Koroona jättis reisisihtkohtadest vähesed alles ja nii asendasime sõpradega pikalt planeeritud Bulgaaria reisi veidi teise sõpruskonnaga Jurmala külastamisega. Umbes pooled eestlased lootsid, et siin on praegu vähe turiste, ja nii oleme pea viimse toani välja müüdud 5-tärnilises Baltic Beach hotellis kuulunud lisaks teenindajate vene keelele peamiselt eesti keelt.
Hotelli privaatrand beežide päikesevarjude, päikesekreemi lõhna, värviliste jookide karahvinide ja puna-valgete rätikutega tekitas tõelise soojamaareisi tunde, hotelli bassein oli mõnusalt suur ja erinevad saunad kuumad ning tühjad (sest kõik teised inimesed olid ilmselt rannas). Teenindus oli Jurmalas üldiselt keskmisest kodumaisest teenindusest veidi nigelam (aeglane ja palju vigu tellimuste täitmisel) ning naeratusevaene, aga kuna aega ja huumorimeelt meie seltskonnal jagus, siis sellest saime kergesti üle. Lisaks päästsid linnakese lõplikust hukkamõistust meie oma hotelli restoran ja baar, kus asjad päris hästi, ning pildile sattuski just see kangelane, kelle tööga jäime kõige rohkem rahule.
Ilmad olid samuti fantasitilised! Nii palju päikest, kui Jurmalas selle lühikese ajaga kogesime, mõnel suvel ei näegi, loojangud olid pikad ja roosad, ööd mõnusad jahedamad ja valged. Lisaks teeb Jurmala liivaranna pikkus ja laius Pärnu või Haapsalu peale mõeldes üsna konkreetselt kadedaks.
Enne Jurmalasse jõudmist sõitsime läbi Ainažist, kus pildistasin juba kaks korda varem läbisõidul jäädvustatud majakat, ning nüüd, pärast kolm päeva kestnud luksuspuhkust, kus ei teinud tõesti mitte midagi muud peale söömise, ujumise ja sõpradega sumisemise, alustame veidi enne lõunat Läti majakatuuri.
Internet annab lootust, et Läti majakad on kergesti ligipääsetavad ja mõned lisaks veel sümboolse tasu eest ka seestpoolt uuritavad, järgnevatel päevadel annan siis siin teada, et kui palju see paika peab.