Sai siis ka teine väljakuste raamat loetud ja kuna ma keelasin endal järgmist raamatut enne arvamuspostituse valmimist alustada, siis tekkis lugemisse kolmepäevane paus ka.
Susan Wiggs “Majakavaht” – 325 lk, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni, Ersen, 2014
Tegemist on tõelise romantilise “naistekaga”. Sain minagi oma pisarakanalid korralikult puhtaks, kuid sellele vaatamata ei saa oma isiklikul skaalal anda raamatule liiga palju punkte, sest päris mitmed asjad häirisid üsna algusest kuni lõpuni.
Kõigepealt sõnakasustus. Ma ei tea, kas kuksil eestimaal on näiteks “barr” 2014. aasta paiku olnud reaalselt kasutusel? Saan aru, et see tähendab jõe suudmeala või seal asuvat madalikku või mingit valli, aga mina polnud seda sõna varem kuulnud, seega oleksin tahtnud vähemalt mõnes kohas näha lisaks ka mõnda sünonüümi või kirjeldust. Võib-olla on see muidugi minu kitsa silmaringi viga, sest ega ma merenduses ju mingi asjatundja pole.
Uskumatult häiriv oli endast umbes viisteist aastat (ma ei märganud, kas kuskil oli nende tegelik vanusevahe ka välja toodud) vanema mehe “poisuks” kutsumine väga noore naise poolt, see tundus (nende suhteid arvestades ei saanud seda ka kerge naljana võtta) ikka liiga veider. Seda juhtus umbes 3-5 korda raamatu jooksul, aga see suutis mind iga kord nina kirtsutama panna ja jutu jälgimisest korraks kõrvale kallutada.
Kohmetuse kirjeldamiseks kasutati mitu korda väljendeid “nagu peiu” ja “nagu peigmees”, mis tundusid kontekstis üsna kohatud või üleliigselt suunda kättenäitavad.
Paari omavahelise pinge pidev kruvimine, kus “loogiline” lõpp on tegelikult ammu aimatav ja lugejale ka mitu korda välja hõigatud, oli mingi piirini nauditav, kuid tundus kogumis kunstlikult venitatud – päris lihast ja luust inimene “murduks” minu hinnangul palju varem!
Selgus ka see, et Ameerikas on veel vähem inimesi kui Eestis, sest liiga palju tegelasi oli omavahel liiga lähedalt seotud. Tõmmates paralleele kasvõi oma suguvõsa päriseluliste juhtumitega, ma muidugi ei tohiks kahelda, et asjad nii ongi, aga raamatutes tunduvad need kokkusattumused liiga raamatulikud. Samas, ma annan need loo lõplikkuse ja selguse huvides täielikult andeks ja see mu üldhinnagut tegelikult ei mõjuta.
Ühe õige naisteka juurde kuuluvad seksikirjeldused sellest romaanist muidugi ei puudu, mingil määral on need pinget kruvivad ja erutavad, kuid minu arvates veidi liialt paljusõnalised, jäädes samal ajal lõpuni kirjeldamisega hätta, lisaks on need stseenid oma kulgemises paaril korral liiga ebausutavad.
Romaanile endale mõtlesin järgnevatel päevadel väga vähe, kuid loos kirjeldatud majaka otsingud olid toredad!
Raamatu alguses on küll konkreetne teadaanne, et kogu lugu on väljamõeldud ning mistahes seosed konreetsete inimeste ja kohtadega juhuslikud, kuid siiski on vihje majakale liiga selge, et see tähelepanuta jätta. Lisaks ütleb ka järelsõna, et Columbia jõe suudme lähedal toimunud laevahukud on andnud loole inspiratsiooni, mistõttu selle majaka otsene sidumine raamatuga on väga loogiline.
Cape Disappointment tuletorn on täiesti olemas! See ehitati 1848. aastal ehk 28 aastat enne raamatuloo algust. Majakas aitab ka tänapäeval laevadel Columbia jõe suudmealal orienteeruda.
Kaardilt seda otsides ja ümbrust uurides tegin muuhulgas väikse “google maps reisi”. Väga tore oleks jälle üks USA rannikureis ette võtta, sest kui me viimati Ameerikas käisime, siis ma polnud veel “majakausku” ja me ei pööranud neile mingit eritähelepanu!
Raamatu kaanefoto aga on tehtud pigem mingist teisest majakast. Vähemalt netist leitud fotode põhjal ei ole sellel kujutatud Cape Disappointment tuletorni tema praegusel kujul, kuigi “modell” on sellega üsna sarnane.
Lõplik hinne “Majakavahile” kujunes samaks väljakutse eelmise raamatuga, sest ta esindab oma žanri tegelikult suurepäraselt. Samas, isiklikus meeldivustabelis jäi Alison Moore’i “Majakas” samale punktisummale vaatamata hästi sutsukene siiski ettepoole.
Hinne 7,5/10