MaitVaigu eilselt plaadiesitluselt jäi minu sisse kaks pilti.
1. Kirik.
Meie (publiku) ees on kunstnik – alasti ja ebalev. Mul on seljas villane ja veidi torkiv kampsun, mida ma väga tahaksin talle pakkuda, kuid ei söenda, sest see kõik tundub nii talle kui ka mingile osale ülejäänud publikust mingil tasandil vajalik.
2. Kuku.
“101”. Enamik nooli, mida loos pillutakse, läheb mööda ja paneb muigama, kuid paar korda saan siiski nagu laps “Nätaki!” vastu näppe.
Liiga valusalt tabas? Mitte liiga, aga piisavalt. Otsin ja leian minevikust ning olevikust sedasama noolematerjali, see on värskendav. Osasid lihtsaid asju tuleb endale ilmselt erinevas esitluses ja erineva sõnastusega meelde tuletada, sest… mälu pole enam see? 🙂
Aga ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et piltide värvimisel oli vaieldamatult suur osa Rainer Jancise poolt tekitatud erinevatel helidel, mille kirjeldamine tekstis käib minule isiklikult lihtsalt üle jõu ning jääb seetõttu tegemata.
Igatahes väga hea meel, et käisin, loodetavasti ka nägin ja kuulsin ning kindlasti midagi võitsin.
Plaati pole siiski mängijasse veel pistnud – vastavat aega ja meeleolu, mida see plaat vajab, pole lihtsalt veel tekkinud.