Jaan Vali “Eesti tuletornide ajalugu”, kokkuvõtted inglise keelde tõlkinud Helle Solnask ja Kaja Toomel, 477 lk, Kirjastas Tulepaak OÜ, Tallinn 2011
Lõpetan oma 2020. aasta majakaraamatute väljakutse eriti suurejooneliselt, kuigi selle raamatu lugemise emotsioone on kirjeldada isegi veidi raske.
Tegemist aukartust äratava, sisuliselt lausa piibliväärse teosega. Mulle – uskmatule – isiklikult isegi olulisemaga, aga suures plaanis oleks see muidugi öökimaajav liialdus.
Teadsin, et selline raamat on olemas juba ammu ja olin korduvalt pärast esimeste majakapiltide tegemist ning huvi süvenedes plaaninud selle endale soetada. Muidu olen ma juba aastaid “raamatukogu-usku”, aga mõned raamatud, mida on põhjust sagedamini sirvida, peaksid ikka kodus käepärast olema. See on minu jaoks just selline raamat.
Mingil hetkel torkas mulle pähe, et mu isa pere elab ju autori kõrvalmajas ja nad on aastaid suhelnud. Tahtsin isalt paluda, et äkki ta saab naabrimehelt küsida, kas temal on mõni eksemplar alles, sest esimese hooga ma raamatupoodidest seda ei leidnud. Isa aga ütles, et tal on lausa endal raamat riiulis ja veel autori pühendusega! Noh, nüüd on see minu isale kingitud raamat pikemaks ajutiseks kasutamiseks minu riiulis, õigemini seisab elutoas klaveri peal.
Otsustasin, et kuigi see on rohkem teatmeteose moodi raamat, kuhu heita pilk siis, kui mõnel ajahetkel konkreetse tuletorni kohta rohkem infot vaja, siis ühe korra ma loen ta väljakutse raames kõigepealt kaanest kaaneni läbi. Tegin seda ühe mööndusega. Raamatus on nimelt suur osa teksti nii eesti kui ka inglise keeles ja ma lugesin siiski ainult eestikeelseid lehekülgi. Lugedes selgus, et tegemist on palju rohkemaga kui kuiv teatmeteos.
Raamatu sissejuhatus on minu arust lausa poeetiline: “Autori näol on tegemist kuivamaamehega, kes on proovinud meresõidu ja tuletornide maailma siseneda, “sõita merd” läbi sajandite, abiks vanad merekaardid, lootsiraamatud, meremärkide kirjeldused, arhiiviallikad, kirja pandud mälestused ja kaasaegsete tähelepanekud.”
Võibki öelda, et selles raamatus on samaaegselt koos nii kuiv statistiline materjal (kui kõrge, kui vana, millist generaatorit kasutati, millise tihedusega tuli erinevatel aastatel mingis konkreetses tornis plinkis jne) kui ka põnevad ajaloolised lookesed (paljude majakavahtide elu-olu kirjeldamine, millest kõige hirmsam oli Vaindloo majakavahi perekonna mõrvalugu).
Juttudest vähemtähtsad pole fotod! Neid uurisin tunde ja tunde, paljud on autori enda tehtud, palju on ta kokku kogunud ja arhiividest leidnud. Eriti äge on vaadata samast tornist erinevatel aegadel tehtud fotosid.
Lisaks meeldivad mulle veel erinevad nimekirjad, kus eesti tuletornid on erinevate näitajate (ehitusaasta, tule kõrgus) alusel ritta pandud.
Ma ei tea, mitu aastat autoril selle raamatu kokkupanemine võttis, aga tulemus on võimas.
Lõpetuseks. See raamat peaks olema iga Eesti majakahuvilise riiulis ja kuna suur osa jutust on ka inglise keeles, siis võib seda julgelt kinkida tõsisematele välismaistele tuletornihuvilistele.
Hinne 10/10
VÄLJAKUTSE KOKKUVÕTE
Lugesin väljakutse raames umbes 10 majakateemalist raamatut, millest käesolevaga kokku viiest ka blogis kirjutasin. Kuigi alustasin ilukirjandusega, siis peagi liikusin pigem päris elu kirjeldavate raamatute juurde nagu näiteks “Eesti väikesaared” või “Eesti mereröövlid”(Autorid: Rein Albri ja Aarne Ruben).
Mul on tunne, et jätkan sama väljakutsega ka 2021. aastal, sest nii palju on veel avastada. Ilmselt loen veelkord või vähemalt sirvin uuesti läbi ka need raamatud, mis küll loetud, aga blogis kirjeldamata jäid ning teen siis selle osa väljakutsest uuel aastal ära.
Kes tahab oma soovitusi lisada, siis võib SIIT vaadata, mis mul nimekirjast puudu on.