingu oli Vello juba esimese mainimise peale ära parandanud). No mõtlesin, mis ma mõtlesin, august oli käes ja laud seisis ikka lina all (sahtlitesse oli igasugust sodi juba kogunenud küll).
Tegelikult oli antud lubadus mul küll pidevalt meeles, aga seekord lükkas asjad päriselt liikuma väike kadedus.
Meie vastasmaja naabrimees on hullult tubli tüüp – Mihhail möllab kogu aeg õues, ikka on tal mõni töö tegemisel ja õhtuks mingi silmaga nähtav asi aias ka ära tehtud. Loetelu, mis kõik paari viimase kuuga seal majas valminud on, oleks siinkohal kirja panna liiga pikk. Igatahes, ühel päeval meisterdas Mihhail lapsele mängumaja ja mina istusin arvutis. No tahaks ju ka nii tubli olla, eksole!
Nii tuli jälle kord laud meelde! Googeldasin veidi tööriistarente, sest teadsin kogu aeg, et ma ei kavatse seda tööd käsitsi tegema hakata, siis aga taipasin, et sellistes asjades saab ilmselt hoopis Facebook aidata!
Ja see käis tõesti kähku:
Selgeltnägija minus ei eksinud, eile tõime Herli käest masina ja täna sai laud lihvitud:
Seejärel käisime poes, tõime õli ja … Võtsime pöögivärvi õli, sest ausalt öeldes oli lakikihi eemaldamine kaotanud ka kogu värvi.
Ostsime vajalikud nupudki ära, kuid kahjuks ei taibanud vaadata, et tänapäeva sahtlitele mõeldud (nupu-)kruvid on absoluutselt liiga lühikesed ja peame homme pikemate kruvide järele minema.
Mõtlesin täna lauaga askeldades hästi palju oma vanaisa ja vanaema peale. Näiteks tuli meelde, kuidas ma sellesama laua kõrval diivanil und ootasin, kui vanaisa ööhakul laualambi valgusvihus aindust tudeeris ning tema hiigelsuur vari vastasseinale joonistus. Kõik olid eranditult ilusad meenutused.
Olen meeldivalt veedetud päevaga väga rahul ja laua üle juba praegu uhke!
