Mulle meeldib aasta lõpus natuke omaette istuda ja meenutada, et mis selles möödunud aastas siis ka olulist, tähtsat, põnevat, head ja meeldejäävat juhtus. Eelmise aasta oma saab soovi korral sirvida SIIN.
Kui peaksin abivahendeid kasutamata 2020. aasta lühidalt kokku võtma, siis muidugi olid paljud asjad selles seotud märksõnaga “koroona”, kuid sellele vaatamata oli mul ja meil Imrega väga hea aasta.
Eelmise aasta lõpus kuulutasin 2020. aasta enda jaoks salamisi ilu ja tervise aastaks ning seda on see suures osas olnudki, kuid lisandus muudki. Ilu vallas ostsin endale hetkeemotsiooni ajel ammu igatsetud meikimislaua, mis viis lõpuks kogu magamistoa ümberkujundamiseni, ja vot selle uue värske magamistoa üle olen tõesti üliõnnelik!
Tervise osas olen rahul, et 10000 (ja alates 1.detsembrist 12500) sammu päevas on saanud kahe viimase aastaga elu loomulikuks osaks ning tempokas kõndimine värskes õhus muutunud mingis mõttes lausa vajaduseks. Mitmel kuul olen suutnud kõndimisele lisada ka muud liikumist ja kohati isegi sportimislaadseid tegevusi. Aastaid edasilükatud terviseuuringud said koroonalainete vaheajal käima lükatud ja osaliselt leidsin mõne häda vastu ka abi. Mõned asjad jäid veel järgmist koroonavaba aega ootama, aga teadmine, et mõned hullemad kartused olid asjatud, on ülihea!
Lapsed astusid jälle suure sammu iseseisvumise suunas: Ott lõpetas keskooli, Oliver kolis ära.
Raha lugesime samtui aastalõpu traditsioonina üle ning tõdesime, et oleme eelmise aastaga võrreldes märkimisväärselt paremas seisus. Küllap see on seotud sellega, et ainsaks välisreisiks jäi suvine Läti-Leedu spa-reis (sõpradega) ja majakajaht (Imrega kahekesi), sest suht luksuslikud välisreisid kipuvad meie pere rahakotist igal aastal üksjagu ära võtma ja kokkuhoid oli seega oluline.
Töiselt oli tegemist mugavustsooni jõudmise aastaga, loodame, et ma siis ei hakka nüüd loorberitel looderdama, vaid saan hirmu ja ärevusega võitlemise asemel endale ise uusi väljakutseid luua ja jõuda oma töös uute kõrgusteni.
Edasi teen seda kokkuvõtet siin öises üksinduses Värska vee, Google kalendri, Lightroomi 2020. aasta kataloogi, FB seina ja Instagrami abiga ning viibin ka ise teadmatuses ja põnevil, et mida üllatavat ma järgmise paari tunni jooksul avastan.
Esimene üllatus ilmnes juba enne jaanuari! Pean tunnistama tõde, et kogu see 2020 jama juhtus tegelikult minu pärast, sest ma lihtsalt sõnusin asja ära! Nimelt tegin eelmisest suurepärasest aastalõpu peost ajendatuna 31.12.2019 oma FB seinale järgmise postituse:
Jaanuar 2020
Aasta võtsime vastu pereringis. Ohoo, jaanuaris ja veebruaris ma käisin eratreeneri juures! See projekt jäi pooleli koroona esimese laine ajal. Ühe nädalavahetus veetime Imrega Rakveres ning lisaks teatris nähtud “Onu Vanja” etendusele sattusime külastama ka Letipea tuletorni. Samal kuul oli veel Carmen-Elina suur üllatussünnipäev ning käisime pildistamas Tammneeme tuletorni, millele järgnes romantiline loojanguvaatlus Pirital. Viimasel jaanuarikuu päeval käisime Pärnus ja ma kirjutasin sellest oma FB-s nii: “Kaks teatrietendust, kaks fotonäitust, hilisõhtused ilusates kohtades söömised ja veinitamised, veidi hullumeelne 2 paari külastus, jalutuskäigud mere ääres ja linnas – lühipuhkus Pärnus on olnud täpselt selline nagu vaja.” Nähtud etendused Endlas olid “Daamid” ja “Kummitused”.
Veebruar 2020
Selle kuu märgusõnad olid loomulikult “Eesti Laul” ja “Tartu”. Sõbrapäevaks tuli Imre mulle Tartusse külla ning ma kinkisin talle drooni, mida ta hiljem suvisel Läti reisil usinasti lennutas. Veebruaris osalesin ka EEsti pokker 20 peol ning Kings of Tallinn pokkeriturniiril, mis väärib äramärkimist sellepärast, et pokkerit oli selles aastas väga vähe. Urmas Vaino “rääkis mu ära” ja seetõttu osalesin “Suud puhtaks” nö uutmoodi elukutsete saates. Kõige erilisemaks sündmuseks veebruaris oli aga sell aasta lisapäeval, 29.02, toimunud Ali ja Taje pulm.
Märts 2020
Sain aasta kõige ootamatuma ja erilisema tunnustuse oma aastatetaguse töö eest: Tallinna Naiste Kriisikodu sünnipäeval tänati mind seal tehtud töö eest klaasist südamega. Ma ei oska ka praegu oma tundeid sõnastada! Samal kuul üllatas mind muide ka teine varasem tööandja: PokerStars saatis mulle naistepäeva puhul väikese chipikohvri.
Aga siis saabuski see kurikuulus esimene koroonalaine: 16.03.2020 toimus esimene osakonna töökoosolek ZOOMis 18.03.2020 käsin esimesel veebikontserdil (Orelipoiss oma kodus). Tegelesin hästi palju oma vanade piltide korrastamisega (samas pean märkima, et mingil hetkel ei pakkunud see töö enam suuremat pinget ning jäi pooleli).
Aprill 2020
Aprillis alustasin igapäevase 10-minutilise võimlemisega erinevate Youtube klippide järgi. Tublidus kestis 15. maini, mil saabunud seljavalu igasuguse isu selleks ära võttis. Kuna väljas võis käia vaid kahekesi ning live-turniire ei toimunud üldse, siis osalesin usinasti OPEM turniiridel, kuid kahjuks erilise eduta. Liitusin FB lehega “Lugemise väljakutse” ning alustasin isiklikku väljakutset “Raamatud majakatest”. Alguses olin tubli, aga mingil hetkel jäi raamatute kirjapanek tahaplaanile, aga sellest ma kirjutasin eelmises blogipostituses juba pikemalt. Toimus esimene ja tegelikut seni ka viimane veebipidu sõpradega, täitsa tore oli, aga kahjuks jätkus sellest rõõmu tõesti vaid üheks korraks.
Mai 2020
Emadepäeva veetsime siiski emaga! Koroonapiirangute tõttu olime õues. Korra hoidsime Mari koera ja käisime temaga uhkelt jalutamas ka. Ostsin endale Margit Salgu uhke seeliku! Köögi laud sai lihvitud ja õlitatud, terrass samuti. Maikuus sai juba taas rohkem liikuda ning käisime sõpradega (Siboldid ja Käsperid) väljas söömas.
Juuni, juuli, august 2020
Suvi oli vahelduseks koroonast puhkamise aeg ning kuigi kaugemale reisida ei julgenud ning aastaid planeeritud reis sõpradega Bulgaariasse, et meie sealset kümne aasta tagust sõbrunemist tähistada, jäi ära, siis jõudsime siiski üsna palju suhelda ning ringi sõita. Käisime Imre ja Anetiga Siboldite ning Käsperitega Jurmalas, pärast veel Imrega Lätis ja Leedus majakaid jahtimas.
Jaanituld tegime Vaablite juures.
Ott lõpetas kooli ja kuigi aktust sai jälgida vaid arvutist, oli pärast meie juures kogunemine sugulastega.
Korraldasin ende juues ära Selja’91 EÕM-i kokkutuleku, kus osales 8 inimest. Samuti on mul hea meel, et kohtusime väljaspool oma tavapärast novembrikohtumist juba suvel Kaija ja Annikaga. Imre ema käis meil Soomest külas. Käisime Imre, minu ema ja õe peredega Rammu ja Äksi saarel. Veel mahtusid suvesse reis Osmussaarele ja Efka sünnipäev, Mesi sünnipäev, Imre klassi kokkutulek, toonikute degusteerimine meie terrassil Siboldite ja Käsperitega.
Pulma-aastapäeva tähistasime nagu ikka korralikult, seekord läksime Saaremaal hotelli lausa kaheks päevaks ja nautisime iga hetke! Kultuurilise elamuse saime etendusest “Õitsev meri”.
Kasvatasin kõrvitsaid ja tomateid, mustikad andsid väga hea saagi. Aias aga midagi eriti paremaks ei muutunud, uusi peenraid ei kujundanud, hekki ei püganud ning õiget aednikku minus ei ärganud. Ma väga armastan oma aeda, aga keegi teine võiks selle kujundamisega tegeleda. No äkki 2021 ikkagi leian miski aiahullu endast üles? Vaatame!
Roosiaia vastuvõttu pildistasin neljandat korda, aga esimest korda pidin seejuures kandma maski. Teiseks eriliseks tööks oli ÖÖ-TV ning omapärane oli ka see, et aastavahetuse saated salvestati ette ning nii polnud mul aasta lõpus 29-31.12 ühtki pildistamist.
September 2020
Esimese koroonalaine tõttu edasi lükatud Teoteatri etendus “Abielutunnistus” toimus lõpuks septembris. Ilona sünnipäeva ajal olid vist mingid koroonapiirangud juba taas kehtima hakanud, kuid saime siiski kaheksase seltskonnaga vist keskööni restoranis olla.
Alates septembrist käisin 2020 neli korda koroona testi tegemas, kõik olid kenasti negatiivsed. Poes käimise asemel hakkasime toidukaupu järjest rohkem koju tellima. Oliver kolis oma isa juurde.
Oktoober 2020
Leidsime veel mahti külastada perega kassikohvikut ning sünnipäevade puhul kohtusime Kaija ja Annikaga, külas käisid Katrin ja ka Klambrid – need olid sellised pisikesed seltskonnad. Samas Lauri sünnipäeva ning sellele järgnenud kasiinokülastusega laveerisime koroona mõttes küll juba piiri peal, sest seal oli ikka väga palju rahvast. Lisaks rääkisime Lauri sünnipäeval, et meil on kuu lõpuks piletid Ugala “Võrku püütud” etendusele, mis lõppes sellega, et veel kuus inimest ostis selleks päevaks pileti ning tegime päris korraliku ühiskülatuse.
November 2020
Sõpradega jätsime sünnipäevade tähistamised ära, kuid sugulastega tegime siiski minu, Imre ja Oliveri sünnipäevade puhul väikese terrassipeo ning ilm õnneks soosis üritust.
Detsember 2020
Sai valmis magamistoa värskendamise projekt, millest kirjutasin hiljuti pikemalt SIIN.
Esimesed korgipäkapikud tegin sel aastal septembris, aga novembris valmistasin neid päevas mõnikord kohe mitu tükki. Lugemine läks täitsa sassi, sest sõbrakesed leidsid endale sageli enne uue kodu, kui ma oleks jõudnud nad kuhugi kirja panna või üles pildistada. Puusalt tulistades pakun, et tegin sel aastal umbes 100 päkapikku.
Koroonasse haigestunute numbrid Eestis on meeletult kasvanud, kogu lootus on paar päeva tagasi Eestisse jõudnud vaktsiinil. Kuigi püüame hoiduda kohtadest, kus puutuksime kokku teiste inimestega ja kanname maske ning üritusi pole kalendris enam ühtegi, siis mõned erandid oleme siiski teinud. Esmakordselt tegime lühikese ja meeleoluka jõuluistumise õdede ja vennaga ainult viiekesi, ilma laste ja partneriteta. Jõulude eel viisime üldse kontaktid üsna miinimumini, kuid jõulupeo pidasime ema ja õe peredega meie juures. Mingid riskid tuli võtta, sest päris eraldatuses ju ka elada ei saa!
Võib-olla see imelik aeg natuke andis meile ka seda teadmist, et kes on sugulastele lisaks need “päris meie inimesed”, kelleta tõesti ei saa liiga pikalt kohtumata olla. Kuigi ma tahaksin suhelda ka mitmete teistega, siis aasta lõpuks oli just selline tunne, et Klambreid ja Siboldeid nägemata isegi see 2020 ikkagi lõppeda ei tohiks ning nendega pidasime, küll osaliselt õues ja tavalisest lühema, aga siiski väga toreda aasatlõpupeo kuuekesi 29. detsembril ära.
Kuna koroona meid ja kedagi meie lähedastest 2020. aastal kätte ei saanud, siis oleme asjaga õnneks kursis ainult meedia kaudu (Loodan, et see nii ka jääb!) ja seetõttu tundub kohe mööduv aasta täitsa tore. Tundub, et muutun iga aastaga järjest introvertsemaks ning suuri pidusid ei oskagi näiteks taga nutta. Sel aastal oli palju rohkem aega endale ja perele ja kodule, võib-olla poleks ma osanud seda aega endale ise võtta, aga edaspidi ehk oskan, sest ma tean, kui hea see on.
Uuelt aastalt ootan tervist ja õnne, häid suhteid lähedastega ning ka seda, et mul ellu ei tungiks sisse seda räpasemat poliitikat.
Ma olen salamisi 2021. aasta märksõna enda jaoks juba välja mõelnud, kuid sellest saab laiem ring lugeda ehk alles aasta pärast. Teilegi innustavaid salasoove ja õnne!
Vot selline pikk kokkuvõte ja täitsa normaalne, kui Sa ainult pilte vaatasid!