Rubriigiarhiiv: Reisid

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39)

EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River

065 me kaks ja võrratu taust

 

Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park

yosemite B (187)

 

Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon

Antilope Canyon (1 of 1)

 

Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon

Bryce Canyon - queens garden trail (1 of 1)-2

 

Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon

veg (1 of 1)

Algas perekondlike tähtpäevade aastalõpp

Meie pere aastalõpusagin algab tavaliselt novembris ja nii ka sel aastal.

Imre sünnipäev on 6. novembril – osaliselt sõprade survel ja enamasti Imre äkkitärganud peosoovi alusel sai selleks õhtuks päris suur kamp külalisi kokku kutsutud – oli seal nii pokkerimängijaid kui Imre klassikaaslasi, samuti hüppasid läbi mõned sugulased. Pole vist vaja isegi mainida, et oli väga meeleolukas õhtu, sest nii see meie seltskonnaga ju reeglina ongi.

Impsu sünna FB-0815  Impsu sünna FB-0816 Impsu sünna FB-0869  Impsu sünna FB-0807 Impsu sünna FB-0802Impsu sünna FB-0819 Impsu sünna FB-0800 Impsu sünna FB-0793 Impsu sünna FB-0790 Impsu sünna FB-0781 Impsu sünna FB-0859

Kui see sünnipäev vaevu peetud, alustas 11.11 sündinud Oliver oma trallimistega: 8. novembri õhtul pidas ta seda koos sõpradega kardikeskuses, 11. novembril tähistasime sama sündmust kodus koos minu vanematega ning 15. novembril kutsusime sugulased kõigi meie pere novembrikuu sünnipäevalaste vastuvõtule.

Viimanesünna (8 of 43) pidu oli kuidagi erakordselt toreda meeleoluga. Maja oli lapsi täis, nende hulgas kolm alla aasta vanust inimesehakatist – meie hõimlased on seda Eestimaa iivet ikka üksjagu tõsta üritanud (mõned päris lähedased sugulased jäid isegi kutsumata, sest meie majja lihtsalt poleks nii palju rahvast ära msünna (30 of 43)ahtunud). Kuna meil on aga selles seltskonnas selline poolvaikiv kokkulepe, et lastest me pilte eriti kuhugi üles ei riputa, siis näitan sellest üritusest vaid näksilauda ja ühte ägedat kingitust.

Arvestades meie käsilolevat “juustudieeti” (pikemalt praegu ei seleta) kinkisid isa ja Siiri meile raclette panni, võtsime selle kohe kasutusse ja ema praadis terve õhtu erinevaid juuste. Lisaks oleme seda nüüd pea iga päev tarvitanud ja see tundub väga mõnus tegevus väikesele seltskonnale.

Isa kingitused minule ei piirdunud aga sugugi selle panniga, vaid ma sain endale terve suure kasti tema vanu analoogfotograafia tarvikuid, kus kõige muu kraami otsas oli veel ka fotokas (ma küll pole veel katsetanud, et kas see ka töötab). Fotode ääri saan ma aga nüüd küll ilusti sakiliseks lõigata! Niisiis võtku järjekorda, kes soovib proovida “vanaaegset fotosessiooni”!

Minnes sünnipäevade teemaga edasi olime vahepeal jõudnud Imrega ära kasutada ka minu poolt talle kingina mõeldud Pärnu puhkuse (ostsin teatripiletid ja panin üheks ööks hotelli kinni – sujuvalt pikendasime asja kohapeal kaheks ööks ja kaheks teatrietenduseks). Veetsime eelmise nädalavahetuse Villa Wessetis ning käisime lisaks teatrile ja fotonäitusel – see oli lihtsalt nii vajalik kahekesi-aeg!

Olin küll arvanud, et teen Pärnus muuhulgas ka kõvasti koolitööd (mul on päris mitu “Tiruli etüüdi” veel pildistamata), aga ilm oli sombune ja puud juba lehtedest paljad, niisiis tekkisid vaid mõned pildikesed.

DSC_1336Hotellis harjutas pildistamist mind modellina kasutades hoopis Imre, aga neist kunstiteostest saan näidata vaid ühte esimestest piltidest.

Pärnus nägime ära etendused “Tramm nimega Iha” ning “Midagi tõelist”. Esimene meeldis kohe väga-väga. Kuigi tegemist oli tavapärasest pikema lavateosega, siis kordagi ei tulnud mõtet “kella vaadata”. Samas teise etenduse esimene vaatus pani nii mõnegi korra haigutama, aga õnneks teine vaatus päästis tüki ja võib öelda, et saime ka sealt elamuse kätte. Samas, kui peaks soovitama, siis minge parem ikka seda trammi vaatama!

Fotonäitus “Eesti kaasaegne fotokunst Fred Jüssi, Sven Začek, Karel Kravik, Kaupo KikkasPärnu Uue Kunsti muuseumis oli ka väga hea. Karel Kraviku nime polnud ma küll enne kuulnud ja tema tööd tekitasid ka kõige rohkem tunnet, et mõne koha pealt ei ole pilt sobilik, terviklik või tasakaalus, aga teised olid muidugi väga tuntud tegijad ning ühtki piuksu ka ei tee. Eraldi toon ainult esile Kikkase fotoraamid, mis olid lihtsalt suurepärased: fotod puudest suurtes võimsates puust raamides moodustasid eriti vägeva koosluse!

No nüüd sai ikka päris pikk postitus! Palju õnne meie perre ja minu sünnipäev on ju alles ees – pidurit niipea ei vajuta, sest detsembris on ka hunnik lähedaste tähtpäevi, ning aeglasemaks läheb elu jälle alles jaanuaris.

Oh, oleks ma ometi miljonär!

Tundsin üle mitme aasta, et mul on kasutada lausa imeline fotovarustus! Laenutasin Nikoni esindusest omale nädalavahetuseks kaamera ja objektiivi! Nikon D610 ja AF-S Nikkor 24-70mm 1:2,8G koostöö oli selline, et mul tuli nende käest ainult õigesti küsida ja nad olid nõus joonistama nõutava pildi!

Ainuke jama oligi see, et kuna ma kaamerat veel liiga hästi ei tundnud j aaega polnud piisavalt, siis ei osanud ma alati ehk oma küsimust õigesti sõnastada. Pärast seda, kui mu oma kaamera viimastel aastatel silmnähtavalt ära väsis ja korduvalt ainult udukogusid sünnitas, oli sellel laenatud kaameraga ikka imeline tunne töötada. Minu jaoks oli see ülisuur asi, et ükski pilt ei läinud nässu sellepärast, et fookust poleks tulnud mitte kuhugi või asunud seal, kuhu ma teda oma arust üldse polnud seadistanud!

Pildistasin Olybet Series turniiri ja kuigi ma loomulikult saatsin päris palju pilte prügikasti (sest seal peal polnud midagi liiga huvitavat peal, kellelgi oli suu lahti või silmad pahupidi jäänud), siis sellepärast, et pilt oleks olnud udune, liiga teraline või täiesti tume, ei pidanud praktiliselt midagi ära viskama.

"Villakoer"Soomes pildistasin suhteliselt vähe, vaid mõned klõpsud Imre ema sünnipäevast ning veidi rohkem Imre õe koerast, aga pärastlõunal kodus pildistasin veel oma õde ja tema lapsi. Isegi kui ma seda ainult ütlen ja teile tõendeid ei näita, olid need päris ausalt väga ilusad pildid!

Ma tahan seda aparaati (ja ilmselt ka saan) ja seda objektiivi (mida ma praegu kohe kindlasti osta ei jaksa)!

Miljon, kus Sa ometi oled? Ma ju ootan Sind!

 

 

Mul on seda reisi vaja!

6. juuni varahommikul see algab! Ma olen seda reisi väga oodanud:

* Mul on vaja saada eemale tööst ja kodust!

* Mul on vaja näha kõrgete mägede otsast hingematvat vaadet, kõrbeda kuumas päikeses ja hoides kallimal käest tunda, et elu on ilus!

* Mul on vaja vedeleda hotellis, kus ma ei pea tegema absoluutselt mitte midagi!

* Mul on vaja lugeda raamatuid ning leida sisemine rahu!

* Mul on vaja koos Imrega unistada ning tulevikku planeerida!

* Mul on vaja kohustustest vabu varahommikuid ning seiklustest surmväsinud hilisõhtuid.

* Mul on vaja mängida pokkerit hästi ja täielikus keskendumises! (Meelelahutuspokker on lahe, kuid ei paku piisavalt vaimset pinget.)

* Mul on vaja tutvuda uute inimestega ning rääkida nendega tühistest asjadest!

* Mul on vaja kohtuda Liina ning Klambritega ja rääkida tähtsatest asjadest!

Kas ma saan seda kõike? Loodetavasti! Aga “ma ei solvu, kui mu soovist läheb täide ainult pool”!

Kes ei lähe, see ei saa ka tagasi tulla! Aga meie tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena tagasi tegelikult juba 3. juulil!

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

korbetrip

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.
Lower_Antelope_Canyon
Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.