Kuulun nende hulka, kes jaanuaris suure hooga “uut elu” alustavad ja loomulikult on üks lubadus alati seotud füüsiliselt aktiivsemaks hakkamisega.
Värskes õhus kõndimine ja igapäevane 10 000 sammu on minu jaoks mõneti juba nagu hambapesu või lihtsalt hommikune ärkamine, aga igasugune kõrgema pulsiga tegevus on pigem vastumeelne. Kui palju ma ka seda “oma spordiala” otsinud ei ole, tegelikult meeldib mulle trenni juures vist ainult see tunne, kui miskit on ära tehtud, trenn ise on enamasti lihtsalt talutav tegevus, aga kõige hullem on end diivanilt püsti saada ja trenni minema sundida. Eelmisel aastal avastasin, et tegelikult saab jõutreeninguid vabalt teha ka kodust lahkumata ja poole aastast olingi päris tubli. Samas novembri algusest polnud ma tänaseni teinud mitte minutitki otsest jõutrenni.
No alustasin aasta esimesel hommikul juba enda veenmist, et trenn on vajalik ja praegu kodus olles pole võimalik ka ajanappuse taha peitu pugeda. “Terves kehas terve vaim” ja muud loosungid… Võiks ju arvata, et äkki on raskuste tõstmine kuidagi kasulik mitmes mõttes… Sõin uusaasta ööl rohkesti magusat ja mittemagusat, aga alkoholi võtsin vaid ühe lonksu südaööl klaase kokku lüües. Ses mõttes oleks vabalt saanud juba 1. jaanuaril oma aasta esimese trenni ära teha, aga hommikul oli “aku” 23 pügalat ja olemine närb, seega lubasin endale üsna kiirelt veel päeva puhkust.
Terve 2. jaanuari pidasin korduvalt endaga sisemist kahekõnet, et mida ja mis kell ja kas üldse seda trenni teha. No enne jõudis südöö kätte, kui oleksin suutnud end spordituppa vedada.
Tänagi olin kolme paiku päeval käega löömas, aga perearstiga rääkides tühistas ta mu vabandused lihtsa lausega: “No praegu on veel pool päeva ees, jõuate!” Kui keegi teine tuleb mängu ja ma nagu juba natuke luban, et ma midagi teen, siis ei ole pääsu, lubadus on lubadus. Tegin trenni Meriti kava järgi , aga pikka pausi ja enesetunnet arvestades kõiki harjutusi vaid ühe seeria. Selleks kulus lõpuks ikkagi lausa 20 minutit ja küll ma olin väsinud pärast seda!
Kella kuueks olid mul tehtud sammud, viimane kaustatäis tööpilte (no selle ma siiski pidin haiguslehele vaatamata ära tegema), trenn ja ka suur tükk pärlimaali ning siis ma lihtsalt istusin teleka ees. Ma isegi ei tea, mis sealt telekast järjest tuli, ma lihtsalt olin. Põhimõtteliselt nii mu päev lõppeski. Kuuest õhtul üheni öösel ma lihtsalt vedelesin ja nukrutsesin ja haletsesin ennast, mängisin mullimängu ja lõpuks otsustasin veidi kokkuvõtteid ja plaane teha ning selle postituse kirjutada. (Tõsi tunnike oli ka veidi mõtestatumat tegevust, mis kulus pediküürile.)
