Elu on lill - Part 21

Naistelehe eksperiment – 10. päev

Tänane päev algas nagu viimased ikka on alanud – külmavärinate ja nohuga. Olin kuni kella kaheksani õhtul kindel, et täna mina trenni ei tee.

Imre oli aga kindel täpselt vastupidises, et vaatamata veidi väsinud olekule, läheb tema kohe koju jõudes jooksma ja siis teeb pärast kindlasti jõutreeningu ka ära.

Koju jõudsime pärast Grand Prix kasiino algajate rahalaua lühiajalist külastamist (kuni Ott klassiga teatris käis) veidi enne kella üheksat ning kell üheksa olime mõlemad oma intervallitreeningus kaelapidi sees.

Lugedes tänase treeningu kava, tundus meile, et seal peab kuskil mingi viga olema, sest nõutud oli 3 minutit jooksu (pulss 153) /1 minut kõndi (pulss alla 125) – kokku 12 minutit (6 intervalli). Otsustasime ebakõla minutites tõlgendada enda kasuks ja tegime 1 minut / 1 minut, kuigi tegelikult ei õnnestunud vähemalt minul mitte kordagi kõndimise minuti jooksul pulssi alla 140 saada.

Ja kogu takistustreeningu ja kõhulihaste harjutused tegime ka ära!

Söömisega olime ka tublid!
* Hommikul oli puder.
* Lõunaks sõime eilseks õhtuks mõeldud Muskaatkõrvitsa-kikerhernekuskussi, mis oli omapärane ning maitsev.
* Õhtusöögi lasime valmistada Cafe Reval kokkadel ning valisime Imrele Sooja pardisalati ja mulle Kitsejuustusalati. Minu salat oli eriti maitsev ning ilmselgelt ei ületanud kalorite mõttes tänaseid raamatutoite.

Kogu rõõmu eksperimendist häirib veidike siiski see, et kilogrammides ja sentimeetrites pole mina isiklikult kaotanud ei grammi ega millimeetrit! Imre seevastu on näinud õnneks ka kaalul juba vägagi ilusaid numbreid ja tundub, et saab sellest edasipingutamiseks kõvasti lisamotivatsiooni.

Naistelehe eksperiment – 9. päev

Hommikul avastasin, et ma olen haige, mille tunnused olid valutav kurk, tatine nina ja külmavärinad. Nõme! Muidugi, ma olen tegelikult päris tihti haige, aga hetkel on see eriti ebameeldiv just eksperimendi pärast, sest kui oled juba üle nädala pingutanud, siis ei tahaks ju kuidagi alla anda.

Pärastlõunal tundsin end sedavõrd palju paremini, et läksin koos Imrega välja ning tegin kardiotrenni, mis seisnes 40-minutilises 135-se pulsiga jooksmises/kõndimises, siiski kaasa. Imre jooksis. Mina, ilmselt minu tervislikust olukorrast tingituna, aga sain 135 pulsi kätte juba kiire kõnniga ja pidin ainult mõned korrad veidi sörkjooksu elemente lisama. Tegelikult olime terviserajal kauemgi, kui nõutud. Mina umbes tund aega. Kodus koristasin pärast seda veel natuke aias (pulss ikka 120-135 kandis).
Imre tegi täies mahus läbi ka jõutreeningu. Mina paraku enam ei jaksanud, plangus lõi kramp kõhtu, ning viimaks piirdusin nelja seeria asemel ühe ning kõhulihaste treeninguga.

Nizza salat oli väga maitsev, ilmselt hakkame seda edaspidigi tegema.
Raamatus toodud õhtusööki me ei teinud, sõime Nizza salati lõpu ja võileiva ning kuna õhtul oli pikem pokkeriturniir, siis võtsime kohapeal mõlemad ühe piruka ning latte. Kaloritega vast väga isegi ei patustanud seejuures.

Siin lubatud pilt meie aia esimestest õrnadest kevadekuulutajatest:

Naistelehe eksperiment – 5.-8.päev

Naistelehe eksperiment – 5.päev

Täna oli trenni teha palju lihtsam, kui eelmistel päevadel. Lihased enam ei valutagi ning plangus suudan ka oluliselt kauem püsida kui testi ajal. Tundub, et see oli eksperimendi kõige mõnusam päev (vähemalt seni).

Naistelehe eksperiment – 6.päev

Laupäev – mul on mingi külmetushaigus kallal. Siiski teen trennikava läbi.

Naistelehe eksperiment – 7.päev

Viimaks ometi vahetame oma pulsikelladel patareid ära ning avastame paar huvitavat asja:

1. Imre kaalus 2008. aastal 9 kg ja mina 4 kg rohkem kui praegu.

2. Treeningul nõutava pulsisageduse saavutamiseks pole meil sugugi nii palju pingutada vaja, kui me enne arvasime! Selge see, et pingutasime esimestel päevadel oma intervall-treeningutel kõvasti üle.

Seega soovitan kõigil, kes seda raamatut ikkagi katsetama hakkavad, kohe pulsimõõdik töökorda seada või treenida jõusaalis masinatel, kus see küljes.

Söömas käisime küll hoopiski restoranis täna, võtsime kumbki pokaali veini ja kõht sai lõpuks väga täis ning kaloreid me ka ei lugenud, aga vast see pole siiski kõige hullem patt.

Naistelehe eksperiment – 8.päev

Hommikul olen täitsa haige, kurk valutab, nina jookseb vett.

Pärastlõunal tegin siiski kardiotrenniks tunnikese kiiret kõndi ja Imre tegi korraliku täistrenni. Söömisega oleme viimastel päevadel raamatust kõvasti kõrvale kaldunud ja lubame selle homsest jälle korda saada.

Tegime täna mõned mõõtmised ka ja tõdesime, et nädalaga pole küll sentimeetrites mitte midagi muutunud!

Mul on väga-väga kahju, et ma ei saa praegu täiel rinnal trenni teha, sest mingi sportlik viha on tekkinud ja tahaks Imrega ikka sammu pidada. Lisaks lähb sedasi ju eksperiment ise ka lörri!

Õuest avastasin täna esimese õitsva lumikellukese – kevad on siiski natuke kohal – homme teen pilti ka (kui ära ei unusta)! Lisaks noppisin mõned lume alt väljasulanud jõhvikad ja panin nahka – jube hapud aga omad!

Ja siis olen veel avastanud, et kuigi kohe-kohe oleme minemas Ahvenamaale, ootan mina pikisilmi juba hoopis USA reisi. Üks mälestus eelmisest suvest:

Naistelehe trennieksperiment – 4. päev – puhkus!

Meie praeguses piiblis (Matt Roberts “Kiiresti vormi”) on suurelt kirjas: “Puhka ja taastu!”

Täpselt seda me teemegi.

Hommikusöögi ja lõunasöögiga me ei patusta, kuid õhtul …

… lähen endise elukaaslase Katriniga (Tõmbas tähelepanu, jah? Hahaha! Katrin on mu ülikoolikaaslane, kellega korterit jagasime.) sushit sööma. Alkohol on keelatud ja tema on autoga, seega joome vett. Kohvi ja magustoit on muidugi juba tulega mängimine, aga me pole teineteist pool aastat näinud!

Homse treeningu ees on surmahirm. Teisalt aga sunnib mingi masohhistlik sisemine mina programmi jätkama: „Mida Sa väga kardad, seda Sa natuke ikka ootad ka.“

Neljapäev oli nii mõnus!

Naistelehe trennieksperiment – 3.päev

Lihased valutavad, hommikul trepist allaminek on väga, ma rõhutan: VÄGA vaevaline!

Hommikuks on menüüs pannkoogid, supermaitsev! Lõuna ning õhtu vahel teeb Imre tatart (riisi asemel) ja raamatus ettenähtud köögiviljahautist, vahepalaks õun. Rohkem me ei söö, pole nagu lihtsalt isugi.

Raamat keelitab täna mitte loobuma, sest homme on nagunii puhkepäev.

Pool päeva ei taha me siiski trennist mõeldagi, aga kui pärastlõuna käes, siis võtame end kokku ning lähme kõndima (soovituslik kestvustreening oli ujumine, kuid selle jätame siiski teatud põhjustel ära). Oleme veendunud, et juba see on väikene kangelastegu.

Tuleme koju ja kas te kujutate ette?

Me teeme ettenähtud takistustreeningu (3 ringi) ning kõhu- ja kerelihaste treeningu (Seeria 3) algusest lõpuni läbi!

Lihtsalt uskumatu!

Homme on puhkepäev, selle nimel suudame!

Naistelehe trennieksperiment – 2. päev

Tundsin juba öösel magades, et lihased on valusad, ja hommikul teiselt korruselt kööki jõudmine oli üsna vaevaline. Eriti valusad olid sääre- ja reielihased.

Söömine:

Hommikuks puder nagu nõutud, aga lõunasöögi muutsime tooraine puudumisel ära ja valisime spagetid köögiviljadega, vahepalaks õun ja õhtuks taas spagetid ning ühe juustuviiluga võisaia lubasin endale tubliduse eest kingituseks ka.

Kuigi päeva esimeses pooles pani mind ainuüksi trennile mõtlemine õlgu väristama, läksime kell neli kohusetundlikult ilusasse kevadilma ja tegime intervall-treeningu (8 korda vaheldumisi 2 minutit jooksu ja 1 minut kõndi) endalegi imestuseks ilma kokku kukkumata läbi. Hullem pingutus tuli hiljem.

Imre oli pea kõik tänase treeningu harjutused ära õppinud ja lihtsalt alustas, aga mina ajasin muudkui raamatus näpuga järge. See, et ma ei suutnud jätta meelde ja teha ilma vahepeal raamautst otsimata 4 järjestikust harjutust, tekitas hirmu. Ma ei saanud aru, kas mu mälu on kogu aeg nii kehv või oli tegemist ülepingutusest tuleneva ajutise probleemiga.

Esimesel korral on harjutuste läbitegemine raamatu järgi ikkagi raske, palju parem oleks, kui keegi need ette näitaks. Samuti on tülikas see, et kogu aeg tuleb raamatut lapata, et õigeid harjutusi üles leida. Eriti keeruline oli asi kõhulihaste seeriatega, sest need asuvad välkrünnaku läbija jaoks täiesti kummalises kohas, 12-nädalase programmi sissejuhatuses, ning konkreetse päeva juures puudub isegi viide, missugustest seeriatest üldse jutt käib.

Kogu harjutuste kava ma täna läbi teha ei plaaninudki, sest ma ei näe enda pildituks treenimisel siiski suuremat mõtet.

Tänases kavas olid superseeriad kätele ja kuna esikäpad olidki ainsad, mis eilsest veel suhteliselt korras, siis tegin kohusetundlikult nõutud kolm neljast harjutusest koosnevat ringi ära. Tõsi, tehnilise varustuse puudumise tõttu muutsime veidi viimast harjutust.

Kahest harjutusest koosnevat kükkide ja puusatõstete seeriat kästi teha 3 korda, kuid arvestades mu jalgade hommikust olukorda, tegin seda siiski ainult ühe ringi. Samuti piirdusin ühe ringiga „lendamise“ ja tõstekangi (minu puhul küll hantlite) surumise harjutuste puhul.

Kõhu- ja kerelihaste treening nägi ette Seeriat 2, kuid kogemata tegin hoopis Seeria 1, loodan, et sellest pole suuremat häda.

Veidike venitasin end pärast intervall-treeningut ning ka trenni lõppu tegin ca 8 minutit lõdvetsus- ja venitusharjutusi, millele ma polnud eile piisavalt tähelepanu pööranud.

Pärast trenni ning dušši lubasin endale paar tundi täielikku puhkust ja lugesin voodis vedeledes ühe poolelioleva raamatu lõpuni. See, et olen end siiski täielikult üle koormanud, sai täpselt ja valusalt selgeks, kui hakkasin hiljem teise korruse trepist alla tulema. Võtsin ühe astme korraga, iga sammu juures lihasvalust nina krimpsutades. Veelgi hullem oli aga hiljem tagasi üles minna, selleks pidin end konkreetselt käte jõul käsipuu najal üles vinnama.

Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ära teha homne treening?! Soovitatavalt tuleks minna ujuma, ja tegelikult see tundubki ainus hea plaan hetkel, sest jooksmise ja isegi mitte kõndmise peale ma ei taha isegi mõelda.

Naistelehe trennieksperiment – 1. päev (esmaspäev)

Täna kaalusime ja mõõtsime end siis ära. Ma ei pane siia kirja konkreetseid numbreid, kuid umbes nädala pärast panen kirja muutuse ja samuti teen seda kahenädalase välkprogrammi lõpus.
Osaliselt asendasime soovitatud trenni enese testimisega ja päevane salat kaldus retseptist õige väheke kõrvale.

Minu konkretiseerutud eesmärk:
Kahe nädala pärast on mu mõõdud sedavõrd paranenud, et pulmakleidi lukk mahub jälle kinni!

Minu teisene eesmärk:
Kahe nädala pärast on minu füüsiliste testide tulemused oluliselt paranenud ja ma suudan kõikides testides saavutada 1 taseme võrra parema tulemuse.

Testimisel saime nii positiivseid kui ka negatiivseid elamusi. Me kumbki ei mäleta, millal oleksime viimati jooksutrenni teinud ja 1,6 km puhkepausideta läbimine oli seetõttu juba iseenesest saavutus ja väga tahaks teada, kui palju kiirmeini me selle lõigu 2 nädala pärast läbime.

Tegime meie siis oma testid ära ja panime tulemused esialgu tahvlile kirja. Kui Oliver koolist koju tuli, tärkas tal ka kohe asja vastu huvi ning spordipoisina tegi ta kordades üle kõik meie tulemused. Tundsin emalikku uhkust ning kaotushäbi üheaegselt.

Õhtusöök: Bataadi-gnocchi tomatite ja krevettidega.
Seda oli küll huvitav teha ja bataat maitses väga hästi, kuid kokkuvõtvalt leidsime Imrega ühiselt, et selle toidu valmistamiseks kulub selle maitseelamuse juures veidi liiga palju aega ja vaeva.

Eksperiment Naistelehele – eessõna

Eelmisel nädalal juhtus selline asi, et lubasin Naistelehele, et olen neile ühe trenniraamatu katsejäneseks ja teen läbi 2-nädalase välkprogrammi, mis raamatu autori lubaduste kohaselt on tõhus ning “aitab kiiresti vabaneda võimalikult paljust rasvast ja vedelikust ning kaotab sentimeetreid uskumatult ruttu.

Enne programmi

Niisiis toob Helen mulle laupäeval Matt Robertsi raamatu „Kiiresti vormi“ ja palub mul seda sirvida ning võimalikult kiiresi teada anda, kas olen ikka päriselt nõus selle asja läbi tegema.

Mul ei ole tegelikult päris otsest „punase vaibaga pidu“ tulemas, kuid paari nädala pärast lähen ma tetavasti Ahvenamaale, kus on plaanis suurema seltskonnaga meelt lahutada, süüa-juua ja lõbutseda ning mulle meeldiks olla veidikene paremas vormis küll. Samuti on mul juba pulmadest saati unistus, et ma mahuksin ka 10. pulma-aastapäeval ikka veel oma kaunisse helesiniste südamekestega kleiti ära. Kuid, oh häda, ma ei mahu sinna enam praegugi!

Sain raamatu kätte ja reedel lugesin läbi sissejuhatuse ning välkprogrammi. Ma mõistsin, et see plaan on natuke teistsugune, kui minu nägemus tervislikust söömisest ja treenimisest, kuid samas sain ma aru ka sellest, et minu keha praeguse olukorra puhul ongi aeg hakata veidi radikaalsemaid asju katsetama, sest „mõistlik kaalu kontrollimine“ on mind kaheksa aastaga 10 kg võrra kosutanud.

Pühapäeval vaatan veelkord raamatut, kuid enesetestimiseni ei jõua ning otsustan, et esimesel päeval tuleb paika panna konkreetsed eesmärgid, end mõõta ja testida ning teha veidi tagasihoidlikum trenn. Imre, kelle ka väga kiirelt programmi katsetama meelitasin, pole veel bronhiidist päriselt toibunud ja ka minu tervis pole just 100-protsendiliselt korras, seega päris hulluks ei tohi selle spordiga ilmselt kohe minna.

Autor hoiatab: “See programm on raske. See on väljakutsuv. Aga see annab kiiresti suurepäraseid tulemusi”.

Nagu enamus lugejatest ilmselt teab, siis ma olen kärsitu loomuga ja kui ma midagi tahan, siis just kiiresti. Aga kas ma ise pean vastu, teen programmi läbi ja saavutan soovitud tulemuse?

Veelkord Viljandist

Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.

Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).

Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.

Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.

Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.

Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!

Mulle meeldib mu tee

Sõitsime reedel viiekesi Viljandisse.

Lapsed läksid külla vanaemale ja meie Imrega teineteisele.

Tee peal kuulamiseks olin kaasa haaranud kodus viimasel ajal suht palju mängitud plaadi, täpsemalt VÄGA RETSI PLAADI. Tänud veelkord vend Madisele, kes meile selle jõuludeks kinkis!

Kuulasime-laulsime selle lastega läbi ja see oli nagu perekondlik meditatsioon. Arvata on, et meie kaks mõistame neid lugusi lastest erinevalt, aga minu jaoks on väga huvitav jälgida ja nuputada, kuidas nemad mõtlevad ja mida järeldavad. Usun, et paljuski nad on hoopis küpsemad, kui ma igapäevaselt loota julgen, ja nii mõneski asjas oluliselt lapsemad, kui ma arvan.

Mul on enda kohta arvamus, et ma varem oskasin panna sõnu kaunitesse ridadesse, mis moodustasid mõtterikkaid lõike. Kuid järjest enam tundub, et olen selles osas taandarenenud ja nii mõningi kord esitavad teised minu mõtteid juba isegi tabavamalt.

“Ja kui ma püüaks täna kullast kala veest, mul oleks talle üksainus soov,

sest kuigi ma ei tea, kas kõik, mida ma ei vaja, on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga (päikse poole),

siis ma tõesti väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana,

ma olen väljund joonistatud puurist ja iga rakk mus rõõmustab…” (Manki Maind Mix)