Kui ma eile kohu jõudsin ja lõpuks arvuti avasin, ootasid mind FB-s kaks privaatsõnumit teemal Eesti Naiste Pokkeriliiga 2015 ning kumbki neist ei olnud tavaline: “Kle, millal naisteliiga pihta hakkab?”. Üks oli hoopiski konkreetne sponsor- ja koostööpakkumine ning teine oli konkreetne koostööpakkumine ja lubadus sponsoreid juurde otsima hakata!
Naisteliiga ajalugu on lühidalt selline, et koos paari sõbranna tugeva toetusega sai esimene Naisteliiga läbi viidud 2009. aastal ning kuigi eelmisel aastal juhtisid ürituse korraldamist minu asemel erandkorras Kelly Limonova ja Kristi Kirs, siis peamiselt on seda liigat seostatud minu nimega ja mulle endale on ta ka nagu oma laps!
Mõtlesin tunni ja mõtlesin isegi kaks tundi, et kas ma tahan ning jõuan seda üritust praegu kooli kõrvalt vedada. Kelly on Hispaanias ja seda asja kaugjuhtimise teel ajada tundub keerulisevõitu, Kristi üksi ka ei taha/jaksa. Lõpuks sain aru, et ma ei raatsi asja ju tegemata ka jätta. Traditsioone peab austama!
Täna tegin paar telefonikõnet ning osalesin ühel välkkoosolekul, mille tulemustena julgen öelda, et kondikava sai kahe peasponsoriga enam-vähem paika ning igakülgset abi ootavateks naisteliiga vedajataks oleme seekord mina ja Kristi. Loodetavasti esmaspäeval saab juba hakata täpsemat infot avalikustama.
Mingis mõttes ajalooline päev minu õpingutes oli täna paraku ka: esimest korda tundsin, et koolipäev võiks juba läbi saada. Mitte, et õpitu (erinevad objektiivid ja välgud) oleks kuidagi ebahuvitav või vähetähtis tundunud, pigem vastupidi, aga lihtsalt mingi imelik unisus ja loidus oli kallal. Imre on juba paar päeva kodus haige, äkki on mul ka miski tõbi algamas? Seda küll nüüd vaja poleks! Teiselt poolt võis olla asi selles, et eile oli koolis ülimalt intensiivne päev, kus õppisime palju, käisime ühes väikeses vanalinna koolis lapsi pildistamas ning tegime mitmeid ülesandeid linnaruumis. Lisaks magasin täitsa oma lollusest viimastel öödel ainult 5 tundi (per öö). Eks see kõik peab ju mingil moel tagasilöögi andma.
Mis puutub sellesse koolilaste pildistamisesse, siis kahjuks läks mul asi täitsa nässu! Lastega suhelda ja neid pildile sättida – see oli meeldiv ja kerge osa, aga kõigepealt ei saanud ma lisavälku tööle ja kui see juhtus, siis unustasin ISO muuta ja isegi kui kõik tundus lõpuks paigas ja kaamera ekraanil piltki täitsa ilus, siis koju jõudes avastasin ikkagi udususe! 🙁 Ise ma küll selliste piltide eest raha ei tahaks välja käia, kuigi oma lapse piltide eest ikka maksaksin, sest väikesed inimesed ise on seal nii armsad!
Nendest koolilastest tehtud pilte ei saa ma arusaadavatel põhjustel siia üles riputada, kuid näitan teile lõpetuseks pilti, mille tegin meile antud teise ülesande raames. Selles oli vaja kõnetada tänaval meeldivat/sobivat/suvalist inimest ja teha foto kirjeldamaks mingit selle inimese tavapärast tegevust. Leidsin modelliks kena noore naise, kes pidavat vanalinnas tihtilugu oma koerakesega jalutama, ja ta oli lahkesti nõus, et fotoõpilane temast paar klõpsu teeb. Aitäh!
