Mait Vaik “Üksi”

 

MaitVaigu eilselt plaadiesitluselt jäi minu sisse kaks pilti.

 

1. Kirik.

Meie (publiku) ees on kunstnik – alasti ja ebalev. Mul on seljas villane ja veidi torkiv kampsun, mida ma väga tahaksin talle pakkuda, kuid ei söenda, sest see kõik tundub nii talle kui ka mingile osale ülejäänud publikust mingil tasandil vajalik.

Üksi

 

2. Kuku.

“101”. Enamik nooli, mida loos pillutakse, läheb mööda ja paneb muigama, kuid paar korda saan siiski nagu laps “Nätaki!” vastu näppe.

Liiga valusalt tabas? Mitte liiga, aga piisavalt. Otsin ja leian minevikust ning olevikust sedasama noolematerjali, see on värskendav. Osasid lihtsaid asju tuleb endale ilmselt erinevas esitluses ja erineva sõnastusega meelde tuletada, sest… mälu pole enam see? 🙂

Mait Vaik

Aga ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et piltide värvimisel oli vaieldamatult suur osa Rainer Jancise poolt tekitatud erinevatel helidel, mille kirjeldamine tekstis käib minule isiklikult lihtsalt üle jõu ning jääb seetõttu tegemata.

Rainer Jancis

 

Igatahes väga hea meel, et käisin, loodetavasti ka nägin ja kuulsin ning kindlasti midagi võitsin.

Plaati pole siiski mängijasse veel pistnud – vastavat aega ja meeleolu, mida see plaat vajab, pole lihtsalt veel tekkinud.

 

Novembri eel: sünnipäev ja pokker

November on Leiboldite peres sünnipäevakuu: meie viiest pereliikmest kolm on sündinud just sel pimedal ja vihmasel toasistumise kuul. Kuid ma tõesti ei taha kõiki neid tähistada  külaliste kojukutsumisega ning vähemalt oma sünnipäevapeost on mul Grand Prix kasiino abiga plaan kõrvale hiilida!

Kunagi oli meil Kellyga mingi pokkeriga seotud kihlvedu, mille kaotaja pidi loomade hoiupaigale kassipesa viima (tegelikult viisime lõpuks küll mõlemad sinna hoopis rohkem asju kui ühe pesa). Igatahes tuli siis ühtlasi jutuks, et ma võiks kunagi korraldada mingi suurema heategevusliku pokkeriturniiri. Kelly oli nimelt veendunud, et et kui mina asja vaid ära korraldaks, siis tulijaid ning toetajaid oleks rohkem kui küll…

Pärast mitut aastat laagerdumist on asi nüüdseks peaaegu läbi mõeldud ja teostamisel.

Seega, kallid sõbrad, kutsun teid osalema 22. novembril Grand Prix kasiinos toimuval erilisel heategevuslikul turniiril, mille auhinnafondist 20% läheb Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaiga toetuseks.

Asi ei ole muidugi tegelikult päris nii lihtne! Ma nimelt ootan teid sinna kassikostüümides või palun teil kanda vähemalt temaatilisi aksessuaare. Kes seda üleskutsed järgivad, need saavad ka natuke suurema algstäki!

Lisaks protsendile auhinnafondist kogume kohapeal Toolse kasside jaoks ka muud vajalikku.

Lisainfo Facebookis!

Seega lööge karv läikima, võtke lillede asemel näppu kassitoit või -liiv ning kohtume 22. novembril Grand Prix’s!

Foto: Toolse hoiukodust on pärit ka meie oma Mirri.

Septembri kiisupokker.

WCOOP-i mängisin täpselt ühe turniiri, selle kõige esimese.

Kuigi tegin hunniku väiksemat sorti satikaid, siis peale sain makismaalselt järgmisele satikaastmele, aga mitte ühelegi “päris” turniirile. Lisaks läksid tavapärased naistekad väga halvasti ja lõpptulemuseks oli septembris ligi 700-dollarit miinust.

Oktoobris paremini!

Online-mindset on totaalselt paigast ära ja motivatsioon hästi mängida on asendunud mingi Ah-teen-siis-päeva-lõpetuseks-100-muu-asja-kõrvale-mõne-turna-kah suhtumisega.

 

Mul on seda reisi vaja!

6. juuni varahommikul see algab! Ma olen seda reisi väga oodanud:

* Mul on vaja saada eemale tööst ja kodust!

* Mul on vaja näha kõrgete mägede otsast hingematvat vaadet, kõrbeda kuumas päikeses ja hoides kallimal käest tunda, et elu on ilus!

* Mul on vaja vedeleda hotellis, kus ma ei pea tegema absoluutselt mitte midagi!

* Mul on vaja lugeda raamatuid ning leida sisemine rahu!

* Mul on vaja koos Imrega unistada ning tulevikku planeerida!

* Mul on vaja kohustustest vabu varahommikuid ning seiklustest surmväsinud hilisõhtuid.

* Mul on vaja mängida pokkerit hästi ja täielikus keskendumises! (Meelelahutuspokker on lahe, kuid ei paku piisavalt vaimset pinget.)

* Mul on vaja tutvuda uute inimestega ning rääkida nendega tühistest asjadest!

* Mul on vaja kohtuda Liina ning Klambritega ja rääkida tähtsatest asjadest!

Kas ma saan seda kõike? Loodetavasti! Aga “ma ei solvu, kui mu soovist läheb täide ainult pool”!

Kes ei lähe, see ei saa ka tagasi tulla! Aga meie tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena tagasi tegelikult juba 3. juulil!

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

korbetrip

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.
Lower_Antelope_Canyon
Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.

Kevad käes! Taas trennilainel!

Tundub, et kevad on pähe löönud!

Täna alustasime Naistelehe trennieksperimandist tuttava “Kiiresti vormi” raamatu järgi siis juba 12 nädala programmi. Ei luba, et selle täies mahus ja igapäevaselt näpuga järge ajades läbi teeme, kuidtegelikult on see hea treeninguraamat, kui endal treeningukavade osas ideid napib.

Jalgrattasõit, väike ringtreening ja kõhulihaste harjutused – tegelikult ei võta see liiga palju aega ning pärat valdab end mõnus ausalt teenitud väsimus, mis mingil müstilisel põhjusel vähendab ka minu tavapärast rahutusest tingitud söögiisu.

Naistelehes ilmus siis meie trenniartikkel ka ära. Ma tõesti ei oska hinnata, keda see peale meie enda tuttavate veel võiks huvitada, aga no vähemalt mina ise ostsin lausa 2 ajakirja (ühe ämmale) ning lugesin läbi ka pea kõik teised seekord avaldatud lood, Kerli mulle meeldib ka, seega oli kena, et sattusime juhuslikult ühte ajakirja.

EKSPERIMENT, TRENN, KAIRIT JA IMRE LEIBOLD

Pulmakleit mahub mulle siis nüüd jälle selga! Foto autor: Helin Loik-Tomson “Naistelehest”
Teised pildid, mis meist sel päeval ajakirja tarbeks tehti, laen Facebooki lähiajal.

“Naistelehe” trennieksperiment sai läbi…

… ja mul on selle üle väga hea meel!

Kaks nädalat minu jaoks kohati viimse piiri peal pingutamist kandis pisikesi viljaterakesi ikka kah. Ilmselt on kliima kehv või midagi, et need viljad mul na kidurad said, aga midagi ikka! Imre viljad olid mõnes osas kõvasti pirakamad, aga eks ta ise ka veidi suurem.

Numbrid:

Kaalukaotus minul -1,6kg / Imrel -2,8kg.

Ümbermõõdud minul -2…-4cm / Imrel -2…-4cm.

1,6km jooksus mina 59 sekundit kiirem / Imre 1 minut ja 34 sekundit kiirem.

Plank mina 5 sekundit kauem / Imre 10 sekundit kauem.

Premeerisin end kõigepealt juba eile uute dressidega ja ostsin kohe päriselt sellised, millega jooksmas käia, sest vaatamata vingumisele tundub, et tegelikult peaks veidi igapäevast jooksmist oma ellu lisama küll.

kaerapätsid (1 of 1)Täna aga tegin Imre pealekäimisel kaerakäkke, ise oleksin päris pärmitaignast kringli valinud. Kaerakäkkide osas julgen küll arvata, et isegi mu ülitervislikult toituv õde oleks need heaks kiitnud (kahjuks on hetkel välismaal ega saanud neid proovida), sest kasutasin valge suhkru asemel pruuni (ja seejuures retseptis toodud kogusest pea poole vähem), võid (1/3 vähem, kui retseptis nõutud), ökomune ja täistera kaerahelbeid ning täistera kaerajahu.

Maitsesid külma piimaga imehead, kuigi pärast 5 küpsise nahkapistmist tundus, et said veidi liigagi magusad ja rasked – ilmselt oleme maiustustest juba nii kaua hoidunud, et maitsmismeel on kuidagi tundlikum.

Naistelehe trennieksperimendi viimaseed päevad…

Naistelehe eksperiment – 11. päev
Kuivõrd minu mõõdud ja kaal pole eriti langenud, siis tunnen projektist kerget tüdimust ja teen trenni loiult ja veidi tujutult. Aga teeme siiski kõik, mis nõutud, ära.

Naistelehe eksperiment – 12. päev
See oli nüüd küll eriline ja ka rõõmustav päev. „Naistelehe“ fotograaf käis meid artikli tarbeks pildistamas, tegime veidike „näidistrenni“.
Ma olin täiesti veendunud, et minu mõõdud on muutunud minimaalselt ning mõtlesime teha lihtsalt sama poollahtise lukuga pildi, mille ma ise projekti alguses tegin. Ma panin kleidi selga ja ime sündis, lukk läks kinni!
Olin sellest kerges šokis, miski oli tõesti muutunud!
Sain sellest innustust ning tegin kogu trenni, mis on minu jaoks ausalt ikka veel väga raske ja kurnav, läbi palju rõõmsamalt.

Naistelehe eksperiment – 13. päev
(Kaal on langenud alla 2 kg.) Raamat lubas meile kergeid sööke ja treeninguvaba päeva. Õhtul tundsime siiski vajadust välja kõndima minna ja läksimegi. Paraku olime aknast ilma hinnates kõvasti eksinud ning päärdusime 10 minuti pärast koju tagasi – liiga külm oli!

Naistelehe eksperiment – 14. päev
Hea, et see eksperiment tänasega läbi saab. Ettenähtud kerge trenni otsustasin asendada lihtsalt kõndmisega ning ei viitsinud selleks isegi dresse selga panna. Marssisin siis mööda Rannamaõisa jalakäijate teed teksades ja jopega. Ilm oli kevadine ja nii palju rahvast, kui täna, pole me seal ikka väga ammu kohanud. Poolel teel sihtmärgini (Tabasalu mägi) olin tegelikult enda peale väga pahane, et end korralikult riidesse ei pannud, sest jopega oli palav, jopeta külm ning teksades polnud ka joosta kuigi mõnus, Imre eeskujul oleksin seda siis juba teha tahtnud. Kokku olime kõndimas (Imre osaliselt jooksmas, et pulss kõgu aeg õige hoida – mina olin pulsikella ka maha jätnud) poolteist tundi

Siiski olen aus: jooksmine ja jõutreening on minu jaoks eelkõige enesepiinamine! Lühikest aega (2 nädalat) suutsin end küll sundida seda kõike tegema, kuid mingit loodetud trennirõõmu ja -harjumust küll ei tekkinud.
Olen siiski lootuses, et see trennivajadus veel sünnib. Äkki oli 2 nädalat lihtsalt liiga lühike aeg või see konkreetne treening liiga intensiivne. Ma ei tea, igatahes on mul hea meel, et see läbi saab!

Viimaseks päevaks end kokku võtta oli väga raske, eelkõige ilmselt seetõttu, et kuigi reedel sain kleidiluku kinni, siis laupäeva hommikul kaaludes, olin jälle nelisada grammi raskem, kui reedel, kuigi olin olnud meeletult tubli. Seetõttu tundus projekt kuidagi ebaõiglane ja minu jaoks mõttetu.

Imre aga on selle ajaga saavutanud oma abiellumisaegse kaalu, tema vererõhk on madalam ning ta särab õigustatult! Juba seetõttu tasus see eksperiment end ära ka minu jaoks.

Homme hommikul toimub viimane mõõtmine ja testimine. No äkki ikka oli sellest kõigest kasu ka ;)!

 

Naistelehe eksperiment – 10. päev

Tänane päev algas nagu viimased ikka on alanud – külmavärinate ja nohuga. Olin kuni kella kaheksani õhtul kindel, et täna mina trenni ei tee.

Imre oli aga kindel täpselt vastupidises, et vaatamata veidi väsinud olekule, läheb tema kohe koju jõudes jooksma ja siis teeb pärast kindlasti jõutreeningu ka ära.

Koju jõudsime pärast Grand Prix kasiino algajate rahalaua lühiajalist külastamist (kuni Ott klassiga teatris käis) veidi enne kella üheksat ning kell üheksa olime mõlemad oma intervallitreeningus kaelapidi sees.

Lugedes tänase treeningu kava, tundus meile, et seal peab kuskil mingi viga olema, sest nõutud oli 3 minutit jooksu (pulss 153) /1 minut kõndi (pulss alla 125) – kokku 12 minutit (6 intervalli). Otsustasime ebakõla minutites tõlgendada enda kasuks ja tegime 1 minut / 1 minut, kuigi tegelikult ei õnnestunud vähemalt minul mitte kordagi kõndimise minuti jooksul pulssi alla 140 saada.

Ja kogu takistustreeningu ja kõhulihaste harjutused tegime ka ära!

Söömisega olime ka tublid!
* Hommikul oli puder.
* Lõunaks sõime eilseks õhtuks mõeldud Muskaatkõrvitsa-kikerhernekuskussi, mis oli omapärane ning maitsev.
* Õhtusöögi lasime valmistada Cafe Reval kokkadel ning valisime Imrele Sooja pardisalati ja mulle Kitsejuustusalati. Minu salat oli eriti maitsev ning ilmselgelt ei ületanud kalorite mõttes tänaseid raamatutoite.

Kogu rõõmu eksperimendist häirib veidike siiski see, et kilogrammides ja sentimeetrites pole mina isiklikult kaotanud ei grammi ega millimeetrit! Imre seevastu on näinud õnneks ka kaalul juba vägagi ilusaid numbreid ja tundub, et saab sellest edasipingutamiseks kõvasti lisamotivatsiooni.

Naistelehe eksperiment – 9. päev

Hommikul avastasin, et ma olen haige, mille tunnused olid valutav kurk, tatine nina ja külmavärinad. Nõme! Muidugi, ma olen tegelikult päris tihti haige, aga hetkel on see eriti ebameeldiv just eksperimendi pärast, sest kui oled juba üle nädala pingutanud, siis ei tahaks ju kuidagi alla anda.

Pärastlõunal tundsin end sedavõrd palju paremini, et läksin koos Imrega välja ning tegin kardiotrenni, mis seisnes 40-minutilises 135-se pulsiga jooksmises/kõndimises, siiski kaasa. Imre jooksis. Mina, ilmselt minu tervislikust olukorrast tingituna, aga sain 135 pulsi kätte juba kiire kõnniga ja pidin ainult mõned korrad veidi sörkjooksu elemente lisama. Tegelikult olime terviserajal kauemgi, kui nõutud. Mina umbes tund aega. Kodus koristasin pärast seda veel natuke aias (pulss ikka 120-135 kandis).
Imre tegi täies mahus läbi ka jõutreeningu. Mina paraku enam ei jaksanud, plangus lõi kramp kõhtu, ning viimaks piirdusin nelja seeria asemel ühe ning kõhulihaste treeninguga.

Nizza salat oli väga maitsev, ilmselt hakkame seda edaspidigi tegema.
Raamatus toodud õhtusööki me ei teinud, sõime Nizza salati lõpu ja võileiva ning kuna õhtul oli pikem pokkeriturniir, siis võtsime kohapeal mõlemad ühe piruka ning latte. Kaloritega vast väga isegi ei patustanud seejuures.

Siin lubatud pilt meie aia esimestest õrnadest kevadekuulutajatest:lumikellukesed (1 of 1)