Naistelehe trennieksperimendi viimaseed päevad…

Naistelehe eksperiment – 11. päev
Kuivõrd minu mõõdud ja kaal pole eriti langenud, siis tunnen projektist kerget tüdimust ja teen trenni loiult ja veidi tujutult. Aga teeme siiski kõik, mis nõutud, ära.

Naistelehe eksperiment – 12. päev
See oli nüüd küll eriline ja ka rõõmustav päev. „Naistelehe“ fotograaf käis meid artikli tarbeks pildistamas, tegime veidike „näidistrenni“.
Ma olin täiesti veendunud, et minu mõõdud on muutunud minimaalselt ning mõtlesime teha lihtsalt sama poollahtise lukuga pildi, mille ma ise projekti alguses tegin. Ma panin kleidi selga ja ime sündis, lukk läks kinni!
Olin sellest kerges šokis, miski oli tõesti muutunud!
Sain sellest innustust ning tegin kogu trenni, mis on minu jaoks ausalt ikka veel väga raske ja kurnav, läbi palju rõõmsamalt.

Naistelehe eksperiment – 13. päev
(Kaal on langenud alla 2 kg.) Raamat lubas meile kergeid sööke ja treeninguvaba päeva. Õhtul tundsime siiski vajadust välja kõndima minna ja läksimegi. Paraku olime aknast ilma hinnates kõvasti eksinud ning päärdusime 10 minuti pärast koju tagasi – liiga külm oli!

Naistelehe eksperiment – 14. päev
Hea, et see eksperiment tänasega läbi saab. Ettenähtud kerge trenni otsustasin asendada lihtsalt kõndmisega ning ei viitsinud selleks isegi dresse selga panna. Marssisin siis mööda Rannamaõisa jalakäijate teed teksades ja jopega. Ilm oli kevadine ja nii palju rahvast, kui täna, pole me seal ikka väga ammu kohanud. Poolel teel sihtmärgini (Tabasalu mägi) olin tegelikult enda peale väga pahane, et end korralikult riidesse ei pannud, sest jopega oli palav, jopeta külm ning teksades polnud ka joosta kuigi mõnus, Imre eeskujul oleksin seda siis juba teha tahtnud. Kokku olime kõndimas (Imre osaliselt jooksmas, et pulss kõgu aeg õige hoida – mina olin pulsikella ka maha jätnud) poolteist tundi

Siiski olen aus: jooksmine ja jõutreening on minu jaoks eelkõige enesepiinamine! Lühikest aega (2 nädalat) suutsin end küll sundida seda kõike tegema, kuid mingit loodetud trennirõõmu ja -harjumust küll ei tekkinud.
Olen siiski lootuses, et see trennivajadus veel sünnib. Äkki oli 2 nädalat lihtsalt liiga lühike aeg või see konkreetne treening liiga intensiivne. Ma ei tea, igatahes on mul hea meel, et see läbi saab!

Viimaseks päevaks end kokku võtta oli väga raske, eelkõige ilmselt seetõttu, et kuigi reedel sain kleidiluku kinni, siis laupäeva hommikul kaaludes, olin jälle nelisada grammi raskem, kui reedel, kuigi olin olnud meeletult tubli. Seetõttu tundus projekt kuidagi ebaõiglane ja minu jaoks mõttetu.

Imre aga on selle ajaga saavutanud oma abiellumisaegse kaalu, tema vererõhk on madalam ning ta särab õigustatult! Juba seetõttu tasus see eksperiment end ära ka minu jaoks.

Homme hommikul toimub viimane mõõtmine ja testimine. No äkki ikka oli sellest kõigest kasu ka ;)!