Üldine | Elu on lill

Ajutine kaaslane

Hommikul esimene tund oli fototöötlus, kus tutvusime hästi põgusalt Photoshop’iga. Nii imelik kui see mõnele mu sõbrale-tuttavale ka ei tundu, siis Photoshop on minu jaoks täitsa uus teema. Kuigi sain juba mitu aastat tagasi endale sünnipäevaks Photoshopi harrastajaversiooni Photoshop Elements plaadi ja programm on mul ilusti läpakas olemas, siis teinud olen ma sellega ülivähe. Minu töötlusprogrammiks on seni olnud Lightroom.

Lühidalt tundub PS üliäge ja võimalusterohke, mistõttu hakkasin muude asjade kõrvale kohe täna juba uut arvutitundi ka ootama!

Aga tänase päeva põhiuudis on siiski see, et ma sain endale koolist koju kaasa ühe uue ajutise sõbra. Tema nimi on Canon EOS 300V ja temaga plaanin ma esmaspäevaks ühe mustvalge filmi täis pildistada, misjärel siis kunagi tulevikus saan selle filmi ise ära ilmutada. Üle mõistuse põnev, ma ütlen!

Õhtul jutustasin kodus kõigepealt õhinaga oma koolipäevast ja siis küsisin, et kuidas pojal läks. Ta vaatas mind kaastundliku muigega ja poetas üheainsa sõna: “Normaalselt.” Väikese pausi järel tuli lisa: “Nii vastavad sellele küsimusele normaalsed inimesed.” Ma sain aru küll, mida ta mõtles. 😛

Tänases päevas miinuseid vist polnudki. Söömas käisime koos nelja kursusekaaslasega Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning sealse lillakapsasupiga jäin rahule.

Põgus tutvumine valgusega

Hommikul lahkusin kodust enne teisi, kell 7:07!

Imre viitsis vähemalt minuga hommikul enne seda kohvi juua, aga lapsed põõnasid magusasti. Nende esimese koolipäeva aktus algas alles kell 10:00 ja see oli siis nüüd esimene aasta, kui mu lapsed läksid aasta esimesel koolipäeval koolini ilma minuta ning mul jäi 1. septembri puhul Reaali poisi juures lastest pilt tegemata.

Polütehnikumis käis nimelt sel ajal juba aktiivne õppetöö.

Alustasime algusest ehk valgusest. Ühe pikema vahetunni ajaks anti meile ülesanne otsida koolimajas huvitava valgusega kohti ja teha üks pilt. Algul tundus, et vihmapilvede tuppapiilumine ei saa ju kuigi põnev olla, aga klassituppa naasesime siiski kõik piltidega ning minu hämmastuseks olid need, mida mul kaaslaste omadest näha õnnestus, vägagi erinevad.

+ Kõige vahvamaks asjaks kujunes grupitöö, mis seisnes sisuliselt selles, et viis omavahel üsna võõrast inimest pidid leidma omavahel ühendava asja ning tegema seda ühist nimetajat kasutades fotoseeria. Meie grupp osutus väga erinevaks nii välimuse, vanuse, varasemate kogemuste, erialade, lemmik fototeemade kui ka mitme muu asja poolest. Imelikul kombel olime aga kõik puhvetist Bonaqua vee ostnud, mistõttu otsustasime just seda detaili oma erineva taustaga fotodel kasutada. Videokogemusega Markusel tuli veel lisamõte teha pildiseeria selliselt, et igaüks tõstab pudelit natuke rohkem suu juurde, kuni kõige viimasel pildil saab pudel tühjaks. Vähemalt minu arust oli seda tööd väga äge teha ja saime omavahel kohe palju tuttavamaks ka. Hiljem saime teada, et teised grupid olid oma ühisteks nimetajateks leidnud näiteks rohekad silmad, kõrghariduse, soovi pildistada inimesi. Pilte vaatame kunagi hiljem, aga uudishimu on päris suur, et kuidas nad neid asju pildiliselt kujutasid.

– Kõige suurem miinus tänases päevas oli sööklas pakutud toit. Valisime Annikaga mõlemad pea olematust valikust kanakastme riisiga ning jätsime mõlemad vähemalt poolt toitu alles, ma isegi ei teadnud, et kana on võimalik nii tuimaks ja maitsetuks keeta.

Väga põnev ja tegus õppepäev nõudis pidevat kaasamõtlemist, mistõttu koju jõudes tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun. Pole ikka harjunud nii pikkade tööpäevadega!

Imre pakkus õhtuks pelmeene, keefirisuppi ja ingveriteed, õde oli toonud kooki. Ema tuli appi ning temaga koos riietasime kõik laste õpikud värvilistesse paberitesse. Kool on alanud!

Homseni!

Aktus

Nüüd siis olengi Tallinna Polütehnikumi õpilane ja pean hommikul kell 8:15 koolis olema. Tõesti ei mäleta, millal ma viimati nii vara kuhugi läinud oleksin!

Täna toimus meedia erialaosakonna aktus. Mõneti viibisin nagu unenäos, kus Sa küll tead, et oled juba tegelikult täiskasvanu, aga teed pubekate tegemisi ja tunned pubekate tundeid. Vaatasin saalis ringi, tunne oli pidulik ja helge. Kuulasin esinejate iga sõna nagu oleks neil hirmus tähtsaid asju öelda. Tagasihoidlikult öeldes oli väga veider, aga õnnelik tunne!

Pärast seda toimus rühmajuhataja Raini tund ja see oli nii kaasahaarav. Nägime õppeklassi, stuudiot ja laborit ning igal pool oli tal midgai vahvat või õpetlikku rääkida.

Ja mul on jälle pinginaaber! Tema nimi on Annika ja me vist oleme kahekesi oma grupis kõige vanemad (mis muidugi ei takista tal olemast minust pea 10 aastat noorem.). Ka temal on tegelikult juba kõrghariduski olemas, aga näe nüüd tuli soov hoopis fotograafiks hakata.

Õpilaste ankeedis, mille me täna oma esimeses tunnis täitsime, olid lahtrid õpilase ning tema ema ning isa andmete kohta. Tundub ikka päris naljakas, et kui ma miski pahandusega hakkama saaksin, siis helistataks mu emale või isale :D.

Muuhulgas rääkis rühmajuhataja grupivanema teema juures, et kord olnud tal grupp, kus oli üks teistest vanem kolmelapseline naisterahvas grupivanemaks valitud, kes olla sellesse ametisse suurepäraselt sobinud – temast olevat kohe nagu kogu kursuse ema saanud… Mine siis nüüd võta kinni, mis selle jutu tagamõte oli :P. Igatahes tulevat grupivanem sel nädalal välja valida.

Aktusel väideti, et fotograafia õpilasi on 27, esimeses tunnis oli meid veidi vähem – umbes 20 – seega päris kõiki pole ma tegelikult veel nägupidigi näinud. Üksikuid grupikaaslasi mäletasin sisseastumiskatsetelt, aga suurem osa olid uued näod. Poisse oli täna kohal kuus ja kas see ongi õige number või keegi ka puudus, aga igatahes on tüdrukud meeletus ülekaalus.

Täna me veel nimedeni ei jõudnud, äkki siis homme teeme teise juhendajaga selle tutvumisringi ka ära.

Igatahes ootan huviga!

Homseks kästi kaasa võtta mälupulk 3-5 fotoga, üks minu valitud piltidest on see:

Ettevalmistused kooliks

Eestlaste eripäraks arvatakse olevat, et esmakohtumisel end üldiselt üksteisele nimepidi ei tutvustata või kui seda tehaksegi, siis unustatakse nimed kiiremini, kui need välja öelda jõuti. Kinnistan seda müüti siin nüüd veidi 😉

No sisseastumisvestlusel mina ennast küll tutvustasin (isegi natuke rohkem kui nimega, mida komisjoni liikmed oma paberitest juba nagunii vaadata võisid), aga kes olid need kolm inimest, kes mu vastuvõtu otsustasid, sellest polnud mul kuni tänase päevani halli aimugi.

Selle asemel, et siis, kui mulle endale küsimisluba anti, huvi tunda, et kes nemad sellised on, esitasin ilmselt mingi suhteliselt tähtsusetu küsimuse koolikorralduse kohta. Niisiis tuli täna veidi nuhkimistööd teha, et oma õpetajatega tagaselja natukenegi tutvuda. Selgus, et minuga sarnast halli juuksevärvi omanud aktiivne ja teravapilguline härra osutus Rain Tiruliks ning mõnusalt koduse olemisega tütarlaps Elina Malleuseks. Olen ilmselt kehv detektiiv, aga kolmanda komisjoni liikme nimi jäi esialgu veel saladuseks. Härra Tiruliga aga tuleb tegemist üksjagu, sest tema on määratud ka meie rühmajuhatajaks. Näis siis, et kuidas me edaspidi sobime…

Kooli õppekorraldus- ja sisekorraeeskirjaga tutvusin ka ära, kuigi esimesest ei viitsnud suuremat osa lugeda (pole nagu otseselt plaanis toetusi ja sõidusoodustust taotlema hakata). Teises on aga mitmeid huvitavaid punkte! Hea muidugi, et neil pole aimugi mu hiljutisest liiklustrahvist ning armsad sõbrad, kui te arvate, et olete kuulnud mu suust ebasündsaid või solvavaid väljendeid, siis teadke, et te kuulsite valesti!

Ajad on muutunud, seda tuleb eeskirju lugedes tunnistada küll. Huvitav näiteks, mis aastal lisati eeskirja punkt 1.28. (ei võta kooli kaasa gaasipüstolit, gaasitaskuballooni, laserosutajat, e-sigaretti ega muid elu- ja terviseohtlikke asju)?

Aga see kõik on tegelikult üsna tähtsusetu tunniplaani kõrval!

Juba esimesel septembril ootavad mind sellised põnevad ained nagu žanrid fotograafias – sündmusfoto, žanrid fotograafias – portree- ja grupifoto ning kompositsioon – valgustamise alused! NII PÕNEV!

Samal ajal teises toas meie ikka veel nimetu kiisu haigutab:

Pärast pani Imre kabineti lambi üles, misjärel olime sunnitud seal ruumis suurpuhastuse tegema.

Õhtul vaatasin paar lühikest videot portree- ja pulmafotode tegemisest ning kirjutasin märkmikku esimese nädala tunniplaani. Minust on sirgumas nohik – jääb vaid loota, et mu rühmakaaslased on KiVa programmi tulihingelised toetajad ja ma jään seal ellu!

Jälle kooli!

Täna oli eriline päev. Hommikul ärkasin hästi vara (ca 9:15) ning põhimõtteliselt istusin kohe arvuti taha ühte e-kirja ootama. Peagi sain õnneks siiski aru, et “meilboxi refreshimise” asemel tuleks endale mingi asjalikum tegevus leida.

Tavalisel päeval ei jõua ma lõunaks veel suurt midagi ära tehtud. Täna koristasin köögi, mängisin hiina pokkerit, lappasin ära vannitäie puhast pesu ning müttasin aias, kus juhendasin muuhulgas kaevetööd tegevat Imret, et kuhu lilled ja põõsas ümber istutada.

Kell 12:45 algas Imrel netis pokkerikoosolek ning ta võttis mu arvuti enda kasutusse. Läksin siis ajaviiteks lapsega poodi, aga juba kell 13:45 olin tagasi. Kui Imrel koosolek viimaks lõppes, tormasin arvutisse.

Ja seal see siis oligi!

Kell 13:57 saabus SEE kiri:

Rõõmuröögatusega tormasin kööki Imrele kaela. Ma sain fotograafiasse sisse! Sisseastumiskatsed koosnesid testist (peamiselt põhikooli matemaatika) ja vestlusest ning lisaks läksid arvesse keskkooli lõputunnistuse matemaatika, füüsika, keemia ja eesti keele hinne (Siit õppetund lastele, et heast lõputunnistusest võib veel palju hilisemas elus kasu olla!).

Ühele kohale pürgis 5 inimest ja kuigi konkurents oli seega väiksem, kui omal ajal TÜ õigusteaduskonda, siis sissesaamise üllatus oli pigem suurem.

Imre ja Anett teavitatud, jooksin uudist kohe ka maja teisele poolele õele rääkima. Esimesed õnnitlused käes, saatsin Polütehnikumi kiirelt kirja, et loomulikult tulen ma nende juurde õppima.

Pärast me tegime veel muid asju ka, näiteks võtsime endale Tallinna loomade hoiupaigast ühe armsa kassi. Läksime sinna kohale ja ütlesime, et me tahaks nüüd minna kassituppa, istuda seal mõnda aega ja võtta kaasa just selle kassi, kes end ise kaasa nurub. Sõbralike kasside valik oli päris suur, aga pildilolev iludus oli kõige järjekindlam ning ta lihtsalt keeras Impsu juba 10 esimese minutiga ümber sõrme. Me Anetiga ei olnud sugugi vastu ka. See, et polikliinikus avastati enne kiisu üleandmist tema kaelalt seenhaigus, meie otsust enam ei mõjutanud – ravime ära, mis seal ikka!

NB! Kiisu nimekonkurss toimub minu FB seinal.

Kavatsen oma fotograafiaõpinguid siin lehel nüüd agaralt ja koos ohtra pildimaterjaliga kajastada. Püsige lainel!

Huvitav, kas ma olen oma grupis kõige vanem?

Kelleks ma saada tahan?

Kuidagi sihitu on see elu mul viimasel ajal. Toimetan kodus ja mängin mingil määral lihtsalt harjumusest, aga täiesti kiretult, pokkerit. Ainus pokkerivorm, mis hetkel tõsiselt meeldib, on hiinakas.

Igatsen PokerStarsi tööd! Mitte midagi sama huvitavat ja mugavat pole silma-kõrva hakanud ning hetkel pole (klassiõe käest fraasi laenates) mul tõesti aimugi, kelleks ma suurena saada tahaksin. Päris hirmutav olukord!

Vahepeal oli õhus tunda hoopis teistsuguseid tuuli, kuid need paraku möödusid, ja sellest on ka kahju.

Ja samas on mul kõik ikkagi nii hästi!
Mistõttu vahel harva ma vaevan oma rumalat pead sellega, et kas elu Imrega on antud mulle kingituseks ja tasakaaluks mingite eelmiste unustatud elude suurte raskuste eest või olen ma lihtsalt üks õnnesärgis sündinud “kassiraisk”.

Kokkuvõtteks.

On, nagu on – targutamisest targem on praegust aega lihtsalt nautida!

EMV lühikokkuvõte.

Eesti Meistrivõistlused Pokkeris 2015 on lõppenud.

Meie pere saavutas 8-game 2. koha ja paaristurniiri 5. koha ning mitu suhteliselt sügavat jooksu rahadesse jõudmata.

Mõneti üllatusena sain endale ka eriauhinna – TrioBet Superweekendi pileti (500 €) – ETPF rankingu parimaks naismängijaks tulemise eest (sisuliselt ju ainult ühe kõrvalturniiri 2. koha eest!). Tänud siinkohal Maretile, kelle poolt põhiturniiril saavutatud igati vinge 4. koht teda edetabelis minust mööda ei aidanud.

Algselt ei plaaninud ma küll sel aastal nii paljudel turniiridel osaleda (jätsin nii põhiturniiri kui 8-max turbo vahele), kuid hea tulemus ja positiivsed emotsioonid 8-game turniirilt ajasid hamba verele ning tegin kaasa ka PLO ja PLO Hi-Lo. Viimasel kahel jooksin üsna sügavale ja kuigi rahalist tulemust ei tulnud, olen väga rahul, et mängisin, sest meelelahutuse mõttes olid need lihtsalt nii ägedad!

Kuulsin hiljem, et naiste turniiril olid mõned minust puudust tundnud (NII ARMAS!), aga paraku olin punktinäljas sunnitud seekord PLO hi-lo turniiri eelistama. Kõrvalt tundus, et ka naistekas oli tegelikult väga tore ja lõbus, seega põnev oleks järgmisel korral ikka ka selle turniiril mängida.

Paaristurniiril siis sai esimestel turniiridel väga lähedale jõudnud Imre ka lõpuks käe valgeks. 5. koha eest oli auhinnaks mitte liiga suur rahasumma, mille koos Siboldite ja Antiga veel samal õhtul väga meeldivalt laiaks lõime.

Punkti pani kogu kupatusele Henri sünnipäeva tähistamine, mille käigus saime isegi selle aasta eurolaulikud üle vaadatud. Õnne sünnipäevalapsele! Kevadises öös jalutasime veidi linna peal (saatsime Katri koju) – see oli selle nädala pikim jalutuskäik.

Igati lahe ja teatud asjaolusid arvestades minu jaoks ehk veidi liigagi hullumeelne 10 päeva on nüüd läbi ja täna puhkame!

Pildi virutasin ETPF-i Facebookist.

Ikka see PLO5

Tegin eile OlyBet Kings of Tallinn festivali live-ülekannet ja hämmastavalt paljud mängijad küsisid minult muuhulgas, et kuidas mu õpingud siis ka lähevad. Tõesti olin meelitatud, et nii paljud hoopis kõrgemal mängivad inimesed olid mu ettevõtmisest teadlikud ja huvitatud – vastan siis nüüd siin lühidalt neilegi, kes eile vastust ei saanud.

Ma poleks uskunud, et neid madalal on nii keeruline olla võitev mängija. Ma poleks uskunud, et nii madalal on võimalik nii palju kaotada!

Mu peas liiguvad peamiselt allaandmise mõtted, aga päriselt ei raatsi ust siiski veel kinni panna, sest mulle tegelikult meeldib mängida ja ma omaarust saan iga õppe- ja mängupäevaga järjest targemaks ning ikka loodan, et see hakkab kohe-kohe ka tulemustes kajastuma. Seega ma tõesti ei tea, mis otsuse ma 1. märtsil edasise osas teen.

Täna vaatasin veelkord oma juhendaja videot, kus ta mängib kahel laual ZOOM PLO10 ja leidsin vaid 2 kätt, mida ma oma aruga teisiti mängiksin (ühel juhul calliks preflopis UTG+1 tõste BB-lt kaartidega AsQdQc8c ja teisel juhul ei julgeks flopis bluffida, vaid lihtsalt checkiks – Imre arvas, et minu versioonid poleks ka otseselt valed). Kõige hullem ongi see, et ei saa ise aru, kus mu vead on. Üksikute käte puhul olen muidugi isegi hiljem märganud, et seda või teist polnud vaja teha või oleks tulnud teha, aga … lauas ma ei märka, millal ja millest need vead sisse lipsavad.

Imre ei tahaks, et ma nii ruttu alla annan (tema on ju seda mängu juba paar aastat õppinud). Mina aga tõesti ei tea! Kui juba nii madalal on nii raske, siis kui hulluks see asi veel kõrgemal läheb, kui mängijad lisaks kaartidele veel minu kui mängija vastu mängima hakkaks?!

2015 näeb hetkel välja selline:

Jaanuar

Kuigi veebruar on juba üle kolmandiku sammunud, olen ikka veel endale võlgu jaanuarikuu pokkeri kokkuvõtte.

Graafikut vaadates pole ilmselt kuigi raske taibata, miks see kokkuvõtte tegemine veninud on.

Kuu aja jooksul tekitasin niisiis 40 000 mängitud käega endale 3200 pimepanust miinust (rahalises mõttes tuli siis iga 100 käe kohta 41 senti kahjumit, mis teeb kaotussummaks kokku 166 dollarit).

Seejuures oli kuu algus ilus ning mu enesekindlus oli (ja mingil imelikul põhjusel on praegugi) õpingute toel kõvasti kasvanud.

PLO kõrval tuli paraku aga veelgi suurem kahjum turniiridelt, sest ega ma ju ei suutnud oma näppe ka TCOOP festivalist eemal hoida!

Sellele kõigele vaatamata ei kavatse ma pokkeripüssi põõsasse visata. Esialgu andsin endale mängijana jätkamise otsustamiseks mäletatavasti 2 kuud aega ning võib juhtuda, et pikendan seda märtsi lõpuni. Hetkel mulle tõesti meeldib mängida! Õppida meeldib ka.

Õppimise osas annan endale muidugi aru, et ei hakka neid keerulisi matemaatilisi tehteid lauas mängu käigus nagunii kunagi tegema ning lisaks on arvutuste jaoks hoopis kiirem ja parem kasutada abiprogramme, kuid tõenäosuste ja võiduvõimaluste läbiarvutamine õppimise käigus on siiski väga vajalikud asja mõistmise ja enesekindluse kasvatamise huvides.

Oleme PLO grupis õpingutega jõudnud flopimängu ja see on vaieldamatult kõige keerulisem osa, mille läbitöötamisest loodan ka kõige otsesemat kasu. Iga päev avastan järjest rohkem asju, mida ma veel ei tea, mis tähendab, et õppimises on saabunud uus tase ning toimunud mingi muurang – ma vähemalt juba oskan esitada küsimusi, millele on nüüd vaja leida ka vastused.

Tänaõhtuseks tunniks tuli koduse ülesandena vaadata läbi 4 õppevideot ning arvutada terve rea näidiskäte võiduvõimalused. Viimane neist on veel tegemata, seega rohkem täna siin blogis ei heieta, käin õues ära ja katsun siis värske peaga PokerJuice ja ProPokerTools programmidega paremaks sõbraks saada.

Uue hooga!

Uuel aastal uue hooga

jätkame kõik vana looga!

Ei julge öelda, et just intensiivse õppe tõttu, aga graafik on selle aasta alguses vägagi ilus. Kuid õpingute mõju on siiski raske ülehinnata, sest ma mõtlen lauas hoopis rohkemale, mul on huvitavam ning osad mänguotsused on palju kindlamad. Näiteks panen vajadusel kogu sisseostu mängu palju kergema südamega (kogu stäki peale mängimine on olnud minu rahalauamängus vägagi suur probleem, mis ilmselt tuleneb turniiripokkeri otsuste mõnedest erinevusest).

Tunnistan ausalt, et kerge see PLO kursus minu jaoks ei ole, aga samas on asi üllatavalt huvitav. Imre ennustas ette, et asi mulle sügavuti minnes meeldima hakkab, kuid ma muidugi ei uskunud! Samas ei tundu õpitav lennult haaratav ja ammu teada ka märksa kõrgemal tasemel mängivatele kursusekaaslastele. Eile oli näiteks ühe koduse ülesande esimeses osas vaja arvutada potisuurust panust ja meil tuli mitu erinevat vastust (tahaks siinkohal uhkustada, et minu oma oli õige).

Eelmisest korrast jäetud koduste ülesannete lahendamine võttis mul aega päris mitu tundi, aga tänu sellele avastasin näiteks palju põnevaid PokerJuice programmi võimalusi! Väga äge asi!

Varasem mänguvideote vaatamine pole minuga imet teinud, aga akadeemilisem klassitund (ja osad teooriavideod) tundub sügavam ning huvitavam. See aitab mul mõista asju, mida mänguvideotes vaid pealiskaudselt puudutatakse.

Õppimisviisid on meil Imrega suhteliselt erinevad. Mina kirjutan klassitunni ajal ja videoid vaadates konspekte (esimesel korral tegin seda veel eesti keeles, aga tegelikult on inglise keeles lihtsam, sest vastama/arutlema pead nagunii selles keeles ja keelete “miksimine” võib tekitada lisasegadust). Imre trükib materjalid välja, kribab sinna kõrvale veidi märkmeid ning riputab need üles, et neid siis iga päev uurimas käia. Ma heidan muidugi samuti aeg-ajalt tahvlile pilgu, kuid tuleb tunnistada, et tema õppetahvel minu jaoks pigem tapeet, mille mustrit ma igapäevaselt eriti sügavuti ei uuri.

Igatahes, hetkel pole mul põrmugi kahju, et PokerStarsi töö otsa sai, sest tahan muudkui mängida ja õppida!