Reisid | Elu on lill

El Cortez’ist Gold Coast’i

Täna oli ülitegus päev.

Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.

Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.

Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.

Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.

Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!

Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.

Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.

Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.

Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.

Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).

Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.

Varsti lisan pilte Facebooki kah!

Downtown Las Vegas

Kui nädala sees ja eriti hommikuti on downtown suhteliselt trööstitu, siis nädalavahetusel läheb pidu lahti ning erinevalt stripist on kõik käe-jala juures ja kokku kuhjatud.

Üks katusealune tänav, kus võib osa saada väga mitmesugusest meelelahutusesest või põigata kasiinodesse ja söögikohtadesse, see ongi turisti downtown. Kui Las Vegasesse satute, ärge jätke seda kohta külastamata, elamus võib olla küll erinev, kuid kindlasti kogemist väärt.

Siin toimuks nädalavahetusel nagu suur aastalaat, mida kaua-kaua oodatud ja ette valmistatud, aga see toimub igal nädalal reedest pühapäevani, koosnedes täavaartistide kõikvõimalikest etteastetest:

* mustkunstnikud, kaardipanijad,

* mees, kes poeb kasti,

* erinevate fake-videote valmistamine,

* kõikvõimalikud maskeeritud tegelased (Elvised, transformerid, ämblikmehed, libud, machod, indiaanlased jne)

* muusikud ja lauljad, kõhurääkija

* massöörid, ennustajad

* hämmastavalt palju artiste, kes imiteerivad kips- või pronkskujusid,

* erinevad kunstnikud, kes joonistavad kas Sind või midagi muud,

* kolm lava, millel toimuvad õhtuti erinevad tasuta kontserdid,

* baariletid, millel tantsivad napis riietuses näitsikud,

* atraktsioon, mille abil saad tänava ühest äärest teha lae all õhusõidu kuni keskpaigani,

* katus, mis ulatub üle kogu tänava ja kus mingite intervallide järel näidatakse muusikavideosid,

* tänavakauplejad,

* palju üllatunud, ülemeelikuid ja ebakaineid inimesi!

* kahjuks aasta-aastalt järjest rohkem lihtsalt kerjuseid ja kodutuid.

(Rohkem pilte peagi minu Facebookis)

WSOP 2012 eelvaade

Tänavune WSOP on minu jaoks paberil eelnevatega väga sarnane, samas üsna erinev. Sarnane on reisi ülesehitus – kõigepealt kohanemis- ja sisseelamisaeg neoontuledes lõõmavas Downtownis, siis Rios tiitlite pärast võitlemine ja lõpetuseks väike road-trip Kaliforniasse. Aga mille poolest siis erinev? Peamiselt seetõttu, et plaanis on küllalt palju cashi mängida. Siiamaani olen ma kõikidel WSOP reisidel kokku rahalauas mänginud ülivähe tunde, võib-olla umbes ühe ööpäeva jagu. Lihtsalt ei viitsi pärast turniiri enam maha istuda, palju mõnusam on voodis vedeleda ja pesapalli vaadata. Nüüd seevastu ootan suure huviga Rio Big-O laudu, tegevus pidi väga vilgas olema. Big-O on omaha hi-lo laiendatud versioon, kus mängijale jagatakse kätte viis taskukaarti! Kõlab väga lahe, eh? Igatahes kavatsen lühikeseks jäänud turniiriõhtutel kindlasti vahvat viiekaardimängu grindima minna.

Kui oled spetsialiseerunud omaha hi-lo peale, siis on WSOP-st ikka väga raske mööda vaadata. Praktiliselt ainuke aeg aastas, kui on võimalik lives huilotada. Järgmise kümne päeva jooksul toimub peaaegu iga päev kuskil kasiinos PLO8 turniir, uskumatu värk. Peab meeldima! Pärast WSOP-d tuleb järgmine live-huilo ilmselt alles 2013. aasta Eesti meistrivõistlustel!

Üks eesmärk on seekord veel, nimelt üritan teha uurimusretke live-tellide maailmasse. Mulle tundub, et lives on see väga alahinnatud tähtsusega valdkond. No krt, Hellmuth ei tundu fundamentaalsel tasemel väga tugev mängija, ometi võitis ta tänavu kaheteistkümnenda võru. Kuhugi peab olema koer maetud ja natuke hakkab tunduma, et ta suudab mängijaid lihtsalt ülihästi lugeda. No vot, krabasingi riiulist Joe Navarro „Read`em and reap!“ raamatu kaasa ja lihvin nüüd inimlugemisoskust. Vegasest paremat kohta selleks pole, kõige rohkem telegrafeerivad oma kätt ikkagi algajad mängijad ning turistidest teadupoolest siin puudust ei ole.

Sedapsi siis. Paar turniiri oleme juba mänginud, Golden Nuggeti “The Grand” festivalil. Horsel kukkusin kohe pärast lõunapausi ja stud huilos sain rahalähedase kogemuse. Natuke paneb kukalt kratsima, et mis mõlgub inimese peas, kui pärast üheksatunnist mängu otsustab ta pool stäkist kolmpanustatud pangas X-X-5 ja X-X-8 vastu 2-T-2 käega sisse ajada. Aga sumistas kenasti kaks paari kokku, wtg.

Täna Golden Nuggetis limit omaha huilo, homme Wynnis plo8. Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse tulnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!

Tallinn – Helsingi – Chicago – Las Vegas

Kui palju aega kulub punktist A punkti B jõudmiseks. Aruanne:

Taksoga sadamasse – 30 minutit
Kiirlaevaga Soome – 90 minutit
Imre õe ja õetütre sünnipäeva tähistamine – 6 tundi
Ööbimine Imre ema juures – 8 tundi
Metroo + bussiga lennujaama – 1 tund
Helsingi – Chicago lend – 9 tundi
Hängimine Chicago lennujaamas (muuhulgas väike rongisõit ühest terminaalist teise) – 6 tundi
Chicago – Las Vegas lend – 4 tundi
Ja juba jõudsimegi WSOP linna kohale!

Aga kas te ka teate, mitmendat korda me WSOP-l oleme?

SEITSMENDAT (kui kuskil viga sisse ei teinud arvutustes)!
Aga miks üldse, miks see nii oluline on?
Lühidalt on need maailmameistrivõistlused!
Lugesin lennukis Ian Taylor’i ja Matthew Hilger’i „Pokkeripsühholoogiat“ ning nende soovitusel (eestikeelne versioon lk. 223) mõtisklesin selle üle, miks ma üldse pokkerit mängin.
Lisaks rahateenimisele toovad nemad võimalike põhjustena välja:
a)    Meelelahutus
b)    Hasart
c)    Suhtlemine
d)    Enese proovilepanek
Nende sõnul pole teistel eesmärkidel mängimine küll ei keelatud ega vale, kuid oluline on seda ise teada: „Kui mängid pokkerit mingil muul kui raha teenimise eesmärgil, ole enda vastu aus ja tunnista seda endale.“
Olen enda, kui pokkerimängija, juba mõnda aega liigitanud harrastajaks, kuid päris nii otsest küsimust, et miks ma üldse mängin, polnudki vist esitanud.

Samas pole mul viimasel ajal olnud kuigi palju aega ja tahtmist pokkerit mängida ja see paus täitsa meeldib mulle tegelikult.

Nüüd siis mõtlesin ja olin aus: live-pokkerit pole ma kunagi suutnud raha teenimise eesmärgil mängida – minu jaoks on see suhtlemine ning meelelahutus, kus muuhulgas on tore võita ja kaotamine võib teinekord kurvaks või tigedaks teha, kuid asi pole ikkagi raha kaotamises, vaid löögis mu egole.
Iga-aastase WSOP eesmärk on aga veel hoopis omamoodi teema – see, et eesmärk pole raha teenime, muidugi kohe on selge ja bankroll management’i järgi ei tohiks ma WSOP-st veel mitte isegi unistada, ka suhtlemine on nendel turniiridel väheoluline (ainus koht, kus mängin prillid peas, klapid kõrvas ning räägin ainult siis, kui midagi otse küsitakse), meelelahutuseks on panused liiga suured (mitte raha ise, aga rahadesse/auhinnalisele kohale jõudmine ja WSOP bracelet!!!!)

Taylori ja Hilgeri määratluse järgi saame seega põhjuseks enese proovilepaneku.

Olgu see siis pealegi põhjuseks ning võru tagajärjeks, soovige mulle edu!

Täna aga lähen suhtlema ja plaanis on harjutada inimeste jälgimist. Võtame Imrega soojenduseks ette $200 HORSE turniiri Golden Nugget’is.

Kevad läbi, algas suvi!

Tere lugejad! Oleme oma blogi viimasel ajal veidi unarusse jätnud (eriti Imre), aga WSOP puhul pöördume siia kenasti tagasi ja räägime teile võimalikult tihti, kuidas meil läheb.

Kevad oli veidi närviline, sest tuli harjuda erinevate uute rütmidega. Märtsist hakkasin tööle PokerStarsi heaks ning selge see, et mistahes päris uue töö alustamine on küll põnev, aga vähemalt esimestel kuudel ka harjumatu ning keeruline, laste kooliaasta lõpp veel pealekauba.

Aastatega on me perel omamoodi traditsiooniks saanud, et kohe peale viimast koolipäeva sõidame lastega Eestist ära. Tihti on see olnud seotud mõne pokkeriturniiriga, mistõttu oleme kaasa võtnud lisalapsehoidjad selleks ajaks, kui ise pokkerilauas möllame, aga seekord läksime ainult oma perega ja pokkerit ei seganud asjasse üldse. Ja hästi tegime!

Tallinn-Brindisi otselend ning eesmärk tutvuda ühe pisikese osaga Itaaliast, Apuuliga, mis paikneb seal täpselt saapa konstas. Imre planeeris kogu reisi, kõik päevad käisime kuskil ringi ja õhtul vaatasime jalgpalli. Lühidalt oli võrratu reis ja pilte näeb minu Facebookist. Neile, kes ei salli inimmasse, soovitan soojalt minna Apuuliasse just juuni alguses, kui hooaeg pole veel päriselt alanud, kuid meie jaoks on juba piisavalt soe. Näiteks esimeses hotellis olime kahel päeval suure välibasseini ääres täiesti privaatselt vaid oma perega, sooja 30 kraadi ja päikseline.

Apuulia „MUST SEE“:

Trullid (Alberobello)
Fasano Zoosafari
Grotta de Castellano – võimsad maa-alused koopad, võiks lausa öelda, et maa-alused kanjonid
Matera – Sasso linnaosa
Rannik – igal kilomeetril erinev rannaäär – mannast peenema valge liivaga kaetust soolauuristustega kaljunukkideni.

Pärast Itaaliat hüppasime Eestist läbi, pidasime ära Itaalas alustatud Aneti üheksanda sünnipäeva ning pakkisime asjad ümber.

Kõige viimaks kustutasime oma suurelt tahvlilt kõik kohustused ja meeldetuletused maha ning kirjutasime sinna vaid tähtsaima:

Algas teekond Las Vegase suunas!

Himos 2

Kullake on suusareisist kena kokkuvõtte ära teinud, lisan vaid mõned isiklikud tähelepanekud.

1. Mägedes kulub arusaamatult palju õlut. Rohkem kui kuumal suvepäeval aiatöid tehes. Ärasõidueelsel päeval alkoholiletis tiirutades kaalusin 24×0,33 ja 24×0,5 kasti vahel. Otsustasin mõistagi viimase kasuks, sest väikse õllega ei jõua suur janune mees diivanile mahagi istuda, kui tuleb juba uue järele minna. Ja no ülejäägid saab ju koju tuua, onju? Kena mõte küll, aga veel enne, kui päike teisel päeval Himose nõlvade taha jõudis vajuda, oli selgeks saanud, et homme tuleb uus kast tuua! Samas polnud kordagi tekkinud isegi kerget svipsisoleku tunnet, jahedas õhus askeldamine ja permanentselt kuum saun tegid oma töö.

2. Hirmu alistamine on võimas tunne. Üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siin on teile nautlemiseks inspireeriv video suurest eneseületusest:

Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

WBCOOP on tulekul

Käesolevaga üritan välja teenida osalemisõigust PokerStarsi blogijate online-festivalile WBCOOP 2012. Osalemistingimusi on eelnevate aastatega võrreldes oluliselt muudetud ja aega registreerumiseks suhteliselt napilt. Nagu ma aru saan, siis 21. veebruariks peab olema megapikk postitus (500-sõnaline!) tehtud ja nõuetekohaselt registreeritud.

500 sõna pole minusuguse lobamaka jaoks liiga suur probleem, aga lugejate peale need inimesed, kes selle nõude välja mõtlesid, küll ei mõtle! Või siis polegi tähtis, et keegi seda loeks? Minu arust loevad üle 10-realise postituse tänapäeval läbi vaid lähemad sõbrad ja armunud. Erandiks on ehk väga hästi või väga huvitaval teemal tehtud kirjutised. Huvitav, kas antud hetkel ekraani täitev postitus võiks ühena neist kvalifitseeruda?

Igatahes loodan, et osalemisaktiivsus on eeltoodud nõuet arvestades suhteliselt väike ning nopin hunniku rahakohti ning paar võitu juba kõrvalturniiridelt. See ning põhiturniiri võit kindlustaks mulle ilmselgelt blogijate arvestuses peavõidu ehk 5000$, millest 3000$ kasutaksin suhteliselt “igavalt” ehk WSOP sissemaksudeks ning ülejäänu kuluks WSOP-ga kaasneva reisi peale.

Eelnevatel aastatel olen blogijate turniiridelt saanud veidi raha ning i-podi, mille paraku suutsin mingil hetkel ära kaotada. Selge see, et loodan sellelgi aastal hästi esineda! Seda enam, et kui varem oli tegemist üksikute turniiridega, siis seekord on plaanis lausa 31. turniiri. Paraku – paraku on küll üks väga oluline takistus kõigile Eesti mängijatele – nimelt toimuvad osaliselt kattuval ajal ka Pokkeri Eesti Meistrivõistlused ning seega saab neid WBCOOP turniire täies mahus mängida vaid festivali esimesel poolel.

Eile uurisin veidi lennupileteid Ameerikasse ka juba. Plaanime minna kohe pärast Netu sünnipäeva, mis on 16. juunil. Nii oleme alati teinud ja jätkaks seda traditsiooni hea meelega. Kuidagi aga ei suuda lõplikult ära otsustada, et mis päeval ja mis linna kaudu seekord Las Vegasesse minna. Ei saa salata, et San Francisco tõmbab kui magnetiga ja muuhulgas oleks tore ka Liinaga kohtuda, kuid samas on nii palju kohti suurel Ameerikal veel täitsa külastamata.

Linnad ise tegelikult mind nii väga ei huvitagi, aga linnast linna autosõit Imrega on tõeline nauding. Oma aeg ja vabadus, hingematvad looduspildid, rahvuspargid, lõputud joshua-väljad ja äravahetamiseni sarnased “odavad räpased motellid kiirteede ääres” (nagu me neid Imrega hellitavalt kutsume), mis on kõik tõesti üsna ühesugused, aga tegelikult üldsegi mtte räpased,vaid lihtsalt tagasihoidliku sisustusega ja üsna hääleka konditsioneeriga. Reeglina kuulub nende motellide juurde isegi väike välibassein ning täitsa talutava hinnaga, aga suhteliselt talumatu kvaliteediga internetiühendus ja tagasihoidlik hommikuamps kohviga. Ma tahan seda kõike jälle saada! Seda iga-aastast energiasüsti ning WSOP siginat-saginat täpiks i-le!

Enne Ameerikasse minekut on alati suur soov käia kõrbes või veelkord Suures Kanjonis. Paraku on muidugi nii, et kui oled Las Vegasesse jõudnud ja sealsete temperatuuridega taastutvunud, siis kõrbekuumus enam nii ahvatlev ei tundu ja pigem otsid varjulist rohelist metsatukka. Seekord annan endale juba ette aru, et Surmaorg langeb plaanidest kiiresti välja, kuigi hetkel on veel olemas.

Eelmisel aastal jäi teostamata plaan külastada Universal Studio teemaparki, äkki teeme siis selle seekord teoks. Disneyworld jääb selleks reisiks, millele kunagi lapsed kaasa võtame, miskipärast sinna mind nii väga ei tõmba. Las Vegas ise on minu jaoks piisav täiskasvanute-Disneyland.

Loodetavasti on Vegases meiega samaaegselt veel teisigi eestlasi, sest kuigi üksikud, on koosveedetud õhtud olnud alati väga meeleolukad. Mingil hetkel ilmselt lihtsalt tahad juba sealse üldise kerge ja pealiskaudse suhtlemise kõrvale ka keerulisemaid iroonilisi nalju ning eesti keelt kuulda. Vähemalt hetkel Kanadas elaval nais-Klambril on suur soov meiega samal ajal Vegast külastada ja ma väga loodan, et ta saab ka meespoole nõusse ning rahlised vahendid seda võimaldavad, sest seda kohtumist ootan kohe kindlasti!

Seega siis lühidat WCOOP kotti ja Las Vegasesse!

Ilus oled, Isamaa!

Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.

Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.

Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.

Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.

Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!

Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.

Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.

Ja lõpetuseks üks lõbus looke.

Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.

Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”

Ettekandja: “Ploomimahlaga?”

Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”

Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.

Armastuse aastapäevast veel natuke

Elu on kiire ja praegu käib EPT Tallinn 2011, siiski tahan mõned pildid meie ilusast aastapäeva tähistamisest nüüd kohe üles panna. Meil on omamoodi traditsiooniks kujunenud, et igal aastapäeval läheme kuhugi Eesti linna, uurime seda natuke, käime mingil kontserdil või etendusel ning ööbime mõnes sealses kenas kohas.

Kuna 31.08. oli meil plaanis mängida EPT satelliitturniiri ja pidime seega kella 12.00-ks Tallinnas olema, otsustasimegi seekord tutvuda Tallinnaga. Esialgne plaan oli enne käia ära Vääna Jõesuus, et kuulata Sõpruse puiesteed, kuid kuna vihma tõttu jäi üritus ära, läksime hoopis Artisesse kinno. Vaatasime Pariis II lühifilmide buketti, mida ei oska otseselt kellelegi soovitada, sest kuigi meile 3 filmi täitsa meeldisid polnud seal ühtki sellist pärli, mille pärast kõik 8 ära peaks vaatama.

No igatahes oli see eelnev sissejuhatuseks peamisele, et eelmisel päeval leidsime hotelliveebist Baltic Hotel Imperiali romantikapaketi ning jäime ülimalt rahule. Vastuvõtt tordi, šampuse ning roosidega, toakaunistused, õhtusöök, äärmiselt rikkalik hommikusöök voodisse, tuba ise (suur voodi, televiisor, diivan, kirjutuslaud ja lauake, 5 akent ja kööginurk) ja asukoht vanalinnas. Wow, ma ütlen!