Kuidagi sihitu on see elu mul viimasel ajal. Toimetan kodus ja mängin mingil määral lihtsalt harjumusest, aga täiesti kiretult, pokkerit. Ainus pokkerivorm, mis hetkel tõsiselt meeldib, on hiinakas.
Igatsen PokerStarsi tööd! Mitte midagi sama huvitavat ja mugavat pole silma-kõrva hakanud ning hetkel pole (klassiõe käest fraasi laenates) mul tõesti aimugi, kelleks ma suurena saada tahaksin. Päris hirmutav olukord!
Vahepeal oli õhus tunda hoopis teistsuguseid tuuli, kuid need paraku möödusid, ja sellest on ka kahju.
Ja samas on mul kõik ikkagi nii hästi!
Mistõttu vahel harva ma vaevan oma rumalat pead sellega, et kas elu Imrega on antud mulle kingituseks ja tasakaaluks mingite eelmiste unustatud elude suurte raskuste eest või olen ma lihtsalt üks õnnesärgis sündinud “kassiraisk”.
Kokkuvõtteks.
On, nagu on – targutamisest targem on praegust aega lihtsalt nautida!
Eesti Meistrivõistlused Pokkeris 2015 on lõppenud.
Meie pere saavutas 8-game 2. koha ja paaristurniiri 5. koha ning mitu suhteliselt sügavat jooksu rahadesse jõudmata.
Mõneti üllatusena sain endale ka eriauhinna – TrioBet Superweekendi pileti (500 €) – ETPF rankingu parimaks naismängijaks tulemise eest (sisuliselt ju ainult ühe kõrvalturniiri 2. koha eest!). Tänud siinkohal Maretile, kelle poolt põhiturniiril saavutatud igati vinge 4. koht teda edetabelis minust mööda ei aidanud.
Algselt ei plaaninud ma küll sel aastal nii paljudel turniiridel osaleda (jätsin nii põhiturniiri kui 8-max turbo vahele), kuid hea tulemus ja positiivsed emotsioonid 8-game turniirilt ajasid hamba verele ning tegin kaasa ka PLO ja PLO Hi-Lo. Viimasel kahel jooksin üsna sügavale ja kuigi rahalist tulemust ei tulnud, olen väga rahul, et mängisin, sest meelelahutuse mõttes olid need lihtsalt nii ägedad!
Kuulsin hiljem, et naiste turniiril olid mõned minust puudust tundnud (NII ARMAS!), aga paraku olin punktinäljas sunnitud seekord PLO hi-lo turniiri eelistama. Kõrvalt tundus, et ka naistekas oli tegelikult väga tore ja lõbus, seega põnev oleks järgmisel korral ikka ka selle turniiril mängida.
Paaristurniiril siis sai esimestel turniiridel väga lähedale jõudnud Imre ka lõpuks käe valgeks. 5. koha eest oli auhinnaks mitte liiga suur rahasumma, mille koos Siboldite ja Antiga veel samal õhtul väga meeldivalt laiaks lõime.
Punkti pani kogu kupatusele Henri sünnipäeva tähistamine, mille käigus saime isegi selle aasta eurolaulikud üle vaadatud. Õnne sünnipäevalapsele! Kevadises öös jalutasime veidi linna peal (saatsime Katri koju) – see oli selle nädala pikim jalutuskäik.
Igati lahe ja teatud asjaolusid arvestades minu jaoks ehk veidi liigagi hullumeelne 10 päeva on nüüd läbi ja täna puhkame!
Tegin eile OlyBet Kings of Tallinn festivali live-ülekannet ja hämmastavalt paljud mängijad küsisid minult muuhulgas, et kuidas mu õpingud siis ka lähevad. Tõesti olin meelitatud, et nii paljud hoopis kõrgemal mängivad inimesed olid mu ettevõtmisest teadlikud ja huvitatud – vastan siis nüüd siin lühidalt neilegi, kes eile vastust ei saanud.
Ma poleks uskunud, et neid madalal on nii keeruline olla võitev mängija. Ma poleks uskunud, et nii madalal on võimalik nii palju kaotada!
Mu peas liiguvad peamiselt allaandmise mõtted, aga päriselt ei raatsi ust siiski veel kinni panna, sest mulle tegelikult meeldib mängida ja ma omaarust saan iga õppe- ja mängupäevaga järjest targemaks ning ikka loodan, et see hakkab kohe-kohe ka tulemustes kajastuma. Seega ma tõesti ei tea, mis otsuse ma 1. märtsil edasise osas teen.
Täna vaatasin veelkord oma juhendaja videot, kus ta mängib kahel laual ZOOM PLO10 ja leidsin vaid 2 kätt, mida ma oma aruga teisiti mängiksin (ühel juhul calliks preflopis UTG+1 tõste BB-lt kaartidega AsQdQc8c ja teisel juhul ei julgeks flopis bluffida, vaid lihtsalt checkiks – Imre arvas, et minu versioonid poleks ka otseselt valed). Kõige hullem ongi see, et ei saa ise aru, kus mu vead on. Üksikute käte puhul olen muidugi isegi hiljem märganud, et seda või teist polnud vaja teha või oleks tulnud teha, aga … lauas ma ei märka, millal ja millest need vead sisse lipsavad.
Imre ei tahaks, et ma nii ruttu alla annan (tema on ju seda mängu juba paar aastat õppinud). Mina aga tõesti ei tea! Kui juba nii madalal on nii raske, siis kui hulluks see asi veel kõrgemal läheb, kui mängijad lisaks kaartidele veel minu kui mängija vastu mängima hakkaks?!
Kuigi veebruar on juba üle kolmandiku sammunud, olen ikka veel endale võlgu jaanuarikuu pokkeri kokkuvõtte.
Graafikut vaadates pole ilmselt kuigi raske taibata, miks see kokkuvõtte tegemine veninud on.
Kuu aja jooksul tekitasin niisiis 40 000 mängitud käega endale 3200 pimepanust miinust (rahalises mõttes tuli siis iga 100 käe kohta 41 senti kahjumit, mis teeb kaotussummaks kokku 166 dollarit).
Seejuures oli kuu algus ilus ning mu enesekindlus oli (ja mingil imelikul põhjusel on praegugi) õpingute toel kõvasti kasvanud.
PLO kõrval tuli paraku aga veelgi suurem kahjum turniiridelt, sest ega ma ju ei suutnud oma näppe ka TCOOP festivalist eemal hoida!
Sellele kõigele vaatamata ei kavatse ma pokkeripüssi põõsasse visata. Esialgu andsin endale mängijana jätkamise otsustamiseks mäletatavasti 2 kuud aega ning võib juhtuda, et pikendan seda märtsi lõpuni. Hetkel mulle tõesti meeldib mängida! Õppida meeldib ka.
Õppimise osas annan endale muidugi aru, et ei hakka neid keerulisi matemaatilisi tehteid lauas mängu käigus nagunii kunagi tegema ning lisaks on arvutuste jaoks hoopis kiirem ja parem kasutada abiprogramme, kuid tõenäosuste ja võiduvõimaluste läbiarvutamine õppimise käigus on siiski väga vajalikud asja mõistmise ja enesekindluse kasvatamise huvides.
Oleme PLO grupis õpingutega jõudnud flopimängu ja see on vaieldamatult kõige keerulisem osa, mille läbitöötamisest loodan ka kõige otsesemat kasu. Iga päev avastan järjest rohkem asju, mida ma veel ei tea, mis tähendab, et õppimises on saabunud uus tase ning toimunud mingi muurang – ma vähemalt juba oskan esitada küsimusi, millele on nüüd vaja leida ka vastused.
Tänaõhtuseks tunniks tuli koduse ülesandena vaadata läbi 4 õppevideot ning arvutada terve rea näidiskäte võiduvõimalused. Viimane neist on veel tegemata, seega rohkem täna siin blogis ei heieta, käin õues ära ja katsun siis värske peaga PokerJuice ja ProPokerTools programmidega paremaks sõbraks saada.
Ei julge öelda, et just intensiivse õppe tõttu, aga graafik on selle aasta alguses vägagi ilus. Kuid õpingute mõju on siiski raske ülehinnata, sest ma mõtlen lauas hoopis rohkemale, mul on huvitavam ning osad mänguotsused on palju kindlamad. Näiteks panen vajadusel kogu sisseostu mängu palju kergema südamega (kogu stäki peale mängimine on olnud minu rahalauamängus vägagi suur probleem, mis ilmselt tuleneb turniiripokkeri otsuste mõnedest erinevusest).
2015 alguse graafik
Tunnistan ausalt, et kerge see PLO kursus minu jaoks ei ole, aga samas on asi üllatavalt huvitav. Imre ennustas ette, et asi mulle sügavuti minnes meeldima hakkab, kuid ma muidugi ei uskunud! Samas ei tundu õpitav lennult haaratav ja ammu teada ka märksa kõrgemal tasemel mängivatele kursusekaaslastele. Eile oli näiteks ühe koduse ülesande esimeses osas vaja arvutada potisuurust panust ja meil tuli mitu erinevat vastust (tahaks siinkohal uhkustada, et minu oma oli õige).
Eelmisest korrast jäetud koduste ülesannete lahendamine võttis mul aega päris mitu tundi, aga tänu sellele avastasin näiteks palju põnevaid PokerJuice programmi võimalusi! Väga äge asi!
Varasem mänguvideote vaatamine pole minuga imet teinud, aga akadeemilisem klassitund (ja osad teooriavideod) tundub sügavam ning huvitavam. See aitab mul mõista asju, mida mänguvideotes vaid pealiskaudselt puudutatakse.
Õppimisviisid on meil Imrega suhteliselt erinevad. Mina kirjutan klassitunni ajal ja videoid vaadates konspekte (esimesel korral tegin seda veel eesti keeles, aga tegelikult on inglise keeles lihtsam, sest vastama/arutlema pead nagunii selles keeles ja keelete “miksimine” võib tekitada lisasegadust). Imre trükib materjalid välja, kribab sinna kõrvale veidi märkmeid ning riputab need üles, et neid siis iga päev uurimas käia. Ma heidan muidugi samuti aeg-ajalt tahvlile pilgu, kuid tuleb tunnistada, et tema õppetahvel minu jaoks pigem tapeet, mille mustrit ma igapäevaselt eriti sügavuti ei uuri.
Uus tapeet
Igatahes, hetkel pole mul põrmugi kahju, et PokerStarsi töö otsa sai, sest tahan muudkui mängida ja õppida!
Põnev ja tore 2014. aasta hakkab lõppema ja mul tuli tahtmine oma pokkeriaasta otsad täna siin blogis kokku tõmmata, sest homme ei pruugi aega olla ja uude aastasse seda vana asja kaasa tirida ei tahaks.
Pärast tänast ööd tuleb aasta viimane päev ja ühtlasi minu viimane tööpäev (koosseisuvälise) PokerStarsi Eesti sotsiaalmeedia juhi ja sisuloojana. Minule pandud peamised eesmärgid on tänaseks täidetud ja edaspidi jäetakse PokerStarsi eestikeelne blogi ning igapäevaste sotsiaalmeedia postituste tegemine koosseisuliste töötajate hooleks. Ühte neist “majasisestest” tean ma töötamise külje pealt päris hästi ja usun, et ta saab kenasti hakkama. Edu Sulle, Liis!
Kuigi ma olen PokerStarsi lepingu lõppemise tõttu veidi kurb ning mul oleks olnud indu seda tööd veel mõnda aega jätkata, tean kindlalt, et kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. (Ühelegi uuele uksele koputamas pole ma veel käinud, kuid usun, et kui ma selle õige ukse üles leian, siis küll ma ka sissepääsemisega hakkama saan. Seega pole minu pärast muretseda vaja, aga uutele pakkumistele olen avatud.) Ootan päris suure põnevusega, mida see uus aasta mulle töises mõttes toob.
Aga enne mistahes uut tööd, võtan välja pikalt kasutamata puhkuse ning tegelen kodu ja hobidega! Vahelduseks sellistele asjadele keskenduda ei ole üldse mitte paha väljavaade!
Esimene väljakutse, mille ma juba mõni aeg tagasi vastu võtsin, oli PLO õppimine ja möödunud nädalal sai seda hoolimata jõuluajast ka päris palju tehtud. Tänaseks õhtuks peaks kõik meie õppegrupi liikmed lisaks muule olema ära vaadanud 10 õppevideot, millest on mul vaatamata ainult üks. Kuna see viimane sisaldab tohutult palju numbreid ja valemeid, siis pean end enne selle kallale asumist moraalselt ette valmistama, kuid olen juba praegu oma senise tubliduse üle uhke!
Nüüd aga sellest, et pokkeri mõttes oli tegemist minu elu esimese rahaliselt negatiivselt lõppenud aastaga. Summa oli selline keskmine, mida sain endale Starsi töö kõrvalt lubada, kuid sel aastal näiteks enam ei saaks!
Eesti meister 2014 – H.O.R.S.E
Miinusesse jäid nii live- kui online turniirid, ja seda vaatamata sellele, et sain sel aastal lisaks Eesti meistritiitlile ka EMV aasta mängija tiitli. Teiselt poolt OPEM oligi see, mis netiturniiride kasumi ära sõi, sest see lihtsalt ebaõnnestus täielikult (ma ei süüdista Triot, aga ma lihtsalt ei suuda selle toaga ikka veel kohaneda!).
Pokkeriauhindade gala
Kahjum on muidugi kurb nähtus vaatamata sellele, et end ise hobimängijaks nimetan. Samas näitab aga ilmselgelt seda, et kui ennast ei arenda, siis ühel päeval on loorberid kuivanud ja küljealune pole enam sugugi pehme. Eks oma osa ole ka konkreetse mänguplaani ja bankrolli reeglite puudumisel, tiitlinäljasena lasen end sageli meelitada näiteks PokerStarsi eriturniiridele, mille sisseostusummat ma bankrolli järgi endale lubada ei tohiks. Kahjuks ei kandnud ükski sel aastal võetud risk ka vilja.
Cashi ma varem eriti ei mänginud, alustasin seda alles paar kuud tagasi koos PLO õppimisega (esialgu iseseisvalt ja erilise entusiasmita, viimased paar nädalat aga õppegrupis juhendaja käe all ning innukalt). PLO5 tasemel olen hetkel 40 897 käega 273 dollarit miinuses, kuid seda asja kavatsen ma kiirelt muutma hakata. Olen juba täna palju rohkem mõtlev PLO-mängija kui paar nädalat tagasi ning lootused on kõrged. Graafik küll veel ei luba, aga mina ise luban, et see jama lõpeb!
PLO õppimine on jaanuari pokkeriprioriteet! Kas peaksin end tulenavalt muu töö puudumisest jälle ka elukutseliste pokkerimängijate hulka arvama? See on hetkel ainult noriv sildistamise küsimus, mida ma kuigi tõsiselt ei võta.
Välismaal käisime sel aastal suhteliselt vähe, talvel olime mõned päevad Sloveenias, kus toimus IPT ja vist juba kümnendat korda (!) käisime ka Las Vegases maailmameistrivõistlustel (WSOP).
Imre koos kogu rahaga, mis võitmata jäi
Küll aga mängisime meelelahutuslikku pokkerit mitmel pool kodumaal! Ma lausa armastan Pärnu pokkeripubi 2 paari õhkkonda ja inimesi, nendel sai sel aastal kohe mitu korda külas käidud! Suvel saime osa erilisest turniirist Saaremaal!
Vabaõhuturniir Saaremaal
Loomulikult osalesime Imrega suvepäevadel. (Vaielge, kui julgete, aga me oleme Imrega ilmselt ainsad, kes on osalenud absoluutselt kõikidel Eesti pokkerimängijate suvepäevadel!) Käisime külas Rakvere ja Wismari pokkeriklubil, tegime üht-teist PokerNewsi klubiga ja lisaks mängisime natuke ka kodumänge. Isegi oma lemmiklinnas Haapsalus leidsime ühel koral Grand Prix pokkeriturniiri üles.
Rakveres
Isiklikus elus oli see selline paljude koosviibimistega, mõnede lootuste ja luhtumistega vürtsitatud, aga kokkuvõttes suhteliselt rahulik, sõbralik ja vahva aasta. Nüüd, kui mitmed pokkeriga seotud projektid on lõpule jõudmas, olen avatud uutele seiklustele ja ma tõesti loodan, et neid sel aastal tuleb. Kuigi ma siin kirjutasin täna pokkerist, siis tegelikult on mu järgmise aasta suuremad soovid seotud muuga ja nende täitumise nimel asun kindlasti kohe esimesest jaanuarist jälle tegutsema!
Täna kell kaheksa õhtul oli meil PLO tund, mis venis tunni ja 40 minuti pikkuseks. Selle üle ma üldse ei kurda, pigem oleks justkui midagi tasuta saanud ja selle üle on ju ometi hea meel.
Räägin teile hoopis sellest, mis toimus kaks tundi enne tundi ja sellest, mis tunne on praegu.
Otsustasin, et teen täna purulolli mängija video ära. Noh selle, kus lihtsalt mängin tunnikese oma praeguse tasemega. Imrega konsulteerides jõudsime järeldusele, et pooletunnisest videost piisab, et kõik suuremad vead ära näidata.
Kuna minu arvutis salvestamiseks sobivat programmi pole, mängisin Imre arvutis (ilma oma Poker Trackerita). Tegin pooletunnise võiduka sessi ja vajutasin “Salvesta” – arvuti jooksis kokku ning hiljem seda videot avada ei õnnestunud.
Imre proovis ise midagi salvestada, mingit probleemi ei olnud. Istusin uuesti laudadesse. Arvasin, et tegelikult piisab kogu rumaluse esiletõstmiseks ka 20 minutist. Mängisin siis 25 minutit (jäin natuke plussi), vajutasin “Salvesta”, sain panna oma videole isegi nime, aga siis jooksis programm kokku. Hiljem õnnestus video avadagi, kuid see nägi välja nagu jõulupuu: pilt liikus, vahetas iga tehtud hiireklõpsu ajal värvi ning lauad olid lõigatud kolmeks, diskotaustaks oleks sobinud küll, aga mängu jälgimiseks puudus igasugune võimalus.
Seepeale tõmbas Imre kuskilt mingi uue programmi ja alustasin uuesti. Hakkama sain! Kusjuures jäin jälle natuke plussi ka! Näete, kuidas asjad toimivad? Juba sissejuhatava tunni järel kolm edukat sessiooni! Kahju ainult, et need võidud nüüd mu enda statistikas ei kajastu. Päriselt on ka kahju, jõudisn ju selle pooleteist tunniga ikka nii mõnegi käe mängida.
No igatahes. Siis algas tund, kus räägiti õppimisprotsessist üldisemalt, igasugustest kontseptsioonidest, kätest, tõenäosustest ja paljust muust. Väga huvitav ja HIRMUTAV! Koduseks ülesandeks jäi vaadata ca 5 videot, lugeda, mängida ning salvestada ning jagada oma põnevamaid käsi. Ütleme nii, et materjali pole just vähe! Vahepeal olin sunnitud ka google’i tõlki kasutama, et üldse aru saada, millest jutt (õnneks oli see küll üldisemate teemade juures, ja tundub, et pokkerikeel on juba paremini selge). Aga see, kuidas meie juhendaja õpetab, see mulle meeldib, kõige kohta on skeemid ja materjalid!
Kui kellelgi peaks huvi olema, mis tasemel ma hetkel siplen, siis palun, siin on mu purulolli mängija video.
Siis algaski koolitus ning sain päris palju infot, mida nüüd peaks seedima. Tunnen, et olen läinud õppima midagi väga rasket ja huvitavat. Väike hirm on, et ma ei suuda end sellest kõigest läbi närida ja samas mõtlen, et isegi kui ma ainult ainult osa pakutavast suudan endale selgeks teha, siis praegusest palju paremaks mängijaks saan kindlasti. Lootus on, et asi ei piirdu ainult PLO-ga, selline ajupingutus tuleb kindlasti kasuks kogu pokkeri ja isegi muu elu jaoks.
Olen vägagi lootusrikas, aga täna ma rohkem selle asjaga siiski tegeleda ei taha. Teisipäevani on aega ka veel – alustan kodutööde ülevaatamist homme!
Teadsin juba enne online-pokkeri Eesti meistrivõistluste (OPEM) algust, et mulle ei meeldi neid sel aastal mängida.
Trio soft lihtsalt ei kutsu mind üldse ja see, et kõik turniirid toimusid seal, oli nagu tervet taevast kattev must pilv minu hädasti päikest ja kosutust vajava turniirimotivatsioonitaimekese kohal.
Sedasi tujutult oli tähtsale võistlusperioodile vastu minna väga halb! Kaalusin mingi hetk isegi meistrikate vahelejätmist, kuid ei suutnud vaatamata mõistuse häälele seda teha. Küllap kannustas mind live-meistrivõistlustel saavutatud edu (H.O.R.S.E meistritiitel ja meistrivõistluste rankingu võit) ning tahtmine end veelkord tõestada.
Iga turniiri alguses sundisin end mängule küll keskenduma ning silmi ning tähelepanu ekraanil pokkerilauas hoidma, kuid hiljemalt esimeseks pausiks grindisin OPEM turniiride kõrvale palju suurema põnevusega hiina pokkerit, PLO-d, foorumeid ja Facebooki, vahepeal tegin tööd ka.
Tulemuseks on “omad vitsad peksavad” ehk see, et mul pole ette näidata mitte ühtki rahakohta, rääkimata millestki enamast. Kahel korral jõudsin küll finaallauda, kuid just siis – otsustavates pottides, kui turniiril sügavale jõudmisest kannustatuna kogu lauas toimuva vastu suuremat huvi olin tundma hakanud – ütles kaardijumal, et vot siit tuleb nüüd küll karistus ja jagas mu nööbid teistele olenemata sellest, kas sattusin olema neid keskele lükates ees või taga.
Seega siis üheksast turniirist kukkusin üheksa korda välja enne rahalisi kohti! Õnneks oli vähemalt oidu näpud High Rollerist eemal hoida! Ma ausõna ei oota uusi Eesti online meistrivõistlusi hetkel ning Trios korraldatavad Balti meistrivõistusled jätavad seni veel õnneks samuti täiesti külmaks!
Kuidagi katsun välja kannatada veel need naisteliiga allesjäänud turniirid ja siis panen Trio kauaks kauaks desktopi nurka tuttu!
Õnnitlused kõigile võitjatele, ilmselgelt olite selle minust paremini ära teeninud!
Tahaksin midagi soovida. Lihtsalt uskudes sõna jõudu!
Kõigepealt. Eilse päeva uudis Viljandi õpetaja tapmise kohta vapustas mind (ja ma tõesti usun, et ma pole erand). Naiivsena tõesti vist ikka lootsin, et Eesti koolidesse relvad ehk ei jõuagi (et ehk meil Eestis lihtsalt ei ole kodudes relvad sedasi ripakil ega jagata neid ka tänaval nii kergekäeliselt, et emotsioonidega kimpus lapsel tuleks pähe või avaneks võimalus relvaga ringi liikuda).
Nüüd lihtsam lugemine.
Päeva jooksul lugesin veel palju muid uudiseid ning kommentaare.
Kuigi mu sõbrad pole sugugi kõik ühe vitsaga löödud ning erinevatel teemadel on päris erinevaid arvamusi, siis midagi on neis ühist: nad ei hüsteeritse ning ei ürita kõigest hingest oma tõde hästi valjult peale suruda.
Aitäh teile selle eest!
Lühidalt – ma räägin peamiselt neist võõraste inimeste kommentaaridest erinevatel teemadel. Kui ma vaid kuidagi saaksin seda mõjutada, siis tahaksin, et igal inimesel OMA pisikesed igapäevased südamelähedased mured ja rõõmud, et neil poleks nii palju aega vihata ja karjuda!
Näide 1. Ma kuulan huviga taimetoitlase juttu, kuidas ja miks see mõtteviis tema ellu tuli, mida see talle annab jne, kuni ta ei hakka minusuguseid süüdistama selles, et oleme südametud tapjad, või ei teata, et lihasööjatel on kõvati väiksem IQ. Sellest mõtteavaldusest alates lihtsalt ei toimu ju mingit edasist arukat arutelu…
Näide 2. Ma olen väga huvitatud laste ja vanemate suhetest, mind huvitab tohutult, kuidas keegi on mingi lapse murega seotud probleemi lahendada suutnud või milliseid tulutuid võtteid ta on proovinud.
Pärast lauset: “Sina oled (või keegi teine on) algusest peale kõik valesti teinud! Hoopis viisil X tulnuks käituda…” ei suuda ma seda inimest aga enam liiga tõsiselt võtta. Ma võin teda küll edasi kuulata, sest vaatamata sellele, et tema üldpilt (on olemas mingi vääramatu ainuõige tõde kõigi erinevate olukordade ja inimeste jaoks) minu omaga ei kattu, võib tema sellest ainuõigest peetavast tõest mingis olukorras tõesti ikkagi reaalselt kasu olla. Aga olgem ausad, selle lause peale võib ka otse solvuda ja jällegi ei tule info vahetamisest ning arukast arutelust enam midagi välja.
Niisiis soovin: Kainet mõistust ja oskust näha maailma aeg-ajalt ka vestluskaaslas(t)e vaatenurgast.
Lisaks: Lõpetatagu see süüdlaste otsimine ka kõige tühisemates asjades!
Ja kõik eeltoodu on natuke mõjutatud ka sellest, et eile öösel lugesin lõpuni Väinö Linna “Siin Põhjatähe all” teise osa. Nende sõjakoleduste ning inimhingede muutumiste taustal tundub, et oma praegused probleemid mõtleme me endale liiga hea elu tõttu igavusest välja ning see on ikka väga jube mõte, et Viljandi lugu võis olla selle tagajärg.
Kuigi olen end juba enam kui paar aastat hobimängijaks nimetanud, ei tähenda see seda, et mu pokkeritulemused mulle tähtsad poleks või ma Eesti pokkerielus kaasa ei lööks, mistõttu on aastanumbri vahetumisel ikka põhjust ka pokkeritegevused kokku lugeda ning uued sihid paika panna.
Lihtsate numbrite keeles oli mu netibankroll aasta alguses 3500 dollarit ja tõusis aasta lõpuks 5400 dollarile. Seega kasum 1900 dollarit. Selge, et elamiseks sellest ei piisaks ning tunnitasu on alla igasuguse arvestuse, kuid vähemalt ei pea ma pokkerirõõmu eest otseselt peale maksma.
Live-pokkeris mul kahjuks korralik aruanne puudub, sest seda võtan ma eriti otsese meelelahutusena ning eraldi bankrolli selle jaoks polegi. Üks uue aasta lubadustest on muide puhtalt aastalõpu statistika huvides kõik oma live-turniiride sissemaksud ja võidusummad kirja panna!
Kõige rohkem olen osalenud Grand Prix turniiridel, kus ma veebilehe andmetel olen mängitud 21 turniiri jooksul teeninud 55,80 eurot kasumit. Olympicus mängitud turniiride leidmiseks nende lehelt olen liiga loll.
Hendon Mobi andmetel sain WSOP ajal mitu pisikest rahakohta, mis kokku annab aasta auhinnarahadeks 2850 dollarit, aga sisseoste oli umbes-täpselt sama summa eest, mistõttu see pilt on lihtsalt silmale ilus vaadata:
Kassi 2013. aasta Hendon Mobis kajastatud tulemused
andes siiski hämmastavat suure lisa minu elu jooksul kogutud auhinnarahede summale:
Kassi live-turniiride tulemused läbi aegade
Selgub, et tegemist on minu kolme viimase aasta parima tulemusega!
Aasta isiklikuks pokkerisaavutuseks pean loomulikult oma elu esimest Eesti meistritiitlit.
55-eurose osalustasuga 10-max Double Shootout mänguformaadis korraldatud turniiril lõi kaasa 65 mängijat. Kartsin seda formaati nagu tuld, sest ma pole enda arvates shootout’i jaoks piisavalt agressiivne. Samas sundis see hirm end täielikult mängule keskenduma ning kaart toetas vajalikel hetkedel 100%. Ma ei teadnud, et ma võin mõne pokkeritulemuse peale enam sedavõrd erutuda, aga käisin ligi nädal aega õnneuimas ringi.
Lihtsalt siirast rõõmu tundsin suvepäevade turniiri võitja imeilusast karikast ning paljudest turniirdest, kus koos minuga sattusid lauda kõikvõimalikud võrratud inimesed!
Lisaks sellele, et tööna vahendasin sotsiaalmeedias PokerStarsi uudiseid ja toimetasin “Postimehe” pokkerinurka, aitasin mõned korrad PokerNewsi live-ülekannete tegemisel, organiseerisin juba viiendat korda Eesti naiste pokkeriliigat ning korraldasin Toolse kiisude kodu toetuseks heategevusliku turniiri.
Kokkuvõttes arvan, et minu panus Eesti 2013. aasta pokkeriellu oli sel aastal täitsa väärikas!
Uue aasta plaanidest kirjutan siinsamas loodetavasti üsna pea…
