Vahel paneb mind mu enese naiivsus muigama.
Nimelt arvasin veel natuke aega tagasi, et “pokkeriajakirjaniku töö” peaks olema minu jaoks üks äärmiselt meeldiv tegevus.
Otsida uudiseid ja kirjutada minuga sarnase huviga inimestele asjadest, mida ma isegi lugeda tahaks (olgu, olgu natuke on kohustuslikke ja selliseid lugusid ka, mis mind ennast ehk nii palju ei köida, aga teisi mängjaid võib-olla siiski), suunata neid, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, linkide kaudu edasi ja vahetada kommentaariumis erinevate teemade kohta arvamusi ning õnnitleda neid eestlasi, kes meie alal midagi saavutavad.
See on ju ometi tore?! Isegi kui trükiveakurat või grammatikakratt mõnikord midagi ära vusserdab. Vahepõikena olgu öeldud, et mul on äärmiselt kahju, et neil seal korrektorit pole, sest paraku pole kunagisest emakeele õpetaja pailapsest ja tüdrukust, kelle kirjandeid tihtilugu klassile eeskujuks toodi, kuigi palju alles. Ma tahaksin õppida ja oleksin väga tänulik, kui keegi viitsiks argumenteeritud tagasisidet anda, et mis artiklites valesti on või kogu pokkerinurgas paremini olla võiks. Kogu kolmenädalase töö jooksul on selliseid kommantaare olnud 2.
Nupu.- ja artiklikirjutaja Postimehe pokkerinurgas peab tegelikult aga eelkõige olema ninasarviku paksu naha ja pardi vetthülgavate sulgedega, et kogu see kommentaariumis jagatav õelus ja ignorantsus enda sisse või külge ei jääks! Kommentaare on haruharva ja nendest julgelt 70% on halvustavad, solvavad või lihtsalt asjasse mittepuutuvad… Isegi meie tublisid mängijaid tunnustatakse ja innustatakse üliharva!
Ja kes vastaks küsimusele, kuidas sinna lehele satub niis suur hulk inimesi, kellel pokkeri vastu mingit huvi pole?
Mina ise pole mitte kunagi sattunud bemarifännide või liblikapüüdjate leheküljele! Ma isegi ei tea, kus need lehed on, ja mul poleks ei pädevust ega aega, et seal kommentaare kirjutama hakata!
Aga loomulikult ei tähenda siintoodu seda, et ma oleks löödud või hädas, jätkan ma oma pokkeriajakirjaniku väljakutset püstipäi ja õhinaga, sest tunnen, et see on mitmes mõttes kasulik mulle endale. Mulle tegelikult väga meeldib kirjutamine ja eriti intervjuude tegemine mängijatega, tahaksin nendes asjades olla parem, terasem ja sõnakasutuses osavam ning usun, et see kõik tuleb päevade, nädalate ja kuudega! Pokkeriuudistega kursisolemine ja huvitavate inimestega suhtlemine veel pealekauba!
Seega…
“…Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.”
(E.Niit, Ma arvasin – 2 viimast salmi)
