Elu on lill

Jaan Vali “Eesti tuletornide ajalugu”, kokkuvõtted inglise keelde tõlkinud Helle Solnask ja Kaja Toomel, 477 lk, Kirjastas Tulepaak OÜ, Tallinn 2011

Lõpetan oma 2020. aasta majakaraamatute väljakutse eriti suurejooneliselt, kuigi selle raamatu lugemise emotsioone on kirjeldada isegi veidi raske.

Tegemist aukartust äratava, sisuliselt lausa piibliväärse teosega. Mulle – uskmatule – isiklikult isegi olulisemaga, aga suures plaanis oleks see muidugi öökimaajav liialdus.

Teadsin, et selline raamat on olemas juba ammu ja olin korduvalt pärast esimeste majakapiltide tegemist ning huvi süvenedes plaaninud selle endale soetada. Muidu olen ma juba aastaid “raamatukogu-usku”, aga mõned raamatud, mida on põhjust sagedamini sirvida, peaksid ikka kodus käepärast olema. See on minu jaoks just selline raamat.

Mingil hetkel torkas mulle pähe, et mu isa pere elab ju autori kõrvalmajas ja nad on aastaid suhelnud. Tahtsin isalt paluda, et äkki ta saab naabrimehelt küsida, kas temal on mõni eksemplar alles, sest esimese hooga ma raamatupoodidest seda ei leidnud. Isa aga ütles, et tal on lausa endal raamat riiulis ja veel autori pühendusega! Noh, nüüd on see minu isale kingitud raamat pikemaks ajutiseks kasutamiseks minu riiulis, õigemini seisab elutoas klaveri peal.

Otsustasin, et kuigi see on rohkem teatmeteose moodi raamat, kuhu heita pilk siis, kui mõnel ajahetkel konkreetse tuletorni kohta rohkem infot vaja, siis ühe korra ma loen ta väljakutse raames kõigepealt kaanest kaaneni läbi. Tegin seda ühe mööndusega. Raamatus on nimelt suur osa teksti nii eesti kui ka inglise keeles ja ma lugesin siiski ainult eestikeelseid lehekülgi. Lugedes selgus, et tegemist on palju rohkemaga kui kuiv teatmeteos.

Raamatu sissejuhatus on minu arust lausa poeetiline: “Autori näol on tegemist kuivamaamehega, kes on proovinud meresõidu ja tuletornide maailma siseneda, “sõita merd” läbi sajandite, abiks vanad merekaardid, lootsiraamatud, meremärkide kirjeldused, arhiiviallikad, kirja pandud mälestused ja kaasaegsete tähelepanekud.”

Võibki öelda, et selles raamatus on samaaegselt koos nii kuiv statistiline materjal (kui kõrge, kui vana, millist generaatorit kasutati, millise tihedusega tuli erinevatel aastatel mingis konkreetses tornis plinkis jne) kui ka põnevad ajaloolised lookesed (paljude majakavahtide elu-olu kirjeldamine, millest kõige hirmsam oli Vaindloo majakavahi perekonna mõrvalugu).

Juttudest vähemtähtsad pole fotod! Neid uurisin tunde ja tunde, paljud on autori enda tehtud, palju on ta kokku kogunud ja arhiividest leidnud. Eriti äge on vaadata samast tornist erinevatel aegadel tehtud fotosid.

Lisaks meeldivad mulle veel erinevad nimekirjad, kus eesti tuletornid on erinevate näitajate (ehitusaasta, tule kõrgus) alusel ritta pandud.

Ma ei tea, mitu aastat autoril selle raamatu kokkupanemine võttis, aga tulemus on võimas.

Lõpetuseks. See raamat peaks olema iga Eesti majakahuvilise riiulis ja kuna suur osa jutust on ka inglise keeles, siis võib seda julgelt kinkida tõsisematele välismaistele tuletornihuvilistele.

Hinne 10/10

VÄLJAKUTSE KOKKUVÕTE

Lugesin väljakutse raames umbes 10 majakateemalist raamatut, millest käesolevaga kokku viiest ka blogis kirjutasin. Kuigi alustasin ilukirjandusega, siis peagi liikusin pigem päris elu kirjeldavate raamatute juurde nagu näiteks “Eesti väikesaared” või “Eesti mereröövlid”(Autorid: Rein Albri ja Aarne Ruben).

Mul on tunne, et jätkan sama väljakutsega ka 2021. aastal, sest nii palju on veel avastada. Ilmselt loen veelkord või vähemalt sirvin uuesti läbi ka need raamatud, mis küll loetud, aga blogis kirjeldamata jäid ning teen siis selle osa väljakutsest uuel aastal ära.

Kes tahab oma soovitusi lisada, siis võib SIIT vaadata, mis mul nimekirjast puudu on.

Tegelikult ei olnud magamistoa uuendamine minu 2020. aasta plaanides eraldi ära toodud. See oli selline aastaid edasi lükatud projekt, mille pidime kunagi ette võtma, kui on rohkem aega või raha või mõlemat.
Kolisime oma majja vist aastal 2009 ja ostsime ühe uue asjana magamistuppa mööbli (sel ajal oli see täitsa kallis ja moodne värk: sinisega peitsitud puit), Imre ehitas sinna riidekapi sisu, kuid uksed jäid raha kokkuhoiu mõttes paremaid aegu ootama. Olgu öeldud, et eks neid piisavalt “paremaid aegu” ju oli vahepeal küll, aga ikka pidasime ägedamaks minna reisima või osta midagi muud tarvilikku.
Paar viimast aastat ma eriti ei armastanud meie magamistuba ja kohe päris kindlasti on see olnud aastaid üheks põhjuseks, miks me vabade päevade tekkides kohe Pärnusse või mujale hotellidesse oleme “puhkama” läinud.
Projekt sai alguse sellest, et kevadel ostsin endale mingi emotsiooni ajel tulalettlaua. See valge asjandus ei sobinud kuigi hästi meie sinisesse magamistuppa, õigemini minu arvates ei sobinud teised asjad magamistoas enam ümber minu peeglilaua.
Esimese koroonalaine elasime üle ja suvel käisime siin-seal Eesti, Läti ja Leedu hotellides aega veetmas, kuid teise laine ootuses sai mul kõrini! Kui ma pean võib-olla terve sügise ja talve ja kevade kodus istuma, siis … ma tahan, et mul oleks kodus sama mõnus kui hotellis!
Ja läks lahti!
Septembris nägi meie tuba välja selline. Elasime nagu tudengid, kes on endale saanud lubada vaid esmatähtsaid või kellegi poolt antud vanu asju.

Rääkisin oma suuremast muutmisplaanist vaid ühele sõbrannale, Lenkale. Temalt arvasin saavat ka häid näpunäiteid, et kust ja mida osta. Kohe esimese asjana oskaski ta soovitada kastidega kontinentaalvoodit (minule on küll arusaamatu, miks neid sedasi kutsutakse, aga noh, nimi ei riku meest) ja selle me ka 7. septembril ära ostsime. Ainuke tujurikkuv element seisnes selles, et kui ülekanne tehtud sai, ilmus ekraanile kiri, et voodi saabub jaotuskeskusesse 27. novembril. Oleksin siiski tahtnud voodi hiljemalt oma sünnipäevaks (24.11) kätte saada! Aga tuli leppida ja otsustasin, et tegelikult on tore! Teen kogu toa ilusaks ning siis viimase asjana saabub voodi ning hiljemalt jõuluks on tuba ikka pisiasjadeni valmis.

12. septembril küsisin mitmest firmast liuguste hinnapakkumist ning need hakkasid järgmistel päevadel tasapisi laekuma, esimeste seas oli In Vivo OÜ oma, mille tunnistasime lõpuks ka parimaks ning leppisin kokku kohtumise. Kuna jäin haigeks ja mind suunati COVID-19 testimisele, siis jäi esimene kohtumine küll ära.

17. septembril koristasin ja küürisin, tegime Imrega tühjaks kõik oma kummutid, kust enamus riideid läks Annika kaudu taaskasutusse, aga mõned üksikud ka kappi kandmiseks.

19. septembril leidsin kardinatele edevad küljekinnitused. Lihtsalt kogu aeg oli tahtmine selle asjaga tegeleda ja edasi liikuda.

21.09 tellisin e-poest öökapid, mis saabusid pakiautomaati 25.09, hilisõhtul tõime kapid ära ja järgmisel päeval panime ühe kokku ka. Teine ootas veel paar päeva, sest muid tegemisi oli palju.

29.09 saime lõpuks liuguksed tellitud ning juba 30.09 tuli mees, kes mõõtis ava üle ning siis pidid uksed valmis saama 2-4 nädala jooksul ehk ikka jupike enne voodi saabumist.

Mõnda aega me intensiivselt magamistoaga ei tegelenud, aga siis tuli 21. oktoobril üllatav teade, et homme tuuakse voodi ära (kuu aega varem, kui lubati üldse ootamagi hakata!).

Seejärel veetsin ma meeletult palju tunde e-poodides, kust tellisin voodipesu ja muud pudi-padi.

Otsisin e-poest voodile katet mitmeid tunde, aga sobivat ei leidnudki. Lõpuks tellisin padjapüürid ja lina, millel on pitsid ääres ja otsustasin, et eks ma pean selle katte vist lõpuks ikka ise kuduma või heegeldama.

Vahepeal, kui viibisin koroonakartusega eneseisolatsioonis, tõin tuppa vanaema-vanaisa pruuni laua, mille ma kunagi olin korda teinud, aga pärast isolatsiooni lõppu viisin selle sealt jälle ära, sest vähemalt pruunina ta ikka ei sobinud. Eks näis, kas viitsin suvel selle valgeks värvida või pole seda kirjutuslauda magamistuppa vajagi.

20. novembril ostsin IKEA-st 2 põrandalampi, mille saime kätte 26. novembril.

28.11 tellisin tooli ja seinale kinnitatavad meikimislambid ning riiuli.

9.12 pani Imre riiuli seina ja sama päeva õhtul saabusid meigilambid, mis said seina järgmisel päeval koos nagiga. Paar päeva tagasi saabus pitsiline lina, mille pesin eile puhtaks ning panin täna voodisse.

19.12.2020 koristasin toa ära ning kuulutasin magamistoa värskendamise projekti lõppenuks!

Ma olen tõesti tohutult rahul ja õnnelik, et see asi algatatud ja nüüd siis ka lõpetatud sai. Voodi on megamugav; särava puhta valge peegliga liuguksed teevad toa valgeks ja avaraks; meiginurk lausa kutsub peegli ette istuma; lambid, mille kolme tuld saab eraldi sisse-välja lülitada ja mis asuvad mõlemal pool voodit, teevad voodis lugemise nii lihtsaks. Imre küll naerab, et meil pole teistes tubades kokku nii palju valgusallikaid kui magamistoas, aga neid saab kõiki erinevatel puhkudel kasutada ja 1-2 lambikese korral on täitsa hubane öövalgus ka olemas.

• 

• 

• 

• 

Ligikaudne eelarve

• Tualettlaud – 100€
• Voodi – 600€
• Kardinad – 110€
• Liuguksed – 400€
• Öökapid – 100€
• Põrandalambid – 125€
• Meigilambid – 160€
• Riiul – 50€
• Tool – 60€
• Voodipesu ja muud nipet-näpet – 150€

KOKKU: 1855€

Peeter Pill, Arne Maasik “Saladuslikud Eesti väikesaared”, 384 lk, Kirjastus GO Reisiraamat, Tallinn 2017

“Igatsus “õige” maastiku järele kuulub kahtlusteta eesti kultuuri kõige võluvamate nähtuste hulka,” kirjutab raamatu eessõnas Valdur Mikita arutledes metsa- ja mere-eestlaste teemal.

Tegemist on (nagu pealkirigi väga konkreetselt vihjab) Eesti väikesaari tutvustava raamatuga, kus juttudel ja fotodel on minu jaoks üsna ühesugune kaal.
No ja see raamat hakkaski mulle meeldima juba kaanefotost alates ning meeldis kohe viimase leheküljeni välja. Seega kuulutan selle väljakutse raames seni loetud raamatutest kahtlusteta parimaks!
Kui eesmärk on leida midagi majakatest, siis selle raamatuga alt minna polnud muidugi võimalikki, sest loomulikult on pea kõigi väkesaarte uhkuseks ja ajaloo oluliseks tähiseks just sinna ehitatud tuletornid (muidugi seal, kus üldse on tuletorn, kõigil saartel seda ju pole). Mitmel saarel oli olnud aegu, kus majakavahid (ja nende pered) olidki saare ainsateks püsielanikeks.
Viimasel ajal olen hakanud üldse varasema aja igapäeva elu-olu vastu suuremat huvi tundma ja just seda selle raamatu tekstid sageli kirjeldavadki, lisaks on illustratsioonideks hindamatud vanad fotod!
Raamat on erinevate saarte kirjeldamisel üsna erinevatele asjadele fokuseeritud. Küllap see tuleneb sellest, milliseid algallikaid õnnetsus leida ning mida ja kui palju need siis pakkusid. Samas mulle väga meeldib, et iga saare või saarte kogumi kohta on toodud välja erinevaid asju ning ka see, et tekstid on pigem lühikesed, konkreetsed ning pikemaid heietusi ja iga saare kohta samade asjade väljaselgitamist pole eesmärgiks võetud.
Näiteks? Kuigi Prangli murdest oli huvitav lugeda, siis ma poleks tahtnudki, et kõigi saarte tutvustuses oleks samasugune sõnastik olnud. Samamoodi olid toodud ainult üksikud legendid saarte tekkimise kohta, kuigi neid ilmselt leiaks pea kõigi saarekeste kohta.
Omaette hasart tekkis muidugi tuletornide kohta infot otsides, nende kohta kohati natuke googeldasin ikka juurde ka. Päris reisijuhi mõõtu see raamat välja ei anna, kuid mõnede matkaradade ja vaatamisväärsuste kohta sai väärtuslikku infot ka.
Lisaks on raamatu lõpus kasutataud kirjanduse loetelu, mille plaanin uuesti põhjalikumalt läbi töötada, et oma väljakutse nimekirja veelgi täiendada selliste populaarteaduslikemate või isegi konkreetsete ajalooraamatutega.

Hinne 9/10

Minu iskikliku majakaraamatute väljakutse kolmanda raamatu lugemine võttis hullult palju aega.

Loo kavapunktid:

• Vendade Taani peaministri ja Taani justiitsministri ema kaob hooldekodust.
• Komissar uurib juhtumit.
• Ebatavaline surmaennetega tegelev mees elab majakas.
• Majakas elavat meest jälgib läheduses maja üürinud naine. 
• Tasakesi lisandub lehekülgedele tegelasi ja pea kõik tulevad mehe lapsepõlvest. 

Kui väljakutset poleks olnud, siis oleksin raamatu vist mingil hetkel pooleli jätnud. Nii aeglase edasiliikumisega lugu, eriti veel põnevikku, polegi ma vist varem kohanud või vähemalt lõpuni lugenud. Alustasin lugemist kohe, kui eelmine väljakutse raamat arvustatud sai (23. veebruaril), ning lõpetasin üleeile öösel (31. märtsil). Igal õhtul (vast paar päeva jäi päris vahele) lugesin peatüki või paar, siis aga jäin lihtsalt magama. See oli minu jaoks väga omapärane kogemus, sest reeglina neelan ma krimiromaanid alla maksimaalselt kahe ööga ning seda ka vaid siis, kui raamat on väga paks ja ma sunnin end vahepeal magama, et järgmisel päeval tööl vastu pidada.

Tegelikult pole mul kirjanikule midagi ette heita – ta hoidis loo pinevust ilusti üleval, loopides vahepeal lubadusi millestki tulevikus rääkida ning kaldudes siis jälle minevikku. Päevikulaadses raamatus olid kuupäevad ja toimumiskohad ilusti peatüki pealkirjadeks ja seega ei läinud miski ajalises mõttes sassi. Lahenduse nuputasin kuskil raamatu keskosas ühe variandina välja, kuid lõin selles korduvalt kahtlema ja vahepal uskusin teisi variante, seega pinevust täitsa oli. Samas mingil imelikul põhjusel polnudki nii tähtis see, et kas, kes ja miks, tähelepanu keskendus pigem imelikele suhetele ja inimestele. Teiselt poolt jäi natuke arusaamatuks Viggo ja Agnese omavaheline suhe, et millest tulenevalt soovis Agnes just Viggot süüdlaseks lavastada ning kuidas oskas ta nii täpselt järeldada, et Viggo end oma ema surmas tema pärast süüdistas. Võib-olla jätsin raamatus mingi tähtsa koha piisava tähelepanuta, aga mõni “MIKS?” ja “KUIDAS?” jäi igatahes üles. Uuesti lugema siiski nende pärast ei hakka – nii hea see raamat lihtsalt ei olnud.

Majakast endast ka!

Leheküljel 22 on kirjas: “Valge torn oli ehitatud Sjællandi saare kõige läänepoolsemasse tippu.” Røsnæsi kaljudel on selline valge majakas täiesti olemas. Kummalisel kombel ei leidnud ma aga netis ringi tuuseldades isegi taanikeelse raamatu kaanelt seda konkreetset majakat, ikka olid modellideks hoopis teised tuletornid. 

Üks asi veel! Enne selle raamatu kallale asumist võiks olla läbi loetud Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see raamat on seal tegelaste vahel väga siduvaks lüliks ning mõned tõmmatud paralleelid jäid minule, kes ma pole seda ise lugenud, täitsa arusaamatuteks.

Hinne 7/10

Sai siis ka teine väljakuste raamat loetud ja kuna ma keelasin endal järgmist raamatut enne arvamuspostituse valmimist alustada, siis tekkis lugemisse kolmepäevane paus ka.

Susan Wiggs “Majakavaht” – 325 lk, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni, Ersen, 2014

Tegemist on tõelise romantilise “naistekaga”. Sain minagi oma pisarakanalid korralikult puhtaks, kuid sellele vaatamata ei saa oma isiklikul skaalal anda raamatule liiga palju punkte, sest päris mitmed asjad häirisid üsna algusest kuni lõpuni.

Kõigepealt sõnakasustus. Ma ei tea, kas kuksil eestimaal on näiteks “barr” 2014. aasta paiku olnud reaalselt kasutusel? Saan aru, et see tähendab jõe suudmeala või seal asuvat madalikku või mingit valli, aga mina polnud seda sõna varem kuulnud, seega oleksin tahtnud vähemalt mõnes kohas näha lisaks ka mõnda sünonüümi või kirjeldust. Võib-olla on see muidugi minu kitsa silmaringi viga, sest ega ma merenduses ju mingi asjatundja pole. 

Uskumatult häiriv oli endast umbes viisteist aastat (ma ei märganud, kas kuskil oli nende tegelik vanusevahe ka välja toodud) vanema mehe “poisuks” kutsumine väga noore naise poolt, see tundus (nende suhteid arvestades ei saanud seda ka kerge naljana võtta) ikka liiga veider. Seda juhtus umbes 3-5 korda raamatu jooksul, aga see suutis mind iga kord nina kirtsutama panna ja jutu jälgimisest korraks kõrvale kallutada. 

Kohmetuse kirjeldamiseks kasutati mitu korda väljendeid “nagu peiu” ja “nagu peigmees”, mis tundusid kontekstis üsna kohatud või üleliigselt suunda kättenäitavad.

Paari omavahelise pinge pidev kruvimine, kus “loogiline” lõpp on tegelikult ammu aimatav ja lugejale ka mitu korda välja hõigatud, oli mingi piirini nauditav, kuid tundus kogumis kunstlikult venitatud – päris lihast ja luust inimene “murduks” minu hinnangul palju varem! 

Selgus ka see, et Ameerikas on veel vähem inimesi kui Eestis, sest liiga palju tegelasi oli omavahel liiga lähedalt seotud. Tõmmates paralleele kasvõi oma suguvõsa päriseluliste juhtumitega, ma muidugi ei tohiks kahelda, et asjad nii ongi, aga raamatutes tunduvad need kokkusattumused liiga raamatulikud. Samas, ma annan need loo lõplikkuse ja selguse huvides täielikult andeks ja see mu üldhinnagut tegelikult ei mõjuta. 

Ühe õige naisteka juurde kuuluvad seksikirjeldused sellest romaanist muidugi ei puudu, mingil määral on need pinget kruvivad ja erutavad, kuid minu arvates veidi liialt paljusõnalised, jäädes samal ajal lõpuni kirjeldamisega hätta, lisaks on need stseenid oma kulgemises paaril korral liiga ebausutavad.

Romaanile endale mõtlesin järgnevatel päevadel väga vähe, kuid loos kirjeldatud majaka otsingud olid toredad!

Raamatu alguses on küll konkreetne teadaanne, et kogu lugu on väljamõeldud ning mistahes seosed konreetsete inimeste ja kohtadega juhuslikud, kuid siiski on vihje majakale liiga selge, et see tähelepanuta jätta. Lisaks ütleb ka järelsõna, et Columbia jõe suudme lähedal toimunud laevahukud on andnud loole inspiratsiooni, mistõttu selle majaka otsene sidumine raamatuga on väga loogiline. 

Cape Disappointment tuletorn on täiesti olemas! See ehitati 1848. aastal ehk 28 aastat enne raamatuloo algust. Majakas aitab ka tänapäeval laevadel Columbia jõe suudmealal orienteeruda. 

Kaardilt seda otsides ja ümbrust uurides tegin muuhulgas väikse “google maps reisi”. Väga tore oleks jälle üks USA rannikureis ette võtta, sest kui me viimati Ameerikas käisime, siis ma polnud veel “majakausku” ja me ei pööranud neile mingit eritähelepanu!

Raamatu kaanefoto aga on tehtud pigem mingist teisest majakast. Vähemalt netist leitud fotode põhjal ei ole sellel kujutatud Cape Disappointment tuletorni tema praegusel kujul, kuigi “modell” on sellega üsna sarnane. 

Lõplik hinne “Majakavahile” kujunes samaks väljakutse eelmise raamatuga, sest ta esindab oma žanri tegelikult suurepäraselt. Samas, isiklikus meeldivustabelis jäi Alison Moore’i “Majakas” samale punktisummale vaatamata hästi sutsukene siiski ettepoole.

Hinne 7,5/10

Saigi esimene majakaraamat loetud, selleks kulus põhimtteliselt üks õhtu ja pool ööd.

Alison Moore “Majakas”  – 144 lk, Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat, 2013

Väike hõbedane majakas on värskelt lahutatud keskealise mehe talisman lapsepõlvest. See on asjake, mis meenutab talle pere juurest lahkunud ema, kelle kaotusest pole ta üle saanud. Kogu raamatu saab hästi lühidalt kokku võtta lausega: “Leavahukud jätkusid ka pärast majaka valmimist”. Kuigi ohumärgid on kogu aeg õhus, ei suuda mees neid näha ning oma saatuse eest põgeneda. Raamatus on veel üks rohkem avatud ja oluline tegelane Ester ning mitu põgusalt puudutatud kõrvaltegelast.

Meespeategelane on väga hästi välja joonistatud ja tundub vägagi usutav, samas ajab selline inimene mu peaaegu hulluks, sest ma tahaks talle kogu aeg karjuda: “Lõpeta ometi ära, lõpeta see minevikus vegeteerimine, kasva suureks, tee silmad lahti, võta oma elu eest ise vastutus, hakka ometi ELAMA!”

Veidi hämmastas, et loost põhimõtteliselt puudusid heasoovlikud ja empaatilised inimesed. Kõigil olid mingid oma varjatud või varjamatud tagamõtted või ükskõiksus, mitmetel aga lausa soov meelega kõigile ümbritsevatele haiget teha. Oletame, et peategelane ise tõesti tajus, et teda ei armasta, vaja ega tunnusta keegi, aga ka kõik kõrvalliinide tegelased olid sellised.

Terve raamatu lugemist saatis kergelt hale meeleolu ning kuklas istus tunne, et kohe-kohe toimub midagi olulist. Lehekülgede arv vähenes, lõpp lähenes viimaks meeletu kiirusega ning viimaks tekkis lausa kahtlus, et äkki veetakse lugejat lõpuks hoopis niimoodi ninapidi, et ei juhtugi midagi. Kui siis lõpuks juhtus, oli kirjanik raatsinud sellele kulutada pool lehekülge ning jätnud pea kõik lugeja fantaasia hooleks. Samas oli ta loonud sellele fantaasiale väga konkreetsed ja kitsad raamid. Tavaliselt mulle ei meeldi, kui lõpp on veidigi lahtine, aga seekord teen erandi, sest väga hea tahtmise korral võib lugeja mõelda välja oma isikliku lõpu ja äkki see vahel erineb sellest, mis justkui peaks olema ilmselge.

Üliväga aga meeldis mulle üks asi, mida ma pole vist üheski varasemas loetud raamatus tähele pannud. Filmides ja raamatutes olen nimelt sageli märganud loogikaviga või mugavust, kus tegelased mäletavad asju täpselt nii nagu need 3 seeriat või 200 lehekülge tagasi olid, kuigi tegelikult inimese mälestused ajas ju muutuvad. Selles raamatus mõtles peategelane Futh mitmes erinevas kohas samadele asjadele ning need mälestused olid alati mingites detailides või rõhuasetustes veidi erinevad, täpselt nii nagu päris elus ju ongi! See tegi kogu loo palju usutavamaks!

Samas ei olnud raamatu lõpuosa minu jaoks kahjuks ühes olulises punktis üldse eriti usutav. Ma lihtsalt ei suutnud (seda meest eelneva loo kaudu tundes) kuidagi ära osta seda, et Futh sellisel viisil võõrasse magamistuppa sattus. Selleks oli teda kogu eelneva raamatu jooksul näidatud liiga ettevaatliku ning kõigel enda ümber toimuval lihtsalt kulgeda laskva inimesena. Uneskõndija oleks ka usutavam olnud!

Eile öösel, kohe pärast lugemise lõpetamist, oleksin oma isiklikul meeldivusskaalal andnud “Majakale” kuus punkti kümnest, kuid olles päeval korduvalt raamatu peale mõelnud ja kiitnud heaks päris mitu seost ning lisades boonuspunkti mälestustes tekkivate muutuste väljatoomise eest kujunes lõplikuks hindeks 7,5/10. 

Liitusin hiljuti FB Lugemise väljakutse grupiga ning vaadates sealseid teemasid sain mõtte keskenduda sellel aastal ka ise raamatute valimisel ühele kindlale teemale.

Teemat ei tulnud muidugi kaugelt otsida.

Majakad on juba mitu aastat mu pildistamise teema, miks siis mitte ka lugemise oma? Võib-olla tuleb sedamoodi inspiratsiooni ka mingiteks konkreetseteks fotodeks või lihtsalt suur soov mõnda raamatust leitud torni külastada ja muidugi siis juba ka pildistada.

Loomulikult ei plaani ma terve aasta ainult tuletornidest kirjutatud või majakapiltidega kaunistatud raamatuid lugeda ning arusaadavalt ei kavatse ma läbi lugeda isegi kõiki eestikeelseid raamatuid, kus miskitpidi majakateema sees. Samuti ei kavatse ma liiga põhjalikult süveneda tuletornide ajalukku või entsüklopeediatüüpi raamatutesse, kus sees tuletornide ehitusandmed või hunnik meremärkide loetelusid, jutt on ikkagi ilukirjandusest. Lisaks jätan endale õiguse alustatud raamat pooleli jätta (mida ma tegelikult teen üliharva) või nimekirjast välja arvata (nt. mitmed ütlevad, et see on saast, või pole raamatut kuskilt saada).

Teen siia väljakutsesse sobivate raamatute nimekirja ning olete kõik kutsutud kaasa rääkima, kui olete mõnda head/huvitavat/nõmedat majakateemaga seotud raamatut lugenud. Eriti teretulnud on sellised soovitused, kus pealkirja järgi kohe ei oskaks kahtlustadagi, et tegevus majakas toimub või majakas seal mingit erilist rolli mängib.

Superäge oleks aga leida mõne majakavahi päevik või elulooraamat!

Veel olete enam kui teretulnud jagama majakatest kirjutatud luuletusi ja laule!

Täna käisin raamatukogus ja võtsin üsna huupi 3 raamatut (need nimekirjas kõige esimesed), vähemalt esialgu tundub teema olevat piisavalt mahukas.

Lähiminevikus olen läbi lugenud “Valgus ookeanide vahel”, aga jätan selle põneva pisarakiskuja hetkel pikemalt arvustamata. Võib-olla kunagi hiljem teen seda taganjärele, kuid ilmselt olen siis mälu värskendamiseks sunnitud ta enne vähemalt osaliselt uuesti üle vaatama.

Nimekiri raamatutest, mida plaanin väljakutse raames lugeda:

1. Alison Moore “Majakas”, inglise keelest tõlkinud Urve Hanko (OÜ Eesti Raamat, 2013)
2. Erik Valeur “Mees majakas”, taani keelest tõlkinud Jaan Pärnamäe (Varrak, 2019)
3. Susan Wiggs “Majakavaht”, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni (Ersen, 2014)
4. S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Tanel Veske (Pegasus, 2016)
5. Tove Jansson “Muumipapa ja meri”
6. Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”
7. Virginia Woolf “Tuletorni juurde”
8. Märt Saar “Reamees Mürsupuu seiklused”
9. Aleksander Lipp “Suurupi aare”
10. Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”
11. Eno Raud “Märgutuled Padalaiul”
12. Läcberg “Majakavaht” (soovitatav lugeda enne läbi sarja teised raamatud, mis paraku ei räägi majakatest midagi)
13. Hedda Peet “Minu tuletornid” – veidi teistmoodi tuletornide tutvustus
14. Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”
15. M. L. Stedman “Valgus ookeanide vahel” – loetud 2019 – saar ja majakas on teoses väljamõeldud, kuid filmis näeme Cape Campbelli majakat. 
16. Kristiina Ehin “Kaitseala” (Mohni majakavahina kirjutatud päevik ja luule)
17. Kaja Sepp “Kassiseloom” (üks jutt on majakavahi kassist)
18. Jeff Vandermeer “Häving”
19. Victor Vernik “Kõigi saarte hulgas kõige armsam” (Vilsandist)
20. Janusz Korczak “Kuningas Maciuś üksikul saarel”
21. Herman Sego “Näkimadalad”
22. Herman Sego “Randröövel”
23. Stephen Marlowe «Tuletorn maailma lõpus»
24. Charles Dickensi “Jõululaul”

Nimekirja on lisatud FB Lugemise väljakutse grupi soovitused seisuga 8.01.2021

Nimekiri on jooksvalt täiendamisel …

Aasta algas tormisel ja külmal ööl Küprosel. Kummailsel kombel paistis kaugusest vaid kümmekond saluuti, võib-olla säästsid nad sedamoodi oma kassikommuunide närve, sest Küpros jäi meelde seenevihmaste päevade, tormiste ööde, hulkuvate kasside ja ilusa loodusega. Majakakogu täienes ühe,  Pafose tuletorni, võrra ning kohalik vaatamisväärsus Edro III laevavrakk oli loojanguvärvides tõepoolest vaatamist väärt.

Rohkem pilte näoraamatus.

Koju naastes oli siin suhteliselt lumevaene, kuid siiski kena talv.  Elu kulges rahulikult nii kodus kui tööl, ilusamate ilmadega käisime jalutamas Suurupis.

Aga siis algasid Eesti Laulu poolfinaalid  (minu jaoks fotograafina kolmandat korda) ehk nädala jagu hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni tööd. Seekord toimus asi esimest korda Tallinnast väljas – elasime Tartus Dorpati hotellis (üksi olin paar ööd, siis tuli Imre ka). See oli selline töö, kus muudkui pildistasin ja suhtlesin inimestega nii näost näkku kui meilitsi ning siis, kui kõik olid magama läinud, ikka veel töötlesin ja saatsin pilte. Nädala lõpuks ollin muutunud õnnelikuks ja rahulolevaks, aga väga väsinud kapsaks. Usun, et 2020. aastal suudan end Eesti Laulul juba rohkem säästa ja tööd paremini optimeerida – iga aastaga ikka õpib ju! Väsitav tõepoolest, aga olla sellise suure projekti juures, kuuluda sellesse meeskonda! See on äge kogemus!

Eesti Laulu finaal toimus Tallinnas ja kuigi oli vähemalt minu jaoks sama intensiivne kui poolfinaalid, siis kestis see vähem aega ning asus nii kodu lähedal, et vahepeal pääsesin isegi kodusele lõunale.

Tööalaselt algas juba Eesti Laulu ajal ka valimistega seotud trall. Töö oligi ilmselt selle aasta märksõna, sest seda lihtsalt oligi väga palju!

Õnneks oli suvel ja sügisperioodil abiks praktikant Liis, kes sulandus meeskondade juurde kiirelt ning oli ütlemata tubli! Tänu temale sain näiteks tantsu- ja laulupidu nautida lisaks tööpostile ka pealtvaatajana. Lisaks sain rahulikult käia Iirimaal puhkamas.

Töisest aastast veel mõned tähelepanekud: kõige rohkem pilte tegin ilmselt Anu Välbast, paarina OP Margusest ja Margitist, väga tore oli pildistada “Tähtede lava” andekaid laululapsi, Viljandi folgil ja Intsikurmu festivalil käisin tööd tegemas, aga sain nautida ka mitmeid esinejaid. Aasta lõpus olid veel sellised toredad pildistamised nagu “Aasta säravaimad tähed”, “Jõulutunnel”, “Ärapanija”.

Aega ja võib-olla ka viitsimist muid pildistamisi ette võtta jäi üsna väheseks. Paar üritust ja mõned pered said siiski ära pildistatud ja tegelikult olid need väga vahvad ettevõtmised. Seega tundub, et järgmisel aastal võiks selliste pildistamistega ikka palju rohkem tegeleda! 

Pokkeris tuli eelmise aasta parim saavutus juba veebruaris ära, selleks oli Kings of Tallinn naiste turniiri võit. Kuna mängisin pokkerit sel aastal varasemaga võrreldes ikka väga vähe, siis oli see auhind eriti rõõmustav.

EMV läks kesiselt, kuid “suure pai” sain kätte meenega “Panus Eesti pokkerisse”, millega meid Kristiga tänati naisteliiga korraldamise eest. Arvan, et 10-aastaseks saanud ja seetõttu eriti suurejooneliselt korraldatud naisteliiga oli seda tähelepanu igati väärt! 

Olgu siinkohal mainitud, et vaatmata Kristi Tartusse kolimisele ja emakssaamisele ei jäänud korraldamata 11. naisteliiga, mille võitis teist aastat järjest Airin. Kindlasti tuleb algaval aastal ka kaheteistkümnes naisteliiga, sest Eesti pokkerinaiste seltskond on lihtsalt nii ühtehoidev ja äge ning suur omavaheline finaalturniir on saanud iga-aastaseks oluliseks kohtumispaigaks!

Reisimiste osas oli aasta suhteliselt tagasihoidlikum. Samas jääb Iirimaa reis kauaks meelde! Võtsime seekord konkreetselt sihiks sõita mööda rannikut ja külastada võimalikult palju majakaid. Pärliks kujunes Fastnet Rock Lighthouse, mille nägemiseks tuli ette võtta väike merereis. Sellel merereisil nägime ka delfiine!

Rohkem Iirimaa pilte Facebookis.

Suviti on meil juba traditsiooniks kujunenud veeta paar päeva Sibolditega nende Saaremaa suvilas, seekord olid Klambrid ka ja meil oli väga tore. Ühel päeval järgmisel aastal saan ilmselt kätte ka pildid, mis Lenka minust seal tegi, kui Ilona oli mind kenaks jumestanud!

Boonusena lisandus selleltki reisilt mitu majakapilti!

Veel saime majakapilte lisaks mööda mandri-Eestit tiirutades, kusjuures eriti tore avastus oli asukoha mõttes Nina majakas Peipsi ääres. 

Ega kaugemaid välisreise peale Iiirimaa ei olnudki, aga väga meeldejääv oli ka reis Lätti Ed Sheerani kontserdile.

Lätis käisime koos värskelt põhikoolitatud Anetiga.

Muidugi pidasime ka sel aastal traditsiooniliselt sünnipäevi koos sugulaste ja sõpradega, tähistasime emadepäeva, vabariigi aastapäeva, käisime Imre ema sünnipäeva paiku Soomes ning lunastasime laulude ja luuletustega sugulaste vahel jõululaupäeval kinke. 

Mitu puhku sattusime Pärnusse niisama teatrisse ja ööbima, aga seal käisime seekord ka oma pulma-aastapäeval, mis oli arvult neljateistkümnes. Kleit mahtus suure hädaga selga, aga kui viisteist aastat täis saab, siis istub taas nagu valatult, seda ma luban küll!

Minu selle aasta muusikaliseks avastuseks oli osaliselt telemaja meestest koosnev Jan Helsing, millest kujunes kiirelt aasta lemmikansambel. Nende kaks plaati olid autos aprillist novembrini kordamööda igapäevaselt kuulamisel ja kaasalaulmisel. Ma ei tea, kuidas neil Aastahitil läks, aga oma hääle andsin neile küll ära.

Aias kasvatasin sel aastal lisaks marjapõõsastele ja õunapuudele, mis suuremat vaeva ei nõua, vaid lilli ja kõrvitsaid, kusjuures päevalilli katsetasin esimest korda, aga nad võitsid mu südame ning 2020 istutan neid kindlasti veel palju rohkem.

Käsitööd tegin üsna vähe, kuid keskmise sületäie päkapikke sain oma kallitele jõulude paiku siiski laiali jagada. Pildil umbes kolmandik koguarvust.

Mul oli seda kokkuvõtet vaja eelkõige sellepärast, et mõnikord tundub nagu  aeg läheks liiga kiiresti ning liiga vähe saab tehtud, aga kui vaatad üle õla tagasi ja näed ühes aastas nii palju häid mälestusi (sugugi kõik ei mahtunud postitusse), siis saad aru, et tegelikult jõuab ju küll ja küll ning elu on ikka väga palju elamist väärt!

Kas ma teen postituse ka selle kohta, mida järgmiselt aastalt ootan? Ma veel ei tea, aga mõned mõtted kavatsen enda jaoks vähemalt paberile kirja panna. 

Eelmise aasta soovidest-lubadustest jäi  paar tükki kinldasti ripakile, aga kuna ma neid siis kirja ei pannud, tuleb konkreetselt meelde ainult soov umbes 10 kilo kergemaks saada. Paraku olen ma täna täpselt sama numbri peal kui esimesel jaanuaril ja vaevalt viimase paari tunniga ses osas enam midagi oluliselt muutub. 

Eks siis järgmisel aastal!  

Toredat aastavahetust ja head uut aastat!