Reisid | Elu on lill

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.

Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.

Naistelehe eksperiment – 5.-8.päev

Naistelehe eksperiment – 5.päev

Täna oli trenni teha palju lihtsam, kui eelmistel päevadel. Lihased enam ei valutagi ning plangus suudan ka oluliselt kauem püsida kui testi ajal. Tundub, et see oli eksperimendi kõige mõnusam päev (vähemalt seni).

Naistelehe eksperiment – 6.päev

Laupäev – mul on mingi külmetushaigus kallal. Siiski teen trennikava läbi.

Naistelehe eksperiment – 7.päev

Viimaks ometi vahetame oma pulsikelladel patareid ära ning avastame paar huvitavat asja:

1. Imre kaalus 2008. aastal 9 kg ja mina 4 kg rohkem kui praegu.

2. Treeningul nõutava pulsisageduse saavutamiseks pole meil sugugi nii palju pingutada vaja, kui me enne arvasime! Selge see, et pingutasime esimestel päevadel oma intervall-treeningutel kõvasti üle.

Seega soovitan kõigil, kes seda raamatut ikkagi katsetama hakkavad, kohe pulsimõõdik töökorda seada või treenida jõusaalis masinatel, kus see küljes.

Söömas käisime küll hoopiski restoranis täna, võtsime kumbki pokaali veini ja kõht sai lõpuks väga täis ning kaloreid me ka ei lugenud, aga vast see pole siiski kõige hullem patt.

Naistelehe eksperiment – 8.päev

Hommikul olen täitsa haige, kurk valutab, nina jookseb vett.

Pärastlõunal tegin siiski kardiotrenniks tunnikese kiiret kõndi ja Imre tegi korraliku täistrenni. Söömisega oleme viimastel päevadel raamatust kõvasti kõrvale kaldunud ja lubame selle homsest jälle korda saada.

Tegime täna mõned mõõtmised ka ja tõdesime, et nädalaga pole küll sentimeetrites mitte midagi muutunud!

Mul on väga-väga kahju, et ma ei saa praegu täiel rinnal trenni teha, sest mingi sportlik viha on tekkinud ja tahaks Imrega ikka sammu pidada. Lisaks lähb sedasi ju eksperiment ise ka lörri!

Õuest avastasin täna esimese õitsva lumikellukese – kevad on siiski natuke kohal – homme teen pilti ka (kui ära ei unusta)! Lisaks noppisin mõned lume alt väljasulanud jõhvikad ja panin nahka – jube hapud aga omad!

Ja siis olen veel avastanud, et kuigi kohe-kohe oleme minemas Ahvenamaale, ootan mina pikisilmi juba hoopis USA reisi. Üks mälestus eelmisest suvest:

Veelkord Viljandist

Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.

Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).

Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.

Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.

Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.

Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!

Pokkerimängijate talvepäevad ja vabariigi aastapäev

Pea pool Eestit läbinud sõit Kopra talust koju oli mõnusalt päikesepaisteline ning lõõgastav.

Keha ja vaim on aga siiski siiani mõnusalt laisad ja rammestunud pokkerimängijate 2013. aasta talvepäevadest! Tänan organiseerijaid!

Igati kasulik väljasõit oli muide. Saime:

1) kuhjaga häid emotsioone

Meie “Pealtnägija” klipi näitamine oli veidi ehk piinlik, aga ikkagi väga armas!

Veidi kohmetu, kuid tõsimeelne Eesti hümni laulmine keskööl oli ilus kummardus Eesti Vabariigi aastapäeva algusele.

Õhtuse turniiri esimene laudkond oli just täpselt selline nagu mulle meeldib, kui me räägime meelelahutusturniiridest: keegi polnud liiga purjus, kõik olid särasilmsed ja suhtlemisele avatud, pokkerit ei võetud liiga tõsiselt, aga samas ei loobitud chippe ka niisama mõttetult.

Imre veetis karaokenurgas suurema osa ööst ja see tundus meeldivat nii talle, mulle kui ka nii mõnelegi teisele, kes temaga seal aega veetsid (Vahur, Katre, Heimar, Revo jt.). Kodus pole ta viimasel ajal pilli kätte võtnud, äkki sai innustust.

2) riided selga

Siinkohal vihjan mulle (ma ei tea, mille eest) kingitud Pokkeri TV särgist.

3) süüa seal ja ka koju kaasa

Söök oli rahvuslik ja maitsev, jätkus kõigile. Lisaks sai Imre hommikusel viktoriinil näidatud teadmiste eest koju kaasa konservi!

4) valgust ja sooja ehk “romantikapaketi” pikemaks perioodiks

Jällegi, me täpselt ei tea, et mille eest me selle au ära teenisime, aga oleme siiralt tänulikud meile kingitud suure kotitäie küünalde ja tikkude eest!

Ajal, mil me pokkerireise varasemast oluliselt vähem ette võtame, annavad sellised koduse õhkkonnaga Eestimaised ajaveetmised meile päris piisava koguse hingetõmbepausikesi igapäevatoimetuste vahele.

Aitäh kõigile, kes on meie jaoks olemas! Meie oleme teie jaoks ka!

_______________________

Pühapäevaõhtune pokker.

Õhtustest turniiridest pole palju rääkida, sest kuigi võitsin taas kaks Womens’ Sunday pääset ja jõudsin ka sihtmärk-turniiril rahadesse, olin 19. kohas siiski pettunud ning ka mingeid märkimisväärseid käsi ette ei tulnud.

Õhtu kogutulemus, ca +180 dollarit, on hea selles mõttes, et polnud vähemalt miinus ja õnneks läks sedapidi, et võitsin suurema sisseostuga turniiridel vähemalt miinimumraha ning kaotasin mikroturniiridel.

Kaheksajalas ei saanud ka tänasel viimasel turniiril mängu üldse käima ja sellest liigast jäi vaatamata ühele võidetud turniirile veidi niru tunne sisse. Eks katsun seda peagi leevendada EMV HORSE hea esinemisega ;).

Järgmise kahe nädala sisu on pokkeri EMV. Olge tublid!

Aja ennast vormi! (8. päev)

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

Häid jõule ja kena aasta lõppu!

Oli see vast aasta!

Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!

Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.

Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …

1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.

2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!

3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.

4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.

5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!

Läti kontrastid

Rohelise laine puudumise tõttu tänavaliikluses armastavad paljud riialased tööle sõita Daugava jõge mööda

Läti liiklus on kergelt kummaline. Kõigepealt panid mind imestama maanteel ülisõbralikud autojuhid, kes tõmbasid kaherealisel ja –suunalisel teel vaguralt paremasse serva, kui kiirem auto seljataha jõudis. Ja seda ei teinud üksikud hiigelsuured põllutöömasinad, vaid antud käitumine oli täiesti standard. Eestis levinud „katmismentaliteediga” harjununa – „kui oled nii kõva mees, et minust kiiremini tahad sõita, siis anna endast parim, lihtne see olema ei saa – tee on kitsas ja mina meie küla parim katja!” – oli kohe imelik olla.

Kontrastiks vahvatele liiklejatele maanteel on Riia valgusfoorid väga tobedalt seadistatud. „Rohelise laine” termin on täiesti tundmatu. Hotellist kasiinosse sõites olime sunnitud seisma iga foori taga ning neid oli pooleteistkilomeetrise lõigu peal 7-8 tükki! Kolmanda käiguni praktiliselt ei jõudnudki! Ning täiesti arusaamatu on 5 sekundiline „igas suunas punane tuli” režiim, minu kastisisene mõtlemine selle vajadusest aru saada ei suuda.

—

Royal Casino, kus Eureka Poker Tour toimub, paistis samuti silma kontrastidega. Väljast on tegemist täiesti tuhmi hoonega, millest esimese hooga lihtsalt mööda kõndisime. Ei mingeid neoontulukesi ega erksaid värve, alles lähedalt uudistades näeb uksesildilt lugeda „Royal Casino”. Seevastu siseruumide interjöör on äärmiselt luksuslik ja suursugune, Henri väitel pidid esimese korruse tualettruumi ukselingid olema Swarovski kristallist ning suurima sviidi katusele saab soovi korral laskuda helikopteriga. Vot sedamoodi.

Aga selle toreduse keskel tegutsevad torisevporisevad võõrustajad. Allkorruse mustanahaline uksehoidja oli väga sümpaatne, registratuuri näitsikud ka, aga kui juba sees olid, siis võttis teenindav sfäär nõukaaegse sööklatädi taseme. Kõik kolm kontakti, mis olin sunnitud võtma uurimaks turniiridele sisseostmise võimalusi, varieerusid äärmise pahurlikkuse ja halvasti varjatud viha vahel. No äkki tulin liiga vara või eirasin T-särgiga nende riietumisetiketitundlikku hinge ja õhtul on kõik juba teisiti.

Eureka!

Läheb sõiduks!

Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.

Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.

Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!

Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!

Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!

Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!

WSOP 2012 – esimene nädal

„Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse jõudnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!“
Ei tulnud veel ära. Jäin hoopis 15 mängija kaugusele rahakohast. Aga jätkame ikka järjekorras.

$240 Golden Nugget Grand Series fixed limit omaha high low
Õnnestus esimene tulemus kirja saada, 5. koht ja $1364. Kolmas limit-turniir järjest ja tõtt öelda hakkas juba natuke ajudele. Esimesed paar tundi võiks tegelikult lihtsalt sisse magada ja mäng on umbes sama huvitav, kui jälgida värvi kuivamist. Hiljem mängitakse juba sisuliselt pot limitit, sest iga mängitud käsi paneb löögi alla suure osa stäkist ja siis on juba põnev. Võib-olla isegi lahedam, kui pot limit, sest floppe nägi peaaegu iga käsi. Oma pimepanust kaitsti hilises staadiumis absoluutselt liiga palju, kohati tundus, et ühe panuse peale mahaviskamist karistatakse lauast eemaldamise vms. Finaallaua tase oli viisakalt öeldes tagasihoidlik, ehedaima käena meenub 5bb-ga mängija limp varajasest positsioonist Q-J-3-3, hehee. Antud käsi kvalifitseerub tõenäoliselt halvima 5% hulka huilo kätest ja holdemis oleks analoogne käik eri mastist 9-3ga limpimine. Aga kolm oli flopis ja duubel tuli, paki lugemine oli härral igatahes kuldselt paigas.

$340 Wynn Classic pot limit omaha high low (re-entry)
Taaskord tuli tõdeda, et Wynn on tõenäoliselt maailma kõige ilusam hotell. Täiesti fantastiline ning pokkeritoa ülimugavad toolid ainult rõhutasid seda tõdemust. Mäng kulges raskele lauale vaatamata kenasti, kohe alguses sain 600bb-d kolme mängijaga pangas kõrgeima kolmiku + nutmasti tõmbega turnil väga hästi sisse, aga üks vastastest tõmbas madala kokku ja pidin leppima poole pangaga. Viimases käes läksime flopist madalaim kolmik vs top 2 sisse ja vastane tõmbas neliouteri välja. Oh well.
Olles esimese nelja päeva jooksul 41 tundi turniiripokkerit mänginud otsustasin Binionsi $200 plo8 vahele jätta. Et loobun live plo8 turna mängimisest tundus Eestis turniirikava koostades täiesti mõeldamatu, aga siin oli kumm tühi. Arvan, et tegin õigesti. Samal päeval kolisime Downtownist Rio kõrvale „koduhotelli“ Gold Coast, tegime tunnikese trenni, käisime Chinatownis Tai kööki nautlemas ja Aasia supermarketis „ostuekskursioonil“, siiamaani näksin krevetikrõpse, hõõguvtuliseid pähkleid, tom yum maitselist kuivatatud mererohtu, kalmaariribasid ja meekastaneid. Mõned maitsevad head, mõned mitte eriti. Aga sigahuvitav söögipood oli.

$1500 WSOP pot limit omaha high low
Jällegi väga hea algus, kasvatasin stäkki rahulikult tõusvas joones, pärast söögipausi tormasin komeedina otsejoones üles ja sain stäki 30k peale, mis oli antud hetkel umbes 2,5x keskmine. Töö käigus elimineerisin mängust Scott Clementsi, kelle huilo õppevideosid olen PokerXFactor lehel huviga jälginud. Vot sellist siugu on ta oma rinna peal soojendanud.

Paraku siis algas allamägi, mida ei saanudki pidama. Kõigepealt kaotasin ässadega enne floppi all-in vastasseisu, kus olin 2:1 ees. Siis „neljandikustati“ mind vist neli korda riveriga ära, jube frustreeriv. Mitte, et ma iga kord suure soosikuna sisse oleksin saanud, üsna flippadi-floppadi nagu selles mängus ikka, aga enne riverit olin kogu aeg vastasele kotti pähe tõmbamas, kuid pärast viimast kaarti leidsin paraku alati enda kotist. Teise päeva sain mikrostäkiga, seal üritasin buttonilt veelgi pisemat 1,5bb mikrostäkki isoleerida T-T-5-3, muidugi ülimalt marginaalne käsi, aga lootsin blindid välja lüüa ja kolmandiku stäki peale lisarahaga pangas flipata. No umbes sama, nagu holdemis äsada JTs-ga. Paraku väike blind maksis A-Q-7-3, mikrostäkil oli A-K-8-4 ja laud tuli K-9-2-9-Q…ehhh seda riverit.

$240 Caesars Mega Stack Series pot limit omaha high low (re-entry)
Pärast tundetasandil ülitähtsat WSOP turniirilt langemist tegin algajaliku vea ja läksin ängistuse leevendamiseks kõrtsi asemel suhteliselt vähetähtsat turniiri mängima. Oi krt, kui halvasti ma mängisin, nagu vana oinas. Sees oli täpselt kaks tunnet, rahutus ja kärsitus, tahtsin mängida iga kätt, aga seljaüdisse kodeeritud professionaalsuse tõttu mängisin ainult kahte kolmandikku…Kukkusin kiiresti, aga halb rahutus on siiamaani sees. Nüüd tegelen mängulusti ja meelerahu taasleidmisega, sellises olekus mängimine on täiesti otsene rahapõletus.

Rahalauad ja inimlugemine
Suurtele plaanidele vaatamata pole kordagi rahalauda jõudnud. Mängutunde on turniiridel nii palju kogunenud,et raske on ennast selles süüdistada. Tahtmist ka eriti pole, dämit küll. Vaatan täna jalgpalli ära, loen natuke „Mindsetti“ ja pärast õhtusööki loodetavasti saan lainele.
Inimlugemine läheb ka väga vaevaliselt, sisuliselt pole ühtegi suurt „telli“ tuvastada suutnud, heh. Aga jätkan otsinguid ja vähemasti olen mängu jälginud tavapärasest palju tähelepanelikumalt.
Homme üritan ennast Downtowni vedada, badugit mängima. Ei suuda vist sellist kuidagi mängimata jätta. Edasised WSOP plaanid olenevad tujust, vist teeme Kassiga paarismängu, mille eest võru küll ei anta, aga uhke tunne oleks võita ikkagi. 1-2 kilost holdemi vbl ka ja $3000 plo huilo. Eks vaatab jooksvalt.

Venetian naisteturniir $400

Kui olin esimeses lauas vastaseid 2 tundi hoolikalt jälgides tuvastanud paar väga “tight” ja paar “ultra-loose” tegelast ning pidanuks tehtud töö vilju nautima hakkama, siis tõsteti mind teise lauda.

Soosiv kaardijooks puudus ja uued lauakaaslased olid täitsa segased: 40BB-ga mindi preflop all-in QQ v 88, calliti megasuuri kolmpanuseid KT-ga ning riveril potisuurune panus paranemata taskukolmedega…

Ca 2 tunni jooksul, mis ma seal lauas veetsin, sain mängitava kaardi 3 korda: 77, ATs ja 99 ning need kulgesid järgmiselt.

Blindid 100/200, ante 25. Mul on keskmisel positsioonil 77 ja minuni on folditud, panen sisse 500, minust järgmine tulistab 1200 ning blindid callivad, callin samuti. Floppi enam ei mäletagi, kuid SB beti peale loobun oma paarist.

Blindid 150/300, ante 25. UTG leian ATs ja kuna ma pole väga tükk aega midagi mänginud, siis tulistan kohe 800 ning saan 4 calli! Milline respekt (‘ülitight’ mängijale)! Flop JT4, mille peale üks blindidest tulistab kohe poti ning mina loobun oma flopatud paarist. Hiljem avab flopist poti tulistanud naisterahvas küll 99 ning mastipüüdja AQ, aga ikkagi ei oska ma nelja vastase vastu teisest paarist loobumist endale pahaks panna.

Blindid 200/400, ante 50. Eest tuleb “loose-agressive” mängijalt raise 1000-le, “loose-passive” callib ja minul on buttonil 99, millega lükkan oma järgijäänud 4800 nööpi sisse. Paraku läheb SB seepeale 12000 all-in ning “loosed” foldivad. SB ärkas emandate otsas ning laud mulle abi ei toonud.

Aga Venetian on väga ilus hotell. Siin üks pilt nö. koridorist.