Elu on lill

… ja mul on selle üle väga hea meel!

Kaks nädalat minu jaoks kohati viimse piiri peal pingutamist kandis pisikesi viljaterakesi ikka kah. Ilmselt on kliima kehv või midagi, et need viljad mul na kidurad said, aga midagi ikka! Imre viljad olid mõnes osas kõvasti pirakamad, aga eks ta ise ka veidi suurem.

Numbrid:

Kaalukaotus minul -1,6kg / Imrel -2,8kg.

Ümbermõõdud minul -2…-4cm / Imrel -2…-4cm.

1,6km jooksus mina 59 sekundit kiirem / Imre 1 minut ja 34 sekundit kiirem.

Plank mina 5 sekundit kauem / Imre 10 sekundit kauem.

Premeerisin end kõigepealt juba eile uute dressidega ja ostsin kohe päriselt sellised, millega jooksmas käia, sest vaatamata vingumisele tundub, et tegelikult peaks veidi igapäevast jooksmist oma ellu lisama küll.

Täna aga tegin Imre pealekäimisel kaerakäkke, ise oleksin päris pärmitaignast kringli valinud. Kaerakäkkide osas julgen küll arvata, et isegi mu ülitervislikult toituv õde oleks need heaks kiitnud (kahjuks on hetkel välismaal ega saanud neid proovida), sest kasutasin valge suhkru asemel pruuni (ja seejuures retseptis toodud kogusest pea poole vähem), võid (1/3 vähem, kui retseptis nõutud), ökomune ja täistera kaerahelbeid ning täistera kaerajahu.

Maitsesid külma piimaga imehead, kuigi pärast 5 küpsise nahkapistmist tundus, et said veidi liigagi magusad ja rasked – ilmselt oleme maiustustest juba nii kaua hoidunud, et maitsmismeel on kuidagi tundlikum.

Naistelehe eksperiment – 11. päev
Kuivõrd minu mõõdud ja kaal pole eriti langenud, siis tunnen projektist kerget tüdimust ja teen trenni loiult ja veidi tujutult. Aga teeme siiski kõik, mis nõutud, ära.

Naistelehe eksperiment – 12. päev
See oli nüüd küll eriline ja ka rõõmustav päev. „Naistelehe“ fotograaf käis meid artikli tarbeks pildistamas, tegime veidike „näidistrenni“.
Ma olin täiesti veendunud, et minu mõõdud on muutunud minimaalselt ning mõtlesime teha lihtsalt sama poollahtise lukuga pildi, mille ma ise projekti alguses tegin. Ma panin kleidi selga ja ime sündis, lukk läks kinni!
Olin sellest kerges šokis, miski oli tõesti muutunud!
Sain sellest innustust ning tegin kogu trenni, mis on minu jaoks ausalt ikka veel väga raske ja kurnav, läbi palju rõõmsamalt.

Naistelehe eksperiment – 13. päev
(Kaal on langenud alla 2 kg.) Raamat lubas meile kergeid sööke ja treeninguvaba päeva. Õhtul tundsime siiski vajadust välja kõndima minna ja läksimegi. Paraku olime aknast ilma hinnates kõvasti eksinud ning päärdusime 10 minuti pärast koju tagasi – liiga külm oli!

Naistelehe eksperiment – 14. päev
Hea, et see eksperiment tänasega läbi saab. Ettenähtud kerge trenni otsustasin asendada lihtsalt kõndmisega ning ei viitsinud selleks isegi dresse selga panna. Marssisin siis mööda Rannamaõisa jalakäijate teed teksades ja jopega. Ilm oli kevadine ja nii palju rahvast, kui täna, pole me seal ikka väga ammu kohanud. Poolel teel sihtmärgini (Tabasalu mägi) olin tegelikult enda peale väga pahane, et end korralikult riidesse ei pannud, sest jopega oli palav, jopeta külm ning teksades polnud ka joosta kuigi mõnus, Imre eeskujul oleksin seda siis juba teha tahtnud. Kokku olime kõndimas (Imre osaliselt jooksmas, et pulss kõgu aeg õige hoida – mina olin pulsikella ka maha jätnud) poolteist tundi

Siiski olen aus: jooksmine ja jõutreening on minu jaoks eelkõige enesepiinamine! Lühikest aega (2 nädalat) suutsin end küll sundida seda kõike tegema, kuid mingit loodetud trennirõõmu ja -harjumust küll ei tekkinud.
Olen siiski lootuses, et see trennivajadus veel sünnib. Äkki oli 2 nädalat lihtsalt liiga lühike aeg või see konkreetne treening liiga intensiivne. Ma ei tea, igatahes on mul hea meel, et see läbi saab!

Viimaseks päevaks end kokku võtta oli väga raske, eelkõige ilmselt seetõttu, et kuigi reedel sain kleidiluku kinni, siis laupäeva hommikul kaaludes, olin jälle nelisada grammi raskem, kui reedel, kuigi olin olnud meeletult tubli. Seetõttu tundus projekt kuidagi ebaõiglane ja minu jaoks mõttetu.

Imre aga on selle ajaga saavutanud oma abiellumisaegse kaalu, tema vererõhk on madalam ning ta särab õigustatult! Juba seetõttu tasus see eksperiment end ära ka minu jaoks.

Homme hommikul toimub viimane mõõtmine ja testimine. No äkki ikka oli sellest kõigest kasu ka ;)!

Tänane päev algas nagu viimased ikka on alanud – külmavärinate ja nohuga. Olin kuni kella kaheksani õhtul kindel, et täna mina trenni ei tee.

Imre oli aga kindel täpselt vastupidises, et vaatamata veidi väsinud olekule, läheb tema kohe koju jõudes jooksma ja siis teeb pärast kindlasti jõutreeningu ka ära.

Koju jõudsime pärast Grand Prix kasiino algajate rahalaua lühiajalist külastamist (kuni Ott klassiga teatris käis) veidi enne kella üheksat ning kell üheksa olime mõlemad oma intervallitreeningus kaelapidi sees.

Lugedes tänase treeningu kava, tundus meile, et seal peab kuskil mingi viga olema, sest nõutud oli 3 minutit jooksu (pulss 153) /1 minut kõndi (pulss alla 125) – kokku 12 minutit (6 intervalli). Otsustasime ebakõla minutites tõlgendada enda kasuks ja tegime 1 minut / 1 minut, kuigi tegelikult ei õnnestunud vähemalt minul mitte kordagi kõndimise minuti jooksul pulssi alla 140 saada.

Ja kogu takistustreeningu ja kõhulihaste harjutused tegime ka ära!

Söömisega olime ka tublid!
* Hommikul oli puder.
* Lõunaks sõime eilseks õhtuks mõeldud Muskaatkõrvitsa-kikerhernekuskussi, mis oli omapärane ning maitsev.
* Õhtusöögi lasime valmistada Cafe Reval kokkadel ning valisime Imrele Sooja pardisalati ja mulle Kitsejuustusalati. Minu salat oli eriti maitsev ning ilmselgelt ei ületanud kalorite mõttes tänaseid raamatutoite.

Kogu rõõmu eksperimendist häirib veidike siiski see, et kilogrammides ja sentimeetrites pole mina isiklikult kaotanud ei grammi ega millimeetrit! Imre seevastu on näinud õnneks ka kaalul juba vägagi ilusaid numbreid ja tundub, et saab sellest edasipingutamiseks kõvasti lisamotivatsiooni.