Kuidagi sihitu on see elu mul viimasel ajal. Toimetan kodus ja mängin mingil määral lihtsalt harjumusest, aga täiesti kiretult, pokkerit. Ainus pokkerivorm, mis hetkel tõsiselt meeldib, on hiinakas.
Igatsen PokerStarsi tööd! Mitte midagi sama huvitavat ja mugavat pole silma-kõrva hakanud ning hetkel pole (klassiõe käest fraasi laenates) mul tõesti aimugi, kelleks ma suurena saada tahaksin. Päris hirmutav olukord!
Vahepeal oli õhus tunda hoopis teistsuguseid tuuli, kuid need paraku möödusid, ja sellest on ka kahju.
Ja samas on mul kõik ikkagi nii hästi!
Mistõttu vahel harva ma vaevan oma rumalat pead sellega, et kas elu Imrega on antud mulle kingituseks ja tasakaaluks mingite eelmiste unustatud elude suurte raskuste eest või olen ma lihtsalt üks õnnesärgis sündinud “kassiraisk”.
Kokkuvõtteks.
On, nagu on – targutamisest targem on praegust aega lihtsalt nautida!
