Üldine | Elu on lill

Eksperiment Naistelehele – eessõna

Eelmisel nädalal juhtus selline asi, et lubasin Naistelehele, et olen neile ühe trenniraamatu katsejäneseks ja teen läbi 2-nädalase välkprogrammi, mis raamatu autori lubaduste kohaselt on tõhus ning “aitab kiiresti vabaneda võimalikult paljust rasvast ja vedelikust ning kaotab sentimeetreid uskumatult ruttu.

Enne programmi

Niisiis toob Helen mulle laupäeval Matt Robertsi raamatu „Kiiresti vormi“ ja palub mul seda sirvida ning võimalikult kiiresi teada anda, kas olen ikka päriselt nõus selle asja läbi tegema.

Mul ei ole tegelikult päris otsest „punase vaibaga pidu“ tulemas, kuid paari nädala pärast lähen ma tetavasti Ahvenamaale, kus on plaanis suurema seltskonnaga meelt lahutada, süüa-juua ja lõbutseda ning mulle meeldiks olla veidikene paremas vormis küll. Samuti on mul juba pulmadest saati unistus, et ma mahuksin ka 10. pulma-aastapäeval ikka veel oma kaunisse helesiniste südamekestega kleiti ära. Kuid, oh häda, ma ei mahu sinna enam praegugi!

Sain raamatu kätte ja reedel lugesin läbi sissejuhatuse ning välkprogrammi. Ma mõistsin, et see plaan on natuke teistsugune, kui minu nägemus tervislikust söömisest ja treenimisest, kuid samas sain ma aru ka sellest, et minu keha praeguse olukorra puhul ongi aeg hakata veidi radikaalsemaid asju katsetama, sest „mõistlik kaalu kontrollimine“ on mind kaheksa aastaga 10 kg võrra kosutanud.

Pühapäeval vaatan veelkord raamatut, kuid enesetestimiseni ei jõua ning otsustan, et esimesel päeval tuleb paika panna konkreetsed eesmärgid, end mõõta ja testida ning teha veidi tagasihoidlikum trenn. Imre, kelle ka väga kiirelt programmi katsetama meelitasin, pole veel bronhiidist päriselt toibunud ja ka minu tervis pole just 100-protsendiliselt korras, seega päris hulluks ei tohi selle spordiga ilmselt kohe minna.

Autor hoiatab: “See programm on raske. See on väljakutsuv. Aga see annab kiiresti suurepäraseid tulemusi”.

Nagu enamus lugejatest ilmselt teab, siis ma olen kärsitu loomuga ja kui ma midagi tahan, siis just kiiresti. Aga kas ma ise pean vastu, teen programmi läbi ja saavutan soovitud tulemuse?

Veelkord Viljandist

Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.

Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).

Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.

Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.

Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.

Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!

Mulle meeldib mu tee

Sõitsime reedel viiekesi Viljandisse.

Lapsed läksid külla vanaemale ja meie Imrega teineteisele.

Tee peal kuulamiseks olin kaasa haaranud kodus viimasel ajal suht palju mängitud plaadi, täpsemalt VÄGA RETSI PLAADI. Tänud veelkord vend Madisele, kes meile selle jõuludeks kinkis!

Kuulasime-laulsime selle lastega läbi ja see oli nagu perekondlik meditatsioon. Arvata on, et meie kaks mõistame neid lugusi lastest erinevalt, aga minu jaoks on väga huvitav jälgida ja nuputada, kuidas nemad mõtlevad ja mida järeldavad. Usun, et paljuski nad on hoopis küpsemad, kui ma igapäevaselt loota julgen, ja nii mõneski asjas oluliselt lapsemad, kui ma arvan.

Mul on enda kohta arvamus, et ma varem oskasin panna sõnu kaunitesse ridadesse, mis moodustasid mõtterikkaid lõike. Kuid järjest enam tundub, et olen selles osas taandarenenud ja nii mõningi kord esitavad teised minu mõtteid juba isegi tabavamalt.

“Ja kui ma püüaks täna kullast kala veest, mul oleks talle üksainus soov,

sest kuigi ma ei tea, kas kõik, mida ma ei vaja, on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga (päikse poole),

siis ma tõesti väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana,

ma olen väljund joonistatud puurist ja iga rakk mus rõõmustab…” (Manki Maind Mix)

Oi kurja!

Naisteturniiri projekt imeb täiega. Mitte ükski flop ei sobi, turnist ja riverist rääkimata.
Hetkeseisuga oleks olnud odavam pühapäevasele turniirile otse sisse osta, sest rahaline kahjum on juba -55,9$.

Aga homme on teatavasti uus päev!

Kaalulangetus seisab minul alates 18. veebruarist ehk juba kuu aega täpselt ühel kohal (kõikudes maksimaalselt 400 grammi siia-sinna). Tuleb muidugi tunnistada, et raamatu järgi me ammu ei liigu ega toitu, lihtsalt üritame üldistest reeglitest kinni pidada ja iga päev kõndimas käia. Vähemalt juurde ka pole võtnud, et kõik võiks olla suhteliselt roosiline ja Imre kaal liigub ikka langevas trendis, kuid minul on see kõik oluliselt raskem ja vaja oleks ilmselt rangemaid reegleid.

Koolivaheaeg on juba poole peal, kuid töö neelab enamuse ajast ning lastega pole midagi peale ühe sulgpallitunni ja väljas söömise midagi ette võtnud. Kuhugi ära ka sõita ei saa, sest iga päev on vähemalt ühel lapsel trenn. Võib-olla neile endale isegi meeldib ülejäänud päevast enamus kohustustest vabana arvuti taga mööda saata, kuid lapsevanemat piinab südametunnistus, et peaks ju vaheajal lastele midagi kultuurset või erilist pakkuma. Vahel ikka vaatad-kuulad teisi vanemaid ja nemad suudavad, kuidas siis mina mitte?!

Kena alanud kevadet kõigile! Lumi, Sa meeldid mulle väga, kuid nüüd on aeg lahkuda!

Kiirprojekt Women’s Sunday sünnipäevanädal (2.päev)

Eilne päev lõppes 19-dollarilise miinusega.

Pisikese lisandina tegin endale ülesandeks teha 5,5 ja 11 dollariliste rahaliste satelliitide mängijate kohta ka võimalikult palju märkmeid. Freerollijate kohta märkmete tegemine oleks ilmselt pigem kahjulik ;).

Tänases menüüs:

Esimene tänane freeroll lõppes juba nulliga. Näis, mis edasi.

Kiirprojekt Women’s Sunday sünnipäevanädal

Kutsun jälgima minu tähelendu või haledat läbikukkumist ja miks mitte ka ühinema!

Mängin alates tänasest nii palju Women’s Sunday satelliite kui võimalik ning lõpuks ka aastapäevaturniiri ennast.

Kas ma jään plussi või miinusesse ning kui suur see rahaline number olema saab? Tee pakkumine kommentaarides ;)!

Minu tänased satikad:

18:00 on juba lõppenud – tulemust see ei mõjutanud üheski suunas ;).

Pokkerimängijate talvepäevad ja vabariigi aastapäev

Pea pool Eestit läbinud sõit Kopra talust koju oli mõnusalt päikesepaisteline ning lõõgastav.

Keha ja vaim on aga siiski siiani mõnusalt laisad ja rammestunud pokkerimängijate 2013. aasta talvepäevadest! Tänan organiseerijaid!

Igati kasulik väljasõit oli muide. Saime:

1) kuhjaga häid emotsioone

Meie “Pealtnägija” klipi näitamine oli veidi ehk piinlik, aga ikkagi väga armas!

Veidi kohmetu, kuid tõsimeelne Eesti hümni laulmine keskööl oli ilus kummardus Eesti Vabariigi aastapäeva algusele.

Õhtuse turniiri esimene laudkond oli just täpselt selline nagu mulle meeldib, kui me räägime meelelahutusturniiridest: keegi polnud liiga purjus, kõik olid särasilmsed ja suhtlemisele avatud, pokkerit ei võetud liiga tõsiselt, aga samas ei loobitud chippe ka niisama mõttetult.

Imre veetis karaokenurgas suurema osa ööst ja see tundus meeldivat nii talle, mulle kui ka nii mõnelegi teisele, kes temaga seal aega veetsid (Vahur, Katre, Heimar, Revo jt.). Kodus pole ta viimasel ajal pilli kätte võtnud, äkki sai innustust.

2) riided selga

Siinkohal vihjan mulle (ma ei tea, mille eest) kingitud Pokkeri TV särgist.

3) süüa seal ja ka koju kaasa

Söök oli rahvuslik ja maitsev, jätkus kõigile. Lisaks sai Imre hommikusel viktoriinil näidatud teadmiste eest koju kaasa konservi!

4) valgust ja sooja ehk “romantikapaketi” pikemaks perioodiks

Jällegi, me täpselt ei tea, et mille eest me selle au ära teenisime, aga oleme siiralt tänulikud meile kingitud suure kotitäie küünalde ja tikkude eest!

Ajal, mil me pokkerireise varasemast oluliselt vähem ette võtame, annavad sellised koduse õhkkonnaga Eestimaised ajaveetmised meile päris piisava koguse hingetõmbepausikesi igapäevatoimetuste vahele.

Aitäh kõigile, kes on meie jaoks olemas! Meie oleme teie jaoks ka!

_______________________

Pühapäevaõhtune pokker.

Õhtustest turniiridest pole palju rääkida, sest kuigi võitsin taas kaks Womens’ Sunday pääset ja jõudsin ka sihtmärk-turniiril rahadesse, olin 19. kohas siiski pettunud ning ka mingeid märkimisväärseid käsi ette ei tulnud.

Õhtu kogutulemus, ca +180 dollarit, on hea selles mõttes, et polnud vähemalt miinus ja õnneks läks sedapidi, et võitsin suurema sisseostuga turniiridel vähemalt miinimumraha ning kaotasin mikroturniiridel.

Kaheksajalas ei saanud ka tänasel viimasel turniiril mängu üldse käima ja sellest liigast jäi vaatamata ühele võidetud turniirile veidi niru tunne sisse. Eks katsun seda peagi leevendada EMV HORSE hea esinemisega ;).

Järgmise kahe nädala sisu on pokkeri EMV. Olge tublid!

Kuidas kaalulangetajad vastlad üle elasid? (9.päev)

Ei saa salata, et toiduga patustamata me täna päriselt olla ei plaaninudki.

Kuni kelgumäele minekuni olime tublid: hommikul sõime putru ja päeval läätsehautist. Ka õhtusööki koos minu ema perega alustasime värskest salatist, kuid hiljem eksis Imre reeglite vastu sealihast šašlõkiga ja mina nautisin lisaks ära terve vastlakukli.

Asi oli seda väärt ja kahetsema ei asu, sest usume, et kelgumäel sai kalorid kenasti ära põletatud.

Hõissa vastlad!

Aja ennast vormi! (8. päev)

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

Aja oma keha vormi (5. päev)

Tunnen end endiselt väga hästi ja otseselt tühja kõhtu pole kannatama pidanud, kuid aeg-ajalt avastan sellele vaatamata, et olen unistamas esmaspäevast, mil võin ära süüa need 4 riisivahvlit, mis pühapäeva õhtust saati mind leivakorvis ootavad.

Vaid teisipäeval jätsime ajanappuse tõttu igapäevase kõndimisretke tanklani ja tagasi ära, teistel päevadel oleme oma värsketest salatitest ja köögiviljahautistest saadud superenergia kenasti terviserajale viinud. Täna, maas seda paksu ja kleepuvat lund nähes oli algul küll tunne, et tervet ringi ilmselt ära teha ei jaksa, kuid omavahel Eesti pokkerimängijaid taga rääkides jõudsime ootamatult sihtpunktini ja kuna me ju tanklas ei ela, tuli sealt ka omadel jalgadel tagasi mütata.

Kaalust on märkamatult kadunud täpselt 3 kg, rasvaprotsent veel muutunud ei ole. Esialgu tundub, et programm on üllatavalt kerge! Kõigele lisaks on Imre selle mulle nii lihtsaks ja maitsvaks teinud: menüü koostab ja toidud valmistab tema, mina lihtsalt istun kaetud laua äärde ja naudin.

Programmi esimene – puhastav osa – lõpeb esmaspäeval ja ma ei näe hetkel ees küll midagi, mis selle läbimist takistada võiks.

Leidsin täna oma üle-eelmise aasta märkmiku ja seda sirvides avastasin, et ma olin 2 aastat tagasi täpselt samas kaalus, mis ka nädal tagasi. Ei oskagi hinnata, kas see on halb või hea, aga kindlasti pole see kõige hullem, sest vähemalt juurde pole midagi tulnud. 😉

Lastel oli aga tõeline talverõõmupäev: