Mitu lõppu ja uued ootused

Põnev ja tore 2014. aasta hakkab lõppema ja mul tuli tahtmine oma pokkeriaasta otsad täna siin blogis kokku tõmmata, sest homme ei pruugi aega olla ja uude aastasse seda vana asja kaasa tirida ei tahaks.

Pärast tänast ööd tuleb aasta viimane päev ja ühtlasi minu viimane tööpäev (koosseisuvälise) PokerStarsi Eesti sotsiaalmeedia juhi ja sisuloojana. Minule pandud peamised eesmärgid on tänaseks täidetud ja edaspidi jäetakse PokerStarsi eestikeelne blogi ning igapäevaste sotsiaalmeedia postituste tegemine koosseisuliste töötajate hooleks. Ühte neist “majasisestest” tean ma töötamise külje pealt päris hästi ja usun, et ta saab kenasti hakkama. Edu Sulle, Liis!

Kuigi ma olen PokerStarsi lepingu lõppemise tõttu veidi kurb ning mul oleks olnud indu seda tööd veel mõnda aega jätkata, tean kindlalt, et kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. (Ühelegi uuele uksele koputamas pole ma veel käinud, kuid usun, et kui ma selle õige ukse üles leian, siis küll ma ka sissepääsemisega hakkama saan. Seega pole minu pärast muretseda vaja, aga uutele pakkumistele olen avatud.) Ootan päris suure põnevusega, mida see uus aasta mulle töises mõttes toob.

Aga enne mistahes uut tööd, võtan välja pikalt kasutamata puhkuse ning tegelen kodu ja hobidega! Vahelduseks sellistele asjadele keskenduda ei ole üldse mitte paha väljavaade!

Esimene väljakutse, mille ma juba mõni aeg tagasi vastu võtsin, oli PLO õppimine ja möödunud nädalal sai seda hoolimata jõuluajast ka päris palju tehtud. Tänaseks õhtuks peaks kõik meie õppegrupi liikmed lisaks muule olema ära vaadanud 10 õppevideot, millest on mul vaatamata ainult üks. Kuna see viimane sisaldab tohutult palju numbreid ja valemeid, siis pean end enne selle kallale asumist moraalselt ette valmistama, kuid olen juba praegu oma senise tubliduse üle uhke!

Nüüd aga sellest, et pokkeri mõttes oli tegemist minu elu esimese rahaliselt negatiivselt lõppenud aastaga. Summa oli selline keskmine, mida sain endale Starsi töö kõrvalt lubada, kuid sel aastal näiteks enam ei saaks!

Eesti meister 2014 - H.O.R.S.E
Eesti meister 2014 – H.O.R.S.E

Miinusesse jäid nii live- kui online turniirid, ja seda vaatamata sellele, et sain sel aastal lisaks Eesti meistritiitlile ka EMV aasta mängija tiitli. Teiselt poolt OPEM oligi see, mis netiturniiride kasumi ära sõi, sest see lihtsalt ebaõnnestus täielikult (ma ei süüdista Triot, aga ma lihtsalt ei suuda selle toaga ikka veel kohaneda!).

Pokkeriauhindade gala
Pokkeriauhindade gala

Kahjum on muidugi kurb nähtus vaatamata sellele, et end ise hobimängijaks nimetan. Samas näitab aga ilmselgelt seda, et kui ennast ei arenda, siis ühel päeval on loorberid kuivanud ja küljealune pole enam sugugi pehme. Eks oma osa ole ka konkreetse mänguplaani ja bankrolli reeglite puudumisel, tiitlinäljasena lasen end sageli meelitada näiteks PokerStarsi eriturniiridele, mille sisseostusummat ma bankrolli järgi endale lubada ei tohiks. Kahjuks ei kandnud ükski sel aastal võetud risk ka vilja.

Cashi ma varem eriti ei mänginud, alustasin seda alles paar kuud tagasi koos PLO õppimisega (esialgu iseseisvalt ja erilise entusiasmita, viimased paar nädalat aga õppegrupis juhendaja käe all ning innukalt). PLO5 tasemel olen hetkel 40 897 käega 273 dollarit miinuses, kuid seda asja kavatsen ma kiirelt muutma hakata. Olen juba täna palju rohkem mõtlev PLO-mängija kui paar nädalat tagasi ning lootused on kõrged. Graafik küll veel ei luba, aga mina ise luban, et see jama lõpeb!

40897

PLO õppimine on jaanuari pokkeriprioriteet! Kas peaksin end tulenavalt muu töö puudumisest jälle ka elukutseliste pokkerimängijate hulka arvama? See on hetkel ainult noriv sildistamise küsimus, mida ma kuigi tõsiselt ei võta.

Välismaal käisime sel aastal suhteliselt vähe, talvel olime mõned päevad Sloveenias, kus toimus IPT ja vist juba kümnendat korda (!) käisime ka Las Vegases maailmameistrivõistlustel (WSOP).

WSOP
Imre koos kogu rahaga, mis võitmata jäi

Küll aga mängisime meelelahutuslikku pokkerit mitmel pool kodumaal! Ma lausa armastan Pärnu pokkeripubi 2 paari õhkkonda ja inimesi, nendel sai sel aastal kohe mitu korda külas käidud! Suvel saime osa erilisest turniirist Saaremaal!

Vabaõhuturniir Saaremaal
Vabaõhuturniir Saaremaal

Loomulikult osalesime Imrega suvepäevadel. (Vaielge, kui julgete, aga me oleme Imrega ilmselt ainsad, kes on osalenud absoluutselt kõikidel Eesti pokkerimängijate suvepäevadel!) Käisime külas Rakvere ja Wismari pokkeriklubil, tegime üht-teist PokerNewsi klubiga ja lisaks mängisime natuke ka kodumänge. Isegi oma lemmiklinnas Haapsalus leidsime ühel koral Grand Prix pokkeriturniiri üles.

Rakveres
Rakveres

Isiklikus elus oli see selline paljude koosviibimistega, mõnede lootuste ja luhtumistega vürtsitatud, aga kokkuvõttes suhteliselt rahulik, sõbralik ja vahva aasta. Nüüd, kui mitmed pokkeriga seotud projektid on lõpule jõudmas, olen avatud uutele seiklustele ja ma tõesti loodan, et neid sel aastal tuleb. Kuigi ma siin kirjutasin täna pokkerist, siis tegelikult on mu järgmise aasta suuremad soovid seotud muuga ja nende täitumise nimel  asun kindlasti kohe esimesest jaanuarist jälle tegutsema!

Head vana-aasta lõppu!

Ajud kärssavad

Täna kell kaheksa õhtul oli meil PLO tund, mis venis tunni ja 40 minuti pikkuseks. Selle üle ma üldse ei kurda, pigem oleks justkui midagi tasuta saanud ja selle üle on ju ometi hea meel.

Räägin teile hoopis sellest, mis toimus kaks tundi enne tundi ja sellest, mis tunne on praegu.

Otsustasin, et teen täna purulolli mängija video ära. Noh selle, kus lihtsalt mängin tunnikese oma praeguse tasemega. Imrega konsulteerides jõudsime järeldusele, et pooletunnisest videost piisab, et kõik suuremad vead ära näidata.

Kuna minu arvutis salvestamiseks sobivat programmi pole, mängisin Imre arvutis (ilma oma Poker Trackerita). Tegin pooletunnise võiduka sessi ja vajutasin “Salvesta” – arvuti jooksis kokku ning hiljem seda videot avada ei õnnestunud.

Imre proovis ise midagi salvestada, mingit probleemi ei olnud. Istusin uuesti laudadesse. Arvasin, et tegelikult piisab kogu rumaluse esiletõstmiseks ka 20 minutist. Mängisin siis 25 minutit (jäin natuke plussi), vajutasin “Salvesta”, sain panna oma videole isegi nime, aga siis jooksis programm kokku. Hiljem õnnestus video avadagi, kuid see nägi välja nagu jõulupuu: pilt liikus, vahetas iga tehtud hiireklõpsu ajal värvi ning lauad olid lõigatud kolmeks, diskotaustaks oleks sobinud küll, aga mängu jälgimiseks puudus igasugune võimalus.

Seepeale tõmbas Imre kuskilt mingi uue programmi ja alustasin uuesti.  Hakkama sain! Kusjuures jäin jälle natuke plussi ka! Näete, kuidas asjad toimivad? Juba sissejuhatava tunni järel kolm edukat sessiooni! Kahju ainult, et need võidud nüüd mu enda statistikas ei kajastu. Päriselt on ka kahju, jõudisn ju selle pooleteist tunniga ikka nii mõnegi käe mängida.

No igatahes. Siis algas tund, kus räägiti õppimisprotsessist üldisemalt, igasugustest kontseptsioonidest, kätest, tõenäosustest ja paljust muust. Väga huvitav ja HIRMUTAV! Koduseks ülesandeks jäi vaadata ca 5 videot, lugeda, mängida ning salvestada ning jagada oma põnevamaid käsi. Ütleme nii, et materjali pole just vähe! Vahepeal olin sunnitud ka google’i tõlki kasutama, et üldse aru saada, millest jutt (õnneks oli see küll üldisemate teemade juures, ja tundub, et pokkerikeel on juba paremini selge). Aga see, kuidas meie juhendaja õpetab, see mulle meeldib, kõige kohta on skeemid ja materjalid!

Kui kellelgi peaks huvi olema, mis tasemel ma hetkel siplen, siis palun, siin on mu purulolli mängija video.

Purulolli PLO mängija esimene video ehk ‘kassike’ enne õpingute algust.

Siis algaski koolitus ning sain päris palju infot, mida nüüd peaks seedima. Tunnen, et olen läinud õppima midagi väga rasket ja huvitavat. Väike hirm on, et ma ei suuda end sellest kõigest läbi närida ja samas mõtlen, et isegi kui ma ainult ainult osa pakutavast suudan endale selgeks teha, siis praegusest palju paremaks mängijaks saan kindlasti. Lootus on, et asi ei piirdu ainult PLO-ga, selline ajupingutus tuleb kindlasti kasuks kogu pokkeri ja isegi muu elu jaoks.

Olen vägagi lootusrikas, aga täna ma rohkem selle asjaga siiski tegeleda ei taha. Teisipäevani on aega ka veel – alustan kodutööde ülevaatamist homme!

OPEM läks ja laulis…

Teadsin juba enne online-pokkeri Eesti meistrivõistluste (OPEM) algust, et mulle ei meeldi neid sel aastal mängida.
Trio soft lihtsalt ei kutsu mind üldse ja see, et kõik turniirid toimusid seal, oli nagu tervet taevast kattev must pilv minu hädasti päikest ja kosutust vajava turniirimotivatsioonitaimekese kohal.

Sedasi tujutult oli tähtsale võistlusperioodile vastu minna väga halb! Kaalusin mingi hetk isegi meistrikate vahelejätmist, kuid ei suutnud vaatamata mõistuse häälele seda teha. Küllap kannustas mind live-meistrivõistlustel saavutatud edu (H.O.R.S.E meistritiitel ja meistrivõistluste rankingu võit) ning tahtmine end veelkord tõestada.

Iga turniiri alguses sundisin end mängule küll keskenduma ning silmi ning tähelepanu ekraanil pokkerilauas hoidma, kuid hiljemalt esimeseks pausiks grindisin OPEM turniiride kõrvale palju suurema põnevusega hiina pokkerit, PLO-d, foorumeid ja Facebooki, vahepeal tegin tööd ka.

Tulemuseks on “omad vitsad peksavad” ehk see, et mul pole ette näidata mitte ühtki rahakohta, rääkimata millestki enamast. Kahel korral jõudsin küll finaallauda, kuid just siis – otsustavates pottides, kui turniiril sügavale jõudmisest kannustatuna kogu lauas toimuva vastu suuremat huvi olin tundma hakanud – ütles kaardijumal, et vot siit tuleb nüüd küll karistus ja jagas mu nööbid teistele olenemata sellest, kas sattusin olema neid keskele lükates ees või taga.

Seega siis üheksast turniirist kukkusin üheksa korda välja enne rahalisi kohti! Õnneks oli vähemalt oidu näpud High Rollerist eemal hoida! Ma ausõna ei oota uusi Eesti online meistrivõistlusi hetkel ning Trios korraldatavad Balti meistrivõistusled jätavad seni veel õnneks samuti täiesti külmaks!
Kuidagi katsun välja kannatada veel need naisteliiga allesjäänud turniirid ja siis panen Trio kauaks kauaks desktopi nurka tuttu!

Õnnitlused kõigile võitjatele, ilmselgelt olite selle minust paremini ära teeninud!

Tahaksin inimestele midagi soovida

Tahaksin midagi soovida. Lihtsalt uskudes sõna jõudu!

Kõigepealt. Eilse päeva uudis Viljandi õpetaja tapmise kohta vapustas mind (ja ma tõesti usun, et ma pole erand). Naiivsena tõesti vist ikka lootsin, et Eesti koolidesse relvad ehk ei jõuagi (et ehk meil Eestis lihtsalt ei ole kodudes relvad sedasi ripakil ega jagata neid ka tänaval nii kergekäeliselt, et emotsioonidega kimpus lapsel tuleks pähe või avaneks võimalus relvaga ringi liikuda).

Nüüd lihtsam lugemine.
Päeva jooksul lugesin veel palju muid uudiseid ning kommentaare.
Kuigi mu sõbrad pole sugugi kõik ühe vitsaga löödud ning erinevatel teemadel on päris erinevaid arvamusi, siis midagi on neis ühist: nad ei hüsteeritse ning ei ürita kõigest hingest oma tõde hästi valjult peale suruda.
Aitäh teile selle eest!

Lühidalt – ma räägin peamiselt neist võõraste inimeste kommentaaridest erinevatel teemadel. Kui ma vaid kuidagi saaksin seda mõjutada, siis tahaksin, et igal inimesel OMA pisikesed igapäevased südamelähedased mured ja rõõmud, et neil poleks nii palju aega vihata ja karjuda!

Näide 1. Ma kuulan huviga taimetoitlase juttu, kuidas ja miks see mõtteviis tema ellu tuli, mida see talle annab jne, kuni ta ei hakka minusuguseid süüdistama selles, et oleme südametud tapjad, või ei teata,  et lihasööjatel on kõvati väiksem IQ. Sellest mõtteavaldusest alates lihtsalt ei toimu ju mingit edasist arukat arutelu…

Näide 2. Ma olen väga huvitatud laste ja vanemate suhetest, mind huvitab tohutult, kuidas keegi on mingi lapse murega seotud probleemi lahendada suutnud või milliseid tulutuid võtteid ta on proovinud.
Pärast lauset: “Sina oled (või keegi teine on) algusest peale kõik valesti teinud! Hoopis viisil X tulnuks käituda…” ei suuda ma seda inimest aga enam liiga tõsiselt võtta. Ma võin teda küll edasi kuulata, sest vaatamata sellele, et tema üldpilt (on olemas mingi vääramatu ainuõige tõde kõigi erinevate olukordade ja inimeste jaoks) minu omaga ei kattu, võib tema sellest ainuõigest peetavast tõest mingis olukorras tõesti ikkagi reaalselt  kasu olla. Aga olgem ausad, selle lause peale võib ka otse solvuda ja jällegi ei tule info vahetamisest ning arukast arutelust enam midagi välja.

Niisiis soovin: Kainet mõistust ja oskust näha maailma aeg-ajalt ka vestluskaaslas(t)e vaatenurgast.

Lisaks: Lõpetatagu see süüdlaste otsimine ka kõige tühisemates asjades!

Ja kõik eeltoodu on natuke mõjutatud ka sellest, et eile öösel lugesin lõpuni Väinö Linna “Siin Põhjatähe all” teise osa. Nende sõjakoleduste ning inimhingede muutumiste taustal tundub, et oma praegused probleemid mõtleme me endale liiga hea elu tõttu igavusest välja ning see on ikka väga jube mõte, et Viljandi lugu võis olla selle tagajärg.

Kassi 2013. aasta pokkeris

Kuigi olen end juba enam kui paar aastat hobimängijaks nimetanud, ei tähenda see seda,  et mu pokkeritulemused mulle tähtsad poleks või ma Eesti pokkerielus kaasa ei lööks, mistõttu on aastanumbri vahetumisel ikka põhjust ka pokkeritegevused kokku lugeda ning uued sihid paika panna.

Lihtsate numbrite keeles oli mu netibankroll aasta alguses 3500 dollarit ja tõusis aasta lõpuks 5400 dollarile. Seega kasum 1900 dollarit. Selge, et elamiseks sellest ei piisaks ning tunnitasu on alla igasuguse arvestuse, kuid vähemalt ei pea ma pokkerirõõmu eest otseselt peale maksma.

Live-pokkeris mul kahjuks korralik aruanne puudub, sest seda võtan ma eriti otsese meelelahutusena ning eraldi bankrolli selle jaoks polegi. Üks uue aasta lubadustest  on muide puhtalt aastalõpu statistika huvides kõik oma live-turniiride sissemaksud ja võidusummad kirja panna!

Kõige rohkem olen osalenud Grand Prix turniiridel, kus ma veebilehe andmetel olen mängitud 21 turniiri jooksul teeninud 55,80 eurot kasumit. Olympicus mängitud turniiride leidmiseks nende lehelt olen liiga loll.

Hendon Mobi andmetel sain WSOP ajal mitu pisikest rahakohta, mis kokku annab aasta auhinnarahadeks 2850 dollarit, aga sisseoste oli umbes-täpselt sama summa eest, mistõttu see pilt on lihtsalt silmale ilus vaadata:

2013 hendon mob kass
Kassi 2013. aasta Hendon Mobis kajastatud tulemused

andes siiski hämmastavat suure lisa minu elu jooksul kogutud auhinnarahede summale:

Pokkeriturniirid Hendon Mob
Kassi live-turniiride tulemused läbi aegade

Selgub, et tegemist on minu kolme viimase aasta parima tulemusega!

Aasta isiklikuks pokkerisaavutuseks pean loomulikult oma elu esimest Eesti meistritiitlit.

55-eurose osalustasuga 10-max Double Shootout mänguformaadis korraldatud turniiril lõi kaasa 65 mängijat. Kartsin seda formaati nagu tuld, sest ma pole enda arvates shootout’i jaoks piisavalt agressiivne. Samas sundis see hirm end täielikult mängule keskenduma ning kaart toetas vajalikel hetkedel 100%. Ma ei teadnud, et ma võin mõne pokkeritulemuse peale enam sedavõrd erutuda, aga käisin ligi nädal aega õnneuimas ringi.

Lihtsalt siirast rõõmu tundsin suvepäevade turniiri võitja imeilusast karikast ning paljudest turniirdest, kus koos minuga sattusid lauda kõikvõimalikud võrratud inimesed!

988285_422115444573938_1096026853_n

Lisaks sellele, et tööna vahendasin sotsiaalmeedias PokerStarsi uudiseid ja toimetasin “Postimehe” pokkerinurka, aitasin mõned korrad PokerNewsi live-ülekannete tegemisel, organiseerisin juba viiendat korda Eesti naiste pokkeriliigat ning korraldasin Toolse kiisude kodu toetuseks heategevusliku turniiri.

Kokkuvõttes arvan, et minu panus Eesti 2013. aasta pokkeriellu oli sel aastal täitsa väärikas!

Uue aasta plaanidest kirjutan siinsamas loodetavasti üsna pea…

Mait Vaik “Üksi”

 

MaitVaigu eilselt plaadiesitluselt jäi minu sisse kaks pilti.

 

1. Kirik.

Meie (publiku) ees on kunstnik – alasti ja ebalev. Mul on seljas villane ja veidi torkiv kampsun, mida ma väga tahaksin talle pakkuda, kuid ei söenda, sest see kõik tundub nii talle kui ka mingile osale ülejäänud publikust mingil tasandil vajalik.

Üksi

 

2. Kuku.

“101”. Enamik nooli, mida loos pillutakse, läheb mööda ja paneb muigama, kuid paar korda saan siiski nagu laps “Nätaki!” vastu näppe.

Liiga valusalt tabas? Mitte liiga, aga piisavalt. Otsin ja leian minevikust ning olevikust sedasama noolematerjali, see on värskendav. Osasid lihtsaid asju tuleb endale ilmselt erinevas esitluses ja erineva sõnastusega meelde tuletada, sest… mälu pole enam see? 🙂

Mait Vaik

Aga ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et piltide värvimisel oli vaieldamatult suur osa Rainer Jancise poolt tekitatud erinevatel helidel, mille kirjeldamine tekstis käib minule isiklikult lihtsalt üle jõu ning jääb seetõttu tegemata.

Rainer Jancis

 

Igatahes väga hea meel, et käisin, loodetavasti ka nägin ja kuulsin ning kindlasti midagi võitsin.

Plaati pole siiski mängijasse veel pistnud – vastavat aega ja meeleolu, mida see plaat vajab, pole lihtsalt veel tekkinud.

 

Novembri eel: sünnipäev ja pokker

November on Leiboldite peres sünnipäevakuu: meie viiest pereliikmest kolm on sündinud just sel pimedal ja vihmasel toasistumise kuul. Kuid ma tõesti ei taha kõiki neid tähistada  külaliste kojukutsumisega ning vähemalt oma sünnipäevapeost on mul Grand Prix kasiino abiga plaan kõrvale hiilida!

Kunagi oli meil Kellyga mingi pokkeriga seotud kihlvedu, mille kaotaja pidi loomade hoiupaigale kassipesa viima (tegelikult viisime lõpuks küll mõlemad sinna hoopis rohkem asju kui ühe pesa). Igatahes tuli siis ühtlasi jutuks, et ma võiks kunagi korraldada mingi suurema heategevusliku pokkeriturniiri. Kelly oli nimelt veendunud, et et kui mina asja vaid ära korraldaks, siis tulijaid ning toetajaid oleks rohkem kui küll…

Pärast mitut aastat laagerdumist on asi nüüdseks peaaegu läbi mõeldud ja teostamisel.

Seega, kallid sõbrad, kutsun teid osalema 22. novembril Grand Prix kasiinos toimuval erilisel heategevuslikul turniiril, mille auhinnafondist 20% läheb Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaiga toetuseks.

Asi ei ole muidugi tegelikult päris nii lihtne! Ma nimelt ootan teid sinna kassikostüümides või palun teil kanda vähemalt temaatilisi aksessuaare. Kes seda üleskutsed järgivad, need saavad ka natuke suurema algstäki!

Lisaks protsendile auhinnafondist kogume kohapeal Toolse kasside jaoks ka muud vajalikku.

Lisainfo Facebookis!

Seega lööge karv läikima, võtke lillede asemel näppu kassitoit või -liiv ning kohtume 22. novembril Grand Prix’s!

Foto: Toolse hoiukodust on pärit ka meie oma Mirri.

Septembri kiisupokker.

WCOOP-i mängisin täpselt ühe turniiri, selle kõige esimese.

Kuigi tegin hunniku väiksemat sorti satikaid, siis peale sain makismaalselt järgmisele satikaastmele, aga mitte ühelegi “päris” turniirile. Lisaks läksid tavapärased naistekad väga halvasti ja lõpptulemuseks oli septembris ligi 700-dollarit miinust.

Oktoobris paremini!

Online-mindset on totaalselt paigast ära ja motivatsioon hästi mängida on asendunud mingi Ah-teen-siis-päeva-lõpetuseks-100-muu-asja-kõrvale-mõne-turna-kah suhtumisega.

 

Mul on seda reisi vaja!

6. juuni varahommikul see algab! Ma olen seda reisi väga oodanud:

* Mul on vaja saada eemale tööst ja kodust!

* Mul on vaja näha kõrgete mägede otsast hingematvat vaadet, kõrbeda kuumas päikeses ja hoides kallimal käest tunda, et elu on ilus!

* Mul on vaja vedeleda hotellis, kus ma ei pea tegema absoluutselt mitte midagi!

* Mul on vaja lugeda raamatuid ning leida sisemine rahu!

* Mul on vaja koos Imrega unistada ning tulevikku planeerida!

* Mul on vaja kohustustest vabu varahommikuid ning seiklustest surmväsinud hilisõhtuid.

* Mul on vaja mängida pokkerit hästi ja täielikus keskendumises! (Meelelahutuspokker on lahe, kuid ei paku piisavalt vaimset pinget.)

* Mul on vaja tutvuda uute inimestega ning rääkida nendega tühistest asjadest!

* Mul on vaja kohtuda Liina ning Klambritega ja rääkida tähtsatest asjadest!

Kas ma saan seda kõike? Loodetavasti! Aga “ma ei solvu, kui mu soovist läheb täide ainult pool”!

Kes ei lähe, see ei saa ka tagasi tulla! Aga meie tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena tagasi tegelikult juba 3. juulil!

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

korbetrip

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.
Lower_Antelope_Canyon
Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.