Hommikul avastasin, et ma olen haige, mille tunnused olid valutav kurk, tatine nina ja külmavärinad. Nõme! Muidugi, ma olen tegelikult päris tihti haige, aga hetkel on see eriti ebameeldiv just eksperimendi pärast, sest kui oled juba üle nädala pingutanud, siis ei tahaks ju kuidagi alla anda.
Pärastlõunal tundsin end sedavõrd palju paremini, et läksin koos Imrega välja ning tegin kardiotrenni, mis seisnes 40-minutilises 135-se pulsiga jooksmises/kõndimises, siiski kaasa. Imre jooksis. Mina, ilmselt minu tervislikust olukorrast tingituna, aga sain 135 pulsi kätte juba kiire kõnniga ja pidin ainult mõned korrad veidi sörkjooksu elemente lisama. Tegelikult olime terviserajal kauemgi, kui nõutud. Mina umbes tund aega. Kodus koristasin pärast seda veel natuke aias (pulss ikka 120-135 kandis).
Imre tegi täies mahus läbi ka jõutreeningu. Mina paraku enam ei jaksanud, plangus lõi kramp kõhtu, ning viimaks piirdusin nelja seeria asemel ühe ning kõhulihaste treeninguga.
Nizza salat oli väga maitsev, ilmselt hakkame seda edaspidigi tegema.
Raamatus toodud õhtusööki me ei teinud, sõime Nizza salati lõpu ja võileiva ning kuna õhtul oli pikem pokkeriturniir, siis võtsime kohapeal mõlemad ühe piruka ning latte. Kaloritega vast väga isegi ei patustanud seejuures.
Siin lubatud pilt meie aia esimestest õrnadest kevadekuulutajatest: