Kes mu sotsiaalmeediat jälgib, see teab, et Finnair tegi meie lennuplaani muudatuse ning ühe ärjäänud lennu tõttu muutus meie Chicagoga tutvumiseks mõeldud päev hoopis Helsingis niisama molutamiseks, aga täpselt 24-tundi plaanitust hiljem jõudsime, 2. septembril umbes kell kuus Chicago lennujaama ja kella kaheksaks õhtuks River hotelli kohale.
Nii räbaldunud ja plekilisi kardinaid kohtab hotellides harva ja lift haises nagu kunagi Lasnamäel.
Samas oli hind hea, tuba ise puhas, kõik vajalik (ja natuke pealegi) olemas. Vaade aknast on võrratu ja natuke veider kah, igatahes on jõel vilgas paadiliiklus, mida on tore jälgida.
Linn oli meie tulekuks üldse hoolega valmistunud: ilutulestik ja puha!
Vaatamata teatavale väsimusele, ikkagi 9-tunnine lend Helsingist Chicagosse, tegime võrratul jõepromenaadil, kus oli meeletult rahvast, 16 000 sammu ja saime esimesed majakad ka pildile!
Asjaolude sunnil (mõned peatuspaigad on juba kokku lepitud ja broneeritud) pole meil nüüd aega kauemaks Chicagoga tutvuma jääda, homme võtame rendiauto ja hakkame majakaid jahtima, aga me tuleme reisi lõpus siia uuesti tagasi. Esmamulje on igatahes vägev!
Imre klassivennad Andres, Margus ja Renno kinkisid Imrele 50. sünnipäevaks oma aega. Plaan oli, et Imre valib koha ning ühiselt minnakse koos peredega lühikesele reisile.
Superidee! Aeg ja ühised mälestused on imeline kingitus!
Kuna reis oli kõik nii chill ja mõnus, siis ma jätan siinkohal ka kõik planeermistegevuse kohta tehtud märkused meie pisikese grupi “saladuseks”.
Riigi nuputas Imps välja üsna kiirelt, sest kui peamine eesmärk on lihtsalt koos olla, siis pole põhjust minna kuigi kaugele ja koht pigem ei pea olema üleliia tundmatu või eriline. Niisiis panime kiirelt paika, et põhimõtteliselt piisab Eesti piiri (sõbralikus suunas) ületamisest.
Märgates, et Vilniuses esineb sel suvel Nick Cave, otsustas Imps lisada tordile kirsi, mille tegelikkuses kalendrite sobimatuse tõttu lõpuks kahekesi nahka panime. Ütlengi kohe, et see oli meie jaoks üks ütlemata magus kirss, sest Nick Cave lihtsalt on see Õige Live Artist
Vilnius on imeilus jõekäärde täis linn, mis kostitas meie iga päev jupikaupa suurenevat seltskonda meeldiva ja päikeselise, kuid õnneks mitte liiga palava suveilmaga. Külastasime Užupise vabariiki, MO moodsa kunsti muuseumi, ronisime Gediminase mäe otsa, jalutasime jõe ääres ja kulgesime lõunauinakute toel pubist pubisse.
Kui kiiremat elu elavad inimesed lendasid Vilniusesse lennukiga, mida tegelikult soovitangi teha, kui ainult Vilniust külastada soovite, siis meie Imrega läksime autoga ja tegime paariöise peatuse minnes Jurmalas ja pärast üheöise Riias. Ka väga ilusad kohad! Nii palju lillepeenraid ja -ampleid on igal pool!
Jurmala ähvardas meid tegelikult mingil hetkel korraliku vihmaga, aga jõudsime ülitäpselt enne suurt sadu restorani peitu!
Riiast lahkumise järel hakkas seal päriselt uputama, isegi uudistes räägiti! Aga meie jõudsime enne seda kenasti linna peal jalutada ja itaalia toidu restoranis Casa Della Pasta kõhu mõnusalt täis pugida.
Pilte tegime seekord telefonidega, sest ma puhkasin! Ei tea küll millest, eksole?!
Peagi aga pühin kaameralt tolmu, sest 1. septembril alustame reisi, milleks kogusin raha juba oma 50. sünnipäeval. Püsige lainel, sest seal kavatsen korralikult pildistada ja ka siin blogima hakata, äkki saan isegi Imre nõusse mõnikord ise postitama!
Lõpetuseks olgu see tore mahavaatamise pilt. Niimoodi oleks meid siis näinud tort või part (seda oskavad selgitada vaid Renno ja Kaire). Mina ise pakuks, et selline vaade avaneb aeg-ajalt beebidele.
Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!
Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.
Rukkirahu tuletorn
Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.
Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.
Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.
Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.
Orjaku alumine ja ülemine tuletorn
Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.
Käisime poes ja tulime “koju”.
Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!
Reisiärevus on minu jaoks jällegi üks reisi osadest, aga kui lähed mõneks päevaks Eesti saarele, siis seda kuigi palju ju tekkida ei tohiks, eks? Siiski on alati on võimalik end ise üles keerata! Ilmateade näiteks on üks hea abimees! Tänane lumesadu ja lähipäevade prognoos suurendas oluliselt kaasapakitavate riideesemete hulka! Kaasa said igaks juhuks: varujoped ja varusaapad, villased sokid, kummalegi kaks kampsunit, mitu paari pükse, pluuse ja T-särke. Mul on tunne, et me pole isegi mitmenädalasele USA reisile nii palju asju kaasa vedanud (lennufirmade pagasipiirangud aitavad mõistlikumaid valikuid teha). Fotokott ja droon ja termos ja pealambid ja taskulambid ja mõned ravimid ja heegeldamistarbed ja sudokuvihik ja paar raamatut ja meigitarbed ja sünnipäeva õhtu tarbeks ka üks pidulik kleit (Oh, unustasin selle juurde kingad! Lähen panen need ka kotti.) Kas oma padi tuleks kaasa võtta? Mõnes Eesti hotellis on head, aga mõnes ülimalt nirud padjad… Milliste hulka kuulub Dagen Haus? Arvustustes on kohta väga kiidetud, aga patjade kohta pole seal paraku midagi. Piltide järgi julgen kahtlustada, et pigem on seal õhukesed padjad, aga mina armastan suurt ja korralikult täistopitud peaalust! Otsustan hommikul, targem on vast ikka kaasa võtta, saab vajadusel ka autos kasutada ja ega ta ju reisil süüa küsi! Telefonid ja laadijad ja sammulugejate laadijad! Sain lastelt eile sünnipäevaks (pidasime selle nendega ette, kuna meid õigel päeval kodus pole) uue pulsikella – olin eelmisel laadija oktoobri lõpus ära kaotanud ja ei saanud seda enam kasutada. Niisiis olen pisikese puhkuse järel taas sammuorjuses! Reisil ei ole 10000 sammu täissaamisega muidugi mingit probleemi, aga loll oleks laadija puudumise tõttu need kokku lugemata jätta. Uneaeg nüüd!
Koroona jättis reisisihtkohtadest vähesed alles ja nii asendasime sõpradega pikalt planeeritud Bulgaaria reisi veidi teise sõpruskonnaga Jurmala külastamisega. Umbes pooled eestlased lootsid, et siin on praegu vähe turiste, ja nii oleme pea viimse toani välja müüdud 5-tärnilises Baltic Beach hotellis kuulunud lisaks teenindajate vene keelele peamiselt eesti keelt.
Vaade hotellitoa rõdult
Hotelli privaatrand beežide päikesevarjude, päikesekreemi lõhna, värviliste jookide karahvinide ja puna-valgete rätikutega tekitas tõelise soojamaareisi tunde, hotelli bassein oli mõnusalt suur ja erinevad saunad kuumad ning tühjad (sest kõik teised inimesed olid ilmselt rannas). Teenindus oli Jurmalas üldiselt keskmisest kodumaisest teenindusest veidi nigelam (aeglane ja palju vigu tellimuste täitmisel) ning naeratusevaene, aga kuna aega ja huumorimeelt meie seltskonnal jagus, siis sellest saime kergesti üle. Lisaks päästsid linnakese lõplikust hukkamõistust meie oma hotelli restoran ja baar, kus asjad päris hästi, ning pildile sattuski just see kangelane, kelle tööga jäime kõige rohkem rahule.
Ilmad olid samuti fantasitilised! Nii palju päikest, kui Jurmalas selle lühikese ajaga kogesime, mõnel suvel ei näegi, loojangud olid pikad ja roosad, ööd mõnusad jahedamad ja valged. Lisaks teeb Jurmala liivaranna pikkus ja laius Pärnu või Haapsalu peale mõeldes üsna konkreetselt kadedaks.
Enne Jurmalasse jõudmist sõitsime läbi Ainažist, kus pildistasin juba kaks korda varem läbisõidul jäädvustatud majakat, ning nüüd, pärast kolm päeva kestnud luksuspuhkust, kus ei teinud tõesti mitte midagi muud peale söömise, ujumise ja sõpradega sumisemise, alustame veidi enne lõunat Läti majakatuuri.
Internet annab lootust, et Läti majakad on kergesti ligipääsetavad ja mõned lisaks veel sümboolse tasu eest ka seestpoolt uuritavad, järgnevatel päevadel annan siis siin teada, et kui palju see paika peab.
2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!
Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.
Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”. Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.
Auhinnaks aga selline vaatemäng!
Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.
Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.
Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!
Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.
Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid“, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.
See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!
Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.
Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.
Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.
Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!
Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi. Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.
Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega.
Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!
Mida ootan järgmiselt aastalt?
Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.
Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.
Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!
