Laupäevane grind

Seoses asjaoluga, et täna tähistame keskmise lapse sünnipäeva, mõtlesin vahelduseks laupäeval mängida ja seda kohe päris tõsiselt.

Pole ammu korralikku pikka turniiriõhtut teinud, aga sain tohutu mängutõuke Superweekendilt, kus mängisin väga hästi. Võib-olla polnud kõik mu pokkerikäigud superhead, kuid olen tohutult rahul oma keskendumise ja jälgimisvõimega.

AA-ga TT vastu väljakukkumine (suutsin nelja jagatud ässapaariga sel turniiril võita vaid ühe poti) on variatsioon, mille vastu ei saa, ja mis tekitab vaid võimaluse kellelegi oma halba jooksu kurta. Muidugi on kahju kukkuda enda jaoks tähtsalt turniirilt, kui oled juba kenasti teise päeva jõudnud ja sealgi hädavajaliku duubli kätte saanud ning siis pead unistusest üle keskmise stäkiga päriselt mängima hakata loobuma, kuid kurbuse asemel tundsin pigem hoopis tohutut soovi taas veidi asjalikumaid turniire mängida.

Mõneti tundub, et väide nagu rikuks kodumängud professionaali ära, võib isegi õige olla, sest tavaliselt tegelen ma Eestis mängides peamiselt sotsiaalse suhtlemisega ja unustan mängijate jälgimise ja nende käikude analüüsimise täitsa ära. PokerNews Live sisseost suurus ja seltskond ning veelgi väiksemad turniirid Pärnus või Viljandis ei pane paraku tulemuse nimel korralikult pingutama, vaid on mõeldud ikkagi meelelahutuseks!

Superweekendi esimeses lauas oli mul täpselt üks Eesti mängija (ja tema nime ei suuda ma paraku oma mälust üles leida, kuigi tegemist on väga kena noore poisiga, keda ma isegi mitmeid kordi ülekannete tarvis pildistanud olen) ja tema oli ka väga vaikne, seega oli minu jaoks tegemist superolukorraga, kus sain vait olla ja tõesti mänguga tegeleda.

Nojah, pärast väljakukkumist oli niisiis hammas verel ja õhtul pärast *kino võtsin kohe pihutäie turniire lahti (minu jaoks jube palju, sest vahepeal oli korraga ekraanil 7-8 turniiri ja see on minu jaoks juba üsna keeruline hallata, kuna mulle meeldib kogu aeg tervet lauda vaadata, ehk siis 4 lauda on parim, 6 on enam-vähem ja üle selle läheb jamaks).

Kokku mängisin õhtu jooksul 13 turniiri, sest jõudsin suuremal osal suhteliselt sügavale.

Siuksed turniirid ja tulemused noppisin:

1 $16,5 29,83 13,33 turbo mincash
2 $14,2 0 -14,2 sat
3 $6 14,74 8,74 45sng
4 $15 0 -15 45sng turbo mull
5 $8,8 0 -8,8 sat
6 $5,5 171,6 166,1 Womens Daily 1.koht
7 $11 0 -11 SunMil sat
8 $0 0 0 VIP freeroll
9 $5,5 0 -5,5 Women’s Sunday sat
10 $11 55 44 Women’s Sunday  sat pilet
11 $15 16,11 1,11 sng180 turbo mincash
12 $21 2939 2918 $11 NLH Rebuy 5.koht
13 $8 0 -8 sng180 turbo
$137,5 $3226,28 $3088,78

Seega lühidalt olen rahul, aga mitte päris, sest ma nii väga tahtsin seda $11+R NL Holdemit ära võita ja see tundus korduvalt nii võimalik. Paraku liidriseisust andisn pisikestele vist vähemalt 5 duublit ja lükkamise faasis mängis rolli juba ainult see, et õnne ei jagunud rohkemaks kui 5. kohaks. Üldiselt olen ka oma mänguga rahul, kuigi viimasel turniiril olid 4.-5. tund väga rasked: uni tikkus peale, teised turniirid olid lõppenud ning tuli end vägisi hoida “S***a kah!” tüüpi callidest või all-in lüketest. Enamasti suutsin end ka kontrollida, aga ükskord vajasin A5-ga pärast tobedat ületõstet suht tight mängija vastu kõvast abi AK vastu sattudes – õnneks läkski pott pooleks. See pääsemine ehmatas mõneks ajaks “kaineks” ning kui finaallauda jõudisme, oli väsimus ka kadunud.

________________

*kino – “Jaht” Artises = Väga hea film!

Kuidas kaalulangetajad vastlad üle elasid? (9.päev)

Ei saa salata, et toiduga patustamata me täna päriselt olla ei plaaninudki.

Kuni kelgumäele minekuni olime tublid: hommikul sõime putru ja päeval läätsehautist. Ka õhtusööki koos minu ema perega alustasime värskest salatist, kuid hiljem eksis Imre reeglite vastu sealihast šašlõkiga ja mina nautisin lisaks ära terve vastlakukli.

Asi oli seda väärt ja kahetsema ei asu, sest usume, et kelgumäel sai kalorid kenasti ära põletatud.

 Hõissa vastlad!

Aja ennast vormi! (8. päev)

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

 

 

 

 

Aja oma keha vormi (5. päev)

Tunnen end endiselt väga hästi ja otseselt tühja kõhtu pole kannatama pidanud, kuid aeg-ajalt avastan sellele vaatamata,  et olen unistamas esmaspäevast, mil võin ära süüa need 4 riisivahvlit, mis pühapäeva õhtust saati mind leivakorvis ootavad.

Vaid teisipäeval jätsime ajanappuse tõttu igapäevase kõndimisretke tanklani ja tagasi ära, teistel päevadel oleme oma värsketest salatitest ja köögiviljahautistest saadud superenergia kenasti terviserajale viinud. Täna, maas seda paksu ja kleepuvat lund nähes oli algul küll tunne, et tervet ringi ilmselt ära teha ei jaksa, kuid omavahel Eesti pokkerimängijaid taga rääkides jõudsime ootamatult sihtpunktini ja kuna me ju tanklas ei ela, tuli sealt ka omadel jalgadel tagasi mütata.

Kaalust on märkamatult kadunud täpselt 3 kg, rasvaprotsent veel muutunud ei ole. Esialgu tundub, et programm on üllatavalt kerge! Kõigele lisaks on Imre selle mulle nii lihtsaks ja maitsvaks teinud: menüü koostab ja toidud valmistab tema, mina lihtsalt istun kaetud laua äärde ja naudin.

Programmi esimene – puhastav osa – lõpeb esmaspäeval ja ma ei näe hetkel ees küll midagi, mis selle läbimist takistada võiks.

Leidsin täna oma üle-eelmise aasta märkmiku ja seda sirvides avastasin, et ma olin 2 aastat tagasi täpselt samas kaalus, mis ka nädal tagasi. Ei oskagi hinnata, kas see on halb või hea, aga kindlasti pole see kõige hullem, sest vähemalt juurde pole midagi tulnud. 😉

Lastel oli aga tõeline talverõõmupäev:

 

Klõpsud

I klõps.

Ostsin detsembris Max Tomlinsoni raamatu “Aja oma keha vormi” kindla veendumusega, et haaran härjal kohe sarvist ja teen teoks. Sirvisin päeva ja sirvisin kaks, pidasin vaikselt ja valjult plaani, ühel ööl tegin enda objektiivse hindamisegi ära, kuid juba järgmisel ununes raamat öökapile.

Olin Imrele rääkinud, et tahaksin proovida selle programmi läbimist, kuid teda otseselt ühinema polnud kutsunud.

See oli vist pühapäeval, kui ta ise raamatut sirvima asus.

Esmaspäeva hommikul hakkasime programmiga hiilivalt pihta ja pärastlõunast juba tõsiselt. Enamuse esmaspäevast uuris Imps nii  seda raamatut kui teisi, koostas menüüsid ja ostunimekirju ning nüüd oleme siis ette võtnud oma esimeses radikaalse toitumise ja liikumise programmi. Ma tundsin järsku äärmiselt teravalt, et mul on paks olemisest konkreetselt kõrini!

Seljataha jäävad vähemalt 5 aastat kaootilist pusimist kaalu ja tervisega, oleme üsna sihilikult hoidunud otsestest eridieetidest ning püüdnud puhtalt liikumise ja tervislikuma toitumise abil asja kontrollida.

Nüüd aga on klõps vist tõesti ära käinud ja kuigi toitume hetkel peamiselt vaid maitsestamata köögiviljast, tunnen end kergemini ja lootused, et asi õnnestub, on hämmastavalt kõrged. Kolme päeva jooksul pole ma tundnud ei tühja kõhtu ega kehva enesetunnet, lähen probleemideta kesköö paiku magama (mis on väga hea, sest enne istusin ma ju pidevalt 4-5 üleval) ja samas olen ärkveloleku ajal kuidagi erksam.

Ma ei julge öelda, et see ongi see kõige õigem asi, mida tegema peab, aga võtame seda Impsuga kui 2-kuulist distsipliiniharjutust ja hindame asja mõtekust ja toimivust alles siis, kui see aeg läbi saab.

II klõps.

Ma ei mängi enam pokkerit, kui selleks väga suurt soovi pole. Istusin varem alailma õhtuti harjumusest arvuti taha ja tegin esimese asjana ikka pokkerilauad lahti. Veebruaris on asjad hoopis teistmoodi. Avan arvuti, loen ja suhtlen, mängin mingit lõõgastavat mängu ja alles seejärel kaalun, kas üldse mängida mõni turniir või natuke badugit.

III klõps.

Sel aastal oleme Imrega väga tublid kõndijad olnud ning laupäevane Keila-Joa matkaraja külastus oli lihtsalt võrratu!

Pilt tehtud laupäeval Türisalu pangal.

Pokkeriajakirjanik, kas oled jõudnud tõeni?

Vahel paneb mind mu enese naiivsus muigama.

Nimelt arvasin veel natuke aega tagasi, et “pokkeriajakirjaniku töö” peaks olema minu jaoks üks äärmiselt meeldiv tegevus.

Otsida uudiseid ja kirjutada minuga sarnase huviga inimestele asjadest, mida ma isegi lugeda tahaks (olgu, olgu natuke on kohustuslikke ja selliseid lugusid ka, mis mind ennast ehk nii palju ei köida, aga teisi mängjaid võib-olla siiski), suunata neid, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, linkide kaudu edasi ja vahetada kommentaariumis erinevate teemade kohta arvamusi ning õnnitleda neid eestlasi, kes meie alal midagi saavutavad.

See on ju ometi tore?! Isegi kui trükiveakurat või grammatikakratt mõnikord midagi ära vusserdab. Vahepõikena olgu öeldud, et mul on äärmiselt kahju, et neil seal korrektorit pole, sest paraku pole kunagisest emakeele õpetaja pailapsest ja tüdrukust, kelle kirjandeid tihtilugu klassile eeskujuks toodi, kuigi palju alles. Ma tahaksin õppida ja oleksin väga tänulik, kui keegi viitsiks argumenteeritud tagasisidet anda, et mis artiklites valesti on või kogu pokkerinurgas paremini olla võiks. Kogu kolmenädalase töö jooksul on selliseid kommantaare olnud 2.

Nupu.- ja artiklikirjutaja Postimehe pokkerinurgas peab tegelikult aga eelkõige olema ninasarviku paksu naha ja pardi vetthülgavate sulgedega, et kogu see kommentaariumis jagatav õelus ja ignorantsus enda sisse või külge ei jääks! Kommentaare on haruharva ja nendest julgelt 70% on halvustavad, solvavad või lihtsalt asjasse mittepuutuvad… Isegi meie tublisid mängijaid tunnustatakse ja innustatakse üliharva!

Ja kes vastaks küsimusele, kuidas sinna lehele satub niis suur hulk inimesi, kellel pokkeri vastu mingit huvi pole?

Mina ise pole mitte kunagi sattunud bemarifännide või liblikapüüdjate leheküljele! Ma isegi ei tea, kus need lehed on, ja mul poleks ei pädevust ega aega, et seal kommentaare  kirjutama hakata!

Aga loomulikult ei tähenda siintoodu seda, et ma oleks löödud või hädas, jätkan ma oma pokkeriajakirjaniku väljakutset püstipäi ja õhinaga, sest tunnen, et see on mitmes mõttes kasulik mulle endale. Mulle tegelikult väga meeldib kirjutamine ja eriti intervjuude tegemine mängijatega, tahaksin nendes asjades olla parem, terasem ja sõnakasutuses osavam ning usun, et see kõik tuleb päevade, nädalate ja kuudega!  Pokkeriuudistega kursisolemine ja huvitavate inimestega suhtlemine veel pealekauba!

Seega…

“…Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.”

(E.Niit, Ma arvasin – 2 viimast salmi)

Head uut aastat!

Tere siis jälle! Loodan, et kõigil on aasta ilusti ära vahetunud!

Mina isiklikult tahan, et see oleks minu jaoks eelkõige heade suhete aasta:
* et suhted Imrega ei muutuks, aga kõigi teistega väheke (ja mõnega ka päris palju) paraneks;
* et mul oleks rohkem tähelepanu ja aega neile, kes seda vajavad;
* et ma räägiksin oma lastega rohkem ja riidleksin palju vähem;
* et mu ellu tuleks tagasi lähemale vanu ja lisanduks uusi sõpru!

Lisaks:

* Tööd luban teha südamega, kuid mõistlikus ajalises koguses!

* Pokkerit luban mängida keskendunult ja vaid siis, kui selleks tõesti tuju on!

* Toituda luban tervislikumalt!

* Sporti luban teha palju-palju rohkem!

* Magada luban ka rohkem ja normaalsematel aegadel!

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!

Häid jõule ja kena aasta lõppu!

Oli see vast aasta!

Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!

Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.

 

Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …

1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.

2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!

3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.

4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.

5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!

Sünnipäevast

Kuni mäletan, on mulle meeldinud organiseerida endale suuremat sorti sünnipäevapidustusi.

Ega keegi teine neid Sinu eest ju ei tee! Suuri pidusid – juubeleid ja pulmi – kus tantsida ja kellegi juhendamisel meelt lahutada on minu arust kogu aeg liiga harva. Samas muidugi, kui neid siis mõnikord toimub, vot siis ikka mitu tükki korraga! Selle kohta on ilmselt mingi Murphy seadus olemas.

Olen siis seda peotühimikku ikka jõudumööda ja õhinaga täitnud, kuid seekord teatasin perele ja sõpradele, et üllatus-üllatus: suurt pidu ei toimu, ei toimu isegi väikest!

Lasin end hoopis pereringis poputada ja nad tegid seda kenasti!

Hommik algas küünalde puhumise ja munaroaga (lilled ja kingid olid muidugi ka):

 

 

Seejärel tiirud liuväljal:

Siis veel kogu kambaga väljas söömine ning täpiks i-le Imrega kahekesi kinos ning diivanil.

Väga mugav viis vanemaks saada, muide! (Kuigi järgmisel aastal vist tuleb ikka jälle pidu ka!)

Sugulastega olime juba eelmisel nädalal ühise (mina, Imre ja Oliver) sünnipäevatähistusena  loomaaias käinud.

Sõbrad aga olid siis seekord minuga mõtteis, telefonis ja Facebookis. Teistmoodi, aga siiski meeldival moel, sest erinevaid õnnitlusi tuli tohutult! Tänan teid!

Fahrenheit 451

Mõned mõtteterad Ray Bradbury novellist:

*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.


*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.

*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.